veebruar 20, 2014

Euroopa raha jagamine

Euroopa Liidu 2014–2020 eelarve läbirääkimised: diplomaatilise analüüsi katse.

Euroopa Liidu liikmesriigid jagavad avaliku sektori eelarve kaudu ümber 34–56 protsenti ühenduse sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Sellega võrreldes võib Euroopa Liidu enda eelarve ehk mitmeaastane finantsraamistik (ingl k: multiannual financial framework, MFF) tunduda imeväike. Ta moodustab umbes ühe protsendi SKTst, suurusjärgus üks triljon eurot seitsmeaastase perioodi vältel. Siiski on tegemist aukartustäratava summaga, eriti kui liikmesriik maksab eelarvesse rohkem, kui sealt ise tagasi saab. Lisaks kaetakse ühisest katlast näiteks poliitiliselt väga tundliku põllumajandussektori kulud.
Teisalt moodustavad ELi tõukefondide toetused paljudes madalama sissetulekutasemega liikmesriikides märkimisväärse osa kõigist avaliku sektori investeeringutest – Ungaris mõnel aastal 97 protsenti, Eestis üle 70 protsendi. Lihtsaimaks näiteks on siinkohal teedeehitus, aga ka veepuhastusjaamad, prügilad jne. Nii eelarve netosaajate kui netomaksjate jaoks on niisiis tegu suure rahaga, mille jagamise ümber lüüakse vaimustavaid diplomaatilisi lahinguid. Alanud ELi finantsraamistiku (2014–2020) otsustusprotsess, mis kestis kokku ligi kolm aastat, pakub mitmeid kasulikke õppetunde.

„Toimiku“ sisu ja eelmäng

Nagu hea tava ette näeb, oli Euroopa Komisjon juba enne eelarveettepanekut esitanud kahe peamise kuluallika, kokku üle kahe kolmandiku eelarve mahust moodustavate ühtse põllumajanduspoliitika (ÜPP) ja ühtekuuluvuspoliitika (ÜKP) reformikavad. Oma MFFi eelnõu esitas komisjon 29. juunil 2011. Selle suurus oli umbes sama mis senisel, 2007–2013 perioodi eelarvel, ehk 1,025 triljonit eurot.
Olulisemate uuendustena oli ette nähtud tugev kasv konkurentsivõime rubriigis (47 protsenti enam kui senises raamistikus). Suurimate rahaneelajate, ÜPP ja ÜKP mahtu plaaniti kärpida vastavalt 12,5 protsenti ja 5,3 protsenti. ÜKP osas pakuti välja idee kõigile riikidele ühise ülempiiri – 2,5 protsenti konkreetse liikmesriigi SKTst – sisseseadmisest ehk siis ÜKP vahendid ei tohi moodustada suuremat osa SKTst. Seni olid laed kokku lepitud iga riigi jaoks eraldi, Eesti puhul oli see 2,95 protsenti SKTst. Senistele madalama toetustasemega riikidele pakuti ÜPP otsetoetuste võrdsustamist seitsme aasta jooksul ning kolmandiku ulatuses võrreldes senise vahega, Eesti puhul oleks see siis tähendanud toetuste tõusu umbes 40 protsendilt ELi keskmisest tasemest 58 protsendini keskmisest.
Suurim uuendus oli piiriüleste, st rohkem kui üht liikmesriiki hõlmavate taristuprojektide elluviimiseks uue, Euroopa ühendamise rahastu (ingl k: Connecting Europe Facility, CEF) loomine, millel mahuks 50 miljardit eurot. Sellest 32 miljardit oli ette nähtud transpordiprojektidele, mille eest vastutab eestlasest transpordivolinik Siim Kallas. Nii tekkis Eestil Euroopa Komisjoni ettepaneku ühe osaga õige mitmemõõtmeline suhe – toetasime uuenduslikku lähenemist, toetasime eestlasest voliniku asja ja toetasime samas ka Tallinna Varssaviga ühendava Rail Balticu raudteed.
Muus osas eelnõu Eestit ülemäära ei rõõmustanud. Meie ÜKP vahendid (mis moodustavad ligikaudu 65 protsenti Eestisse saabuvatest MFFi summadest) vähenenuks võrreldavates 2011. aasta hindades 261 miljoni euro võrra. Kurvastasid komisjoni põhjendused ühtse ÜKP-piirmäära sisseseadmiseks: liikmesriikide raskused ÜKP vahendite kasutamisel ja varjamatu viide sellele, et Balti riikide netopositsioon ehk ELi ühiskassast saadava ja sissemakstava raha vahe on nagunii ülihea. Tegelikult lähtus komisjon vajadusest lihtsalt kuskilt kärpekohti leida. Põllumajandustoetuste ühtlustamise tempo oli aga seejuures poliitiliselt täiesti vastuvõetamatu. Eesti valitsusel oli võimatu minna oma inimeste ette ja öelda, et veel 16 aastat pärast ELiga liitumist saame toetusi alla 60 protsendi ELi keskmisest.

