detsember 16, 2016

Franz Joseph I: inimesena ajas

Scanpix
Franz Joseph I (1830-1916)
Franz Joseph I (1830-1916)

Keisri ajastust pärinev ja osaliselt tema isiku läbi peegeldunud eetos laieneb ka tänapäeva.

Katsed konkreetse inimese mõistmiseks lähtuvad tema ajastu taustsüsteemist. Franz Joseph I, Austria-Ungari eelviimane keiser, kelle surmast möödus 21. novembril sajand, pole erand. Ligi seitsekümmend aastat selle omaaegse suurvõimu ajalugu on keisri isikust lahutamatud. Ta on olnud arvukate uurimuste objektiks, kuid isiksusena kaldub jääma vaid pooleldi seletatuks, kaduma „suurde“ ajalukku. Mitmedki biograafid, kes uurinud keisri isikut ta elu erinevates dimensioonides, nendivad teatud läbipaistmatust – pealispind ja sügavus langeksid otsekui kokku. Ning seda vaatamata säilinud pildimaterjali rohkusele, keisri igapäevaelu üksikasjalikule dokumenteeritusele, spekulatsioonidele, mis saatsid ta perekonda tabanud tragöödiaid, sadadele akadeemilistele ja populaarsetele uurimustele ta isiku ja impeeriumi kohta.
Võib-olla on just materjali sedalaadi tõrksus põhjuseks, miks paljud on pidanud Franz Josephit tuimaks, puiseks ja tundevaeseks. Privaatsuse loori kergitades ilmuvad nähtavale juhtumid, mis näivad seda esmamuljet pigem kinnitavat. Seepärast näib mulle otstarbekam vaadelda keisri isiksust mitte üksiksuhete või -stseenide kaupa, vaid kogu ta elukonteksti terviklikkuses, lapsepõlvest raugaeani. Tõsi küll, sellisel lähenemisel taanduvad poliitilised sündmused ja eraeluline mõõde üksnes raamistikuks ühe valitsejaisiksuse biograafiale. On aga täiesti kujutletav, et oma pika elu- ja valitsusaja lõpupoole kerkisid ka Franz Josephi enda jaoks esile hoopis muud määrajad, mille üle tagasivaatavalt mõtiskleda – lapsepõlv ja kasvatus koos isikuomadustega ning vanuse kasvades üha enam suguvõsa pärand. Sellise nurga alt vaadates tundub, et Franz Josephi näol oli tegemist ühe kõige komplitseerituma isiksusega Habsburgide seas pärast Maximilian I. Omaette intrigeerivad on ka kaugemad mentaalsed seosed, nagu arusaam kõrgeima võimukandja autoriteedist üle ajastute ja riigikordade ning föderaalsuse nähtamatust edasikestmisest Austria riigimõttes.
***
Franz Josephi sünd 1830. aastal tähistas Habsburgide meesliini jätkumist. Toonase keisri Franz I esikpoja Ferdinandi ihu- ja vaimuvead välistasid järglaste saamise, see-eest aga täitsid teine poeg Franz Karl ja tema Wittelsbachide soost naine Sophie dünastia lootused kuhjaga, kasvatades üles neli tervet poega.
Franz Joseph oli keisri eriliseks lemmikuks ning just vanaisa mõjutas teda enim, ehkki suri, kui poiss oli 6-aastane. Troonile tõusis vigane Ferdinand ning väike Franzi, nagu teda koduselt hüüti, asus pärilusjärjekorras oma isa järel teisele kohale. Kasvatus, mida energiline ja ambitsioonikas Sophie poja jaoks korraldas, lähtus samadest põhimõtetest, mida Franz I oli ette näinud omaenda poegadele. Last ei jäetud kunagi üksi ega jõude, vaid hoiti õpetajate ja mentorite pideva suunamise ja järelevaatamise all. Programm rõhus pigem füüsilisele ja professionaalsele kui intellektuaalsele ettevalmistusele. Täheldati, et Franz Josephis leidus kuhjaga eeskujuliku rügemendikomandöri omadusi – seisukohtade piiratus, isiklik julgus, tingimusteta lojaalsus. Ometi arvestas see tulevast valitsejat ees ootava reaalsusega, kus hea ratsutamisoskus, militaaralane ettevalmistus ja keeleoskus olid tähtsamad kui võime nautida luule või ajaloo ilu. Vaatamata vahepealsele murrangulisele poolsajandile ei leidunud vanaisa ja pojapoja kasvatuses nimetamisväärseid erinevusi peale impeeriumi vähemuskeelte kasvanud osakaalu tunniplaanis. Kogu näilisest laiapõhjalisusest hoolimata oli treeningsüsteemi eesmärgiks tekitada vastumeelsust liberalismi suhtes ja valmistada nooruk ette autoritaarseks valitsemiseks vanade heade aegade vaimus, kuna tollal ei kujutlenud keegi seatud ilmakorra mõranemise võimalust. Kõik see jättis Franz Josephi isiksusele kustumatu jälje ning veel vanuigi jäi tema eelistatud riietuseks univorm – lihtsam versioon 65 aastat varem Santa Lucia lahinguväljal kantud mundrist.
