Fukuyama: kõigepealt hea valitsus, siis demokraatia ja ajaloo lõpp

Pärast 11. septembrit on kõik mõistnud, et Afganistani-sugustest äpardunud riikidest tulevad Al Qaeda võitlejate taolised terroristid. Kas olete sel põhjusel oma viimase raamatu (Francis Fukuyama. State building. Governance and World Order in the Twenty-First Century. Profile books. London, 2004. 194 lk) pühendanud riigi ülesehitamisele – mis ju pikas perspektiivis mõjub kui ravim terrorismi vastu?

Probleem on laiem kui äpardunud riikidest võrsuv terrorism. Mind huvitab, miks peaaegu kogu Kolmas Maailm Ladina-Ameerikast kuni Aafrika ja Lähis-Idani, välja arvatud Ida-Aasia, ei ole olnud arenguvõimeline. Vanasti vastati sellisele küsimusele, et arenguvõimetuna tunduvad maad vajasid vaid majanduspoliitiliste meetmete komplekti, niinimetatud “Washingtoni konsensust”, et liikuma hakata. Paraku peab selline retsept paika vaid India puhul, kus toimivad omavalitsusinstitutsioonid olid paigas, ent majanduspoliitika oli kuni viimase ajani majandust pärssiv. Nüüd, pärast turu liberaliseerimist, paistab India saavat lähiaastakümnetel tuule tiibadesse, nagu Hiina on juba saanud.

Paraku on aga valdava osa Kolmanda Maailma probleem rohkem poliitiline: halvad institutsioonid ja saamatu valitsemine, just need asjad, mida senised arenguteooriad on enamasti alahinnanud. Riik aga vajab arenguks esmajoones head valitsemist. Valitsemise all mõtlen ma selliste ühiskonna põhifunktsioonide täitmist, mis ei saa olla privatiseeritud ega delegeeritud, mida ei saa jätta turu hooleks, nagu seaduse võimu tagamine, omandiõiguse kaitse, isikuõiguste tagamine, füüsiline julgeolek, infrastruktuur. Sellest aspektist ei ole Kolmanda Maailma põhiprobleem mitte liigne valitsemine, vaid ebapiisav või olematu valitsemine.

Et ajaloo lõpu ennustus saaks täituda, selleks peavad tekkima pädevad omavalitsusinstitutsioonid. Ning ühiskonnaehitamine aitab neid luua.

Kas selleks, et areneda, peab riik olema demokraatlik?

Esmatähtis on hea valitsemine. Kõige olulisem on, et oleks toimiv riik, mis suudab tagada julgeoleku ja majandusarengu elementaarsed tingimused. Riik võib olla autoritaarne, ent sellest hoolimata areneda. Suurem osa Ida-Aasiast on autoritaarsete valitsuste all väga hästi edasi läinud. Kui ühiskond on rikkamaks saanud ning kasvanud inimeste soov osaleda ühiskonnaasjade otsustamises, on demokraatia puudumise korral edasine areng problemaatiline.

Murdepunkt jõuab tavaliselt kätte siis, kui sisemajanduse kogutoodang tõuseb 6000 dollarini inimese kohta. Sellise sissetuleku juures on riik tavaliselt suutnud moderniseerida ennast agraarühiskonnast või toorainet eksportivast riigist moodsaks urbaniseerunud tööstusmaaks. Sellises riigis on inimesed juba vähem nõus autoritaarset valitsust taluma. Sellel arengutasemel saab demokraatia puudumisest destabiliseeriv faktor, sest moodsates ühiskondades on just demokraatia see, mis annab süsteemile legitiimsuse. Hea näides vastuoludest ja protestidest, mis tekivad, kui sellise arengutaseme ühiskond on ebademokraatlik, on Hongkong, kus sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on 25 000 dollarit aastas.

Marx arvas, et industrialiseerimine peab käima sotsialismi eel. Teie arvate, samuti et kõigepealt pädev valitsus, siis demokraatia?

Jah.

USA ehitab praegu üles ühiskonda Iraagis. Kui hästi see teie hinnangul kulgeb?

Iraagis on väga palju probleeme, nende põhjuseks on aga see, et USA ei suutnud ette näha, kuidas riik Saddami kukkudes lihtsalt kokku variseb. Tekkis lihtsalt administratiivne vaakum. Inimesed, kes oleksid saanud panna telefonid tööle, vee voolama, nafta liikuma ja kes ennekõike oleksid pidanud tagama füüsilise julgeoleku – neid inimesi lihtsalt äkki ei olnud.

Et ajaloo lõpu ennustus saaks täituda, selleks peavad tekkima pädevad omavalitsusinstitutsioonid.

Politsei institutsiooni kokkukukkumine on konfliktijärgses situatsioonis tegelikult tavaline, Bushi administratsiooni viga on, et nad ei näinud seda ette. Oleksid pidanud nägema.

Kui palju saab võõrvalitsus ühiskonna ülesehitamiseks tegelikult teha? Kui USA ei saa isegi pisikest Haitit õigele rajale aidatud, kuidas saaks ta siis juurutada efektiivse valitsemise ja demokraatia Iraagis ja ülejäänud Lähis-Idas?

