„Globaalne Suurbritannia“ on sündimas ja sellel on tugev Ida- ja Põhja-Euroopa mõõde

2019. aasta lõpust on Suurbritannial olnud suure parlamendienamusega stabiilne valitsus, mis on näidanud, et ta suhtub kaitsesse ning liitlaste ja partnerite julgeolekusse tõsisemalt kui tema eelkäijad (või kõikvõimalikud poliitilised formatsioonid lähiminevikust).

Uus valitsus avaldas oma strateegilised kavatsused 2020. aasta lõpus, kui andis teada, et aastatel 2021–2024 eraldatakse kaitsekulutusteks 16,5 miljardit naela, millele lisandub lubadus eraldada sama perioodi jooksul veel 7,7 miljardit. Nõnda jääb Ühendkuningriik edaspidigi kaitsekulutuste suuruse poolest maailma neljandaks riigiks.

2021. aasta märtsis astus valitsus veel ühe sammu, avaldades koondvisiooni „Global Britain in a Competitive Age: The Integrated Review of Security, Defence, Development and Foreign Policy“ („Globaalne Suurbritannia konkurentsiajastul: julgeoleku-, kaitse-, arengu- ja välispoliitika koondvisioon“), mis ongi „Globaalse Suurbritannia“ plaan.

Euroopa endiselt prioriteet

See on tähtis, arvestades, et pärast 2016. aasta Brexiti rahvahääletust hakati kahtlema Suurbritannia autoriteedi püsimises rahvusvahelisel areenil. Kahtlejad küsisid, kuidas saab üks väike saareriik mandrihiidudega konkureerida, kui ta ELi ei kuulu. Vastuse sellele küsimusele annab koondvisioon. Selles on rõhutatud struktuure, mis andsid Suurbritanniale suure võimu – teadus ja tehnika. Visioon paneb Ühendkuningriiki suurendama kulutusi teadus- ja arendustegevusele, investeerima tippharidusse ning ehitama uut taristut.

Teine sageli kõlanud argument on, et „Globaalse Suurbritanniaga“ liigub Ühendkuningriik Euroopast eemale ning keskendub rohkem India ja Vaikse ookeani piirkonnale – ja isegi kosmosele. See aga on ekslik. Arvestades India ja Vaikse ookeani piirkonna ning kosmose tähtsuse tõusu, ei alga Euroopa kaitse enam sugugi Narva jõest (ammugi Reini või Wisła jõest) või Ida-Balkanist, vaid hoopis Musta mere piirkonnast, Lähis-Idast ning Lõuna- ja Kagu-Aasiast. Arvestades Venemaa revisionismi, mida on koondvisioonis kirjeldatud „kõige akuutsema otsese ohuna“, Hiina Vöö ja Tee algatust ja röövretki Ida-Euroopasse ning Ameerika nn tasakaalustamist Vaikse ookeani lääneosa suunas, ei ole enam mõtet mõelda Euro-Atlandi ning India ja Vaikse ookeani piirkonnast kui eraldi geopoliitilistest piirkondadest. Alanud on Atlandi ja Vaikse ookeani piirkonna ajastu. Seda koondvisioon kaudselt tunnistabki.

Euroopa kaitse enam sugugi Narva jõest (ammugi Reini või Wisła jõest) või Ida-Balkanist, vaid hoopis Musta mere piirkonnast, Lähis-Idast ning Lõuna- ja Kagu-Aasiast.

Euroopa ei ole seega Suurbritannia geostrateegias tähtsust kaotanud. Ühendkuningriigi fookus on lihtsalt liikunud mandri eri osadele, eriti geopoliitilisele kaarele, mis ulatub Arktikast Vahemere idaosani ja mida Suurbritannia on tähtsustanud juba mitu aastat.

Alates Venemaa sissetungist Ukrainasse 2014. aastal on Ühendkuningriik toetanud NATO lahingugruppi ning paigutanud sinna rohkem vägesid kui ükski teine liitlasriik, kaasa arvatud USA. Eestisse on siiratud 750 sõjaväelast ja Poola 150. Ka ühendekspeditsioonivägi on aina kasvanud. Kui 2021. aasta aprillis liitus sellega Island, kasvas väes osalevate riikide arv kümne Põhja-Euroopa riigini.

