Gleb Morev: veteranide lahkumisega muutus ka 9. mai tähendus

Venemaa ja Lääne seisukohtade järjest suurem erinevus Teise maailmasõja põhjuste ja tagajärgede hindamisel viib tuleviku ajalooõpikutes sõja võitjate kahte leeri jagamisele, rääkis Venemaal 9. mai tähistamise teemale pühendatud intervjuus Diplomaatiale Moskva publitsist ja kultuuriajakirjanik Gleb Morev (52), kes aasta tagasi avaldas Venemaa tähtsaimas ärilehes Vedomosti palju vastukaja tekitanud artikli ”Võidupüha ümbermuutmine”. Morev õppis 1980. aastate lõpus Tartu Ülikoolis vene filoloogiat.

Milline päev on isiklikult teie jaoks 9. mai?

Lapsepõlvest mäletan ma kõigepealt sõjaväeparaade, see oli Nõukogude Liidu ajal. (Gleb Morev on sündinud 1968. aastal. –JP) Kusjuures paraad ei toimunud igal aastal. (Põhiline ja iga-aastane sõjaväeparaad toimus läbi kogu NSV Liidu ajaloo hoopis 7. novembril, bolševike oktoobrirevolutsiooni aastapäeval. 9. mail toimus sõjaväeparaad NSV Liidu ajal ainult 1965., 1970., 1985. ja 1990. aastal. – JP.) Hiljem asendasid neid Punasel väljakul  toimunud sõjatehnikaparaade minu jaoks ilukirjanduslikud raamatud sõjast, näiteks Vassili Bõkavi omad (Valgevene kirjanik, kes kirjutas oma tuntuimad sõjateemalised jutustused 1960.–1970. aastail, neid on tõlgitud ka eesti keelde –JP), filmid nagu ”Valgevene vaksal” (1970. aastal esilinastunud üks kuulsamaid sõjateemalisi filme Nõukogude Liidus, mis väidetavalt oli Leonid Brežnevi üks lemmikfilme –JP). See andis sellele päevale juba teistsuguse näo. See polnud enam nii pidulik ja paraadlik, vaid pigem leinav. Selliseks on see päev minu jaoks jäänud tänaseni: 9. mai on nende inimeste mälestamispäev, kes andsid sõjas oma elu. Nõukogude Liidu kaotused olid ikkagi kohutavad (Punaarmee ametlikuks kaotuste arvuks peetakse täna Venemaal 11,3 miljonit inimest, kuid teistel andmetel võis see ulatuda ka 18 miljonini. Kogu NSV Liidu elanikkonna pöördumatuks kaotuseks oli Vene riigiduuma andmetel 42 miljonit inimest –JP) ja ma ei räägi ainult inimelude arvudest, vaid ka kvaliteedist. Mõelge, kui palju hukkus potentsiaalseid, ennast mitte avada jõudnud geeniusi ja andekaid inimesi. Me teame üksikuid geeniusi, kes jäid sõjas ellu, nagu Juri Lotman või Bulat Okudžava, aga me ei tea, kui palju selliseid Lotmane ja Okudžavasid hukkus. Andekaid noori hukkus tuhandeid, kümneid tuhandeid. See sõda oli tohutu löök genofondile. Mina mõtlengi eelkõige nendest ohvritest ja traumadest, mida see sõda tekitas.

Kas teie peres hukkus keegi sõjas?

Meie peres otseselt keegi sõjas ei hukkunud. Üks mu vanaisadest sõdis rindel, jõudis Berliinini ning jäi ellu. Teine vanaisa koos mu vanaemaga elas kogu sõja ja ka blokaadi üle Leningradis. Vanaisa töötas sõjatehases. Augustis 1941, kui sõda alanud oli, sündis neil tütar. Vanaema sünnitas teda, kui sakslased just alustasid suurtükkidest Leningradi pommitamist. Poole aasta pärast nende laps muidugi suri ära. See oleks olnud mu tädi, kui ta oleks ellu jäänud. Mu see vanaema oli juut, ta oli pärit Valgevenest. Kogu tema suguvõsa hävitati seal. Neid oli kas 11 või 12 inimest. Vanaema ei sõitnud pärast seda enam kunagi oma kodukülla.

