Euroopa seisab paljude valikute ees

Euroopas käivad ägedad vaidlused tulevase Euroopa Liidu juhtimise mooduste ja reeglite üle. Need on koondunud tulevase Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe arutelusse. Keskne on küsimus, kas mudel, millega liitu juhiti, kui seal oli 15 liiget, töötab ka siis, kui liikmeid on 25 ja rohkem. Valitsevat näib arvamus, et juhtimis- ja otsustusmehhanism ei vasta oma endisel kujul uue ajastu vajadustele. Samas ei too praegu kujundatav põhiseaduslik lepe Euroopa Liidu juhtimisse siiski mitte väga palju olulisi muutusi. Liikmesriikide erisoovide arvestamise tagajärjel on muutused vähesed, paljudes lõikudes aga näib otsustamine minevat hoopiski keerulisemaks ja segasemaks. See ei too kaasa mingit täiendavat selgust ega suuremat lähedust liidu kodanikele.

Üks ägedate väitluste koondumispunkt on Euroopa Komisjoni hääleõiguslike liikmete arv. Levinud on seisukoht, et senine mudel, mille puhul on väikestel riikidel üks ja suurematel riikidel kaks hääleõiguslikku komisjoni liiget, ei ole siis, kui uute liikmesriikide lisandumisel kasvab komisjoni liikmete arv sama reegli alusel 31 liikmeni, enam töövõimeline. Seetõttu nõutakse (ja seda toetatakse ka ajakirjanduses), et hääleõiguslike komisjoni liikmete arv peab olema väiksem, s. t 12 – 15. Samas ollakse väga kaugel ettekujutusest, kuidas neid hääleõiguslikke komisjoni liikmete kohti riikide vahel jagada. Rotatsioon? Nii et ühel hetkel on Maltal, Eestil ja Küprosel hääleõiguslik volinik ning Saksamaal, Prantsusmaal ja Suurbritannial hääleõiguseta komisjoni liige?

Ma arvan, et tegu on täiesti mõttetu ja vähetähtsa probleemiga, millel on ainult sümboli tähendus. Sellise lahenduse leidmine, mille puhul ühtedel riikidel on hääleõiguslikud komisjoni liikmed ja teistel mitte, nõuab hiiglaslikku poliitilist omahinda, väga valusaid võitlusi rahvuslikes parlamentides, mis ei tarvitse üldse õnnestuda. Poliitilised kulud pole adekvaatsed selle mõnesuguse efekti kõrval, mida on võimalik saavutada väiksemat komisjoni juhtides. Lõpplahendus on aga kaugel täiuslikkusest. Pealegi – mida vähem on poliitilisi otsustajaid, antud juhul hääleõiguslikke komisjoni liikmeid, seda suurem on ametnike, Euroopa Liidu peadirektoraatide ja muude struktuuriüksuste võim. Kas seda soovitakse?

Kui me mõtleme oma lastelastele, siis tahaksime ikka, et nad elaksid sellises riikide ühenduses, mis oleks endiselt maailma majanduse kõige arenenum ja eesrindlikum osa.

Jutt sellest, et 25+ liikmega komisjoni juhtimine on võimatu, ei veena. Kõik sõltub sellest, kuidas seda teha. Kui päevakorra koostamine on lodev ja igas küsimuses tahavad kõik midagi jutustada, siis on sellise valitsuse istung tõepoolest piinarikas ja otsustamisprotsess raske. Eesti valitsuses on juba kolm valitsust järjest otsusetegemine kiire ja ratsionaalne. Valitsuse istungil pole mingit asjatut lobisemist ega ebaselget lõpptulemust. Aga see rajaneb kindlal ja hoolikalt korraldatud ettevalmistustööl, ministritevahelistel kokkulepetel ja läbirääkimistel, mille juures on suureks abiks ka elektrooniline infovahetus, meie uhkus – e-valitsus. Euroopa Komisjoni töö ratsionaliseerimine võimaldab tõhusalt juhtida ja otsustada, olenemata sellest, kas liikmeid on 15 või 31. Komisjoni suurus ei ole Euroopa arengu strateegiline probleem.

Strateegilisem küsimus on hoopis see, et aruteludes Euroopa juhtimise üle põrkub kaks erinevat ettekujutust. Üks on unistus Euroopa Liidust kui tulevasest poliitilisest suurvõimust ja teine veendumus, et Euroopa Liit on eelkõige laialdane riikide koostöö vorm, mis on juba palju saavutanud, kus majanduse integreerimine on väga kaugele (aga mitte lõpuni) jõudnud, ja sellisena, eelkõige majandusliku ja korraldusliku koostöövormina peabki see edasi arenema. Mõte Euroopa Liidust kui tulevasest suurriigist paistab välja kõikidest nendest kavadest rajada mingeid liikmesriikideüleseid otsustamistasandeid ja seadusandlikke kogusid.

Poliitiline suurvõim tähendab ideaalis suurriiki. See saab olla poliitilise suurvõimu taotlejatele eesmärk, mille poole püüda. Kas see riik on unitaarne või föderatiivne, sellel pole suurt tähtsust.

Euroopa Liit kui suurriik tähendab ühtset poliitilist juhtimist: oma parlamenti, üleeuroopalist valitsust, kohut, politseid ja, mis kõige tähtsam, sõjaväge. Küsime endalt: kas sellise eesmärgi saavutamine on üldse reaalne? Küsime ka: kas see on mõistlik ja kasulik? Kui Euroopa Liit asub looma oma sõjaväge, tähendab see vältimatult vastandumist läänemaailma senisele julgeolekusüsteemile, s. t transatlantilisele liidule, NATO-le. Eesti-sugusel riigil, kes mäletab hästi oma lähiajalugu, on sellise lahenduse ees põhjust hirmu tunda. Sest oma julgeolekusüsteemi ülesehitamine koos satelliitide, laevastiku, radarivõrgu ja ülemerebaasidega tundub olevat päris võimatu ettevõtmine. Kui NATO Euroopa ambitsioonide tõttu laguneb, siis mis tuleb asemele?

Samas ei näi suurriigi ülesehitamine olevat kuigi reaalne. Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa on ikka olnud poliitilised suurtegijad rahvusvahelistes suhetes, märksa tähtsamad kui Euroopa Liit. Esiteks pole alust arvata, et lähitulevikus olukord muutuks. Euroopa Liidu ühine välisminister jääb ikka ebamäärasemaks kui mainitud kolme suurriigi välisministrid, sest ta peab rajama oma töö ühtsetele seisukohtadele, mis ei saa kunagi olla väga selgepiirilised. Ja teiseks: miks see ei võiks ka nii jätkuda? Miks ei peakski läänemaailma julgeolekupoliitika juhtriikideks olema Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa koostöös, aga ka aeg-ajalt esinevate loomulike erimeelsustega?

Minu arvamus on, et Euroopa Liidu juhtimise ja otsustamise mehhanismi ülesehitamine lähitulevikus peab välistama liikumise Euroopa Liidu kui suurriigi poole, mis ei tundu mõistlik ega praktiline. Mehhanism peab tuginema liikmesriikide valitsuste koostöö põhimõttele. Selle täiustamine (milleks on palju võimalusi) peab samuti eelkõige olema suunatud valitsustevahelise koostöö tõhustamisele ja paindlikumate vormide otsingule.

Kui Euroopa Liidu kui poliitilise suurvõimu staatus on mõnevõrra ebamäärane, siis pole mingit kahtlust, et Euroopa Liit on tänapäeva maailma majanduse suurvõim. Euroopa Liit on suurim ostja ja müüja, selle kaubanduspoliitika mõjutab kogu maailma majandust nii heas kui halvas. Kui Euroopa Liit kehtestab tõkendid oma turule pääsemiseks, mõjutab see tervete maailmajagude toimetulekut. Euroopa turul käitumise reeglid (eriti mis puudutavad konkurentsi siseturul ja toodete kvaliteeti ning ohutust) suunavad kogu maailma.