Sagedasimad sõnad, mida teismeeas Franz Joseph oma ilmalikelt ja vaimulikelt mentoritelt kuulis, olid tõenäoliselt legitiimsus, kohusetunne, usk. Troonipärijale õpetati Habsburgide muutumatut kreedot: perekond on valitud Jumala poolt Tema tahte elluviimiseks ja neil tuleb pühendada oma elu Tema teenimisele; nad on kutsutud valitsema traditsioone järgides ja alamate hüvanguks, nad ohverdavad oma elud ja isiklikud eelistused oma alamate rahulolu ja õnne heaks … Peaaegu samu argumente võib praegugi leida Austria ajakirjanduses, iseäranis mõne poliitiku ametialase kuritarvituse või muu libastumise avalikuks tulekul. Niisiis elab Habsburgide pärand tõepoolest edasi.
Kuid naaskem Franz Josephi ajastusse. Paraku ei võimaldanud need iseenesest üllad põhimõtted alamatele vaba tahet ega otsustusõigust selle üle, milles nende õnn peaks seisnema. 1848. aasta revolutsioonide puhkedes leidus Euroopas vaevalt valitsust, mis oleks osanud neile adekvaatselt reageerida. Habsburgide jaoks kerkis tõeline oht mitte mäslevas Viinis, vaid Ungaris, samal ajal kui dünastia tulevik lasus kolonelipaguneid kandval noorukil, kes oli veel liiga roheline leitnandikski. Kuid paljuski just nooruse ja selles kangastuva tulevikulootuse tõttu kohtas ülemjuhataja Radetsky staapi siirduv Franz Joseph kõikjal maapiirkondades liigutavat kiindumust ja dünastiatruudust, mis erines järsult viinlaste tõredast rahulolematusest. Järgnenud sõjategevus osutus Habsburgide jaoks edukaks, ehkki selle hinnaks olid Viini piiramine (esmakordselt pärast 1683. aastat), linnalahingud, hukkunud ja vangistatud.
Selleks ajaks oli Habsburgide perekonnanõukogu üksmeelel, et vaimunõrk Ferdinand võis nõuandjate toel keisrirolli sobida rahuajal, kuid mitte uutes tingimustes. Troon pidi minema uue põlvkonna kätte. Juriidilisi raskusi valmistas perekonnastatuut, mis ei tundnud keisri tagasiastumist, troonipärija loobumist oma õigustest ega võimu üleminekut järjekorras ülejärgmisele. Õieti tuli surve muutuseks üsna väikeselt grupilt – kindral Windischgrätz, keisrinna Maria Anna, ertshertsog Johann ja ertshertsoginna Sophie – ning kujutas endast lõppkokkuvõttes kõiki traditsioone eiravat, lausa revolutsioonilist akti, milles joonduti mitte perekonnaseaduse kirjatähe, vaid Habsburgide kollektiivse teadvuse järgi. Kuna kroonimine ranges tähenduses polnud võimalik, räägiti üksnes troonile asumisest, ehkki tegeliku sündmuse juures puudusid nii troon kui keiserlikud regaalid.
Õieti oligi ju tegemist riigipöördega, ning just ungarlased olid varmad noore keisri seaduspärasust vaidlustama. Ungarlaste ülestõusu rahustamisest saigi Franz Josephi esimene ülesanne valitsejana. Pärast pikki pingutusi valitses Habsburgide riigis taas kord, kuid eri huvigruppide silmis omandas see erineva väärtuse ja tähenduse. Suurriiklikust seisukohast oli stabiilsuse ja korra näol tegemist ülima hüvega, mille tagamine õieti oligi impeeriumi peamine ülesanne. Rahvuslaste vaatepunktist aga kustutas nende vabaduspüüde mahasurumisest tekkinud kibedus lootuse püsivale rahule impeeriumi eri osade vahel. Järgnenud kahekümne aasta jooksul, kuni kaksikmonarhia loomiseni, jätkasid Ungari dissidendid tagasitõmbunud Ferdinandi tunnustamist oma seadusliku kuningana.
