Iraani pommitatakse. Afganistan kaotatakse. Venemaa on peamine

Kui vaatate maailmakaardile, siis milliseid kohti peate kõige rohkem muret tekitavamateks tulipunktideks?

Tulipunkte on mitmeid: Põhja-Korea, Iraan, Iraak, Afganistan… Liibanon, kus võib puhkeda kodusõda. Kuid need on kõik väheolulised tulipunktid selles mõttes, et tegemist on lokaalsete või piirkondlike probleemidega. Mõningate puhul on kära rohkem, kui asi väärt – näiteks Põhja-Korea.

Nende väikeste vendadega meil suuri muresid ei ole. Suured mured on ikkagi seotud suurte poistega. Ja see viib meid selle juurde, mis toimub Venemaal. See on suurem probleem kui kõik need väikesed tulipunktid kokku.

Mis toimub Venemaal?

Praegune arengutendents Venemaal on suur pettumus inimestele – nende hulgas ka mulle –, kes tahtsid uskuda, et asjad sellel maal liiguvad paremuse poole. See ei ole nii läinud. Me tahtsime uskuda, et Venemaa liigub Lääne suunas ja pöördub näoga Brüsseli, Londoni, New Yorgi, Pariisi poole… Selle asemel liigub praegune Venemaa sootuks Tatarstani suunas ning on näoga pöördunud Kaasani poole. Ning see pööre on olnud üsna järsk.

Meil on praegu tegemist juba sedavõrd kõrgelt arenenud autokraatiaga, et raske on öelda, mis juhtub järgmisena. Vaevalt et saame tunnismeesteks tsaar Putin I sünnile, kuid palju sellest enam puudu ei ole.

Vene valitsevates ringkondades arutletakse muide väidetavalt juba mõnda aega monarhia taastamise üle…

Monarhia taastamise üle?! Huvitav, kust nad küll monarhi võtaksid? Romanoveid enam järel ei ole.
Olgu mis on, aga igatahes ei ole meil tegemist sellise Venemaaga, mida me lootsime näha. Ning see tekitab probleeme.

Esiteks: autokraatia tähendab meelevaldseid otsuseid. Meelevaldsed otsused omakorda tähendavad seda, et Vene majandus ei saa edukas olla. See jääb sõltuvaks toormest. Nafta ja maagaasi ekspordist sõltuv majandus võib sobida küll Abu Dhabile, kuid mitte Venemaa-sugusele suurriigile.

Majanduslikult nõrk Venemaa kahandab Eesti võimalusi. Eesti saab muidugi olla edukas ka ilma majanduslikult tugeva Venemaata enda kõrval, kuid teile tähendaks õitsva majandusega Venemaa isegi veelgi suuremat jõukust.

Teiseks on ka autokraatia välispoliitilised otsused meelevaldsed. Ning see tekitab ebakindlust, sest Putin võib ühel hetkel otsustada Eestiga tüli norima hakata. Ma rõhutan, et pean silmas ebakindlust, mitte ohtu. See ei tähenda Tallinna peale suunduvaid tankikolonne.

Ebakindlus omakorda õõnestab stabiilsust, rahulolu saab häiritud.

Nii et tegemist on väga halva ja ootamatu olukorraga.

Kes, miks ja kuidas siis tegelikult Venemaa nii-öelda kaotas?

Teate, ma ei arva, nagu oleks keegi Venemaa “kaotanud”. Venelased lihtsalt kogesid demokraatia tekkimisega kaasnevat segadust ja peataolekut ning seda majandusliku kaose ja seadusetuse tingimustes.

Ja kuna mitte keegi neist pole näinud demokraatiat muul kujul kui seadusetusena, otsustasid nad, et tegelikult soovivad nad sootuks autokraatiat. Nii tekkis poliitiliselt soodus kliima Vladimir Putini lavaleastumiseks.

Me tahtsime uskuda, et Venemaa liigub lääne suunas. Aga praegune Venemaa liigub sootuks Tatarstani suunas ning on näoga pöördunud Kaasani poole.

