Hingestatuma maailmapoliitika poole

750-leheküljeline “Rahvusvaheliste suhete kultuuriline teooria” jätkab sealt, kus triloogiana planeeritud sarja esimene osa “The Tragic Vision of Politics: Ethics, Interests and Orders” (CUP, 2003) lõpetas. “Traagiline poliitikavisioon” esitas uue sotsiaalteaduse ontoloogia, mille kohaselt on muutus maailmapoliitikas normiks, sundides rahvusvahelisel areenil tegutsejaid pidevatele omavahelistele kompromissidele sageli konfliktsete väärtuste üle. Võttes aluseks muutusepõhise olemisõpetuse, arendab Lebow välja konkreetsema kultuurilise rahvusvaheliste suhete teooria, andes ühtlasi esimesi vihjeid triloogia viimases osas luubi alla võetava üldise poliitilise teooria kohta.

Dartmouth College’i riigiteaduste professor Ned Lebow on rahvusvaheliste suhete akadeemilisel maastikul hetkel üks tähelepanuväärsemaid kujusid. Intellektuaalseid juuri pidi klassikalistes keeltes ning psühholoogias kodus Lebowi tööd on alati sügavalt interdistsiplinaarsed, ulatudes tingimise ja kauplemise fenomenide analüüsist diplomaatias külma sõja ajalooni ja “mis oleks kui ajalugu läinuks teisiti” tüüpi mudelite konstrueerimisest mälupoliitika ning konfliktianalüüsini. Teoreetiliselt usutunnistuselt on tegu ühe olulisema ja originaalsema USA konstruktivistiga, kelle ideede värskusega käib võrdset sammu väljenduslik elegants.

Teoreetiliselt tuumakas ja naudinguga loetav on ka tema viimane “tellis”, mis arendab uudse raamistiku poliitikaanalüüsiks ning tuletab selle põhjal intrigeeriva kultuurilise rahvusvaheliste suhete teooria. Lebowi teooria võtab aluseks antiikkreeklaste arusaamad inimkäitumist juhtivatest motiividest: isu/himu (appetite), hing/vaim/iseloom (spirit) ja mõistus (reason). Neljanda olulise tegurina tuleb mängu hirm (fear), mille võtmeroll poliitilise käitumise juhtimisel kasvab proportsioonis mõistuse võimetusega piirata materiaalseid himusid või hingelisi püüdlusi au ja tunnustuse järele. Igal käitumismotiivil on oma loogika, mis viib omakorda erimääralise koostöö-, konflikti- ja riskivõtmisvalmiduseni rahvusvahelise süsteemi tasandil. Nii ongi himu, staatuse- ja tunnustusvajadus ning mõistus kõik teatavat tüüpi poliitilise korra aluseks, kätkedes endis erinevaid hierarhiavorme ning õiglusprintsiipe. Põhimõtteliselt võib ka hirm teatud tüüpi poliitilise elukorralduse aluseks olla, ent hirmul tuginev ühiskonnakorraldus saab siiski olla vaid lühiajaline, kui juhtimas pole mingitki õigluspõhimõtet, leiab Lebow.

Dartmouth College’i riigiteaduste professor Ned Lebow on rahvusvaheliste suhete akadeemilisel maastikul hetkel üks tähelepanuväärsemaid kujusid

Nagu iga uus teooria, kasvab ka Lebowi kultuuriline lähenemine rahvusvaheliste suhete analüüsile välja eelmiste teooriate kitsaskohtade tunnistamisest. Lebow heidab rahvusvaheliste suhete realistlikele ja liberalistlikele paradigmadele ette nende keskendumist vaid ühele inimkäitumist juhtivale võtmemotiivile – himule, jättes nii vaeslapse ossa poliitilistele kooslustele omase vajaduse tunnustuse, au, kiituse ja kuulsuse järele, mis tema hinnangul on üheks olulisimaks homo politicus’t liikumapanevaks jõuks. Rahvusvaheliste suhete liberalistlikud ja marksistlikud analüütikud näevad poliitikat tõepoolest ennekõike materiaalsete huvide poolt dikteerituna, realistid omakorda asetavad kõige keskmesse eksistentsiaalsed hirmud ning sellest johtuva julgeoleku tugevdamise soovi. Konstruktivistlik mõttekoolkond, mille arvukate Ameerika harude üheks mõjukamaks esindajaks Lebow on, tunnustab kultuuri ja ideoloogiate olulisust, käsitledes neid iseseisvate analüütiliste kategooriatena, mitte pelgalt materiaalsete faktorite suitsukatte või legitimeerijatena. Thucydidese, Platoni ja Aristotelese jälgedes sammudes väidab Lebow, et just vaimsed püüdlused on inimeste peamiseks käivitajaks: vajadus tunnustuse järele ja eneseväärikus on universaalsed inimlikud omadused, kuigi avalduvad eri moel erinevates ühiskondades. Ehkki institutsioonidel ja riikidel pole hinge ega emotsioone inimlikus mõttes, projitseerivad inimesed ometi teatud psühholoogilised vajadused endi poolt moodustatavatele poliitilistele “kehadele”, tundes end siis ka inimestena väärikamate ja parematena, kui nende “poliitkehadel” hästi läheb, kui need kogevad võidurõõmu ja pälvivad teiste “poliitkehade” tunnustust. Lebow ei väida, et riikide “spirituaalsed” taotlused, nende au- ja staatusejanu suudaksid ainuliselt poliitikat ja rahvusvahelisi suhteid seletada, vaid pigem rõhutab, et psühholoogiliste püüdluste osakaalu arvestamata ei ole maailmapoliitikat võimalik adekvaatselt mõista.

