Hiina kasutab haruldasi muldmetalle relvana Lääne vastu

See valdkond on kriitilise tähtsusega tooraine ja eelkõige haruldaste muldmetallide varustuskindlus. Siin kujutab Hiina endast ohtu mitte ainult kaitse, vaid ka majanduslikust seisukohast, samuti tekitab see nii lähiajal kui ka kaugemas tulevikus probleeme pandeemiast taastumisel ja puhtale energiale üleminekul.

Lääneriikide sõltuvus

Tehnoloogia arenguga seotud tohutu kasv IT-sektoris on kaasa toonud olukorra, kus paljud igapäevaesemed alates nutitelefonidest ja lõpetades autodega on funktsioonide ja tootmistehnoloogiate tõttu muutunud üha keerukamaks. Sellest keerukusest räägitakse tavaliselt kõrgtehnoloogiliste komponentide, näiteks suure jõudlusega arvutiprotsessorite või 5G telekommunikatsiooniseadmete puhul.

Keerukus puudutab aga ka selliste kaupade tootmiseks vajalikke tooraineid. Nende hulgas on tähtsal kohal haruldased muldmetallid – keemiliste elementide perioodilisussüsteemi 17 elemendist koosnev rühm (sh neodüüm, praseodüüm ja düsproosium). Nende kaupade lai kasutamine kõrgtehnoloogiliste toodete, ülijuhtide, magnetite ja relvastuse tootmises (ja viimasel ajal ka puhta energia tööstuses) on muutnud varustuskindluse tähtsaks strateegiliseks eesmärgiks.

Neid maavarasid vajavate rakenduste arvu kasv on tunduvalt suurendanud nõudlust nende järele, kuid looduslike ja majanduslike tingimuste tõttu on neid raske leida. Veelgi enam, ühe pakkuja pikaajaline domineerimine tarneahelas on tekitanud vajaduse mitmekesistada importi ja mõnel juhul taas alustada kohaliku kaevandamisega. Olukorra teadvustamisest ja tehtud jõupingutustest hoolimata sõltub lääneriikide varustamine ikkagi ühest pakkujast – Hiinast.

Hiina haruldaste muldmetallide sektor sündis peaaegu spontaanselt 1950. aastatel, kui Sise-Mongoolias avati Bayan Obo kaevandus. Nüüdseks on Hiinast saanud maailma juhtiv haruldaste muldmetallide tootja, kaevandaja ja rafineerija – ligikaudu 70 protsenti maailma haruldastest muldmetallidest kaevandatakse Hiinas. See näitaja sisaldab ka Hiina ettevõtete välistegevust ja investeeringuid Myanmaris, mis on maailmas suuruselt kolmas haruldaste muldmetallide tootja. Üle 50 protsendi Myanmari asjaomasest ekspordist läheb Hiinasse.

Haruldaste muldmetallide eraldamise ja rafineerimisega tegelevad maailmas vaid üksikud ettevõtted, mille tegevus ei ole koordineeritud ega reguleeritud rahvusvahelise raamistikuga, ning enamik neist tehastest asub kaevandamispiirkondadest kaugel. Seega on Hiina ettevõtetel konkurentsieelis.

Pekingi välispoliitika on seda monopolilähedast olukorda mitmel juhul ära kasutanud. Näiteks on Hiina ähvardanud kärpida haruldaste muldmetallide eksporti vastuseks Ameerika ettevõtte Lockheed Martin relvaekspordile Taiwani.

Tööriist välispoliitikas

Lääne haavatavus seoses haruldaste muldmetallide tarnimisega sai valusalt selgeks 2010. aastal, mil tekkis vaidlus Hiina ja Jaapani vahel. Asjaolu, et niigi karme protektsionistlikke meetmeid rakendav Hiina kasutas territoriaalvaidluses vastumeetmena ka haruldasi muldmetalle, tähendas peamistele importivatele riikidele, et haruldaste muldmetallide tarnimine on ebastabiilne, kui mitte täielikult sõltuv ühest tootjast.