On selge, et see tähtpäev ei kao Venemaa ajaloost kuhugi, aga oleks mõistlikum sellele apelleerida mitte kui Nõukogude Liidu ja Stalini kangelasteole, vaid kui Vene sõduri kangelasteole, väejuhtide kangelasteole, hukkunute mälestusele.

Kui te Moskva või teiste Venemaa linnade tänavatel vaatate täna autosid, millele on kleebitud loosungid “Võime korrata!”, siis milliseid tundeid see teis tekitab?

Vastikustunnet. Esialgu tundus see nagu mingi hullumeelsus, sest kui sa hakkad ratsionaalselt mõtestama seda sõnumit, siis mida nimelt nad tahavad korrata? Seda tohutut rahvuslikku katastroofi miljonite ohvritega? Sest on ju teada – seda on palju kordi kirjeldanud kirjanikud-rindemehed, nagu näiteks Viktor Astafjev –, milliste tohutute kaotuste hinnaga saavutati see võit. See võit saavutati sellise taktika ja strateegiaga, mis ei seadnud eesmärgiks sõdurite elu säästmist. Strateegia oli, nagu öeldakse “matta vaenlane laipade alla” (закидать противника трупами). Kas sellist sõjapidamise meetodit tahavad need inimesed korrata? Ma hästi ei usu seda.

Kui me näeme loosungeid “Berliini peale”, mis on kleebitud BMWde, Mercedeste ja teiste Saksa autode peale, siis mulle pole ka see eriti arusaadav, mida sellega öelda tahetakse. Riik, mis pole suutnud 75 aastaga peale võidu saavutamist teha ühtegi korralikku autot, kirjutab selliseid loosungeid sõja kaotanud riigi toodetud autodele – minu meelest see ei vii väga soodsate tõlgendusteni.

Mis on selliste loosungite põhjus?

See on lihtlabane revanšism. Need inimesed otsivad sellist emotsiooni, mis oleks seotud jõuga, saavutatud võiduga, üleolekutundega. Kuni lähiminevikuni, peaaegu tänase päevani polnud midagi, mis saaks sellist tunnet pakkuda. Vastupidi, olid mahajäämus, kaotused, impeerium oli lagunenud jne. 1945. aasta ja Berliini vallutamine on  ainus sündmus, mida võib suhtelises lähiminevikus tõlgendada kui Nõukogude Liidu võimsuse tippu. See on ainus sündmus, millele seda laadi emotsioonid saavad apelleerida.

Moskvas autodel loosungit “Võime korrata!” nähes tuleb mulle alati meelde mu Siberi vanaema, kes veel 40 aastat peale sõja lõppu kordas tihti: “Peaasi, et sõda ei tuleks!” See on päris tugev dissonants eri põlvkondade vahel: ma pean silmas põlvkonda, kes elas sõja üle, ning praegusi noorte põlvkondi.

Muidugi. Sõja üle elanud põlvkondade jaoks oli see tohutu trauma ja katastroof, sest nad teadsid reaalselt, mida sõda tähendab. Selle teema tänapäevasel propagandistlikul käsitlusel pole reaalsete sündmustega midagi ühist. See on ajaloo instrumentaliseerimine aktuaalse poliitilise konjunktuuri hüvanguks.

Üks asi on, kui inimesed sõidavad ringi autodega, millel on kleebised “Võime korrata” ja “Berliini peale”, aga kas Venemaa võim tahab samuti 9. mai pompoosse tähistamisega saata maailmale sõnumit “Võime korrata!”?

Riik muidugi ei taha, nad ei kavatse sõdida. Me näeme seda kasvõi Vene-Türgi konflikti näitel Süürias, kus Venemaa president Vladimir Putin igati tahab hoiduda sõjalisest kokkupõrkest. Loomulikult pole mõtteski korrata Teist maailmasõda, sest tänapäevastes oludes tähendaks see ülemaailmset katastroofi ja kõigi hukkumist, Venemaa hukkumist.