Nii ongi meil sellise loogika tulemusena praegu tegemist ühe spetsiifilise mõtteviisiga, mis eitab demokraatiat ning lähtub veendumusest, et kõik teised on sinu vaenlased. Välismaalased on vaenlased, keda ei saa kunagi usaldada, nende eesmärgiks on vaid vandenõusid punuda.

Kuidas tuleks sellise Venemaaga asju ajada? Kas näiteks ekspromptkutse Prantsuse presidendi sünnipäevapeole oleks tulemuslik viis?

Reaalne suhtlemine võib üsnagi keerukaks osutuda. Võtame näiteks selle hiljutise mõrvaloo. (Novembris mürgitati Londonis Briti kodanikust endine KGB agent Aleksandr Litvinenko. Surmava doosi radioaktiivset poloonium-210 saanud Litvinenko heitis haiglavoodis hinge 23. novembril, süüdistades oma surmas Vladimir Putinit.)

Briti kodanik mõrvati sihiteadlikult Suurbritannia pinnal ja seda tegid praeguseks teada oleva informatsiooni kohaselt suure tõenäosusega Putini mehed. Pange end Briti peaministri olukorda. Kas ta saab pärast seda Moskvat külastada? Ma arvan, et mitte. Kas Putin saab sellises olukorras Londonit külastada? Ma pakun, et samuti mitte. Ta ei oleks seal teretulnud.

Ja isegi kui Blair peaks soovima kogu selle loo unustada, siis parlamendi opositsioonipinkidel istuvad saadikud ei lase tal seda kindlasti teha. Lisaks on olemas veel ka Briti õigussüsteem: iga isik võib minna kohtusse ning nõuda Litvinenko surma asjaolude uurimist ning siis on ametnikud tahes-tahtmata sunnitud selle küsimusega tegelema.

Milline peaks olema Eesti strateegia suhetes Venemaaga?

Minu hinnangul tuleks teil kasutada kahe teraga mõõka. Ühest küljest väga osav, intelligentne ja pehme diplomaatia Moskva suunas, veenmisel, kompromisside otsimisel ja lepitusel põhinev diplomaatia. Samasugust lähenemist tuleks teil rakendada ka Eestis elavate venelaste suhtes. Nad peaksid igal ajahetkel tundma, et neisse suhtutakse siin sõbralikult, vahest isegi vennalikult. Nii et kui räägime hüpoteetilisest võimalusest, et ühel päeval veerevad mingisse Eesti idaosa linna Vene tankid, siis ei tervitaks sealsed venelased neid mitte kui vabastajaid, vaid kui Moskva fašiste. Ärge saage minust siinkohal valesti aru: ma ei pea Venemaa sõjalist kallaletungi absoluutselt tõenäoliseks, kohe üldse mitte.

Mõõga teine tera peaks olema tugev ja otsustav heidutus- ja kaitsepoliitika. Eesti on NATO liige ja NATO nurgakiviks on 5. artikkel. Aga üks asi, millest te peate aru saama on see, et 5. artikli jõustumine ei ole automaatne. Sellel artiklil on alltekst ehk nähtamatu tindiga kirjutatud salajane lisa, mille sisu on järgmine: “NATO kaitseb ainult neid, kes ennast ise kaitsevad”.

Las ma selgitan lähemalt. Kui Eesti vastu peaks toime pandama agressioon, siis on 5. artikli rakendamiseks vaja poliitilist survet. Kui te ise astute lahingusse, siis selline surve ka tekib. Saadikud Briti parlamendis või Prantsuse parlamendis või USA kongressis küsivad oma valitsuselt: “Eestlased on lahingus ja võitlevad, miks me midagi ei tee? Meil on kohustus neile appi minna ja kohe.”

Meil ei ole tegemist sellise Venemaaga, mida me lootsime näha. Ning see tekitab probleeme.

Seda muidugi juhul, kui valitsus ei ole juba ise samade sõnadega parlamendis või miks mitte ka televisioonis üles astunud. Sest on olemas avalik, poliitiline ja moraalne surve aidata oma liitlast, keda on rünnatud ja kes ennast kaitseb. Oluline on siinkohal sõna “kaitseb”. Näiteks ameeriklaste puhul on kindel see, et nad tulevad alati appi neile sõbralikule väikesele riigile, kes on sattunud rünnaku alla ja kes ennast kaitseb. Sa pead olema väike ja sa pead ennast kaitsma ning ameeriklased aitavad sind. Või siis saadavad vähemalt britid appi.

