Georgia lahingute sõjalised paradoksid

Georgia relvajõude hindasid ka paljud Vene analüütikud postsovetlikus ruumis moodsaimateks, löögijõulisimateks ning paremini rahastatuiks, ometi varises Georgia armee Vene pealetungi all näiliselt päevadega. See fakt ja Vene sõjalise operatsiooni läbiviimise ladusus omakorda tõstatas diskussioonid teemal, kas Moskva sõjamasin – vastupidiselt rohkem kui 15 aastat levinud käibetõele – on tõesti vana, nõukogulikult hirmutava hoo sisse saanud ning murrab nüüd mürinal allakäiguaugust välja ronida. Vastused nii Georgia kui Vene sõjalise suutlikkuse kohta ei ole aga must-valged või ühesed.

Georgia edusammud oma kaitsevõime ülesehitamisel olid ja on tõesti muljetavaldavad ega kujuta endast Potjomkini küla. Kuid kogu parendustöö ja reformid on toimunud erakordselt lühikese aja jooksul. Enne rooside revolutsiooni 2003. aasta lõpus oli Georgia regulaararmee suuruseks ca 3000 meest, kaitsekulutuste suuruseks ligikaudu 30 miljonit USA dollarit. Mullu oli Georgia kaitsekulutuste mahuks aga ligi 1 miljard USA dollarit ehk rohkem kui kaks korda enam Eesti vastavatest näitajatest. Isikkoosseisu suurust rehkendada on veidi keerulisem, sest andmed erinevates allikates lahknevad. Mõistliku kindlusastmega võib aga väita, et kaitsejõudude rahuaegseks suuruseks oli ca 22 000 meest (neist ajateenijaid ligikaudu 4000), lisaks veel piirivalvele ja siseministeeriumile alluvad poolsõjaväelised üksused. Kasv nii personali kui rahastamise lõikes on olnud tagasihoidlikult väljendudes muljetavaldavalt suur, kuid neli-viis aastat on kaitsereformide puhul väga lühike aeg. Selleks, et absorbeerida raha ja uute inimeste pealevoolu, panna see kõik efektiivselt tulu kandma (tuluks antud kontekstis on sõjaliste võimete kasv), kulub tunduvalt rohkem aega. Kaitsejõude ehitatakse üles aastakümneid ning seda ka palju haldussuutlikemates riikides, kui seda on Georgia. Ärgem unustagem taustsüsteemi: suurema osa lähiminevikust on see maa veetnud kaose, korruptsiooni ja lakkamatute sise- ning välispingete õhkkonnas.

Seda nimetatakse sõjakunstiks ning nagu ka iga muu kunstiliigi puhul võtab selle omandamine aega. 8. augustil sai Georgia aeg selleks korraks lihtsalt otsa.

Lisaks: üksikud inimesed või lahingumasinad ei sõdi. Sõdu peavad ja võidavad kaitsejõud, üksustest koosnev organisatsioon. Veel 2003. aastal tegelesid USA instruktorid valdavalt sellega, et treenisid Georgia kaitsejõude läbi viima sõjalisi operatsioone pea kõige madalamal, kompanii tasandil. Kuid pataljonides on kompaniisid mitmeid, täpselt nagu ka brigaadid koosnevad mitmetest pataljonidest. Georgia relvajõud koosnesid ja koosnevad kokku 4-st jalaväebrigaadist (igas ca 3300 meest), suurtükiväebrigaadist, erivägede brigaadist ning mitmetest üksikutest pataljonidest.

Sõda Venemaaga ei olnud Georgia seisukohast aga isegi mitte brigaadi raamistikus toimunud sõjaline operatsioon, vaid veelgi kõrgemal lahingumeisterlikkuse tasemel toimunud tegevus. See oli ühtseks tervikuks sulatamist nõudev tegevus, kus jalaväe-brigaadi ja sellele lisaks antud pataljonide tegevust tuli ühitada suurtükiväe, õhuväe ja tankiüksustega. Ehk ühendväeliikide operatsioon. Kui taktikalisel tasandil ehk pataljonide-kompaniide lõikes võitlesid georgialased esialgsete hinnangute kohaselt hästi, oskuslikult ja mehiselt, siis kogu operatsiooni kui terviku juhtimine tundus vastase surve all lagunevat. Metafooride keeles võiksime öelda, et alles äsja käimise vilunult ära õppinud inimeselt oleks liig oodata topeltsaltode sooritamist. Viimaste omandamiseks kulub lihtsalt rohkem aega.

Ka relvastuse osas andmed erinevad. Kui venekeelsed allikad räägivad kuni 220-masinalisest tankipargist, siis Lääne andmete kohaselt oli georgialaste kasutada ca 130 tanki, neist veidi üle saja masina sealhulgas T-72 tüüpi tankid. Viimastest märkimisväärne osa oli omakorda viimastel aastatel Ukraina ja Iisraeli abiga moderniseeritud ning ületas tänu uutele tulejuhtimisseadmetele, kaasaegsetele sidevahenditele, stabiliseeritud suurtükkidele, kaasaegsetele öösihikutele jne tunduvalt Vene poole kasutada olnud analooge. Suurtükiväele oli täiendust hangitud Tšehhist (24 iseliikuvat 152-mm kaliibriga suurtükki Dana, kogupauk raketiseadmed RM-70); Iisraeli abiga oli moderniseeritud kuni 7 ründelennukit Su-25 (kokku väidetavalt oli neid 9) ja soetatud mehitamata lennuaparaate, sidevahendeid, elektroonilise võitluse vahendeid jms. Kuid kõigi uute relvade, lahingumasinate ja sideseadmetega on täpselt sama lugu, mis ka inimeste ja rahaga: kõigepealt tuleb õppida neid kasutama, siis ühendada nad terviklikku organisatsiooni, seejärel aga omandada kunst panna kogu organisatsioon efektiivselt toimima, relvad ja muud tehnilised vahendid üksteist täiendama ja toetama, kokku kõlama. Seda nimetatakse sõjakunstiks ning nagu ka iga muu kunstiliigi puhul võtab selle omandamine aega. 8. augustil sai Georgia aeg selleks korraks lihtsalt otsa.