Hübriidaatomid: Rosatom Euroopas ja tuumaenergia Valgevenes
Andrea Bonelli, Tomas Janeliūnas, Yuri Tsarik. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, 2021
Kolm analüüsi ühes, läbivaks jooneks selgitused, kuidas Vene tuumaenergia Euroopas on justkui Trooja hobune. Eestile lähim näide on Astravetsi tuumajaam Valgevenes, aga projekte leiab ka Soomest, Ungarist ja Türgist.
Seotud artiklid
Euroopa halbade valikute aasta
USA on maailmakorda ümber kujundamas viisil, millest Venemaa on pikalt unistanud. Ameerika välkoperatsioon Venezuelas ei jäta kahtlust, et tänases maailmas kehtib jõud, mitte õigus. Euroopal, sealhulgas Eestil (ja nimelt osana Euroopa otsustest), on ees keeruliste valikute aasta, mil tuleb pingutada selle nimel, et ise oma saatust määrata. Kõige raskemad valikud Euroopa jaoks ei tulene mitte idast, vaid läänest.
Kuidas sõda Ukrainas muutis Eesti maailmas suureks ja siis jälle väikeseks
Eesti ühiskonnale saabus 2022. aasta 24. veebruar üllatuslikult – ja samas mitte. Kuigi märgid Venemaa ettevalmistustest Ukraina vastu peetava sõja laiendamiseks olid olnud laiale avalikkusele näha juba kuid (ning Eesti valitsusele, nende sõnul, teada juba pool aastat varem), tundus mõte, et Venemaa proovibki oma Ukraina-probleeme lahendada Kiievis režiimimuutuse korraldamisega, ikkagi absurdne.
Venemaa mobilisatsioon: väljavaated, piirangud ja tagajärjed
Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse on möödunud üle 1390 päeva. Võrdluseks: Suur Isamaasõda, mis tõsteti Kremli propaganda nurgakiviks, kestis 1941. aastast alates 1416 päeva. Selle aja jooksul jõudsid Nõukogude väed Moskvast Berliini, läbides ligikaudu 1800 kilomeetrit. Mis on muutunud 1300 päevaga Ukraina rindel?
Kuidas USA riiklikku julgeolekustrateegiat Euroopas võtta
Uuest USA riiklikust julgeolekustrateegiast loeb, et Washingtoni hoiak Euroopa suhtes on oluliselt teistsugune. Ehkki Atlandi-üleste sidemete tähtsus leiab taas kinnitust, seatakse Venemaa uude valgusse, Euroopast oodatakse iseseisvat toimetulekut veelgi varem ning Ukraina tulevikku käsitletakse keset USA eestvõttel toimuvat diplomaatilist tegevust. Rinderiikidele on asi selge: Atlandi-üleses suhtes on Euroopa sattunud etappi, kus loidust enam ei sallita: meie maailmajao turvalisus sõltub Ameerika asemel pigem siinsest suutlikkusest vastast heidutada, investeeringuid teha ning piirkondlikule stabiilsusele poliitilisi eeldusi luua.
Eesti välispoliitika silmitsi muutunud liitlassuhtega
USA värske julgeolekustrateegia kinnitab, et transatlantilised suhted on olemuslikult muutunud. USA on endiselt asendamatu liitlane, kuid ühisosa, mis allianssi koos hoiab, on jäänud õhukeseks. Washingtonilt võib üha enam oodata seisukohti ja tegusid, mis on vastuolus Eesti julgeolekuhuvidega, eelkõige Ukrainas ja Venemaa suunal. Eesti välispoliitika jaoks on käes kõige keerulisem aeg peale taasiseseisvumist.
Venemaa tulevik: välised ja sisemised muutused on lahutamatult seotud
Venemaa opositsiooni liige Vladimir Kara-Murza ütles oma hiljutises avalduses, et „ainus, mis toob Ukrainale rahu ja julgeoleku, on poliitilised muutused Venemaal“. Mina olen vastupidisel seisukohal. Enim mõjutab Venemaa tulevikku Ukraina sõja tulemus.
Vene-Ukraina sõja õppetunnid Mustal merel
Täiemahuline sõda Ukrainas kestab juba neljandat aastat ja kuigi Lääne ühiskondades on täheldada teatavat “sõja(teadete) väsimust“, püüab vähemalt Eesti avalikkus truult sündmustega kursis olla. Eesti riigikaitse paradigma on aga kontinentaalne ja nii on enamus teateid sõjategevusest rindeuudised – Venemaa võttis ära X küla, Ukraina vallutas tagasi Y ruutmeetrit territooriumi, droonid tabasid Z linna jne. Kajastamist leiavad ka uudsed sõjapidamise vahendid ning diplomaatilised ja poliitilised katsed sõda lõpetada või vastuoksa, pikendada.
