Ideed Vene tegelikkuse taga
Vähem kui nädal tagasi laskis palgamõrvar Moskvas maha ajakirjanik Anna Politkovskaja – Venemaa ühe tuntumatest kirjutajatest, kes oli oma karjääri pühendanud Tšetšeenia koleduste avalikustamisele ja inimõiguste kaitsele. Kreml oli mitu päeva vait, pidamata mõrva kommentaari vääriliseks.
Küll aga võttis Putin paar päeva varem raevukalt sõna tänavaturgude küsimuses, nõudes, et valitsus pühendaks tähelepanu seal töötavatele immigrantidele “eesmärgiga kaitsta vene tootjaid ja elanikkonda, etnilist vene elanikkonda”.
Kahest näitest juba piisab, et kooruks välja Vene vaimumaailma kurb seis: natsionalism ja ksenofoobia on tõusuteel, selle suuna kriitikutel aga ei tasu pikka iga loota.
Ent miks on nii läinud? Lihtne on leida loogilisi vastuseid viimase 15 aasta poliitikast. Sellisel juhul seisab asjade alguses president Boriss Jeltsin, kes kahjuks ei teadnud, mis asi on demokraatia, ning sestap ei suutnud seda kehtestada. 1993. aasta ebaseaduslik parlamendipommitamine andis talle põhjuse kättemaksukartuseks, see omakorda sundis võimu külge klammerduma. Tagasivalimise kindlustamiseks privatiseeriti Vene tööstuse kasulikem osa võileivahinna eest oligarhidele, viimaste käe all kaotas vabaduse ka Vene meedia. Kui aga saabus hetk, mil oligarhid hakkasid huvituma seaduse võimust, siis selgus, et nad ei suuda seda kaitsta. Omaaegsed hämarad erastamistehingud on nad teinud nõnda haavatavaks, et Kremli majandushuvidega konkureerida või opositsiooniparteisid toetada pole neil võimalik – vähemalt juhul, kui elu ja vabadus kallis. Praeguseks on majandus Kremli kontrolli all, liberaalsed parteid parlamendist väljas ning mis meediavabadust puudutab, siis… naaske nende ridade alguse juurde.
Ent praeguse kurva pildi põhjusi on võimalik otsida ka kaugemalt: alustada mitte Jeltsinist, vaid näiteks Peetrist; näha Aleksandr Duginit ja Vladislav Surkovi vaid järjekordsete lülidena ahelas, mis algas munk Filofeist.
Järeldused pole just rõõmustavad – ilmneb, et Venemaa praeguse tegelikkuse juured on kaugel ja sügaval vaimumaailmas, seega on tegelikkuse paremaks pööramine palju raskem, kui pealiskaudsel süvenemisel võiks arvata. Ent siiski, Vene ideelugu tuleb tunda, kui on soov mõista, miks Venemaa on, nagu ta on. Diplomaatia pakub sellesse väikese sissejuhatuse.
Seotud artiklid
James Sherr: Kreml Trumpiga kaasa ei mängi
Donald Trumpi valimisvõidu järel tahaks Kreml kohelda teda korraga ettevaatlikult ja kindakäeliselt. Õnnesoovidele eriti aega ei kulutatud. Juba kaks päeva pärast USA presidendivalimisi kordas Vladimir Putin oma iga-aastases kõnes Valdai klubi ees maksimumtingimusi Vene-Ukraina sõja lõpetamiseks, mida ta oli sõnastanud juunikuus.
Igor Gretski: Vene uusimmigrandid Euroopa Liidus
Venemaa 2022. aasta sissetung Ukrainasse vallandas tohutu rändelaine üle Euroopa Liidu (EL) idapiiri. Seistes silmitsi ohuga oma elule ja Vene armee tekitatud laiaulatusliku hävinguga, olid miljonid ukrainlased, peamiselt naised ja lapsed, sunnitud oma kodudest lahkuma. Samal ajal ajasid Venemaa halvenev poliitiline kliima ja 2022. aasta septembris alanud osaline mobilisatsioon tuhandeid venelasi riigist lahkuma.
Teeskluse aeg on läbi ehk rahvusvahelisest õigusest ja väikeriigi välispoliitikast
Meil oleks turvalisem elada maailmas, kus rahvusvaheline õigus kehtiks. Kus üks riik ei läheks teisele relvaga kallale, kus riigipiire ei muudetaks jõuga ja kus konfliktid lahendataks läbirääkimiste laua taga iga riigi, ka väikeriigi, suveräänsust austades. Oleks turvalisem, aga kahjuks sellist maailma ei täna eksisteeri.
Igor Gretski: USA presidendivalimiste eel tahab Venemaa segadust külvata
Lisaks Ukraina ühiskonna erakordsele ühtsusele ja Ukraina sõdurite vahvusele on see riik Venemaa täiemahulisele kallaletungile vastu pidanud eeskätt tänu toetusele, mida eesotsas USA-ga osutavad Ramsteini grupi partnerriigid. Välksõja nurjumisele järgnenud kurnamisfaasis teeb Moskva ühe katse teise järel, et nõrgestada neid Ukraina vastupanuvõime tugisambaid, iseäranis rahvusvahelist toetust. Selleks on Venemaa valitsuse käsutuses mitmesuguseid vahendeid alates tuumašantaažist ja lõpetades sabotaažiaktidega EL liikmesmaade territooriumil.
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.