***
Algusest peale töötati teadlikult uue monarhi välise kuvandi kallal. Pikkamööda ja süstemaatiliselt ehitas Franz Joseph ettekujutust endast kui rahva „esimesest teenrist” Joseph I ja Leopold I vaimus ning ka trooniletõusul valitud nimi viitas vanaisa Franz I kõrval just vaaronu Joseph I-le. Esmalt panustati keisri noorusele ja tarmukusele. Tänu fotograafiale oli ta peaaegu sünnist saadik oma tulevastele alamatele visuaalselt tuttav ning ta esimene kommunioon muudeti tiražeeritud trükipiltide abil üldrahvalikuks sündmuseks. Teadaoleva umbes 3300 säilinud piltkujutisega läbi eluaja oli Franz Joseph avalikult nähtavam kui ükski Habsburg enne teda.
Pärast abiellumist Baieri printsessi Elisabethiga rõhutati kiindunud armastaja ja pühendunud perekonnaisa rolli. Tegelikkus sellele pildile päriselt ei vastanud. Keisri tunded oma naise vastu, puhkenud sõna otseses mõttes esimesest silmapilgust, ei mõõnanud hiljem kordagi. Seevastu keisrinna tunded ilmselt jäidki tärkamata. Mitmes suhtes kujutas Franz Josephi abielu endast lausa kirjandusliku potentsiaaliga konflikti tugevate tunnete ja mitte kunagi lõppeva kohusetäitmise vahel. Asjaosaliste õnnetuseks, ent riigi õnneks jäi alati võitjaks kohusetunne. Kui 1867. aasta poliitiline kompromiss (Ausgleich) taastas Ungari ajaloolise positsiooni kuningriigina, krooniti lepituse välise märgina Franz Joseph ja Elisabeth Budapestis Ungari kuningapaariks. See oli ainus kord, kus oma ametlike kohustuste suhtes tõrges keisrinna mängis arvestatavat poliitilist rolli. Tema entusiasm kõige ungaripärase suhtes (ta omandas ladusalt ungari keele ning eelistas oma teenistuses sealseid aristokraate) kujutas endast trotslikku aseainet Viini seltskonnaelule, mida ta jälestas, kuid kindlustas talle Ungaris ülisuure populaarsuse. Ausgleich´i sõlmimisele tuli see suuresti kasuks, nagu ka üldine pilt keiserlikust perekonnast: veel mitte neljakümnene keiser koos piltilusa keisrinna ja kolme armsa lapsukesega, kellesse ta oli silmnähtavalt kiindunud. Budapesti ülestõusu vägivaldsel mahasurumisel löödud haavad näisid selle idüllilise pildi valguses olevat parandatud. Tõsi küll, riiklik bürokraatia muutus veelgi keerukamaks: senisele Austria elemendile (kaiserlich) lisandus Ungari entiteet (königlich). Kuid kõigest hoolimata oli õhus tunda lootuste täitumist ja tulevikuoptimismi. Tõepoolest algas 1867. aasta Ungari kompromissiga üks Franz Josephi valitsusaja stabiilsemaid perioode.
Vastukaaluks rahvuslike ja klassiliikumiste hoogustumisele tuli leida uusi viise üldise lojaalsuse tugevdamisel valitsevale dünastiale. Monarhia sirutumist nii minevikku kui ka tulevikku väljendas kõige järjekindlamalt ehituskunst. Avalöögiks sai Viini Votivkirche, püstitatud keisri pääsemise auks 1853. aasta atentaadikatsest. Edaspidi ilmutasid arvukad linnad oma patriotismi sellega, et nimetasid haiglaid, koole ja orbudekodusid keisri ja keisrinna järgi. Sageli osales mõni keiserliku perekonna liige avamistseremoonial, mis oli samuti üks viis monarhia lähendamiseks rahvale. Nii muutus valitseja lihast ja luust inimeseks, keda paljud alamad olid elu jooksul oma silmaga näinud. Keisri ja keisrinna isikud ja nende tähtpäevad pakkusid samuti fookust lojaalsuse avalikuks väljendamiseks: keisripaari hõbepulmad 1879, kroonprints Rudolfi pulmad Belgia Stephaniega 1881, Ungari monarhia 1000. aastapäeva tähistamine 1896, keisri troonijuubelid 1898 ja 1908 jne. Kõik need sündmused kujutasid endast ühtlasi Habsburgide suurejoonelise mineviku pühitsemist.
