Hiina viimane võitlus uue maailmakorra kehtestamise nimel
Mõttekoja Project 2049 juhtivteaduri Ian Eastoni värskelt ilmunud raamat „The Final Struggle: Inside China’s Global Strategy“ („Viimane võitlus: lahates Hiina globaalset strateegiat“) tutvustab lugejale Hiina poliitilise ladviku ja kommunistliku partei esimehe Xi Jinpingi mõttemaailma ning nägemust maailma tulevikust.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse nooremteadur
Eastoni uurimus põhineb varem avaldamata ja üldsuse eest varjul olnud dokumentidel, mis on mõeldud Hiina sõjaväele ja kommunistliku partei liikmetele juhtnööride andmiseks. Selliste materjalide kasutamine muudab raamatu erakordselt huvipakkuvaks, sest niisuguseid teoseid on siiamaani ilmunud väga vähe.
Autori peamine sõnum lugejale on see, et Hiina juhtkond pole kunagi loobunud kommunistliku maailmarevolutsiooni ideest, kuigi selle sõnastust on aja jooksul märgatavalt kohandatud. Üheks viimase kümnendi tähtsamaks Hiina välispoliitiliseks postulaadiks on kujunenud nn ühise saatusega riikide kogukond. Seda kummalist ja kohmakalt sõnastatud fraasi võib esmapilgul pidada üheks paljudest Hiina propaganda ilmingutest. Tegelikkuses peitub selle fraasi taga midagi märksa enamat ja kurjakuulutavamat.
„Ühise saatusega riikide kogukond“ on oma olemuselt Hiina liidrite nägemus tulevasest rahvusvaheliste suhete süsteemist. Selles maailmas kehtestab mängureeglid Hiina ning ülejäänud riigid järgivad Hiina eeskuju. Autori sõnul on see samal ajal Hiina poliitiline strateegia: muuta Hiina niivõrd võimsaks riigiks maailmas, et ta suudab kontrollida terve inimkonna arengut ja saatust. Eesmärgiks ei ole rohkem ega vähem kui luua maailmakord, kus rahvad ja indiviidid assimileeritakse ühtsesse kollektiivi, kust neil ei ole võimalik põgeneda ja millest väljapoole jäädes pole neil võimalik ellu jääda. Sellises maailmas pole kohta demokraatiale ega vabadele ühiskondadele, mille ülesehitamise nimel on paljud riigid aastakümneid, kui mitte aastasadu ränka vaeva näinud, hoiatab autor. Riike hakkaksid juhtima ühe partei diktatuurid. Hiina liidrite nägemuse kohaselt peaks „ühise saatusega riikide kogukonna“ kontseptsioon olema lõplikult ellu viidud aastaks 2049, mil möödub sada aastat Hiina Rahvavabariigi sünnist.
Hiina rahvusvahelisel areenil
Oma eesmärgi saavutamise nimel on Hiina astunud mitmeid samme globaalsel tasandil. Autori sõnul on Pekingil plaanis seestpoolt õõnestada ja vähehaaval oma mõju alla saada suuri tuntud organisatsioone, nagu ÜRO, Maailma Kaubandusorganisatsioon, Rahvusvaheline Valuutafond, Maailmapank, G20 formaat, Shanghai Koostööorganisatsioon ja palju teised, et need hakkaksid ellu viima poliitikat, mis lõppkokkuvõttes toetaksid Hiina narratiivi ja nägemust rahvusvahelisest korrast. Hiina on suurendanud rahalist panust neisse organisatsoonidesse. Ühtlasi on ta varustanud neid organisatsioone oma tehnoloogiaga ning saatnud neisse tööle üha rohkem oma inimesi. Kõik käigud peaksid pikaajalises plaanis Hiina kasuks tööle hakkama, nagu võib lugeda Hiina ametlikest allikatest.
Hiina juhtkond pole kunagi loobunud kommunistliku maailmarevolutsiooni ideest, kuigi selle sõnastust on aja jooksul märgatavalt kohandatud.
Uue maailmakorra kehtestamisel seisavad Hiina teel ees Ameerika Ühendriigid ja ameeriklastega liitlassuhetes olevad teised lääneriigid, kelles Hiina näeb oma põhivastaseid. USA ja tema liitlaste mõjuvõimu vähendamiseks ning enda mõjuvõimu suurendamiseks teeb Hiina aktiivset lobitööd ülejäänud maailma riikides, et kujundada üldsuse arvamust endale kasulikus suunas ja lääneriikide vastu. Mõjutustegevusest pole pääsenud ka USA ja Euroopa riigid ise, kus ühiskonnaelu tüürivad Hiinale meelepärases suunas niinimetatud ühisrinde töötajad, kes muu hulgas jälgivad välismaal elavate hiinlaste kuulekust parteile ning kelle mõju ulatub ka Hiinaga tihedais ärisidemeis olevate ettevõteteni.
