Illarionov: gaasisõda meenutab 1939. aasta baasinõudeid

· Minu tagasiastumisotsuse ajendite hulgas sai viimaseks piisaks see, et mulle tehti ettepanek osaleda sõjas – ent osaleda sõjas mitte vaatlejana, kirjeldajana, vaid osalisena, muuhulgas propagandistina, kes selgitab, kuidas otsus tõsta gaasihindu ja kõik muu, mis Vene-Ukraina suhetes tehakse, on liberaalne majanduspoliitika. Ent analüüsides majanduslikke ja mittemajanduslikke faktoreid, mis on [Kremli] otsuste ja avalduste taga, jõudsin ma (nagu jõuaks milline tahes objektiivne vaatleja) järelduseni, et liberaalse majanduspoliitikaga pole sel kõigel mingit seost. Veel enam, sel pole üldse seost majanduspoliitikaga, majandussuhetega, riikidevaheliste suhete majandusliku küljega.

· Vaja on aru saada, milliste hindadega on Venemaa, täpsemalt Gazprom siiamaani Ukrainale gaasi müünud. Kust võeti need hinnad? Millal tehti neid hindu kehtestav leping ja kui pikaks ajaks? Selgub, et hind 50 USD 1000 kuupmeetri eest on kehtestatud Gazpromi ja Neftegazi vahel sõlmitud lepingu täiendava kokkuleppega, mis kirjutati alla 2004. aasta 8. augustil. Täiendava kokkuleppe kohaselt pidanuks see hind kehtima viis aastat, seega kuni 2009. aastani. Samuti on täiendavas kokkuleppes kirjas, et 50 USD 1000 kuupmeetri kohta on fikseeritud hind. Neile, kes ei mõista sõna “fikseeritud” tähendust, on paar rida allpool öeldud, et see hind on muutumatu.

· Mõistagi, sellist formuleeringut võib interpreteerida mitut moodi. Täiendavas kokkuleppes on selliseks juhuks omaette paragrahv, kus öeldakse, et eriarvamuste tekke korral võivad pooled pöörduda Stockholmi arbitraaži poole. Juriidiline analüüs aga näitab, et juhul kui otsustataks pöörduda Stockholmi arbitraaži, siis kõige tõenäolisemalt kinnitaks arbitraaž, et just selline hind (50 USD 1000 kuupmeetri eest) peab kehtima viis aastat.

· Loomulikult tekib küsimus, miks vaid pisut rohkem kui aasta tagasi mitte üksnes Ukraina Neftegaz, aga ka Venemaa Gazprom sellist hinda vastuvõetavaks pidasid, leppides selles kokku mitte vaid üheks, aga viieks aastaks. Tegelikult ju kogu seda praegu toimuvat diskussiooni gaasihindade subsideerimise üle oleks tulnud alustada varem, lepingu sõlmimise ajal. Siis oleks tulnud tõstatada küsimus, miks peab Gazprom subsideerima Ukrainat. /—/ Selgitus on aga väga lihtne: poolteist aastat tagasi, lepingu sõlmimise ajal, oli Ukrainas käimas presidendivalimiste kampaania ning mõnedegi tähtsate venelaste favoriidiks selles heitluses oli Viktor Fjodorovitš Janukovitš. Ning pole üldse juhuslik, et leping sõlmiti viieks aastaks – Janukovitši eeldatava presidendiametiaja perioodiks. Nii et siin on kõik selge. Juttu subsideerimisest tulnuks alustada varem, ent paraku näib, et subsideerida Janukovitši presidentuuri on midagi muud kui subsideerida kellegi teise presidentuuri. Kui poliitiline situatsioon muutus, siis meenus Venemaale korraga, et ta subsideerib Ukrainat.

1939. aasta suvel kasutati täpselt samasuguseid võtteid, et saada Balti riikide territooriumile sõjalisi baase.

