Gruusia demokraatia kinnikeeramine on jõudmas lõppfaasi

Kodanikuühiskonna vaigistamiseks jõustus 31. mail Gruusias seadus, mida selle unistavad autorid nimetavad Välisagentide registreerimisaktiks (FARA – Foreign Agents Registration Act) USA vastava 1938. aasta seaduse eeskujul, mil reaalsuses muidugi puudub omavahel seos. Gruusia FARA täiendab 14. mail 2024 vastu võetud välisagentide seadust, mis tõi kümned tuhanded inimesed tänavatele ning millega tehti välisrahastust rohkem kui 20% ulatuses kasutavatele organisatsioonidele kohustuslikuks end registreerida, nähes ette karistused selle tegemata jätmise eest. Välisrahastust kasutavaid ühinguid on valitsusel lihtne kujutada „võõrvõimu huve teenindavate organisatsioonidena,“ ehkki tegelikult ei pruugi nende tööl olla poliitikaga mingit pistmist.

„FARA“ laiendab isikute ja organisatsioonide ringi, kes peaksid end nimekirja panema ning karmistab karistusi. Nii hakkab uus seadus kuuldavasti laienema ka saatkondade kohapealt palgatud töötajatele. Paljud kodanikuühiskonna organisatsioonid on juba Gruusiast lahkunud või lahkumas, kuivõrd nende tegevuse jätkamine on muutunud võimatuks.

Opositsiooni ja kodanikuühiskonna halvamine

2025. aasta märtsist on käimas peamise opositsioonipartei Ühinenud Rahvusliku liikumise (UNM) väidetavate kuritegude uurimine nende valitsemisperioodil 2003–2012: poliitikute ja ametnike väidetavad süsteemsed kuriteod, vangide piinamine, üksikisikute privaatsuse riive, vägivald ja tapmised, korruptsioon ja äride mõjutamine, meediakanalite omastamine, 2008. aasta sõja alustamine. Selleks loodi juba aasta alguses ajutine parlamentaarne erikomisjon, mis nüüd ükshaaval opositsioonipoliitikuid üle kuulab.

Tänaseks on komisjoni ette mitteilmumise tõttu eeluurimiseks vahistatud Zurab Džaparidze (erakond Girchi-More Freedom juht) ning Nika Melia (Ühinenud Rahvusliku liikumise üks pikaajalisi juhtfiguure), üle on kuulatud ka Giorgi Vašadze (liikumise Strategy Aghmashenebeli juht). Eriti Džaparidze vahistamisele võib aga juristide hinnangul omistada suurema tähenduse, sest alus justkui puudub täielikult.

Senini on Gruusia valitsusega tihedalt seotud kohtusüsteem üritanud kasvõi näiliselt fabritseerida seadusliku põhjuse teisitimõtlejate kinnihoidmiseks. Nii on näiteks alates jaanuarist vahistatud ajakirjanik Mzia Amaglobeli, kes astus Batumi valitsusevastastel meeleavaldusel politseinikuga käsikähmlusse. Vangis hoitakse endiselt ka 51 mullu sügisel meeleavaldustel osalenut. Džaparidze liitus aga UNM-iga 2012. aastal, peale partei valitsemisaja lõppu ning oli selle parlamendiliige 2012–2015, pärast mida ta lahkus UNM-ist ning lõi koos oma venna Giaga erakonna Girchi, mille kaasesimehena valiti ta 2020. aastal taas parlamenti.

Senini on Gruusia valitsusega tihedalt seotud kohtusüsteem üritanud kasvõi näiliselt fabritseerida seadusliku põhjuse teisitimõtlejate kinnihoidmiseks.

Vašadze seos UNM-iga on pisut reaalsem, ta oli aastatel 2010–2012 UNM võimu ajal asesiseminister ning 2012–2016 UNM-i parlamendifraktsiooni liikmena opositsioonis. Vašadze maksis kautsjoni, et eeluurimisvangistusest vabaneda.

Komisjoni ette kutsuti juba märtsis ka Lelo juhtfiguurid pankurid Badri Džaparidze ja Mamuka Hazaradze, keda süüdistati UNM toetamises äritegevuse kaudu. Mõlemat trahviti komisjoni ette mitte ilmumise eest 18 000 $-ga. UNM-i endise juhtfiguuri Mihheil Saakašvili vangistus pikenes 17. märtsil kohtuotsuse põhjal veel neli aastat, mis muutis ta vangistuse kogupikkuseks 12 aastat. Gruusia Unistuse poliitikud võrdlevad komisjoni Nürnbergi kohtuga, mis võimaldaks riigil väidetavalt „puhtalt lehelt“ edasi liikuda. Kommunismi kuritegude uurimise vajadusest või Gruusia Unistuse võimu väärkasutusest oma rahva vastu ei räägi muidugi praegu keegi.

Lisaks võttis Gruusia Unistuse juhitud parlament 13. mail vastu seaduse, mis sisuliselt keelustab opositsiooniparteid, mil on UNM-iga sarnased eesmärgid. Seda kriteeriumi saab aga laiendada pea kõikidele opositsioonierakondadele, sest neid ühendab Gruusia Unistuse vastasus. Seadus jõustub siiski alles peale 4. oktoobril toimuvaid kohalike omavalitsuste valimisi. Valitsusjõudude sõnul otsustati niiviisi, et võimaldada viia enne lõpule „kollektiivse UNM-i uurimine“ ning vältida välispartnerite kriitikat opositsiooni keelustamise teemal valimiste eel.

Paljud kodanikuühiskonna organisatsioonid on juba Gruusiast lahkunud või lahkumas.

Vastupanu

Meeleavaldused Gruusias on kestnud rohkem kui 200 päeva. Protestijaid olid peale eelmise aasta 26. oktoobril toimunud parlamendivalimisi võrdlemisi aktiivsed, ent talvel meeleavaldused pisut raugesid, elavnedes kevadel korraks uuesti. Tänaseks on rahva innustus sisuliselt vaibunud, kuigi igapäevaselt koguneb valitsuse vastu meelt avaldama paarisaja inimese ringis. Trahvid osalemise eest on suured, rahvas on väsinud, ning paljud noored on lahkunud välismaale. Liikumisel puudub endiselt juht. Meeleavaldajad ennast meelsasti opositsiooniga ei seogi. Tundub, et gruusia rahvas tunneb, et neid ei esindagi ükski poliitiline jõud. Poliitika on Gruusias nii UNM kui Gruusia Unistuse juhtimisel välja arenenud omavaheliseks võimuvõitluseks, mil pole rahvaga tegelikult enam suurt pistmist.

Euroopa Liit on Gruusia mõjutada üritamisest paljuski taandunud, osalt ka seetõttu, et mõne liikmesriigi vastuseisu tõttu ei ole võimalik sisulisi ühiseid otsuseid vastu võtta. Diplomaatiliste passide viisavabaduse peatamine küll õnnestus 25. jaanuaril heaks kiita, kuid mitmeid muid otsuseid mitte. Seetõttu on mitmed riigid, eesotsas Baltimaadega asunud Gruusia poliitikuid sanktsioneerima kahepoolselt. Samamoodi on teinud ka Saksamaa, Tšehhi, Ühendkuningriik ja USA, väidetavalt on üksikuid isikuid sanktsioneerinud Prantsusmaa. USA on lisaks reisipiirangutele kehtestanud mitmetele isikutele ka finantssanktsioonid.

Endiselt on EL-i laual mõte viisavabaduse peatamisest Gruusiale laiemalt, kuid ilmselt sellega kiirelt edasi ei liiguta. Euroopa Liidu delegatsiooni juht Paweł Herczyński on Gruusia Unistuse poolt kuulutatud ametlikult rahva(valitsuse)vaenlaseks, koos mõne teise saadikuga. Euroopa Liiduga ühinemine on ametlikult peatatud. NATO-ga koostöös mõned üksikud tegevused siiski toimuvad.

Endiselt on EL-i laual mõte viisavabaduse peatamisest Gruusiale laiemalt, kuid ilmselt sellega kiirelt edasi ei liiguta.

27. märtsil kiitis USA senati välisasjade komitee ning 6. mail esindajatekoja täiskoosseis mõlema USA partei toetusel heaks n-ö Megobari seaduse (Mobilizing and Enhancing Georgia’s Options for Building Accountability, Resilience, and Independence Act), mis näeb muuhulgas ette karmimad sanktsioonid Gruusia Unistuse poliitikutele ning tugevama toetuse Gruusia demokraatlikele jõududele. Mullu kevadel vastusena välisagentide seadusele initsieeritud ning peale USA valimisi kongressile uuesti esitatud seadusakti peab heaks kiitma ka senati täiskogu. Väidetavalt on realistlik, et see ka läbi läheb.

Enne ja pärast Gruusia iseseisvuspäeva 26. mail rullus lahti aga huvitav välispoliitiline näitemäng USA suunal. Peaminister Kobahhidze kirjutas 13. mail avaliku kirja Trumpile, milles väljendas oma frustratsiooni suhete seisu üle. USA riigisekretär Marco Rubio nimetas 21. mail esindajatekoja välisasjade kuulamisel Gruusia tänast valitsust anti-ameerikalikuks ning õnnitles iseseisvuspäeval väljastatud pressiavalduses gruusia rahvast (mitte kirjaga valitsust), mille peale peaminister Kobahhidze avalikult ärritus ning asus USA-d avalikult kritiseerima. Sellele järgnes kohe aga president Trumpi õnnitluskiri Gruusia president Kavelašvilile.

Kobahhidze, kes on viimasel ajal vahetanud „globaalse sõjapartei“ retoorika süvariigi retoorika vastu, leidis pääsetee, kommenteerides, et ka USA juht on hea, süvariik aga paha. 28. mail keeldus USA sanktsioonide all olev Ivanišvili kohtumast USA suursaadikuga Gruusias, arvates, et too tuleb teda väljapressimise kaudu koostööle suruma. 30. mail viibis Gruusias senati välisasjade komisjoni esimees Steve Daines, kes kohtus lisaks Zurabišvilile ja opositsioonile ka peaminister Kobahhidzega. Lühidalt: USA ei ole Gruusiat ilmselt lõplikult maha kandnud.

Gruusia 5. president Salome Zurabišvili on püüdnud olukorras, kus kogu maailma pilgud on pööratud muudele sündmustele USA-s, Ukrainas ja Lähis-Idas tagada, et Gruusiat ei unustataks – et lääs ei loobuks nõudmisest korraldada uued parlamendivalimised mullu sügisel võimupartei Gruusia Unistuse poolt kaaperdatud valimiste asemel. Lootus ka selles osas tundub aga vaikselt hääbuvat.

Gruusia Unistus mõranemas?

24. mail võeti välismaal kinni ning deporteeriti Gruusiasse Ivanišvili endine pikaajaline varade haldur Giorgi Batšiašvili. 28. mail lahkus ametist siseminister Vakhtang Gomelauri, kes oli varasemalt sisejulgeolekuteenistuse ülem ning üks peamisi rahumeelsete meeleavalduste jõuga mahasurumise eest vastutajaid alates 2019. aasta suvest (siis toimus 21. juunil 2019 „Gavrilovi öö“ – Vene Riigiduuma spiikri esinemisele Gruusia parlamendisaalis järgnenud meeleavaldus, kus valitsusjõud esmakordselt kummikuulid ja veekahurid oma rahva vastu kasutusele võtsid). Gomelauri oli Ivanišvili „mees“, nii nagu ka aprilli alguses lahkunud sisejulgeolekuteenistuse järgmine ülem Grigol Liluašvili, ning 25. aprillil poliitikast lahkunud endine peaminister Irakli Garibašvili.

Ühe teooria kohaselt lahkuvad Ivanišvili inimesed ametist, et too saaks näidata, et ta enam mingilgi viisil riiki ei juhi, jäädes samas muidugi tegelikuks niiditõmbajaks. Riigiametist on vabastatud ka inimesi, kes on küll Gruusia Unistuse, kuid mitte peaminister Kobahhidze toetajad, kes sellise otsusega sugugi rahul ei ole. Kas see näitab, et partei sees on kujunemas lõhe ning võimalikult ka uus vastuliikumise alge partei seest, saame näha.

Arvestades viimase aja arenguid Gruusias ei saa ka lõpuni välistada, et seal peavad oma nukukeste nimel võimuvõitlust hoopiski välised jõud. Tähelepanuväärne on ka 14. mail toimunud Vene-Gruusia ärinõukogu kohtumine, mis ühendab Vene Kaubanduskoda ning Venemaal tegutsevaid Gruusia ärimehi. Kohtumisel arutati muuhulgas Venemaa ja Gruusia diplomaatiliste suhete taastamist ning transpordiühenduste parandamist kahe riigi vahel. Nõukogu loodi 2023. aasta kevadel.

Aga meie?

Allesjäänud vahendid grusiinide abistamiseks on vähesed. Eestisse on kolinud mitmed kodanikuühiskonna organisatsioonid, kelle tegevus Gruusias on võimatuks muutunud. Seoses välisrahastamise kontrolliga on sisuliselt lõppenud meie arengukootöö projektid. Ükskõik kui lootusetu on olukord Gruusias, Balti riigid ei saa seda lootusetust aga tunnistada, sest kui vene imperialism seal võidab, on see meie ühine kaotus.