Kui te ise vastu ei hakka, siis ei tule teile keegi ka appi, sest poliitiline surve selleks lihtsalt puudub. “Miks peaksime meie eestlasi kaitsma, kui nad ise ei taha ennast kaitsta?” küsitakse siis teiste riikide parlamentides.

Ja ebastabiilse, ettearvamatu käitumisega suurriigi kõrval paikneva väikeriigi parimaks kaitsemudeliks on see, mida ma nimetan moodsaks territoriaalkaitseks. See on detsentraliseeritud juhtimise ja struktuuriga, kohalikel üksustel põhinev kaitsemudel. Üksused, mis ei ole suuremad kompaniist, kaitsevad selle üksuse võitlejate kodukohta, kas linna või küla, ning on kõrgtehnoloogiliselt relvastatud – tankitõrje raketikompleksid, õhutõrje raketikompleksid jms. Ma ei räägi siin vanaisade vintpüssidest. Neid relvi ei hoita mitte kusagil ladudes, vaid nii, et need on üksuse liikmetel võimalikult käepärast, kodudes, kohalikes vallamajades jne. Põhimõte seisneb selles, et välistatud on territooriumi langemine vaenlase kontrolli alla. Iga konkreetse asula üksuste deviisi võib sõnastada nii: “Ivan, sinu kontrolli all võivad olla kõik linnad Tallinna ja Kaasani vahel, kuid mitte see siin.”

Oletame, et Vene langevarjurite dessant maandub Tallinna juures ja vallutab Tallinna kesklinna. Ning selle dessandi ülem seab Vene saatkonnas Pikal tänaval sisse komandatura. Ja mis oleks sellise detsentraliseeritud kaitsemudeli puhul selle komandatura kontrolli all? Ainult see konkreetne hoone ja võib-olla paar lähikonna kvartalit, mida valvavad tema mehed. Ülejäänud territoorium, kõik need ülejäänud asustatud punktid tuleks ükshaaval vallutada ja neid siis pärast seda ka reaalselt enda käes hoida.

Selline kaitsemudel oleks väga tõsine, karm heidutus ja eeldab üldrahvalikku, kohustuslikul ajateenistusel põhinevat armeed. Lisaks võiksid olla muidugi elukutselistest koosnevad üksused osalemaks NATO missioonidel näiteks Afganistanis.

Kuidas Afganistani konflikt teie hinnangul laheneb?

Lääs ei võida Afganistanis. Seda mitmel põhjusel. Afganistanis toimuva mõistmiseks on oluline aru saada, et suurem osa sellest riigist elab piltlikult väljendudes 13. sajandis. President Karzai soovib elada 15. sajandis, Taliban aga omakorda 7. sajandis. See, mille tunnistajaks me seal oleme, on kultuurikonflikt. Afganistan asub lihtsalt teises ajaloolõigus kui läänemaailm ja meie soovime teda tirida elama 21. sajandisse.

Lisaks tuleb silmas pidada, et Afganistan on meeletult suure pindalaga maa. President Karzai on de facto Kabuli linnapea, sest see on piirkond, mis on tegelikult Afganistani ametliku valitsuse kontrolli all. Kabul ja mõned asulad selle ümber. NATO sõdureid on sellel maal üle 30 000. Riigi territooriumi pole sellise hulgaga võimalik kontrolli all hoida.

Suur osa afgaanidest pole kunagi oma ihusilmaga ühtegi NATO sõdurit näinud, kuid nad teavad, et nood on seal kusagil olemas. Siit võrsub küsimus: mida nad tahavad, mis on nende NATO sõdurite eesmärk? Pidage meeles, et kui Eestis oleks näljahäda, kui viimne eesti laps oleks suremas, siis ei saadaks tavaline afgaan siia mitte ainsamatki tükikest leiba. Sest selline käitumine ei ole talle mõistetav, tema kultuurilised toimimismudelid on teised. Ja ta ei saa aru ka sellest, miks peab mingi võõras tulema Afganistani lihtsalt selleks, et afgaane aidata. Tema maailmakäsitlus välistab sellise tõlgenduse.