Ma ei usugi, et ta seda teha saab. See on ka põhjus, miks ma ei olnud Iraagi sõja asjus algusest peale liiga entusiastlik. Ajalugu näitab, et kohtades, kus riigiehitamine on lõppenud edukalt, nagu Saksamaa, Jaapan ja Lõuna-Korea, on USA väed olnud kohal vähemalt kahe põlvkonna vältel, 40 – 50 aastat. Riikides aga, kus USA väed on viibinud viis aastat või vähem – ning Haiti on siin hea näide –, ei ole mingit jätkusuutlikku muutust näha, vahel võib olukord hoopiski halveneda.

Kui oleksime läinud Iraaki arusaamisega, kui kestvat ja põhjalikku pühendumist nõuab selline ettevõtmine, siis võiks sellest isegi midagi välja tulla. Ent sellist mõistmist ei olnud, Bushi administratsiooni puudulik planeerimine näitab hästi, kui vähese tõsidusega suhtuti sellesse sõjasse.

Sellegipoolest tuleb endale aru anda, et aeg-ajalt on USA ja kogu maailma huvides kusagil maailma nurgas riigiehitamine tõsiselt ette võtta.

USA ei põhjendanud sõttaminekut mitte vajadusega juurutada demokraatiat Lähis-Idas, vaid massihävitusrelvadega, mida Iraagist lõpuks ei leitudki. Kas ei puudu USA-l nüüd selle tõttu legitiimsus võtta ette oma poliitiliste eesmärkide saavutamine ehk siis demokraatia ülesehitamise töö?

See on absoluutselt õige. Kui Ameerika avalikkus ühiskonna ülesehitamise vajalikkust kas või tagantjärele ei aktsepteeri, on kogu riigiehitusprojekt jätkusuutmatu. Tüüpiliselt käivad ju asjad meil nii, et me läheme entusiastlikult sõjaväega sisse, hiljem, mõne aasta pärast, huvi aga lahtub. Tõelised probleemid tekkivad nelja või viie aasta pärast, tavaliselt seoses uue valimistsükliga, kui võimule tuleb uus president, kes – või kelle partei – ei ole olnud senise poliitika arhitekt.

Nii läks Nicaraguaga. USA läks sinna sisse 1927. aastal, ent lahkus juba 1934. aastal, vahepeal olid aga olnud 1932. aasta valimised ja võimule tulnud Roosevelt otsustas, et see ei ole tema sõda. Lähemas minevikus otsustas George W. Bush, et sekkumine ja riigiehitamine Haitis oli Clintoni poliitika, mitte tema oma, ja jättis selle sinnapaika.

Jaapanis, Saksamaal ja Lõuna-Koreas saavutati jätkusuutlik tulemus demokraatide ja vabariiklaste aastakümneid kestnud konsensuse ja sellest johtuvate pingutuste tulemusel. Iraagi suhtes meil sellist konsensust ei ole.

Pärast terroriakte Madridis ütlesid nii Gerhard Schröder, Jacques Chirac kui Javier Solana, et terrorismi vastu ei saa võidelda üksnes sõjaliste meetmetega, vajalik on ka Kolmanda Maailma tarbeks välja töötatud arengustrateegia. Ka Euroopa Liidu julgeolekustrateegia kutsub üles õnnetusi “ära hoidvale sekkumisele” (preventive engagement – toim), mis on küllalt tugevas kontrastis USA “ennetavate sõdade” (preemptive war – toim) strateegiaga. Kas Euroopa propageeritav “ärahoidev sekkumine” võiks olla umbes seesama, mis teie riigiehitamise teooria?

Kui see kujutab enesest midagi enamat kui lihtsalt loosungit, siis jah – me mõtleme samas suunas. Sageli aga on vägivaldseid ja destabiliseerivaid sündmusi raske ette näha, needsamad sündmused aga tihtilugu just võimaldavadki saavutada konsensuslikku tegutsemisotsust ja sellest johtuvalt ka mobiliseerida sekkumiseks vajalikke vahendeid. Poliitilisest aspektist on raske kujutleda, et demokraatlikud valitsused saaksid abstraktselt, ilma ajendavate sündmusteta, pealtnäha asja ees, teist taga, kusagil sekkuda.

USA läheb sisse ja peab sõja, eurooplased tulevad hiljem järele ja aitavad koristada ning üles ehitada.

Eurooplased on uhked oma rahvusvahelistele probleemidele lähenemise üle, mis toonitab “pehme võimu” tähtsust. Ühiskonna ülesehitamine langeb sellesse kategooriasse. USA on läinud tugevat võimu toonitava lähenemisega teist teed. Tulemuseks on toimiv tööjaotus: USA läheb sisse ja peab sõja, eurooplased tulevad hiljem järele ja aitavad koristada ning üles ehitada.

Selline tööjaotus toimib ainult seetõttu, et lõppkokkuvõttes on vajalikud mõlemad komponendid, nii “pehme” kui “kõva” võim. Ilma emma-kummata ei saavutataks midagi. Seetõttu seisab USA ees praegu ka ülesanne parandada Euroopaga oma liitlassuhted, mida ühepoolne “kõva võimu” kasutamine tugevalt on kahjustanud.

Ent sisuline hegemoon USA ei saa ka kõiki “pehmeid” kohustusi eurooplaste või jaapanlaste õlule panna. USAski tuleb lisada võimsusele ka tõsine pühendumine riigiehitamise ülesannetele.

Nathan Gardels töötab toimetajana sündikaadis Global Viewpoint, mille tarbeks on valminud ka käesolev intervjuu. Diplomaatia avaldab selle autori loal.