Hiina tehnoloogia ohud
Autor juhib tähelepanu ka Hiina tehnoloogia kasutamisega kaasnevatele ohtudele, hoiatades lugejaid, et Hiina kaugemaks eesmärgiks on muuta ülejäänud maailma riigid sõltuvaks Hiina tehnoloogiast, mille kaudu saavutada kontrolli nende riikide digitaristu ja infovahetuse üle. Tuntud Hiina brändid, nagu Huawei, ZTE, Hikvision ja Dahua on autori kirjelduste järgi kommunistliku partei otsese kontrolli all. Lisaks peavad kõik Hiina ettevõtted ilma igasuguste tingimusteta jagama kogu neile teadaolevat infot Hiina julgeolekuteenistustega, kui need peaksid neilt seda küsima.
Hiina päritolu elektroonikaseadmete laialdane kasutamine on üks viise, kuidas Hiina levitab oma autoritaarset süsteemi üle maailma, leiab autor. Ta toob näite, kuidas Hiina teleritootja TCLi seadmetes avastati suured turvaaugud, mille kaudu sai ettevõte ligipääsu kõikidele enda toodetud nutiteleritele, mis andis ettevõttele võimaluse kuulata ja näha ameeriklaste kodudes toimuvat, ning kuidas kogu see info liikus Hiinas asuvatesse serveritesse. Vähe sellest, need turvaaugud võimaldasid TCLil ligi pääseda ka teistele samasse võrku ühendatud nutiseadmetele.
Oma raamatus toob Ian Easton välja arvukalt huvitavaid ja mõtlemapanevaid fakte ja näiteid Hiina poliitilise ladviku mõttemaailmast, meetoditest, mida nad kasutavad, et Hiina juhitud maailmarevolutsiooni ellu viia, ning paljust muust, mille kajastamiseks siinkohal ruumi enam ei jagu, kuid mida on Hiinast ja laiemalt maailmapoliitikast huvitunud inimestel kindlasti põnev lugeda.
Seotud artiklid
Hiina kasutab haruldasi muldmetalle relvana Lääne vastu
NATOs on lõpuks ametlikult tunnistatud seda, mis on olnud ilmselge juba aastaid: lääneriigid seisavad silmitsi Hiinast lähtuvate kasvavate julgeolekuriskidega. Nende riskide käsitlemisel seisab Atlandi-ülene liit silmitsi probleemidega eelkõige ühes valdkonnas.
Lääne vastukäik tehnoloogia ja tehismõistuse kasutamisele relvana
Näib, et iga nädal toob päevavalgele mõne järjekordse ulatusliku autoritaarse digirünnaku demokraatia vastu. Riigi korraldatud häkkimiskampaaniatest valimistesse sekkumise, lunavararünnakute ja dissidentide vastu kasutatud nuhkvarani – kõik need pahatahtlikud tööriistad on suunatud Lääne energia-, toidu- ja tervisejulgeoleku vastu, rääkimata demokraatia alustaladest.
Kelle ühe Hiina poliitika(t järgida)?
Eesti valitsuse otsusele lubada Taipei esinduse rajamist vastas Peking taunivalt, mis tekitas meedias vastakaid arvamusi võimalike tulevaste sanktsioonide ning Eesti-Hiina suhete osas. Leedu näitel on siiski näha, et Hiina majandussanktsioonide tõhusus on pärsitud nii Hiina suunduva ekspordi vähesusest, EL-i uuest survestamisvastasest regulatsioonist, sanktsioonide kestusest ja teiste riikide, sealhulgas Taiwani toest.
Julija Matsak: Kesk-Aasia ja Hiina vaheline koostöö energiajulgeoleku tagamiseks
Aastatepikkune kaubanduslik koostöö ja investeeringud, aga ka Venemaa sõda Ukrainas, on tõstnud Hiina Kesk-Aasia riikide jaoks võtmepartneriks. Samal ajal on energiasektor Hiina jaoks heaks vahendiks, mille abil siseneda Kesk-Aasia turule, laieneda teistesse kaubandussektoritesse ning liikuda edasi läände ja lõunasse, kinnitades kanda ka regioonist väljaspool.
Hiina mõju Gruusias – uus strateegiline partnerlus Kaukaasias
Gruusia ja Hiina kahepoolsed suhted jõudsid 31. juulil 2023 uuele tasemele – strateegilise partnerluseni. Peaminister Irakli Garibašvili andis sellest uudisest teada Pekingi ärifoorumil peetud kõnes, milles ta rõhutas, kui tähtis on tugevdada majandus-, kultuuri- ja poliitilisi suhteid Hiina Rahvavabariigiga. Paljusid teeb aga murelikuks juba ainuüksi mõte strateegilisest partnerlusest.
Sergei Radtšenko: Milline on Hiina-Vene suhete pärand?
Paljude aastate jooksul jäid Hiina-Vene suhted teemaks, mis ei tekitanud erilist elevust. Väga vähesed asjatundjad pühendasid aega ja vaeva nende suhte tõusude ja mõõnade uurimisele. Kes seda aga tegid, veetsid aega arutades, kas tegu oli päriselt truu hingeliidu või mõistusabieluga.