Aga mida see siiski näitab tänase Venemaa kohta, et juba 75 aasta tagune Nõukogude Liidu võit sõjas on muutunud sisuliselt võimude propagandakampaaniates keskseks teemaks?

See on seotud rahvusliku uhkuse kunstliku toitmisega. Millegi muuga seda (= rahvuslikku uhkust) toita pole. Sest mis sündmus see oli? 75 aastat tagasi saavutati võit suures sõjalises konfliktis, see toimus teises riigis ja teise poliitilise režiimi juhtimise all. See on kahtlemata tähtis ajalooline sündmus, aga seda tähistatakse tänaseks täiesti ebaadekvaatselt laialdaselt. Seda tähistatakse, nagu see võit oleks saavutatud eile, nagu see võit määraks täna meie elu mõtte. Meie elu ei määra ju enam Jalta kokkulepped, vaid see poliitiline reaalsus, mis on tekkinud peale Nõukogude Liidu lagunemist. Sel sündmusel pole enam mingit otsest mõju meie tänasele elule, aga seda esitatakse selliselt, nagu see oleks meie tänase elu väga tähtis element.

Võiks ju esimese inimese, Gagarini kosmosesse lennutamist tähistada. Kas see ei anna rahvusliku uhkuse mõõtu välja? Järgmisel aastal möödubki sellest 60 aastat.

Ilmselt on selle tähistamise mõte liiga rahumeelne ning see pole niivõrd seotud riigi, võimu võidutsemisega, vaid teaduse võiduga. See oleks liiga intellektuaalne pidu, riigil pole sellist ilmselt vaja. Vaja on midagi, mis näitaks sõjalist võimsust, impeeriumi võimsust. Samasuguse eduga võiks pigem tähistada Venemaa võitu Napoleoni üle (1812. aastal).

Kuivõrd on Kremlil vaja 9. maid selleks, et selle abil lihtsalt ühiskonda mobiliseerida? Et vaat, kuidas tollal ühiskond suutis mobiliseeruda, kõik toetasid üksmeelselt ja vastuvaidlematult Stalinit ning suutsid tänu sellele sõja võita. Praegu oleks vaja samamoodi kõigil toetada üksmeelselt Putini ja tema lähikonna võimu ning siis oleks kõik hästi. 

Loomulikult on see edukas rahvusliku mobiliseerimise näide. See on ka kindlasti üks mõte, millele selle tähistamisega apelleeritakse. Küsitlused küll näitavad, et tänase Venemaa elanikud ei kipu end eriti kuhugi mobiliseerima ning ei taha kellegagi sõdida, vaid tahavad eelkõige elujärge parandada. See huvitab neid, mitte mingid patriootilised ideaalid ja võitlus välisvaenlasega. See on teine teema, et nad on vabatahtlikult nõus osalema sellises sõjalise tähtpäeva lärmakas ja kõikehõlmavas tähistamises, sest selleks on vaja teatud intellektuaalset pingutust, et mõista: tegelikult ei olnud sõja lõppemises midagi sedavõrd pidulikku ning sõda oli tegelikkuses midagi muud kui see, kuidas praegune võim tahab seda esitada. Kõik ei ole lihtsalt võimelised selliseks ajaloo mõistmiseks.

Ehk on 9. mai tähistamine muutunud Venemaal inimeste jaoks lihtsalt rituaaliks, mis tuleb igal aastal läbi teha? Umbes nagu Eestis jaanipäev: hüppame üle lõkke nagu alati jne. Lisaks veel kõik need vabad päevad, mis 9. maiga kaasnevad, see on ju ka väga meeldiv asi iseenesest.

See on tõepoolest mõnes mõttes osa pseudoreligioonist. See on teatud religioossete rituaalide, mida tegelikult Venemaal on väga vähe, asendamine. Rahvas peab end küll usklikuks, kuid neid, kes osalevad tõeliselt kirikuelus ja jälgivad õigeusklikku käitumist, on väga vähe. See kvaasireligioon ei nõua inimeselt aga üldse mingeid piiranguid, nagu paast või palved, vaid tuleb lihtsalt jagada üldist rõõmu ja sõjakat meeleolu.

Tänavu on 9. mai ja Teise maailmasõja lõpu 75. aastapäeva tähistamise taustaks lisandunud veel n-ö mälusõda Euroopaga: kuidas õigesti tõlgendada ajalugu. Miks Kreml nii valuliselt selle teema üles võttis, sest keegi ju ei sea kahtluse alla Nõukogude Liidu rolli sõja võitmisel, Euroopa seisukohavõtud puudutavad seda, kes on süüdi Teise maailmasõja puhkemises?

Venemaa seisukohalt on see võitlus Nõukogude Liidu ajaloolise pärandi eest, hinnangute eest Nõukogude Liidu rollile ajaloos ja konkreetselt selles sõjas. Lääne diskursus suhtub nendesse sündmustesse teisiti. Sõjas seisis Hitleri Saksamaale vastu koalitsioon, mis oli väga situatiivne ning oma koosseisult üldse mitte loomulik. Ühelt poolt olid ideelised ja alalised sotsialismi ja fašismi vastased nagu Suurbritannia ja USA, kes muutusid ka Saksamaa sõjalisteks vastasteks. Teiselt poolt oli nendega koalitsioonis Nõukogude Liit, kes oli algul Hitleri vastane, siis liitlane ning seejärel muutus sunnitult jälle vastaseks, kuid mingeid ideelisi erinevusi Hitleri ja Stalini vahel ei olnud. Peale Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist oli see sõprus, see oli sümfoonia. Keegi ei rääkinud (Nõukogude Liidus siis) sellest, et režiimide vahel on mingid ideoloogilised erinevused või et mingid fašistlikud  teguviisid kutsuvad Nõukogude Liidus esile proteste. Midagi sellist ei olnud. Hitler tungis Nõukogude Liidule kallale, et saada sakslastele juurde ruumi, mitte sellepärast, et Nõukogude Liit oleks olnud tema ideoloogiline vastane. Erinevalt Winston Churchillist ja Suurbritanniast, kes oli Hitlerile lisaks sõjalisele ka poliitiline vastane.

Selleks, et sellele kõigele anda õiglane hinnang, tuleks katki rebida nabanöör, mis ühendab Nõukogude Liitu ja praegust Venemaad.

Selleks, et sellele kõigele anda õiglane hinnang, tuleks katki rebida nabanöör, mis ühendab Nõukogude Liitu ja praegust Venemaad. Sellele viitas oma esinemises kohtunik Konstantin Aranovski, kes väitis, et Venemaa ei saa olla NSV Liidu õigusjärglane, sest see oli ebaseaduslikult moodustatud riik, mis oli oma olemuselt kuritegelik, ning seetõttu on Venemaa õigusjärglus nonsenss. (Jutt käib Venemaa põhiseaduskohtu otsusest möödunud aasta detsembris, mis puudutab kinnisvara kompenseerimist neile, kelle vanematelt võeti see Nõukogude repressioonide käigus ära. Kohtunik Aranovski lisas sellele otsusele oma eriarvamuse. – JP) Kahjuks aga ehitab Venemaa oma identiteeti just õigusjärglusele Nõukogude Liiduga. (Põhiseadusreformi käigus lisati Venemaa konstitutsiooni selle kohta eraldi punkt. – JP) Seetõttu ei saagi Venemaa vaadata Stalinile kõrvaltvaatajana ning rünnakuid Stalinile võetakse kui rünnakuid tänase Venemaa vastu. See kõik toobki kaasa selle, et kogu aeg tuleb kaitsta Nõukogude Liidu tegevuse õigustatust.

Eriti kummaline on see, et 2009. aastal kirjutas Putin Gazeta Wyborczale artikli, milles nimetas MRPd amoraalseks, aga nüüd jälle kaitseb seda. Kuidas seda seletada? (Samasugune jant – kord Venemaa tunnistab, siis jälle hakkab keerutama – toimub ka Katõnis Poola ohvitseride tapmisega 1940. aastal. – JP)

See pole seotud Putini vaadetega ajaloole või ajaloolise tõe otsingutega. Tegemist on poliitilise konjunktuuriga, see on seotud antud ajahetke poliitiliste vajadustega. Siis oli olukord lihtsalt teistsugune kui nüüd. Tema vaated muutuvad vastavalt olukorrale ja vajadustele.