· Hea küll, oletame, et nüüd, aasta hiljem, jõuti järeldusele, et Ukraina subsideerimine on viga. Tehti otsus sellest loobuda. Mis seal ikka, võimalik, et see on mõistlik otsus. /—/ Õnneks tunnistab ka Ukraina, sealjuures Venemaast sõltumatult, et pole normaalne, kui Venemaa tarnib Ukrainale subsideeritud hinnaga gaasi. /—/ Kui väljendatakse siirast soovi minna üle normaalsetele, vastastikku kasulikele ja mõlemale poolele vastuvõetavatele hindadele; kui mõlemad pooled leiavad, et täiendav kokkulepe, mis sõlmiti spetsiifilises poliitilises olukorras, on vananenud, siis võib ju alustada uusi läbirääkimisi ning leida hinna, mis sobib mõlemale. /—/ Ent kui siht oleks majanduslik, teisisõnu vastastikku vastuvõetava hinna leidmine, siis kulgeksid need läbirääkimised ja arut-elud suletud uste taga, nii nagu kulgevad läbirääkimised, muuhulgas gaasitarnete üle, kõigi teiste maadega – Moldova, Balti riikide, Valgevene, Gruusia, Armeenia ja kõikide teistega. Mitte kunagi ei otsita meedia tähelepanu, sest kui tegu on äriga ja ärimeeste ees seisab ülesanne kokku leppida, siis tehakse seda suletud uste taga ja avalikkust teavitatakse tulemustest. Ukraina puhul on meil aga tegemist millegi muuga: asi on demonstratiivselt tõmmatud avalikku sfääri ning demonstratiivne on ka soovimatus kokku leppida, selle nimel tehakse kõike, alates ultimaatumitest. Ultimaatum ei ole suhete korraldamiseks parim vahend. Samuti käib hinna eskaleerimine: algselt nõutud 160 dollari kohta ütles Ukraina ju, et see võib kõne alla tulla, ent niipea, kui Ukraina ilmutas kompromissivalmidust, siis hõigati kohe välja uus hind, 230 dollarit. Mul tekkis tunne, et kui Ukraina mingitel põhjustel oleks nõustunud ka 230 dollariga, siis oleks leitud mingi uus hind.

· See, mis on toimunud gaasisõjas Ukrainaga, meenutab sündmusi, mis leidsid ajaloos aset kuus või seitse aastakümmet tagasi. Kui läheneda kronoloogiliselt, siis algas kõik 1938. aastal, kui Saksamaa vallandas hüsteerilise kampaania, väites, et Tšehhoslovakkia koosseisu kuuluval Sudeedimaal on vaja saksa vähemust kaitsta. Toonane argumentatsioon on väga sarnane sellega, mida me kuuleme praegu. Räägiti, et kõik toimub julgeolekukaalutlustel, tõsi, mitte energeetilise julgeoleku kaalutlustel, aga vähemuse õiguste tagamiseks ja nii edasi. Nagu me hästi teame, võeti selle tulemusel Müncheni tippkohtumisel vastu otsus, mille Tšehhoslovakkia täitis ja Sudeedimaa läks Saksamaale. Ning tuleb öelda, et valdav osa Saksa elanikkonnast toetas seda poliitikat. /—/ Neile näis, et otsus, mis aasta hiljem viis kogu ülejäänud Tšehhoslovakkia allaneelamiseni, oli Saksa rahva huvides. Alles seitsme aasta pärast sai selgeks, et need vähesed, kes olid selle otsuse vastu, osutusid palju suuremateks Saksamaa patriootideks kui need, kes olid poolt. /—/

· 1939. aasta suvel kasutati täpselt samasuguseid võtteid, et saada Balti riikide territooriumile sõjalisi baase. Ka siis kõlasid samasugused ultimaatumid, samasugused nõudmised ning pärast pretsedenditut poliitilist, diplomaatilist ja sõjalist survet olid Balti riigid sunnitud vastu võtma Punaarmee baasid. Aasta hiljem päädis see poliitiliste režiimide muutusega nendes riikides ning nende riikide inkorporeerimisega NSV Liitu. Vaid mõned kuud hiljem rakendati sama lähenemist Soome puhul, kuid Soome keeldus järele andmast ning algas niinimetatud Talvesõda, mis lõppes ainult tänu Soome pretsedenditule vastupanule sellega, et Soome kaotas küll osa oma territooriumist, ent poliitiline režiim jäi muutmata. Mulle tõesti näib, et tee, mida mööda me viimastel nädalatel oleme liikunud, meenutab lausa valulikult seda, mis juhtus 67 aastat tagasi. /—/ Ent hind, mida nii NSV Liit kui Saksamaa sellise tee valimise eest maksid, osutus täiesti võrreldamatuks selle näilise kasuga, mida nad uskusid – ja mida me praegu usume – sellest saavat.

Vene keelest lühendatult tõlkinud Kadri Liik