Autor rullib oma teooria lahti aukartustäratava ajaloolise haardega: tema empiirilised juhtumianalüüsid, mis teooriat elavdama valitud, ulatuvad üle kahe ja poole aastatuhande. Lebowi analüüs algab viienda sajandi Kreekast ja varasest Roomast kui klassikalistest aupõhistest ühiskondadest, liikudes edasi valdavalt himupõhise keskaegse Euroopa käsitluseni. Antiik-Kreeka kogemuse põhjal sõnastab autor üldisema printsiibi, mis ühtlasi reedab tema sügavalt humanistliku hoiaku: aul tuginevates ühiskondades muundatakse võim mõjukuseks tulemuslikemalt sel juhul, kui hegemoon rakendab enda suhtes piiranguid ning kasutab oma võimu kogukonna huvide teenimiseks tervikuna. Kui aumõiste ja süsteemisisene staatus ei lange (enam) kokku, on tagajärjeks silmakirjalikkus. Oma positsiooni saavutamise ja kinnistamise janus võrdsustatakse staatus mis tahes vahenditega teiste üle saavutatud võimuga, ehkki alul tuntakse endist viisi tarvet õigustada oma käitumist traditsiooniliste väärtuste toel. Nii räägitakse jätkuvalt “aukultuuri” keelt, kuni silmakirjalikkus juba liiga läbipaistvaks ning seeläbi luiskajale endale kahjulikuks muutub. Tagajärjeks on vahekultuur, mis võib staatuse alusena tunnistada au kõrval ka teisi mõisteid. Antiik-Kreekast tuntud Melose kahekõne on klassikaline näide ateenlaste traditsioonilisest au pretensioonist avaliku loobumise kohta, kuivõrd Melose saarele sissetungi asuti põhjendama puhtutilitaristlikel kaalutlustel. Nii mõnedki vaatlejad näeksid siin tänast Venemaad analüüsides ilmselt kurvastavaid paralleele…

Moodsa riigi sünni puhul olid otsustavaks ikkagi vaimu taotlused, mitte materiaalsed himud või hirmust kannustatud käitumine.