USA, EL ja Jaapan võtsid vastu riiklikud ja ühised strateegiad Hiina domineerimise vähendamiseks selles valdkonnas. Need strateegiad keskenduvad kolmele sambale: ülemaailmsete tarneahelate mitmekesistamine tarneriski maandamiseks, asendusmaterjalide ja -tehnoloogiate väljatöötamine ning kriitilise tähtsusega materjalide ringlussevõtu, korduskasutuse ja tõhusama kasutamise edendamine.

Pärast kriitilise tähtsusega toorainete strateegia koostamist 2010. aastal on USA otsustanud taaskäivitada oma haruldaste muldmetallide tööstuse. Strateegia sisaldab projekti alustada taas tööd Californias asuvas Mountain Passi kaevanduses, mis on põhimõtteliselt USA ainus usaldusväärne kodumaine haruldaste muldmetallide allikas ja mis suleti 2016. aastal omaniku Molycorpi pankroti tõttu. Samme astuti ka rafineerimises, kui sama ettevõte (nüüd Neo Performance Materials ehk NPM) omandas 2011. aastal Sillamäel asuva Eesti rafineerimistehase, mis toodab praegu ligikaudu kaks-kolm protsenti maailma töödeldud haruldastest muldmetallidest ja on peamine, kui mitte ainus selle tööstusharu tehas Euroopas.

Hiinast on saanud maailma juhtiv haruldaste muldmetallide tootja, kaevandaja ja rafineerija – ligikaudu 70 protsenti maailma haruldastest muldmetallidest kaevandatakse Hiinas.

Euroopa Liit lisas 2011. aastal kriitilise tähtsusega toorainete loetellu haruldased muldmetallid, kaasates need sel moel 2008. aasta tooraineid käsitlevasse algatusse. See oli strateegia, mis aitas tagada usaldusväärse ja takistamatu juurdepääsu toorainele kolme tegevuse kaudu: tooraine kestlik tarnimine maailmaturgudelt, tooraine kestlik tarnimine ELis ning ringlussevõtt ja asendamine. Nende eesmärkide nimel loodi projekt EURARE ja Euroopa haruldaste muldmetallide pädevusvõrgustik (ERECON). Mõlemad loodi selleks, et parandada Euroopa haruldaste muldmetallide varustuskindlust.

Jaapani riiklikus strateegias on käsitletud samu küsimusi, mis on esile tõstetud USAs ja ELis, pöörates suuremat tähelepanu kõrvaldatud jäätmetest materjalide ringlussevõtule ja taaskasutamisele.

Seni on olukord vaevalt paranenud, peamiselt seetõttu, et eraettevõtted ei saa vastu Hiina tootmiskvootide süsteemile, mis on hoidnud hinnad madalad, et vältida uute maardlate kasutuselevõttu. Seepärast on viimasel ajal samme astunud riigiasutused, nagu USA kaitseministeeriumi algatus koos Austraalia ettevõttega Lynas Ltd, mis on maailma suuruselt teine haruldaste muldmetallide kaevandaja.

Et Hiina tõus tekitab geopoliitilist ebakindlust ja nende maavarade kasutamine kasvab energiasüsteemi ümberkujundamise ja IT-sektori tõttu vältimatult, on nende kriitilise tähtsusega maavarade hankimine üha enam muutumas julgeolekuküsimuseks. Mitte ainult NATO-le, vaid kõigile lääneriikidele on hädavajalik jätkata Hiina domineeriva positsiooni tasakaalustamist, edendada tarnijate mitmekesistamist ja takistada haruldaste muldmetallide kasutamist välispoliitilise strateegilise sunnivahendina või kaitsetööstuse tarneahela kahjustamiseks. Ka Eestile on tähtis kaitsta oma võtmepositsiooni Lääne haruldaste muldmetallide tarneahelas ja edendada sellega seotud kõrgtehnoloogiliste tööstusharude arengut. Nii saaks Eesti pakkuda n-ö viljakat pinnast ning suurendada oma nähtavust ja tähtsust ELis ja NATOs.