Läänemeri rahu ja sõja vahel
2023. aasta lõpus alanud vahejuhtumite reas lõhkusid kaubalaevad ohtralt Läänemere põhjas asuvaid torujuhtmeid ja kaableid. Heites kõrvale oma senise vaatenurga, et hübriidohtudele reageerimise eest vastutavad peamiselt sihtriigid, alustas NATO sõjalisi tegevusi, mille käigus paigutati piirkonda liitlasvägede laevu ja lennukeid edasiste rünnakute ärahoidmiseks ja tõrjumiseks. Need sündmused tõid esile nii Läänemere maade vajaduse tagada ohutu merekeskkond kui ka nende praegused puudujäägid ses valdkonnas.
USA-India ja Venemaa-Aserbaidžaani suhete külmenemine – võimalus Euroopa Liidu jaoks?
Viimased aastad on toonud maailmale kamaluga konflikte – alustades Vene-Ukraina täiemahulisest sõjast ning lõpetades USA ja EL-i vahelise majandus-diplomaatilise kismaga. Maailmas pole ühtegi riiki, kes poleks ühel või teisel viisil nende vastasseisude negatiivset mõju tundnud, kuid säärased ajalooetapid toovad reeglina peale kannatuste kaasa ka unikaalseid võimalusi. Eriti muidugi nende jaoks, kes on valmis neist kinni haarama.
Zelenskõi kantselei peamine sõjaväelane: Ukraina armeest võiks saada Euroopa kilp
Ukraina sooviks, et Euroopa osaleks tulevikus palgamaksmises nende sõduritele, sest Ukraina relvajõud võiksid olla Euroopale efektiivne kilp, ütles Ukraina presidendi kantselei ülema asetäitja, kuulsa 93. brigaadi endine ülem kolonel Pavlo Palisa.
Marek Kohv: Religioon kui Kremli tööriist
Venemaa kasutab õigeusku (täpsemalt Moskva patriarhaati) nii siseriiklikuks kui ka välispoliitiliseks mõjutamiseks. Eriti välismaal on kirikul Kremli jaoks suur väärtus, sest Vene võim on kasutanud õigeusku oma välispoliitika võimendajana. Sisuliselt on Vene õigeusu kirik ja tema teenistujad töötanud omamoodi narratiivipesijatena, kus Kremli jutupunkte tõlgitakse religioossesse keelde.
Tomas Jermalavičius: NATO MIGreen
Kui saabus uudis, et kolm Vene hävituslennukit MiG-31 olid sisenenud Eesti õhuruumi ja seda 12 minuti vältel rikkunud, küsisid paljud, kas nad tõesti tiirutasid Tallinna kohal. Mind see üllatas, kuna isegi uudiseid avamata mõtlesin ma geograafilistest nimedest kõigepealt Vaindloo saarele Soome lahes, pealinnast sadakond kilomeetrit idas.
Euroopa vajab paremat tuumaheidutust, tegutsegu Valges Majas kes tahes
USA on oma tuumaheidutust teiste NATO riikidega peaaegu 80 aastat jaganud. Nüüd, kui president Donald Trump on Valges Majas tagasi, esineb Euroopa poliitikuil ja tippametnikel USA tuumavihmavarju usaldusväärsuses kahtlusi. Lisaks taasrelvastumisele tavajõudude vallas oleks eurooplastest arukas oma tuumavõimsust tugevdada.
Uus peatükk piirkondlikus ühenduvuses: Armeeniast Aserbaidžaani läbi Washingtoni
Donald Trump oma hiljutises kinnisidees võita Nobeli rahupreemia on pööranud pilgu Lõuna-Kaukaasiasse. Ameerika presidendi, Armeenia peaministri Nikol Pašinjani ja Aserbaidžaani presidendi Ilham Älijevi kolmepoolsel kohtumisel Valges Majas allkirjastati 10. augustil leping, mille eesmärk on lahendada üks peamisi lahendamata küsimusi kahe vastase vahel: Aserbaidžaani põhiosa ja Nahhitševani enklaavi ühendatus Armeenia territooriumi kaudu.
Kristi Raik: Anchorage sunnib Euroopat käiku vahetama
Trumpi ja Putini kohtumise järgne esmamulje oli mõningane kergendus, olgugi et varjutatud iiveldavalt sõbralikust kohtlemisest, mis sõjakurjategijale osaks sai. Vähemalt diile ei tehtud. Ent mida enam avalikkusesse jõuab infot kahe liidri vestluse sisu kohta, seda tumedamaks muutub Euroopa julgeoleku silmapiir.
Sama stsenaarium uuel laval: USA ja Venemaa diplomaatia Alaskal
Kiiruga välja kuulutatud tippkohtumine Vladimir Putini ja Donald Trumpi vahel, mis toimub sellel reedel, 15. augustil Alaskal, on väga ebaharilik. Tavaliselt planeeritakse selliseid kõrgetasemelisi kohtumisi mitu kuud ette. Mis peitub sellise kiirustamise taga? Milliseid eesmärke proovivad USA ja Venemaa saavutada? Ja milliseid tagajärgi võib kohtumine endaga kaasa tuua?