Järgnevalt käsitleb Lebow taaskord pigem aumõistest juhinduva Vestfaali rahu järgse Euroopa arengut, kuhu 18. sajandist alates hakkab uuesti põimuma himupõhiseid niite. Moodsa riigi sünni puhul olid otsustavaks ikkagi vaimu taotlused, mitte materiaalsed himud või hirmust kannustatud käitumine. Sõdade peamine motiiv 17.-18. sajandil oli võitlus staatuse pärast rahvusvahelises süsteemis. Staatus saavutati ja kinnistati sõjaliste võitude ning territoriaalse laienemise najal. Isu oli teisejärguline, sest sõjad maksid sageli rohkem kui võidetud uued territooriumid oleksid suutnud juurde toota. Suurvõimu staatuse saavutamiseks ei piisanud 19.-20. sajandil aga enam edukusest lahinguväljal ega teiste monarhide ületrumpamisest uhkemate paleede ehitamisega – oluliseks sai muuhulgas teatud rahvusvaheliste ja siseriiklike normide ja praktikate järgimine. Nagu tänapäeval noorteadlaste õppejõuks pürgimiselgi, tuli toona suurvõimuks ihalevail riikidel sageli vastata oluliselt kõrgematele standarditele kui “vanadelt olijatelt” isekeskis nõuti. Esimese maailmasõja vallandumise põhjused on jällegi suuresti seotud asjaosaliste riikide kõrgendatud autunnetusega ning oma staatuse edendamise katsetega. Antud ajastule oli muuseas iseloomulik staatuse ja aumõiste lahknemine riigi tasandil: nii eelistas näiteks Saksamaa oma rahvusvahelise võimupositsiooni edendamise eesmärgil ning sõjalistest vajadustest tulenevalt ohverdada lepingulise kohustuse austada Belgia neutraalsust. Samas oli aumõiste eliitidel isekeskis vägagi elus. Asetasid ju Saksa ja Austria poliitilised ja sõjalised juhid teatud võtmeotsustes – nagu näiteks Austria soov Serbiale kätte maksta ning Saksamaa valmidus Austriat toetada – oma isikliku ja seisusliku au ettepoole riiklikke huve. Mõnedki Austria tollased tippjuhid tunnistasid, et sõda Serbiaga 1914. aastal oli pea vältimatu üleeuroopalise sõja vallandaja, kus võidulootust Austrial tegelikult ei olnud. Seega ei ole võimalik hingeihalusi – nagu au, tunnustuse ja tugeva rahvusvahelise positsiooni järele püüdlemine – arvestamata ega puhtalt huvidest või julgeolekuvajadustest lähtuva kalkulatsiooni baasil mõista Saksamaa ja Austria käitumist, mis Esimese maailmasõjani viis.

Staatuse ja auküsimused aitavad mõista ka Hitleri ja Mussolini võimuletulekut Saksamaal ja Itaalias ning analüüsida nende riikide ja Jaapani otsuseid uude suurde sõtta minna. Teise maailmasõja vallandumise taustal näitab Lebow, kuidas rahvusvahelisele areenile hiljem sisenenud riigid on oma võitluses positsiooni pärast “vanadest olijatest” märksa intensiivsemad, pühendades suurema osa oma tuludest sõjaliste jõudude ülesehitamisele ning edendades agressiivsemat välispoliitikat. “Hiliste õite” juhid ja avalikkus (inimeste mobiliseerituse eeldusel) on samuti pigem huvitatud oma riigi positsiooni parendamisest kui auküsimusist. Staatusejanuste riikide käitumine on veelgi jõulisem, kui usutakse, et neid on minevikus põhjendamatult ja ebaõiglaselt ilma jäetud teiste riikide tunnustusest ja lugupidamisest, et neid on varasemalt alandatud ja solvatud. Klassikalisteks näideteks on muidugi Saksamaa, Itaalia, Jaapan ja Nõukogude Liit Teise maailmasõja kontekstis. Staatuse- ja auküsimustel oli Lebowi hinnangul oma roll ka külma sõja vallandumises ning olulisemates sõlmpunktides (nt Kuuba kriis), ehkki materiaalsed huvid ning julgeoleku ja ülemvõimu kaotamise hirmud mängisid külmas sõjas samuti kahtlemata oma osa. Autor rõhutab korduvalt, et analüüsi huvides ehitatud ideaaltüüpilisi mudeleid puhtal kujul reaalsuses ei esine, motiivid saavutavad erinevatel hetkedel lihtsalt erineva dominantsuse määra. Raamatu empiirilise arutelu lõppakordiks on Bushi otsus 2003. aastal Iraaki rünnata, mida analüüsitakse kriitiliselt kui Ühendriikide 11. septembril 2001. a haavata saanud riikliku au taastamist ning imperiaalse positsiooni kinnistamist taotlevat avantüüri.

Lebowi teooria on dünaamiline, kuna selle keskmes on muutuste paratamatus.

Lebowi teooria on dünaamiline, kuna selle keskmes on muutuste paratamatus. Maailmapoliitilise elukorralduse loogika on utreeritult kaksipidine – liigutakse hirmupõhistest elukorraldustest eemale ja tagasi nende poole. Kui mõistus kaotab kontrolli isude ning staatuse- ja aujanuste püüdluste üle, ei mõista tegutsejad enam, miks enese vaoshoidmine on nende endi huvides ning hakkavad käituma viisil, mis kahjustab teiste tegurite võimet nende isusid ja ihalusi rahuldada ning ekstreemjuhtudel isegi ohustab nende ellujäämist. Pinged eskaleeruvad, kui hirmust lähtuvalt käituvad tegurid püüavad oma eeliseid kinnistada ennetava rünnaku vms kaudu.