Euroopa Liit on ka maailma suurim välisinvestor ja suurim välisinvesteeringute vastuvõtja. Kõikide välismaiste otseinvesteeringute jäägist maailmas oli 2002. aastal Euroopa Liidus 37,8%, USAs 19,5%. Kõikide välisinvesteeringute jäägist, mis asus investeerivast maast väljaspool, kuulus 50,2% Euroopa Liidule ja 22% USA-le.

Nendest numbritest nähtub ka, et Euroopa Liit on olnud pikka aega kogu muu maailma jaoks netoinvestor. Välja on läinud rohkem investeeringuid, kui on tulnud liitu endasse. See vahe on küll viimasel ajal vähenenud. 2000. aastal oli negatiivne saldo 260 miljardit eurot, 2002. aastal 64 miljardit eurot. Ikkagi hiiglasuur summa.

Pole põhjust lihtsustada välisinvesteeringute ülemaailmse liikumise käsitlust. Kapitali suurem liikuvus on oluline osa rahvusvahelise tööjaotuse edenemisest. Aga ikkagi, kas pole põhjust analüüsida üleeuroopalist investeerimiskeskkonda ja küsida investoritelt, miks nad eelistavad uusi tootmisvõimsusi rajada Hiinasse ja Ameerika Ühendriikidesse, mitte Euroopa Liidu liikmesmaadesse. Vastus tuleb kindlasti Euroopa suhtes kriitiline. Kõrged maksud, paindumatu tööjõuturg, oskustööjõu puudus.

Investeerimispoliitika on Euroopa edasise arengu üks võtmeküsimusi. Ka Euroopa Komisjoni ettekandes kevadisele Nõukogule on täheldatud, et investeerimisaste (investeeringute suhe sisemajanduse koguproduktiga) on madal. Tähelepanuväärne on aga, et uutel liikmesmaadel investeeritakse suhteliselt rohkem. Vanades liikmesriikides on investeerimisaste madalam ja seda ei peeta heaks.

Investeerimistemaatika on üks viide sellele, millest on Euroopa juhid juba mõnda aega rääkinud.

Majanduslik suurvõim Euroopa Liit on oma arengus teisest suurvõimust Ameerika Ühendriikidest maha jäämas. Meid ähvardab seisak. Euroopa seisab olemuslike valikute ees.

Euroopa Liidu edasise majandusliku arengu strateegia olemuslikele küsimustele otsib vastuseid dokument, mida nimetatakse Lissaboni strateegiaks. See sisaldab palju häid ja vajalikke ideid. Juba mainitud komisjoni ettekandes tõdetakse aga, et nende heade kavade elluviimine pole kuigi hästi õnnestunud. Radikaalsed kriitikud on maailma ajakirjanduses koguni väitnud, et Lissaboni protsess on läbi kukkunud. Ma ei ühine selle väitega. Vara veel. Kindlasti toimub sellel teel edasiliikumine ja paljud Lissaboni strateegia kavad viiakse ka ellu.

Küll aga julgen ma pidada kogu Lissaboni protsessi mitte liiga radikaalseks; see on pigem vana mootori remont kui uue konstrueerimine. Selles on vähe suuri ja keskseid ideid Euroopa majanduse arengu kiirendamiseks.

Investeerimisele pöörasin eespool palju tähelepanu, sest see on tegelikult üks ettevõtluskeskkonna olulisemaid näitajaid. Teadus- ja arendustegevus, millele Lissaboni strateegia pöörab erilist tähelepanu, on vaid üks investeerimispoliitika osa. Investeeringud on kõige otsesemas seoses töökohtade loomisega. Kui raha läheb rohkem välja kui sisse tuleb, tähendab see, et tänase Euroopa suur rikkus mureneb tasapisi ja kaovad töökohad.