Tänavustele 9. mai pidustustele läheb Kreml vastu sõnumiga, et Venemaa on suure sõja võidu ainuke pärija, ning kes seda ei taha mõista ja aktsepteerida, need on Venemaa vaenlased. Kuidas te seda sõnumit tõlgendate?

Tegelikkuses on selle tagajärjeks paradoksaalne asi. Distantseerumine Euroopas domineerivast diskursusest Teise maailmasõja kohta ning klammerdumine Nõukogude Liidu identiteedi külge viib selleni, et maailmas hakkab järgmine põlvkond ajaloolasi seoses selle sõjaga eristama liitlaste võitlust Hitleriga ning võitlust kahe totalitaarse režiimi vahel, millest üks ühines sunnitult liitlastega ning peale võitu lahkus kiiresti sellest demokraatlikust koalitsioonist, mille tagajärjel algas külm sõda. Võitu fašismi üle ei hakata enam ühiselt esitlema kui kõigi koalitsioonijõudude võitu, vaid kui ühest küljest demokraatia võitu ning teisest küljest ühe totalitaarse võimu võitu teise üle. Lühidalt: võitjad jagatakse kahte leeri. Fašismi tegelike, ideeliste võitjatena hakkavad välja paistma demokraatlikud jõud, aga mitte Stalin. Selge, et Vene sõdur pole milleski süüdi: tema on kangelane, ta on oma vere hinnaga selle võidu ära teeninud. Ta pole ka süüdi selles, et oli tahtmatu relv Nõukogude totalitarismi käes. Kuid püüdes pidevalt Stalini režiimi paremas valguses näidata, heidab Putini võim sellega varju ka Vene sõdurile.

Ma arvan, et agressiivne reaktsioon Lääne diskursusele sõjast prevaleerib siiski selliste taktikaliste asjade üle nagu Lääne liidrite kutsumine 9. mai paraadile.

On selge, et see tähtpäev ei kao Venemaa ajaloost kuhugi, aga oleks mõistlikum sellele apelleerida mitte kui Nõukogude Liidu ja Stalini kangelasteole, vaid kui Vene sõduri kangelasteole, väejuhtide kangelasteole, hukkunute mälestusele. Humanitaarsetele aspektidele, mitte riigiga seotud aspektidele. Aga see oleks siis hoopis teistsugune tähtpäeva tähistamine kui praegu. Nõukogude Liidu ajal seda tähistatigi teistmoodi, aga siis olid veel veteranid elus. Tänaseks on sellest tähtpäevast sisuliselt kadunud n-ö elav faktor ja see on teinud sellest hoopis teistsuguse pidupäeva. Elava, traumaatilise mälestuse asemele tulid ideoloogilised abstraktsed mõtted, millel on reaalsusega vähe ühist.

Veel sügisel tundus, et Kreml on väga huvitatud sellest, et 9. mail saabuks Moskvasse Punasele väljakule sõja lõpu 75. aastapäeva paraadile võimalikult palju riigipäid. Oma hiljutiste esinemistega Putin ise kriipsutas selle võimaluse läbi. Millega see on seotud?

See käitumine näib tõesti destruktiivne. Ma arvan, et agressiivne reaktsioon Lääne diskursusele sõjast prevaleerib siiski selliste taktikaliste asjade üle nagu Lääne liidrite kutsumine 9. mai paraadile. Ilmselt see tundub neile ( Venemaa juhtkonnale – JP) võimatu olukorras, kus Kreml ei saa mingil juhul omaks võtta Lääne diskursust sõjast.

Putin võiks ju väheke pehmemini reageerida ning esitada oma sõnumit nii, et see võimaldaks ka teiste riikide liidreid paraadile kutsuda.

Peale Krimmi on pehmete reaktsioonide aeg möödas. Kõik on teravaks aetud. Nende inimeste emotsionaalne foon peale 2014. aastat ei luba enam pehmeid žeste teha.