juuli 28, 2008

Ida-Euroopa vajab head eestkõnelejat

Edward Lucas otsib endiste ikestatud rahvaste seast asjalikku suurhertsogiriiki, mis suudaks esindada mainitud seltskonda küsimustes, mis neile korda lähevad.

Edward Lucas otsib endiste ikestatud rahvaste seast asjalikku suurhertsogiriiki, mis suudaks esindada mainitud seltskonda küsimustes, mis neile korda lähevad.


Edward Lucas

Ida-Euroopa vajab head eestkõnelejat

Edward Lucas otsib endiste ikestatud rahvaste seast asjalikku suurhertsogiriiki, mis suudaks esindada mainitud seltskonda küsimustes, mis neile korda lähevad.

Otsitakse heade juhiomadustega enesekindlat postkommunistlikku riiki. Kandidaat peab olema võimeline esindama endiste ikestatud rahvaste huve Euroopa Liidus ja NATOs. Nõutav kõrgetasemeline avalik haldus ja kodanikuühiskond, samuti sõjalised musklid, selge pea ja head närvid.
Postkommunistlikus maailmas ei vasta neile nõuetele ükski riik. Aga töökoht ootab täitmist ja töö tegemist. Pärast NATO ja ELi viimast laienemist on postkommunistlike riikide julgeolekupoliitikast räägitud vähe. See on hea. Varem oli kõikjal halle tsoone: Baltimaad, Balkan, Kesk-Euroopa, Musta mere piirkond. Nüüd on geopoliitiliselt vähemalt kolmes esimeses asjad selged.
Aga loorberitel puhkamiseks pole aega. Venemaa üritab endiselt lüüa hambaid NATO ja ELi ühtsusse, väites, et uued liikmesriigid on liiga hüsteerilised ja liiga isepäised, et neid tõsiselt võtta. Tähtsas energiajulgeoleku küsimuses said endised ikestatud rahvad tõsiselt lüüa. Isegi Angela Merkel ei ole suutnud peatada Putini ja Schröderi kurikuulsat gaasijuhet.
Kaugemal on pilt veel süngem. Taotlus võtta Ukraina ja Gruusia NATO liikmeks tekitab tahtejõuetult tudisevates vana Euroopa pealinnades võõristust. Venemaa provokatsioonid, olgu Tallinnas seoses “tundmatu vägistaja” kujuga või Krimmis, kus Ameerika sõdurid nii provokatiivselt olid asunud välikäimlaid rajama, ei saa kindlat diplomaatilist vastust.
Niisiis kujutagem ette postkommunistlikku riiki, nimetagem seda suurhertsogiriigiks, mis esindaks kõiki endisi ikestatud rahvaid küsimustes, mis neile korda lähevad. Suurhertsogiriik oleks Ameerika ustav liitlane, kes on valmis saatma oma vägesid rahu looma, demokraatiat juurutama ja kuumagi sõda pidama kogu maailmas. Suurhertsogiriik oleks ELi asjalik liikmesriik, kes teeb mõistlikke ettepanekuid institutsionaalse reformi asjus ning pooldab välisinvesteeringute soodustamist ja siseturu laienemist. Suurhertsogiriigi kultuuri ja ajalugu tunneks iga haritud eurooplane.
Suurhertsogiks – mõistagi on ta ametisse valitud, sest feodalismi oleme ju ammu selja taha jätnud – on paljusid keeli oskav filosoof-president Ví¡clav Meri-Freiberg. Ta on maailmas tuntud kirjanik, tema moraalseid ja intellektuaalseid võimeid austatakse nii Washingtonis kui ka Brüsselis ning ta mõistab nii jõupoliitika maailma kui ka moraalseid imperatiive, mida vajavad oma õiglase osa tagamiseks väiksemad ja vaesemad riigid.
Nüüd kujutame ette, kuidas suurhertsogiriik hakkab praegust haledat olukorda muutma. Ta viiks Venemaa energia tarbijad selleni, et need avaldaksid survet Gazpromile, mitte ei laseks endale survet avaldada. Selmet kannatada teiste “valitse ja jaga” taktika käes, võiksid endised ikestatud rahvad nautida ühtsuse tulemust – triumfi.
Paraku pole ei suurhertsogiriiki ega ka suurhertsogit või suurhertsoginnat tegelikus poliitikaelus kuskil näha. Ainuke riik, kelle muskleid tasub tõsiselt võtta, on Poola. Poola valitsuse tähelepanu keskmes seisavad aga riigi sisepoliitilised tülid (sealhulgas valitsevas koalitsioonis), mitte aga strateegia ja piirkondliku juhirolliga seotud küsimused.
Poola president Lech Kaczy?ski peaks teoreetiliselt seisma parteipoliitikast kõrgemal, tegelikult on ta aga lihtsalt üks mängijatest oma venna, Õiguse ja Õigluse erakonna juhi Jaros?aw Kaczy?ski keerulistes intriigides. Mõned kaksikvendade huvid on mõistlikud (Ameerika hea, Venemaa paha, Saksamaa ebausaldusväärne), nende maailmavaade on aga liiga kolklik ja lihtsakoeline ega sobi muuks kui poosetamiseks. Kummalisel moel oli ametist lahkunud ekskommunistide valitsus kõigist oma eetilistest puudustest hoolimata vähemalt välispoliitikas märksa kompetentsem. Aleksander Kwa?niewski roll Ukraina Oranži revolutsiooni abistamisel ja sealsete “pahade” kukutamisel oli tõesti muljetavaldav. Raske on teda ette kujutada suurhertsogina, küll aga võib kujutleda, et ta oleks võinud selleks kujuneda.