Euroopa Liit vajab atraktiivset majanduspoliitikat, tõmbenumbreid ettevõtlusele. Üheks olulisemaks on kindlasti soodus maksupoliitika. Ettevõtluse maksustamise vähendamine on aja nõue. Kõigele lisaks on see majanduse üleilmastumise tingimustes üha keerulisem. Ettevõtluse maksustamise vähendamisega tegelevad Ameerika Ühendriigid, sellega tegeleb Saksamaa. Euroopa võiks edasi minna radikaalselt. Kas just nii radikaalselt nagu Eesti, kaotades sootuks ettevõtte tulumaksu reinvesteeritud kasumilt, aga igatahes selles suunas.

Teine oluline strateegiline valdkond, milles nähakse probleeme, on kindlasti tööturg. Tööpuudus on Euroopa Liidus keskmiselt suurem kui Ameerika Ühendriikides, samuti on hõivatud inimeste suhtarv kogu töövõimelise elanikkonnaga väiksem. Seda nähakse arvukates kriitilistes artiklites kui Euroopa majanduskasvu pidurdavat nähtust. Põhiline reform seisab eelkõige tundlike poliitiliste otsuste taga. On vaja muuta paindlikumaks töölevõtmise ja töölt vabastamise reeglid ning vähendada tööandjale kehtestatud mittepalgalisi kohustuslikke tööjõukulusid. Tööturu viimastest arengutest tuleb kahtlemata negatiivseks näiteks pidada seda, et enamik Euroopa Liidu liikmesriike otsustas teha takistusi liidusisesele tööjõu vabale liikumisele.

Jälg Eesti tegevusest esimeses olulises riikidevahelises ühenduses Rahvasteliidus jäi kahvatuks.

Kolmas valdkond, mille puhul ei säästa kriitilisi arvamusi ei rahvusvaheline ajakirjandus ega ka Euroopa riikide juhid, on kõrgharidus. Selle mahajäämus Ameerikast on üldtunnustatud tõsiasi. Jällegi on takistuseks poliitilised hoiakud liikmesmaades. USAs on, kui numbreid vaadata, kõrghariduse rahastamisel märksa suurem erasektori osa, samuti on märksa suurem ülikoolide konkurents, mis ühtlasi tähendab ka kõrghariduse suuremat paindlikkust eluga kaasaskäimisel.

Euroopa Liit kui majandusorganisatsioon on väga suur, väga rikas, väga võimas. Sellisena püsib ta veel kaua. Suurt häda pole. Ta võib ka paigal seistes olla tükk aega väga hea. See aga ei rahulda kindlasti ei meid ega kõiki neid, kes näevad, mis toimub mujal maailmas, mis toimub meie põhivõistleja Ameerika Ühendriikide puhul. Ja kui me mõtleme oma lastelastele, siis tahaksime ikka, et nad elaksid sellises riikide ühenduses, mis oleks endiselt maailma majanduse kõige arenenum ja eesrindlikum osa.

Eesti pole mitte esimest korda osaline institutsionaliseeritud rahvusvahelises poliitikas. Meie tegevusest Rahvasteliidus on Vahur Made kirjutanud raamatu “Külalisena maailmapoliitikas”. Eesti valis seal märkamatuks jäämise kontseptsiooni. Ta ei toetanud poliitikat, mis mõistis hukka Itaalia agressiooni Etioopias. Ta ei toetanud ka Soomet võitluses Nõukogude Liidu agressiooniga. Kõik see viis selleni, et keegi ei märganud ka Eestit, kui temal oli hädasti tarvis rahvusvahelist toetust. Jälg Eesti tegevusest esimeses olulises riikidevahelises ühenduses Rahvasteliidus jäi kahvatuks. See on ilmselt asi, mida ei ole mõistlik korrata.