Ebastabiilse, ettearvamatu käitumisega suurriigi kõrval paikneva väikeriigi parimaks kaitsemudeliks on see, mida ma nimetan moodsaks territoriaalkaitseks.

Afganistanis pole ka naftat. Seal pole üldse mitte midagi ihaldusväärset – ei mingeid maavarasid. Iraagis on naftat külluses ja see annab araablastele ka mõistuspärase, loogilise seletuse USA ja teiste lääneriikide vägede viibimisele Iraagis: nad on seal varastamaks Iraagi naftat. Kuid Afganistani puhul langeb ka see selgitus ära.

NATO vägede viibimisele Afganistanis jääb kõikide muude arusaadavate põhjuste äralangemise tulemusena tavaliste afgaanide silmis järele vaid üks selgitus: läänemaade väed on Afganistanis selleks, et hävitada islamit. Sest mingit muud seletust ei saa olla. See on ka põhjendus, mida nad lakkamatult kuulevad mošeedes oma imaamidelt. Ja nad usuvad oma imaame. Enamik afgaanidest on kirjaoskamatud ja vaesed, nad ei loe, ei kuula ka raadiot ega vaata televisiooni. Imaamid mošeedes on see institutsioon, kes selgitab neile maailmas toimuvat.

Neil on oma väidete kinnituseks ette näidata ka ohtralt “asitõendeid”. Üheks neist võib olla kas või naistele hariduse andmine. Seda nähakse rünnakuna islami vastu. Või siis naiste valimine parlamenti. Ka see on “tõend” Lääne kavatsusest hävitada islami alustoed, sest imaamide ja tavaliste afgaanide käsitluses on see islamiga täielikus vastuolus. Seega on väga raske “võita” ka afgaanide “südant ja mõistust”.

Siia tuleb lisada veel asjaolu, et ükski demokraatlik süsteem ei ole võimeline jagu saama relvastatud mässulistest. Seda tulenevalt sellest, kuidas demokraatia toimib. Kui Taliban või Al Qaeda saab endale lubada tsiviilelanike heidutamist terroriga, siis demokraatlik riik seda endale lubada ei saa. See pole lihtsalt demokraatia loomusele kohane. Mõelge, kuidas reageeriks Briti või Eesti avalikkus uudisele, et teie väed on Talibaniga koostööd tegevatele küladele õppetunni andmiseks pühkinud maapinnalt ühe sellise asula koos naiste, laste ja vanuritega? See pole võimalik, eks ole. Kuid Taliban ja Al Qaeda saavad endale sellist taktikat lubada.

Ja kuidas võiks laheneda Iraaniga tuumaprogrammi pärast juba pikemat aega vinduv tüli?

Iraani suure tõenäosusega pommitatakse ja seda järgmise aasta jooksul. Minu hinnang on selline, et USA president George W. Bush ei näe võimalust jätta selle umbsõlme lahendamine oma järglase kraesse. Ta ei peaks sellist käitumist vastutustundlikuks. President Bushil on valida: kas kasutada jõudu ja pommitada praegust, küllaltki nõrka Iraani või riskida sellega, et varsti tuleb silmitsi seista tuumarelva omava Iraaniga. Kui neid võimalusi omavahel võrrelda, siis on tuumarelvadega varustatud Iraan võrreldamatult ohtlikum.

Milliseks võiks kujuneda Iraani vastureaktsioon?

Iraanlased ise on väga sõjakalt trummi põristanud, aga vaadakem tõsiasju. Iraan on nõrk riik. See ei ole natsi-Saksamaa või Nõukogude Liit. Millised on nende võimalused vastulöök anda? Neil ei ole ei lahingukõlbulikku laevastikku ega lahingukõlbulikku õhuväge. Kaasaegne Iraan on maha pidanud ainult ühe sõja – Iraagiga. Ja see kaotati.

