Hiina – autoritaarsete juurtega eduriik
Maikuus möödus 40 aastat Hiina kultuurirevolutsiooni algusest. Sel puhul avaldati raamatuid, peeti seminare ning kirjutati artikleid, ent seda kõike õhtumaades. Hiinas aga valitses vaikus. Kultuurirevolutsioon nii nagu ka teised kommunistliku režiimi kuriteod kuni 1989. aasta Taevase Rahu väljaku tapatalguteni on Hiinas asi, millest ei räägita. Hämaruse sfäär.
Hiina on juba pikemat aega olnud riik, mida läänes jälgitakse teatava pelgusega: maailma suurim elanikkond; majandus, mis kasvab nagu lohe pead ning ahmiks võimaluse korral endasse kogu maailma nafta ja gaasi; ja tema välispoliitilise isu kohta pole veel selge, kas see hõlmab vaid lähialasid nagu Taiwan või kasvab aja tulles.
NSV Liidu kokkuvarisemise järel arvati “ajaloo lõpu” usus pikka aega, et Hiina puhul on probleemne ennekõike kasvavalt võimsa tegija lülitumine maailma väljakujunenud võimusuhete süsteemi, mis võib seda mõistagi mõnevõrra vapustada.
Hiina kommunistlikku autoritarismi pole takistavaks asjaoluks peetud, sest eeldati enesestmõistetavalt, et liberaliseeruv majandus toob kaasa ka liberaalse ühiskonnakorra – kuidas siis teisiti?!
Praeguseks on Hiina majandus juba aastaid tormiliselt kasvanud, ent liberaliseerumisest pole seni veel märki. Hiina arengut jälgitakse hoolsalt Venemaal, riigis, mis on paljude näitajate poolest samalaadne. Sedagi iseloomustavad kiirelt kasvav majandus, autoritaarne poliitika ning mahavaikitud ajalooline tõde. Moskva poliitikategijad mõistavad – kes õnnelikult, kes kahetsustundega –, et kui Hiinal õnnestub demokratiseerimiseta rikkaks saada, siis ei saa see olla võimatu ka Venemaal.
Nagu hiljuti nentis USA poliitikateadlane Robert Kagan, on rahvusvahelises elus praeguseks Hiina ja Venemaa eestvõttel tekkinud juba omamoodi “autoritaarne internatsionaal”, mille mõte on kujundada rahvusvahelise suhtlemise reegleid nii, et need oleksid mugavamad autoritaarsetele riikidele. Et viimaste eesmärgid ja soositud vahendid on teistsugused kui demokraatiamaadel, ei vaja vist pikemat selgitamist.
Siiski, nendel, kes nüüd kunagise “ajaloo lõpu” usu juurest vastassuunda kaldudes autoritarismi õitsengut ennustavad, ei ole tõenäoliselt õigus. Valele – sealhulgas ka valele ajalootõlgendusele – ei saa rajada midagi suurt. Autoritarism on pikas perspektiivis konkurentsivõimetu kas või juba seetõttu, et autoritaristlikes oludes jääb suure osa inimeste talent ja andekus alati vaka alla. Ent niikaua kui kallis nafta ning odav tööjõud majandusedu tagavad, võib autoritaarne internatsionaal – ning Hiina tema lipulaevana – elu ja hingamist leida küll.
Seotud artiklid
Uiguurid kui kanaarilinnud kaevanduses
Uiguurid on etniline rahvas, kes elab Loode-Hiinas Xinjiangi autonoomses piirkonnas. 2010. aastatest on Hiina valitsus neid intensiivselt represseerinud. Konflikt han-hiinlaste (etniliste hiinlaste) ja uiguuride vahel ägenes 1950. aastatel majandusliku ebavõrdsuse, religioossete vaadete ja etniliste pingete tõttu. Vastasseis on muutunud ümberrahvastamisest uiguuride tõeliseks kultuuriliseks genotsiidiks. Miks jääb globaalne avalikkus olukorra suhtes niivõrd apaatseks ja millist koormat võivad uiguurid lähitulevikus kanda?
Emily Benson: Atlandi-ülene ekspordikontroll ja koostöö tehnoloogia alal
Venemaa välisminister Sergei Lavrov sai kokku 9. aprillil 2024 Pekingis peetud kohtumisel Hiina välisministri Wang Yiga ja kinnitas Venemaa kavatsust süvendada julgeolekualast koostööd. Hiina-Vene suhete tugevnemine tõstatab põhimõttelisi küsimusi nii transatlantiliste sanktsioonide ja ekspordikontrolli pakettide heidutusvõime kui ka selle kohta, millisel määral need piiravad Hiina tihedamat julgeolekualast lõimumist Venemaaga ning suudavad ära hoida agressiivsemat tegutsemist India ja Vaikse ookeani piirkonnas.
Andrea Kendall-Taylor: Kuidas Venemaa, Hiina, Iraani ja Põhja-Korea lähenemine esitab USA-le ja Euroopale väljakutse
Üks president Putini paljudest valearvestustest otsuse juures Ukrainasse tungida oli Lääne reaktsiooni alahindamine. USA ja Euroopa reageering ületas seda, mida paljud Läänes täiemahulisele sõjale eelnenud ajal võimalikuks oleksid pidanud. Suurema koostöö edasilükkamatus ja hädavajalikkus ei ole aga piirdunud ainult Atlandi-üleste liitlastega, vaid iseloomustab ka Venemaad ja selle partnereid.
Kelle ühe Hiina poliitika(t järgida)?
Eesti valitsuse otsusele lubada Taipei esinduse rajamist vastas Peking taunivalt, mis tekitas meedias vastakaid arvamusi võimalike tulevaste sanktsioonide ning Eesti-Hiina suhete osas. Leedu näitel on siiski näha, et Hiina majandussanktsioonide tõhusus on pärsitud nii Hiina suunduva ekspordi vähesusest, EL-i uuest survestamisvastasest regulatsioonist, sanktsioonide kestusest ja teiste riikide, sealhulgas Taiwani toest.
Julija Matsak: Kesk-Aasia ja Hiina vaheline koostöö energiajulgeoleku tagamiseks
Aastatepikkune kaubanduslik koostöö ja investeeringud, aga ka Venemaa sõda Ukrainas, on tõstnud Hiina Kesk-Aasia riikide jaoks võtmepartneriks. Samal ajal on energiasektor Hiina jaoks heaks vahendiks, mille abil siseneda Kesk-Aasia turule, laieneda teistesse kaubandussektoritesse ning liikuda edasi läände ja lõunasse, kinnitades kanda ka regioonist väljaspool.
Hiina mõju Gruusias – uus strateegiline partnerlus Kaukaasias
Gruusia ja Hiina kahepoolsed suhted jõudsid 31. juulil 2023 uuele tasemele – strateegilise partnerluseni. Peaminister Irakli Garibašvili andis sellest uudisest teada Pekingi ärifoorumil peetud kõnes, milles ta rõhutas, kui tähtis on tugevdada majandus-, kultuuri- ja poliitilisi suhteid Hiina Rahvavabariigiga. Paljusid teeb aga murelikuks juba ainuüksi mõte strateegilisest partnerlusest.