Soliidsemasse ikka jõudnud keisri kohta tavatseti öelda, et mitu põlvkonda Austria-Ungari lapsi tundsid nägupidi Jumalat – kindlameelse silmavaatega habemikku, kes vaatas alla iga klassitoa seinalt. Portree tume taust on aga tähenduslik. Keisri lähikonnas oli jäänud väga vaikseks. Franz Josephi vanemad, väike tütar, kaks venda, kroonprints ja keisrinna olid lahkunud juba aastaid tagasi. Lähimatest oli elus noorem vend Viktor Ludwig, kuid tema eluviis tekitas keisrile üksnes piinlikkust. Ainult ta ise näis olevat ikka sama. Oma elu lõpul, ligi kaheksakümnesena muutus Franz Joseph millekski ikoonitaoliseks, otsekui kuulunuks ta juba keiserliku hauakrüpti asukate hulka. Õhus aimdus uue sajandi ängistusi, ent Viini ja impeeriumi jaoks tähistas see rühikas habemik taat, „vanahärra Hofburgist”, tagasipöördumatut minevikku.
Ja ometi pole see ainult minevik. Mõne aasta eest sattusin Viini Burggartenis tahtmatult tunnistajaks ühele intiimsele stseenile, mis tundub nii tähendusrikas ja sümboolne, et tasub siinkohal kirja panna. Õhtuhämaruses astus üks kõnnaku järgi keskealine meesterahvas üle madala sepispiirde, kõndis samas seisva Franz Josephi ausamba juurde ning asetas käe kuju kinganinale. Seisis seal vaikselt mõne minuti, justkui mõtiskledes või meenutades, ja lahkus niisama tagasihoidlikult, kui oli tulnud. Võib vaid kujutleda selle žesti tagamaid. Peitus seal mingi põlvkondadeülene isiklik side, mingi ammune perekonnapärimus? Oli see mälestaja mõne keisri sõbra või teenri järeltulija? Ehk koguni keegi Habsburgide verest? Või üksnes reakodanik, väsinud moodsate aegade heitlikkusest, kes sel moel avaldas austust mineviku parematele aegadele?
***
Iseenesest ei saa rääkida Franz Josephist kui autokraadist, sest keisril polnud kunagi vastavat võimutäiust. Kindlasti ei kõhelnud ta võtmast isiklikku vastutust oma valitsusaja arvukate probleemide ja ebaõnnestumiste eest nii sõjas kui rahus. Küpses eas tehtud isiklikud ülestähendused portreteerivad teda kui pedantset ja maneerlikku inimest. Kohati paistab ta kui lahke vana monarh, nii vähenõudlik isiklike vajaduste osas, et magab lihtsas kitsas raudvoodis (seda, ta surivoodit, võib näha Schönbrunni lossis), samas jälle ilmub kui armeekindralist autokraat, kes raevub allohvitseri määrustikuvastase varrukanööbi pärast. Vana mehena eelistas keiser korrastatud, katkestustest ja segadustest häirimatut eluviisi. Ta töömeetodid, kujunenud välja aastakümnete eest, ei muutunud kunagi.
Franz Josephi valitsetav impeerium, mida nii palju pilati ja naeruvääristati, oli konstitutsioonilises mõttes tõepoolest erandlik, kuid oma ambivalentsuses ühtlasi ka ainulaadne nagu ka Habsburgid ise. On osutatud, et dünastia paljude liikmete välimuses, tegudes ja suhtumistes võib tähelepanelikul vaatlemisel märgata midagi artistlikku, millest Franz Joseph näib esmapilgul täiesti vaba olevat. Maksab aga meenutada jäika rahulikkust, peaaegu kuutõbiselt vääramatut eetost, millega kahekümnendates aastates noor mees kavandas moodsat, bürokraatlikult efektiivset isevalitsust kui ainsat võimalikku vastust peaaegu kogu ta riiki räsivatele revolutsioonidele. Selles võib tõepoolest näha kunstniku tahtekindlat suhet tõrksasse materjali, millest vormida omaenda maailma.
Mingil hoomataval, ent lõpuni seletamatul viisil tühistavad Habsburgid eraldusjoone mineviku ja oleviku vahel, ületades selle omaenda kontiinumiga. 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel võitis Austria armee ühe peapreemiatest … kõige elegantsema univormi eest, samal ajal aga pulbitsesid pealinnas igal kunstialal modernismi lätted. Selles pluralistlikus ja käärivas kultuuriruumis, mida kirjeldatakse terminitega „Viin 1900”, osutus Habsburgide kalduvus välisele imagole ja afektile ideaalseks kasvuhooneks fin de siècle kirevale lopsakusele.