Samal ajal on Ühendkuningriik võtnud eriti Ukraina toetamisel juhirolli Musta mere piirkonnas, Euroopa idaväravas. Alates operatsiooni Orbital alustamisest 2015. aastal on Suurbritannia väed välja õpetanud kümneid tuhandeid Ukraina sõjaväelasi. Lisaks on Ühendkuningriik andnud Ukrainale mereväe uuesti ülesehitamiseks 1,25 miljardi naela väärtuses laenu. Ühendkuningriigi kohalolek Mustal merel on kasvanud ning sisse on seatud alaline kohalolek, mille märgiks saadeti sinna hiljuti sõjalaev HMS Defender ülesandega kaitsta meresõiduvabadust ning meenutada Kremlile, et Krimmi annekteerimist ei unustata.

Kuidas on aga lood Suurbritannia sõjaväe võimega toetada NATO liitlasi? Kas koondvisiooniga ei ole seda ohvriks toodud mereväe arendamisele ja tehnika kaasajastamisele?

Tõsi, Suurbritannia sõjaväge on vähendatud, kuid ei tasu iial unustada, et NATO on ennekõike mereliit: kui alliansil ei oleks piiramatut võimet toimetada Põhja-Ameerika ja Suurbritannia vägesid üle Atlandi ookeani ja La Manche’i väina Kesk- ja Ida-Euroopasse, jääks ta konflikti puhkemisel täiesti hätta. Arvestades Briti saarte asukohta ja Briti ülemereterritooriume Gibraltaril ja Küprosel, ei jäägi Ühendkuningriigil muud üle, kui tähtsustada mereväge.

Suurem ründevõime

Pealegi ei saa Ühendkuningriik mereväelist vaadet arvestades vastata Venemaale sümmeetriliselt ehk peamiselt maavägedega. Ta saab Venemaale vastu panna ainult parema tehnika ja tõhusa strateegiaga. Seepärast rõhutataksegi koondvisioonis taas vajadust suurendada Briti relvajõudude ründevõimet, kaasa arvatud tuletoetust ning paremaid küber- ja kosmosekaitsesüsteeme. Lisaks lihvib koondvisioon Suurbritannia sõjastrateegiat heidutuse aktiivsema vormi suunas.

Koondvisioon näeb ette ka seda, et tulevastel kümnenditel tuleb kohaloleku sisseseadmiseks ja revisionismi heidutamiseks rohkematesse piirkondadesse siirata rohkem Briti sõjaväelasi. Seetõttu rõhutatakse koondvisioonis taas vajadust suurendada Ühendkuningriigi tuumavarustust ning antakse mõista, et see ei hõlma ainult Ühendkuningriiki ennast, vaid kõiki NATO liitlasi.

Sel põhjusel ongi Eestisse ja Poolasse siiratud Ühendkuningriigi vägede kohalolu koondvisioonis nimetatud „signaallõksudeks“ (ingl tripwire); nende hulka võiks lugeda ka Saksamaale ning NATO õhuturbemissiooni raames aeg-ajalt ka Leetu ja Rumeeniasse siiratavad väed.

Ühendkuningriigi tõhusus hakkab sõltuma teiste jõukate Euroopa liitlaste kohustuste täitmise austamise ulatusest, hoolimata COVID-19 mõjust eelarvetele.

Ehk lühidalt: „Globaalne Suurbritannia“ ei ole enam pelgalt nägemus. See on saamas tegelikkuseks ja sellel on tugev Ida- ja Põhja-Euroopa mõõde. Kuid kuigi Ühendkuningriik on jätkuvalt NATO-le üdini truu, ei arva ta, et temast saab Euroopa kaitse tagaja, isegi kui USA keskendub rohkem Ida-Aasiale.

Ühendkuningriik on ületanud kahes 2014. aasta NATO kaitsekulutuste kokkuleppes määratletud eesmärgid – investeerida kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust kaitsekulutusteks ja sellest 20 protsenti uude varustusse – ning heitnud sellega kinda teistele suurtele ja rikastele riikidele, eelkõige Saksamaale, aga ka Itaaliale, Hispaaniale ja Madalmaadele.

Ühendkuningriigi tõhusus hakkab sõltuma teiste jõukate Euroopa liitlaste kohustuste täitmise austamise ulatusest, hoolimata COVID-19 mõjust eelarvetele. Aga ka sellest, kuidas pühendunud kulutajad – Balti riigid, Poola, Rumeenia ja Prantsusmaa – soostuvad survestama neid Euroopa liitlasi, kes ei pinguta nagu teised.