Tõenäoliselt juhtub see, et mõned Iraani revolutsioonilise kaardiväe kiirkaatrid ründavad paari tankerit Pärsia lahel. Neil ei ole selliseid kaatreid palju ja iga sadam, kust rünnatakse, tehakse kiiresti maatasa. Efektiivseid raketisüsteeme Pärsia lahe sulgemiseks neil pole ja mõned olemasolevad lüüakse kergelt rivist välja.

Ükski demokraatlik süsteem ei ole võimeline jagu saama relvastatud mässulistest.

Töökindlaid ballistilisi rakette Iisraeli ründamiseks neil samuti pole. Tõsi küll, neil on olemas Hezbollah ja seda nad vastulöögi andmiseks ilmselt ka kasutavad. Mis siis tõenäoliselt juhtub? Hezbollah tulistab välja 500 raketti ja tapab nendega ühe või kaks hulkuvat koera. Nad lihtsalt ei oska neid kasutada, hiljutine sõda Iisraeliga tõestas seda veel kord.

Rünnak omakorda kujuneks suhteliselt lühikeseks ja efektiivseks. Üks, võib-olla paar ööd õhurünnakuid ja raketilööke. Paljud iraanlaste tuumaprogrammiga seotud objektid on üsna hästi teada ja ka purustatavad. Vaesed, naiivsed iraanlased lihtsalt ei ole kursis kaasaegsete relvade toimega. Nad on ehitanud oma maa-alused varjendid nii, et kõigepealt on tsemendist punker ja selle peal kiht liiva, siis uuesti tsement ja uuesti kiht liiva ning nii umbes seitse-kaheksa korda. Nagu kihiline võileib. Moodsad kineetilised relvad läbistavad sellise kaitse nagu nuga pehme šokolaadikoogi.

Kogu tuumaprogrammi ei ole ju sellise operatsiooniga võimalik likvideerida, sest kõiki olulisi objekte kas ei leita või ei suudeta hävitada või ei olda nende olemasolust isegi teadlikud. Pommitamisega on võimalik iraanlaste programmi realiseerimist ainult pidurdada.

Täiesti õige. Ning nende programmi pidurdamine ongi eesmärk. Sellega venitatakse aega lootuses, et vahepeal midagi muutub. Näiteks võib režiim vahetuda või selle poliitika teiseneda.

Enamik iraanlastest ei salli praegu võimul režiimi silmaotsaski, nad vihkavad seda. Ligi pool iraanlastest on nii-öelda postislamistlikud moslemid, nad ei ole enam religioossed. Need on inimesed, kes on otsustanud, et nad ei viitsi enam elu seeski mošeesse minna, tahavad juua viskit ja vaadata lääne filme. Iraan on muide ainukene moslemiriik, kus valdav osa rahvastikust on postislamistlik.

Iraani suure tõenäosusega pommitatakse ja seda järgmise aasta jooksul.

Osa elanikkonnast, peamiselt maapiirkonnas, on küll endiselt religioosne, kuid seda oma konservatiivsel ja rahumeelsel moel. Neil pole väga palju ühist jõulise, agressiivse islamirevolutsiooni ideoloogiaga, mida esindab ametlik režiim. Iraani ametlike võimude ideoloogia toetusbaasiks on võib-olla 10 – 15 protsenti elanikkonnast.

Enamik Iraani elanikest umbusaldab sügavalt oma võime, nad ei usu seda, mida ametlikud kanalid neile räägivad. Nii et kui Iraani riigitelevisioon peaks rääkima Ameeriklaste õhurünnakutest, siis väga paljud ilmselt arvaksid, et tegemist on lihtsalt propagandaga, valitsuse väljamõeldisega.

Lisaks ei ole Iraan ka sugugi monoetniline riik. Pärslased moodustavad tema elanikkonnast küll vaid ligi poole, kuid Iraan kui selline on pärslaste kontrolli all. Aserbaidžaanlased, araablased, kurdid on allasurutud seisus. Hetkel käib Iraanis vähemalt kaks vaikset, laiema tähelepanuta jäänud mässu Teherani keskvõimu vastu: Kurdistanis ja Pakistaniga piirnevas Belutšistanis.

See ei ole homogeenne, ühtne riik ja ei maksa karta, et USA rünnak sunnib Iraani elanikkonda mingil moel nii-öelda lipu ümber koonduma.