Teine süsteemisisene dünaamika toimub isuja hingeliste vajaduste põhiste maailmade vahel. Küttide-korilaste ja varased põllumajanduslikud süsteemid olid isupõhised, kuna põhiprobleemiks oli baasvajaduste rahuldamine, ellujäämine ja toidu hankimine. Tööjaotuse süvenemisega toimus areng vaimsete püüdluste põhiste elukorralduste suunas. Esile tõusnud sõdalaste klass õigustas oma eelisõigusi sageli kõigi huvides pakutava julgeoleku nimel. Rikkuse kasvuga kasvas ka kaupmeeste ja valitsejatekihi mõjukus, kes võisid omakorda esitada väljakutse sõdalastele, tuues selliselt kaasa nihke tagasi isu kui domineeriva käitumismotiivi poole. Kui aga jõukus jaotus ühiskonnas ühtlasemalt ning juurdepääs staatust markeerivatele materiaalsetele hüvedele suurenes, muutus üha raskemaks ka rikkusepõhise ühiskondliku hierarhia säilitamine. Toimus tagasipööre vaimsemate väärtuste põhise elukorralduse suunas, kuigi vahe esimese “auühiskonna” – nn sõdalaste sootsiumiga – on ilmne. Postindustriaalne ühiskond, milles täna elame, on Lebowi hinnangul just niisuguse tagasipöörde tunnistajaks.

Lebowi kultuuriline lähenemine rahvusvahelistele suhetele on ka rõhutatult interaktsionistlik ja erinevalt marksismist mittedeterministlik, kuivõrd ta tunnustab maailmapoliitika agentide fundamentaalset olulisust. See, millisest motiivist lähtuv kord maksvusele pääseb, on ikkagi määratud juhtimise spetsiifika, eliidi käitumise ja ka juhuse poolt. Mingit marksistlikku progressiivset ettemääratust, mille kohaselt feodalismist alul kapitalismi ning viimaks sirgjooneliselt sotsialismi poole kulgetakse, Lebowi kultuuriline rahvusvaheliste suhete teooria ette ei näe. Vaid agendid ise (mõistagi arvestades ka nende elukorraldusele esitatavat välist survet ning juhuse rolli) määravad teatud motiivi põhiste süsteemide või valitsemiskorralduste (orders) eluea.

Õnn jääb lõppeks ikkagi inimeste endi üles leida ja teha.

Lebowi teooria toetub niisiis ajalookäsitlusele, mis eeldab nn himu- ja hingeliste püüdluste põhiste ühiskonnakorralduste pidevat vaheldumist. Progress tähendab tema jaoks kasvavat komplekssust, mitte ei markeeri lineaarset ega normatiivset kulgu – maailmakorrad võivad ka stagneeruda ja kokku kukkuda. Evolutsioon ei vii sestap mingisuguse süsteemse kulminatsioonini; ajaloo lõppu ei ole olemas. Lebowi teoorias sisalduv normatiivsus ei tähista seega mingit soovunelmlikku poliitilist ettekirjutust, vaid pigem huvi niisuguse ühiskondliku elukorralduse vastu, mis maksimaalselt inimeste eneseteostusele ja heaolule kaasa aitaks. Autor leiab, et suurema komplekssusega ühiskonnakorraldused ja rahvusvahelised süsteemid võivad viia avatumate hierarhiateni ning erinevamate viisideni ihade ja hingelis-vaimliste vajaduste rahuldamisel. Samas ei ole niisugune arengutee sugugi ette kindlaks määratud -komplekssus võib vabalt juhtida ka türannia uute vormideni, mis sageli petliku demokraatia loori all. Liikuvamate hierarhiate ning mitmekesisemate au saavutamiseni viivate radade olemasolu ei tähenda tingimata õnnelikumaid inimesi. Konstruktivistina, keda huvitab süsteem, aga kes lõpuks ikkagi usub agendi vabadusse, leiab Lebow, et ühiskondlikud elukorraldused saavad vaid osalt inimeste õnnele ja eneseteostusele kaasa aidata, pakkudes parimal juhul toetavat raamistikku. Õnn jääb lõppeks ikkagi inimeste endi üles leida ja teha. Jõu ammutamiseks soovitab ta pöörduda Platoni ja Aristotelese poole, kes nägid inimese kohusena elupikkust eneseharimist, mille käigus õpib mõistus ühtaegu piirama himude ja hinge nõudmisi kui ka neid arendama.