Mujal on asi veel hullem. Isegi kõige optimistlikuma pilguga vaadates on Balti riigid kahjuks liiga väikesed. Nad võivad anda teiste pingutustele hoogu juurde, aga ajudest ja julgusest ei piisa, kui muskleid pole. Ja praegu ei paista piisavat isegi ajusid ja julgust. Eesti valitsus on kitsarinnaline, arglik ja imetleb enda naba. Läti valitsus on tasakaalutu ja moraalitu. Leedus on selle artikli kirjutamise ajal ametis ajutine valitsus, kuid maa killustunud poliitiline maastik ei anna lootust, et uus valitsus võiks olla puhas, otsusekindel ja asjatundlik.
Ainuke poliitik Baltimaadel, kes tõepoolest võiks väljendada piirkonna hirme ja soove, on Vaira V??e-Freiberga. Ma võin Läti presidenti hästi ette kujutada suurhertsoginnana. Kuid tal on kaks tõsist miinust: tema huvid on mujal ning teised presidendid ei talu tema kuninglikult üleolevat käitumist.
Kesk-Euroopas on pilt vaid õige veidike helgem. Tšehhil seisavad pärast valimisi, mille tulemused ei võimalda moodustada ühtegi kindlamalt püsivat koalitsiooni, ees nõrga valitsusega kuud või isegi aastad. Milline valitsus ka võimule tuleb, tunneb ta ennekõike muret omaenda püsimise, mitte aga diplomaatilise strateegia pärast. Mõlemal Ví¡clavil, nii Havelil kui Klausil, on suurhertsogi potentsiaali, aga mõlemad on eelistanud seda raisata muu peale. Ví¡clav Havel on liiga vana ja haige, Ví¡clav Klaus aga liiga enesekeskne ja kitsarinnaline (ja kummalisel viisil kipub ta Vladimir Putinile õigustusi otsima).
Tähele tasub panna Slovakkia peaministrit Mikulí¡š Dzurindat, kelle kaheksa aastat kestnud võimuaeg sai otsa 17. juuni valimistega. Nagu tema sõber Mart Laar, võib ka Dzurinda olla eemal võimust, aga mitte vaateväljalt. Tema kogemused Slovakkia muutmisel paariast ja unustatud nurgakesest Kesk-Euroopa reformide staariks väärivad laiemat tähelepanu.
Ungaris seevastu ei paista kuidagi esile kerkivat poliitikuid või muid liidreid, kes suudaksid köita tähelepanu väljaspool riigipiire. Praegune peaminister Ferenc Gyurcsí¡ny juhitud sotsialistide-liberaalide koalitsioon on ülepeakaela mattunud riigi haletsusväärse rahandusliku olukorra stabiliseerimisse. Parempoolsete juht Viktor Orbí¡n, kes viimastel parlamendivalimistel nii silmatorkavalt läbi põrus, on pakkunud vaid pettumusi. Ungari võiks olla regiooni juhtiv jõud: maa on piisavalt rikas, piisavalt suur ja piisavalt heade sidemetega. Kuid Orbí¡n eelistab naabreid populistlike hüüdlausetega enda vastu keerata, selmet taastada mainet, mida Ungari võis nautida sajandi eest.
ELi uutest liikmesmaadest jääb veel üle Sloveenia ehk riik, mis vaid harva on pälvinud diplomaatiaajaloolaste tähelepanu. Kuid 2008. aastal saab Sloveenia esimese postkommunistliku maana ELi juhtriigiks. See võib olla päris huvitav. Pealegi tasub meeles pidada, et suurhertsogiriik ei pea tingimata väga suur olema – vaadake kas või Luksemburgi. Siinkirjutajal on kõigele lisaks teatud nõrkus Sloveenia peaministri Janez Janša vastu juba tolle raskest teisitimõtlejaajast 1980. aastate keskel. Ma hellitan endiselt õblukest lootust, et tema katseid anda oma pisikesel ja unisel maal reformidele hoog sisse saadab edu. Märksa vähem hindan ma nende enesekeskset presidenti Janez Drnovšekit, kes üritab ennast naeruväärselt esitada Darfuri rahuleppe vahendajana. Arvestades seda, kui väike oli Sloveenia panus rahu loomisel ja tagamisel otse enda kõrval Balkanil ajal, mil nende kogemused ja võimalused oleks võinud paljugi muuta, on lausa veider, et nüüd üritatakse seda teha kodumaast nii kaugel.
Praegu paistab olevat kõige lootustandvam Rumeenia. See võib näida kummaline: maa on vaene, tuntud silmatorkavalt suure korruptsiooni poolest ega ole viimasel ajal astunud kaalukaid välispoliitilisi samme. Ometi on minu kandidaat suurhertsogi kohale Rumeenia president Traian Băsescu. Kommunismiajal töötas ta kaubalaevakaptenina ning ta on karm, palju maailma näinud ja hea suhtleja. Veel olulisem on see, et ta oskab mõelda ka suuremate asjade peale. Ma saan Rumeeniast peaaegu iga kuu mõne kutse järjekordsele konverentsile, kus on kõne all Musta mere piirkonna tulevik – ja see on asi, mille puhul on hädasti vaja kainet pead ja tugevaid närve. Băsescu on kodumaal populaarne, seisab parteipoliitikast kõrgemal ja näeb äärmiselt selgelt riigi vajadust kujundada koos naabritega õitsengu- ja koostöötsoon.
Rumeenia on pealegi suur riik, 20 miljoni elanikuga jääb ta alla vaid Poolale. Washingtonis suhtutakse Rumeeniasse hästi ja ma loodan, et kui Rumeeniast saab 2007. aastal ELi liige, hakkab ta ka Brüsselis tooni andma. See poleks vahest just unelmate suurhertsogiriik, aga kuna alternatiivid on nii kesised, pole seegi sugugi paha.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar