Ida ja Euroopa

Ida-Euroopa mõiste oma nüüdsel kujul on kahtlemata ajalooline ja ajutine. Võib arvata, et praeguste koolilaste põlvkonna silmis pole sel enam niisugust emotsionaalset ja sümboolset kaalu nagu meile. Polnud ka meie (vana)vanematele.

Kuid pole siiski võimatu, et see arusaam Euroopa kaheks jagunemisest osutub visamaks ja hoolib vähem reaalsusest kui me arvata oskame. Võib olla, et seda sümboolset kahetisust, teise olemasolu iseenda sees, on Euroopa eneseteadvusele vaja. Võib ka olla, et me näeme Ida-Euroopat aina ida poole nihkuvat – niivõrd kui see on võimalik. Kui Venemaa on Ida-Euroopa – ja teatud mõttes on ta ju Ida-Euroopa essents, Ida-Euroopa par exellence –, siis ulatub Ida-Euroopa juba niigi Vaikse ookeanini…

Euroopa piiride küsimus on üldse üks äärmiselt ideoloogiline ja teatud mõttes tühi küsimus, sest vastused sellele on küllaltki meelevaldsed, sõltuvad sellest, kuidas me vastata tahame. Euroopal ei ole teatavasti mingeid tõsiseltvõetavaid looduslikke ega ka ajaloolisi maismaapiire. Uurali mäed ei kujuta endast kumbagi. Ja kord on kreeka(keelne) tsivilisatsioon ulatunud Indiani, kord on mongolid, araablased või türklased jõudnud sinna, mida üldiselt peetakse Euroopa südameks. Euroopa olemusse on algusest saadik – vähemalt kreetalastest ja kreeklastest, neist saare- ja rannikuelanikest saadik – kuulunud avastamise, oma piiride ületamise või nende edasinihutamise janu.

Seevastu piirjoon Ida- ja Lääne-Euroopa vahel on praegu märksa paremini fikseeritud või fikseeritav kui kogu Euroopa piir – seda muidugi ajaloolises ja poliitilises, mitte looduslikus mõttes.

Eestis armastati taasiseseisvumise ajal rääkida Lääne tsivilisatsiooni piirist Narva jõel. Nüüd on seal Euroopa Liidu piir ja kuigi tsivilisatsioonide piirist rääkimine pole Euroopas poliitiliselt korrektne ja selles on tõepoolest ka omajagu kitsarinnalisust ning suisa rumalust, on piir Narva jõel siiski päris reaalne ajalooline konstant. Mulle sai see selgeks siis, kui lugesin ajakirjast Keel ja Kirjandus Marek Tamme poolt eesti keelde tõlgitud lõike ühest esimesest meie päevini säilinud Ida-Baltikumi ehk Eesti ja Läti kirjeldusest. Tegemist on 13. sajandi esimesest poolest pärit entsüklopeedilise teosega (“De proprietatibus rerum”), mille autoriks on üks tubli frantsisklane Bartolomaeus Anglicus. Kuigi too Anglicus ei elanud tollal enam ammugi kaugel Inglismaal, vaid üsna lähedal Saksamaal, polnud ta oma jalaga nendesse vastristiusustatud provintsidesse saanud ja kirjutas neist vaid kuulu järgi. Väärib aga märkimist, et oma suhteliselt nappides kirjeldustes Eesti ala kohta mainib ta Narva jõge tervelt kahel korral, rõhutades selle lahutavat tähtsust. Virumaa kirjelduse juures märgib ta, et “seda maad lahutab Novgorodi rahvast ja venelastest väga suur jõgi, mida nimetatakse Narvaks.”

Viimase viie aasta jooksul kosus hiinlaste kaitsebüdžett igal aastal keskmiselt 15 protsenti, kuid lääne analüütikute hinnangul on see ainult jäämäe veepealne osa.

Kuigi Narva jõgi võis 13. sajandil olla märksa veerikkam kui praegu, polnud ometi Lääne-Euroopa mõistes tegemist mingi väga suure jõega. Väga suureks muutis ta neis juttudes, mis meie Bartolomaeuse ehk Pärtli kõrvu olid jõudnud, nimelt piirijõe staatus. See polnud mitte lihtsalt impeeriumide või riikide vaheline piir. Juba siis oli see ideoloogiline, skismaatiline piir, üks kirikulõhe märke maastikul. Ja sinna on see piir jäänud tänapäevani, niivõrd muidugi, kuivõrd lääne- ja idakristluse piiril enam mingit tähtsust on. Aga päris tähtsusetu pole see kindlasti.

Igal juhul on see – ortodoksiat ja läänekristlust lahutav – ainuke tõsiselt ajalooline ida ja lääne piir, millest Euroopas rääkida tasub. Kujutlus ise, kujutlus oriendist ja oktsidendist on pärit muidugi juba Rooma aegadest. See, mis jäi Roomast läände, oli lääs, mis itta, ida – ja enam-vähem nõnda on see tänini. Nii kaugele põhja, kus meie asume, Rooma impeerium muidugi ei ulatunud, nii et see siin polnud ei lääs ega ida, vaid kaug-põhi. Kuid põhi, märkigem, algas tegelikult kohe seal-, see tähendab, siinpool Alpe, mis lahutasid sooje Vahemeremaid külmadest tasandikest ja ladina maailma germaani ning slaavi omast.

Ainsad tõsised looduslikud barjäärid Euroopa kontinendil ongi mitte põhja-lõunasuunalised (ida ja läänt lahutavad), vaid ida-lääne suunalised mäestikud: Alpid (ka Püreneed). Ka tsivilisatsioonilises mõttes erinevad transalpiinsed Euroopa maad (näit Itaalia ja Saksamaa) teineteisest selgemalt kui ida ja lääs Euroopas.

Rooma ajal ja hiljemgi – teatud mõttes veel 19. sajandi saksa romantiliste kultuurimatkade ajal – olid Alpid ka piiriks, mis lahutasid kultuuri metsikusest. Lõuna pool Alpe oli valmis maailm oma linnade, varemete, kunsti ja poliitikaga, põhja pool aga alles valmiv ja sündiv, segane ja liikuv, tume ja metsik.

Teatavasti vajab iga kultuur enda kultuurina defineerimiseks ehk piiritlemiseks mingit teist enda kõrval, mittekultuuri, metsikust. Kusjuures see metsikus, samuti kui kultuur ise, on alati kahemõtteline.

Metsikus pole ainult negatiivne. Metsik on ka elujõuline (umbrohi on alati elujõulisem kui kultuurtaim), metsikuses peitub loovuse läte, uuenemisvõimalus. Metsikus teises peitub ka pühaduse algallikas, sest püha pole kunagi täiesti kodustatav, kultuuristatav, püha viha ei saa taltsutada ükskõik kui peente liturgiate abil. Seetõttu on metsikus ka alati kardetav. Parem on, kui sellega liiga lähedalt kokku ei puutu.

Teistpidi pole ka kultuur kultuuri enda seisukohalt ainult positiivne. Koos metsikusega kipub kultuur lämmatama ka enda uuenemisvõimet, dünaamikat – stagneeruma. Jutud kultuuri allakäigust ja hirm barbarite ees, kes oma toore elujõuga vana hapraks kuivanud kultuuri katki teevad (et selle tükid oma sadulataskusse pista), on sama vanad kui kultuur ise.

Niisiis, mida ma tahan öelda, on see: viimase kuuekümne aasta jooksul rändas see piir, mis vanasti asus Alpide kohal, teatud mõttes sinna, kus nüüd asub niinimetatud Ida-Euroopa piir – kuhu Stalin selle kord tõmbas. Teatud mõttes ja teatud inimeste mõtetes.

Sest pangem tähele: “Ida-Euroopa” on eelkõige lääneeurooplaste poolt välja töötatud arusaam. Seda, et me elame mingis spetsiifilises Ida-Euroopas, saime me teada alles piiride avanedes, kokkupuutel Lääne-Euroopaga. Kuna aga Lääs oli (ja on) meie jaoks kultuuriline eeskuju, dominant, kehastas (ja kehastab) kultuurilist prestiiži, siis, nagu alati kultuuriajaloos on sündinud, võtsime me üle ka selle dominantse kultuuri mõisted ja arusaamad, muutusime ka iseenda jaoks idaeurooplasteks.

Seda, et me elame mingis spetsiifilises Ida-Euroopas, saime me teada alles piiride avanedes, kokkupuutel Lääne-Euroopaga.

Õigem oleks öelda, idamaalasteks, sest “eurooplane” on selles sõnas vaid viisakuse ja poliitilise korrektsuse huvides. Kõnekeeles räägitakse läänes tavaliselt lihtsalt idast (pr les pays de l’Est /idamaad/, tähendab Ida-Euroopat). Ühesõnaga, kultuurilises teadvustamatuses, läänes 60 aastaga kinnistunud arusaamas, on Ida-Euroopa tegelikult mitte-Euroopa (ja mitte too ilus Mitteleuropa, mida tarvitavad komplimendina üksikud valgustatud vaimud). Sellegi arusaama oleme me kuulekalt üle võtnud, rääkides samuti “neist seal Euroopas”, Euroopas käimisest, eurooplastest (kes pole meie) jne. Euroopa Liit pole siin veel kuigi palju muutnud. Endiselt on olemas Euroopa ja Ida-Euroopa. Euroopal on endiselt hirm Ida-Euroopa ees. Sealt tulevad vene maffia, rumeenia mustlane, poola torumees, kellest teatavasti sai viimatise Prantsusmaa referendumi ajal peaaegu et vallutaja, ohtliku mongoli sümbol. Idas ei kehti seadused, idas on vaesus, metsikus…

Lääne-Euroopas valitseb vist tunne, et neil tuleb kogu see vaesus ja metsikus ühe ampsuga alla neelata, assimileerida, kultuuristada, või muidu neelab ja vallutab see neid endid.

On tõesti tähelepanuväärne, kui suured silmad võivad olla kultuurilistel, sümboolsetel hirmudel. Niinimetatud Ida-Euroopa näol on ju tegemist ühe kaunis tähtsusetu maaribaga, mis jookseb Euroopas põhjast lõunasse. Selle demograafiline ja majanduslik kaal on kaunis tühine. Samuti kultuurilised erinevused, võrreldes muu Euroopaga. Suuremad on need kindlasti selle riba enda sees, taas põhja-lõuna skaalal.

Kuid loomulikult ei seostunud läänes Ida-Euroopaga vaid hirmud. Vähemalt sama võimsad oli esialgu lootused. Kümme-viisteist aastat tagasi rääkisid seal paljud, kes olid hästi tuttavad lääne süsteemi puuduste ja vigadega, mingist kolmandast teest. Nad lootsid, et Ida-Euroopa saab selle kolmanda tee kehastuseks, toob Euroopasse poliitilise ja majandusliku süsteemi, mis on midagi uut, lunastab vana Euroopa selle stagnatsioonist ja kapitalismi pattudest.

Midagi sellist aga ei juhtunud. Ega saanudki juhtuda. Ida-Euroopa oli tegelikkuses hoopis vähem metsik ja teistsugune kui lääne fantasmid seda ette nägid nägid. Peale selle, lääne kultuuri- ja majandusmudel osutus kahtluseta domineerivaks. Ja nagu juba viidatud, “ahvina” on inimolend äärmiselt ahvimis- ehk õppimisvõimeline. See, kui ruttu inimesed on harjunud tarbimisühiskonnaga, kui kiiresti hakati seda loomulikuks pidama, võiks olla hämmastav. Kui järele mõelda, siis pole siin hämmastavat midagi, sest tarbimisühiskond põhineb lõpuks sellisel intellektil ja instinktidel, mis kindlasti olid olemas juba neoliitikumi, kui mitte ka veel varasematel inimestel. Tihti unustatakse, et omamoodi tarbimisühiskond kujunes 60ndatel-70ndatel välja ka Ida-Euroopas.

Võib-olla vähem veenvaks on osutunud lääne eeskuju demokraatia vallas. Võib-olla pole demokraatlikud institutsioonid ja arusaamad tõesti idas nii kiiresti ega sügavalt juurdunud kui rahamajandus ja konsumerism. Tuleb aga silmas pidada, et eeskuju ise pole hetkel seesmiselt mitte kõige tugevam. Demokraatia Lääne-Euroopas oli vankumatu seni, kuni seisti millegi vastu, kuni selle kõrval oli selgesti teine, antidemokraatlik maailm. Kõik halva sai sellesse projitseerida, end sellest nii sümboolselt vabastada. See “teise” kadu on Lääne-Euroopale olnud tegelikult vist suurem šokk kui seda üldse tunnistada julgetakse. Anti- või ebademokraatlikud jõud on korraga muutunud hämmastavalt virulentseks lääne enda sees.

Tuleb ka silmas pidada, et viiekümne aastaga said need Euroopa kaks “teist”, teineteise teist, omamoodi kirja teel suhtlevateks armukesteks. Mõlemad ootasid reaalselt kohtumiselt liiga palju. Lääs ei osutunudki nii vabaks ja demokraatlikuks, selliseks imemaaks, nagu salamahti lootsime meie. Ida ei osutunud sugugi nii metsikuks, huvitavaks ega teistsuguseks, nagu salamahti loodeti seal. Kooselu argipäev osutus pigem igavaks ja halliks.

Lõuna pool Alpe oli valmis maailm oma linnade, varemete, kunsti ja poliitikaga, põhja pool aga alles valmiv ja sündiv, segane ja liikuv, tume ja metsik.

Muide, eks ole tähelepanuväärne, et pärast ida assimileerimist, kadumist, tekkis Euroopale uus “teine” läänes, Ameerikas. Sinnagi projitseerivad ühed lootusi, teised hirme. Seegi on piisavalt sarnane, et täita seda, ütleme, lähedase teise funktsiooni – sest tõelisi teisi, tõelist “metsikust” võiks Euroopa leida pigem Aafrikast või tegelikust oriendist.

See Euroopa janu teise “omasuguse teise” järele tuleb osalt ilmselt ka sellest, et kuhu ta ka ei vaataks, leiab ta eest vaid iseenda. Euroopa tsivilisatsioon on olnud viimaste sajandite jooksul niivõrd edukas, et on domineeriva kultuurimudelina levinud üle terve maakera. Kui aga Euroopa on igal pool, kus ta siis õieti on?

Nõnda võib tegelikult ka Ida-Euroopale pigem pikka iga ennustada. Mis siis, et reaalsed majanduslikud ja kultuurilised erinevused tublisti vähenevad, jääb ida lääneeurooplaste jaoks siiski vist pikaks ajaks idaks, mitte-Euroopaks. Kui muidugi mõni “loomulikum” (selles mõttes, et looduslikum) vastandus, põhja ja lõuna oma, näiteks, ei tõrju seda fiktsiooni teadvusest välja.