Loomulikult oli Franz Joseph teadlik uutest hoovustest kultuuris ja ühiskonnas, ja ehkki need ei meeldinud talle isiklikult, ei heidutanud teda muutused kui niisugused. Tema pidi toime tulema maailmaga, kus võim kippus libisema kätest, kuhu see oli iidse sünniõiguse alusel enesestmõistetavalt kuulunud. Ta edukuse olemuses ja laadis võib kahelda, kuid vaevalt saaks öelda, nagu oleks ta oma taotlustes ebaõnnestunud.
***
Franz Josephi ajastust pärinev ja osaliselt tema isiku läbi peegeldunud eetos laieneb ka tänasesse Austriasse, torgates hoolikalt vaatlusel silma nii igapäevases olmes kui ka riigi poliitikas. Kuivõrd sügavamad mentaliteedihoovused on kord juba inertsed, omaenda ajaloolise tagapõhja, esiletõusmise, arengu- ja püsimise loogikaga, siis ei tohiks ajaline distants siinkohal üllatada.
Nimelt võib Austria meelelaadis täheldada kahe vastandliku ilmavaate põimumist. Ühelt poolt on selleks impeeriumi aegadest päritud, paljuski just Habsburgides kehastunud suurriiklik ja föderatiivne mõttelaad, teiselt poolt märksa kitsam, rahvusele, rahvusriigile ja üldse „omadele“ rõhuvad elemendid Austria identiteedis. Peaaegu iseenesest kerkib siin vaimusilma ette võrdpilt kahe erisuunalise hoovuse kohtumisest, mis teatud olukordades tekitab murdlaineid, keeriseid ja neelukohti. Igapäevases avalik-õiguslikus toimimises avaldub see ilmekalt Austria administratiivsüsteemi kahetasandilisuses – liidumaad ja föderaalvalitsus –, mida pole Austria-suguse väikeriigi puhul sugugi kerge praktiliselt põhjendada. Muidugi saavad austerlased sellest ka ise aru. Liidumaade kui administratiivüksuste kaotamise teemat on aeg-ajalt küll argsi tõstatatud, kuid diskussiooni mõttes edutult. „Hertsogkonna“ ja „impeeriumi“ topeltraamidest väljapoole mõtlemine näib häirivat mingit baasinstinkti austerlase hinges, need kaks tasandit on lihtsalt alati olemas olnud. Austerlastele meeldib administreerida ja olla administreeritud ning raha kokkuhoid kui argument on seni jäänud traditsiooni ees jõuetuks.
Need kaks põhilist ilmavaadet tulevad selgesti esile ka Austria sisepoliitikas. Föderatiivset, tinglikult „suurriiklikku“ elementi on viimastel kümnenditel esindanud kaks peamist poliitilist jõudu, sotsiaaldemokraadid ja kristlikud demokraadid. Natsionalistliku suuna maine sai tagasilöögi natsionaalsotsialismi näol ega mänginud pärast Teist maailmasõda nimetamisväärset rolli. Uus hingamine saabus koos parempoolse Vabaduspartei populaarsuse jõudsa kasvuga 1990. aastatel, mis lennutas nad eelmisel kümnendil esmakordselt valitsuspartneriks. Päevakajaliseks minnes peegeldub seesama mentaalne pingeolukord vastu äsja oma lõpplahenduse leidnud Austria presidendivalimistes. Kuudepikkuses debatis seisid vastamisi kaks peaaegu polaarset kandidaati: 72-aastane majandusprofessor Alexander van der Bellen, rahandus- ja avaliku halduse ekspert, veendunult Euroopa-meelne (õieti lausa föderaalse Euroopa meelne) kogenud poliitik, kes ise päritolult sisserändajate järeltulija, ning 45-aastane inseneriharidusega relvaentusiastist Norbert Hofer, Vabaduspartei ridades karjääri teinud ja ÖXITi-referendumi lubadusega mänginud populist, tegelikult meelsuselt väidetavalt tükk maad radikaalsem, kui ta seda oma sõnaosavuse ja sarmikuse varjus aimata laskvat. Muidugi pole kõrvaltvaataja asi hinnata austerlaste valikuid hea-halb skaalal, seda enam, et rahulolematute hulk jäänuks ka vastupidise tulemuse korral enam-vähem samaks nagu praegu.
Küll aga saab nentida, et kirjeldatud mentaalsete polaarsuste vahel kõikudes saavutati nende valimistega uus kinnitus föderatiivsusele ja Euroopa-kuuluvusele, pühitsedes seeläbi kaudselt ka Habsburgide ja oma impeeriumi pärandit. Franz Joseph oleks usutavasti rahul.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar