Iraani konflikt võib venida väga pikaks
Hetkeolukord Hormuzi väina ümber peegeldab ühtaegu nii Donald Trumpi administratsiooni strateegilist ebakindlust kui ka Iraani kasvavat enesekindlust. Kui Washington kuulutaks praegu välja poliitilise võidu ja taanduks sisuliselt konfliktist, siis selline samm ei stabiliseeriks olukorda, vaid nõrgestaks USA tulevast heidutusvõimet ning annaks Iraanile võimaluse põlistada kontroll ühe maailma olulisima meresõlme üle. Arvestades väina keskset rolli globaalses energiakaubanduses, tähendaks see mitte ainult regionaalset, vaid ka laiemat strateegilist nihet.
RKK uurimisprogrammi "Julgeolek ja kriisikindlus" juht
Iraani käitumine viitab, et nad ei näe põhjust de-eskaleerimiseks. Vastupidi, nad tegutsevad positsioonilt, mida tajuvad tugevana. Nad on hoidnud raketi- ja droonirünnakute tempot, säilitanud osa oma sõjalisest võimekusest ning andnud signaale valmisolekust laiendada konflikti, sealhulgas rünnata Pärsia lahe kriitilist taristut ja aktiveerida oma liitlasi, näiteks houthid Jeemenis. See kinnitab, et isegi USA ja Iisraeli ulatuslikud õhulöögid ei ole saavutanud strateegilist läbimurret. Iraani sõjaline ja tuumataristu on hajutatud, kindlustatud ning tõenäoliselt osaliselt puutumata, mis tähendab, et õhurünnakute kampaania ei ole suutnud kõrvaldada põhiohtu.
Kuidas väina avada?
Hormuzi väina avamiseks on sisuliselt kaks realistlikku võimalust: kas sõjaline sekkumine, mis tähendaks mere- ja potentsiaalselt ka maismaaoperatsiooni eskalatsiooni või diplomaatiline kokkulepe Iraani praeguse juhtkonnaga. Viimane on aga äärmiselt ebatõenäoline. Kaudseid sõnumeid on vahendajate kaudu vahetatud, kuid sisulised läbirääkimised puuduvad ning positsioonide vahe on väga suur.
Iraani juhtkond mõistab, et kui nad annavad ära Hormuzi väina „kaardi“, siis puuduvad neil sisulised hoovad, et USA-d või rahvusvahelist kogukonda mõjutada.
Iraan nõuab julgeolekugarantiisid ja kompensatsiooni, samas kui Washington ei ole valmis tegema vastutasuks piisavaid järeleandmisi. Lisaks põhineb Trumpi lähenemine ekslikul eeldusel, et tema kontaktid Iraani poliitilises süsteemis, näiteks parlamendi esimehe tasandil, suudavad teha siduvaid otsuseid. Tegelik võim Iraanis on mujal, Iraani Revolutsioonilise Kaardiväe käes.
Iraani juhtkond mõistab väga hästi, et kui nad annavad ära Hormuzi väina „kaardi“, siis puuduvad neil sisulised hoovad, et USA-d või rahvusvahelist kogukonda mõjutada. Samal ajal jätkab USA ressursside kulukat kasutamist, näiteks kallite õhutõrjerakettide kasutamine odavate droonide vastu. Ukraina praktilisi kogemusi odavate droonisüsteemide vallas ei ole täielikult ära kasutatud, mis viitab poliitiliste ja sõjaliste otsuste lahknevusele.
Vastuolulised signaalid
Trumpi väljaütlemised annavad omakorda vastuolulisi signaale. Ühelt poolt on esitatud ultimaatumeid ja kaalutud uusi sõjalisi samme, teiselt poolt on loodud mulje, et Iraan on juba järeleandmisi teinud, mida tegelikkuses ei kinnita ükski usaldusväärne allikas. Samal ajal näitavad praktilised sammud, näiteks jätkuv vägede liikumine piirkonda, ettevalmistusi võimalikuks eskalatsiooniks.
See lõhe retoorika ja reaalsuse vahel suurendab riski, et otsused tehakse ajasurve ja poliitilise kaalutluse, mitte strateegilise loogika alusel.
Taandumine või võidu deklaratiivne kuulutamine jätaks mulje nõrkusest ja annaks Iraanile reaalse geopoliitilise võidu.
Täiemahuline sõjaline eskalatsioon Iraani vastu, millel on ligi 90 miljonit elanikku, keeruline geograafia ja aastakümnete jooksul arendatud asümmeetrilise sõjapidamise doktriin, oleks äärmiselt riskantne ja ettearvamatu. Samas taandumine või võidu deklaratiivne kuulutamine jätaks mulje nõrkusest ja annaks Iraanile reaalse geopoliitilise võidu. Diplomaatia jääb teoreetiliseks võimaluseks, kuid nõuaks Washingtonilt poliitiliselt valusaid järeleandmisi ilma garantiita, et tulemus oleks vastuvõetav USAle ja Iisraelile.
Seetõttu liigub kriis tõenäoliselt pikema, madala intensiivsusega, kuid kõrge riskiga vastasseisu suunas. Hormuzi väin jääb selle vastasseisu keskseks teljeks, mitte ainult regionaalse julgeoleku, vaid ka globaalse majanduse seisukohalt.
Mida kauem püsib lahenduseta olukord, seda suurem on oht, et tagajärjed levivad nii NATO riikidele kui ka rahvusvahelisele julgeolekule. Oluline on ka märkida, et praeguses olukorras on selge võitja Venemaa, kes on saavutanud sanktsioonide leevendamise endale ja Valgevenele. See annab Venemaale hädavajalikku hingamisruumi, et jätkata oma agressiooni Ukraina vastu. Ukraina seevastu peab pealt vaatama, kuidas iga päevaga väheneb võimalus saada USA relvastust ja laskemoona.
Seotud artiklid
Trumpi pöördumine Moskva poole valmistab Teheranile peavalu
2015. aastast alates on Moskva lakkamatult Teheraniga sidemeid ehitanud, et tugevdada läänevastast telge, kuhu kuuluvad veel Põhja-Korea ja Hiina. Vene-Iraani omavaheline koostöö laienes veelgi 2022. aastal pärast Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale, kui Iraan alustas droonide ja muu lahingmoona eksporti Venemaale. Ent nüüdseks on Trumpi avangud ülemaailmsete jõuvahekordade ümberkorraldamiseks näidanud, kui habras on Vene-Iraani suhe tõeliselt. Kaks riiki võivad peagi üksteisest võõrduda.
Tomas Jermalavičius: Leping karidel?
Igaüks, kes NATO-t tunneb, mõistab, et see allianss on nii poliitiline kui ka sõjaline. Niisiis määravad kaitsealliansi solidaarsust ja ühtsust ühevõrra poliitilised printsiibid ja otsused kui ka sõjaline võimsus. Vahetult pärast Trumpi fantaasiaid Gröönimaa ja Kanada annekteerimisest sattus Atlandi-ülene suhe Valge Maja roosiaias kõrgete tollimäärade karidele.
Keir Giles: Kui Venemaa säilitab kannatuse, kukuvad kingitused talle ise sülle
Vastavalt põhimõttele, et oma vaenlast ei tohiks vigade tegemisel segada, ei hakka Moskva sekkuma protsessidesse, mida Trump ja tema lähikondlased on valla päästnud, leidis Balti kaitsekolledži Vene konverentsil antud usutluses Keir Giles, Kuningliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (Chatham House) Venemaa ja Euraasia programmi vanemkonsultant.
Armastusega Pariisist: kuidas Prantsuse tuumavihmavarju Euroopa kohale tõsta?
Ameerika Ühendriikide eemaldumisel Euroopa kaitsest on maailmajao tuumaheidutusele tõsiseid järelmeid. NATO tuumariikidest kõige suurem, mitmekesisem ja võimsam tuumaarsenal on USA-l. Külma sõja algusest peale on ta selle arsenaliga teostanud Euroopas tuumaheidutust NATO liikmesmaade kaitseks, kellel endal tuumarelv puudus.
Kai Kaarelson: Trumpi eesmärk on Trump suureks teha
Donald Trumpi ja Volodõmõr Zelenskõi pressietteaste Valge Maja ovaalsaalis 28. veebruaril pidi toimuma enne nende plaanitud päriskohtumist (mis lõpuks ära jäigi). Sellist praktikat presidentide kohtumistel vahel rakendatakse – tegu on n-ö doorstep etteastega, kus tehakse pilti ja presidendid esitlevad avalikkusele lühidalt, millest neil on plaanis omavahel rääkida. Tavaliselt ei kesta see rohkem kui mõne minuti, aga seekord oli ovaalsaalis jäetud ruumi ka küsimusteks. Kohal viibisid vaid hoolikalt valitud ajakirjanikud ning lõpuks vältas see kokku 50 minutit. Neist viimased 10 olid teravad.
Igor Gretski: läbirääkimiste varjus loodab Putin Ukrainat kägistada Trumpi kätega
Venemaa täiemõõdulisest kallaletungist Ukrainale on möödunud peaaegu kolm aastat. Ükski seni esitatud rahuplaanidest pole pälvinud nii palju tähelepanu kui see plaan, mida Donald Trumpi nimel koostab eriesindaja Keith Kellogg.
Digitaalse külma sõja lävepakul ehk kuidas on alanud autonoomsete relvade ajastu
Modernses sõjapidamises on kasutusele võetud tehisintellektil põhinev tehnika, mille ühed võimsamad komponendid on surmavad autonoomsed relvad. Täna kasutatakse tehisaru poolautonoomsete relvade konstrueerimiseks, et optimeerida lahinguväljal võimalikult suurt kasu ja minimaalset kahju. Täielikult autonoomseid relvi veel ei eksisteeri, kuid nende väljaarendamisest ei puudu enam palju.
Kristi Raik: Karm julgeolekuaasta 2025 – mis ei tapa, teeb tugevamaks
Maailm on Donald Trumpi USA presidendiks naasmise eel ärevil ja liimist lahti. Vana, liberaalne reeglitel põhinev maailmakord on katki ja paistab, et Trumpil pole vähematki huvi seda parandada.
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Rünnak Kurskis, USA valimised, sõjaraamatud
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2024. aasta 34. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: USA presidendikampaania, Prantsusmaa valimised, NATO uued juhtnöörid, Washingtoni tippkohtumine
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2024. aasta 27. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Mark Voyger: Seekord peab Lääs lubatu kindlasti ära tegema
Putin loodab, et kui Trump saab presidendiks, tõmbab ta tagasi Ameerika toetust Ukrainale, Euroopale ja NATO-le. Kui Lääs ei tarni praegu Ukrainale piisavalt relvastust, nii et vastupealetung võiks toimuda veel selle suve lõpus, on venelastel aega enda kindlustamiseks ja veel suuremate vägede sissetoomiseks, rõhutas Ameerika Kiievi ülikooli professor Mark Voyger usutluses Diplomaatiale.
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina, USA sisepoliitika, 2024. aasta valimismaraton, Jeemeni konfliktikolle
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadurid annavad ülevaate viimase ja ees ootava nädala tähtsamatest välis- ja julgeolekupoliitilistest sündmustest ja protsessidest. Ukraina: õhukaitse …
NATO tippkohtumine, relvastuskontroll ja KRKK juubeliaasta
Mida on oodata 2024. a NATO tippkohtumiselt? Nele Loorents: Ukraina sõja vallandumine on olnud NATO-le ja liitlassuhetele oluliseks reaalsuskontrolliks. Julgeolekukeskkonna …
Ivan U. Klyszcz: Ukraina otsib uusi sõpru
Ukraina diplomaatia on usinalt hoidnud kogu maailma tähelepanu Venemaa agressioonil. Uusi partnereid leitakse ka niinimetatud globaalsest lõunast. Mõned mitte-lääne riigid võivad olla Ukrainat toetanud relvade või demineerimise õpetamisega. On selge, et Ukraina toob enda poole uusi riike mitte surve, vaid taktitundega.