Eesti ettevalmistused, kodused asjad

Sellest lähtuvalt kujundatigi Eesti positsioonid pikkadeks kurnavateks läbirääkimisteks.
Oma põhieesmärkide põhjendamisel kasutasime järgmisi argumente:
· ÜKP madalam piirmäär pole õigustatud, kuna Eestil pole probleeme ei vahendite kasutamisega ega kaasrahastamisega – pole vaja kõiki ühe lauaga lüüa.
· ÜPP otsetoetuste ühtlustamise tempo ei rahulda, kuna see ei vasta muid ELi nõudeid ja reegleid täpselt täitva ja ELi väga toetavalt suhtuva riigi kodanike õiglustundele.
· Piiriüleste taristuprojektide paremat juhtimist Brüsseli poolt õigustab senine praktika, kus liikmesriigid arvestavad vaid oma kasuga, oma riigi rahaümbrikuga, ja koostöö naabritega jääb tagaplaanile. Lisaks ütlesime, täiesti realistlikult seejuures, et kui CEFi hakatakse kärpima, siis läheb see raha lihtsalt kaduma ning kannatajaks jäävad vaesemad, kehvema infrastruktuuriga riigid.
On selge, et nii suure ja keerulise protsessi juhtimine, inforuumi kujundamine, seisukohtade kiire väljatöötamine ja kooskõlastamine on delikaatne ning töömahukas. Pärast üht algfaasis toimunud kommunikatsioonihäiret loodi operatiivseks infovahetuseks ametnikevaheline e-posti list, kuhu kuulusid võtmeministeeriumite, ELSi ning alalise esinduse ELi juures juhid (asekantsleri tasand) ja eksperdid. Peale infovahetuse kasutati listi seisukohtade kooskõlastamiseks, osalt ka aruteludeks. Selline töökorraldus võimaldas Eestil olla paindlik ja kiire olukordades, kus seisukohti vajavaid ettepanekuid, liitumist või liitumatajätmist vajavaid ühisavaldusi, osalemist vajavaid koosolekukutseid sadas kui mitte iga päev, siis iga nädal kindlasti. Täiesti võimatu oleks arutada neid seisukohti koosolekutel, nende kokkukutsumiseks ja läbiviimiseks lihtsalt polnud aega. Listi kaudu õnnestus meil olla aga väga operatiivsed ja oma seisukohtades järjepidevad.
Eraldi küsimus on retoorika väljatöötamine ja avalikkussuhete korraldamine olemuselt keerulise välispoliitilise ettevõtmise puhul, mis ometi pakub kodanikele, ettevõtjatele, omavalitsustele, huvigruppidele arusaadavalt ülisuurt huvi. Erinevalt ametnike ja ka poliitikute ajuti ilmnevast arusaamast ei ole valitsuse seisukohad oma bürokraatlikus kuivuses piisavad, et lihtsalt nendes sõnastatuga veenda inimesi, teisi liikmesriike, partnereid. Retoorika, argumendid tuleb välja töötada nii pidevaks kasutamiseks, meie positsioonide üldiseks tutvustamiseks ning lisaks tuleb ka enne iga kohtumist mõelda, mida just siis ja seal öelda, mis on teiste osalejate huvid, mis on just sel ajahetkel arutuse all jne.
Hea näide on CEF/Rail Balticu toetuseks räägitu – eriti Euroopa-tasandi poliitikutele läks imehästi peale jutupunkt sellest, et Eestil on raudteeühendus Moskvaga, aga Berliiniga ei ole. Itaallastele selgitasime CEFi kasulikkust piiriüleste energiaühenduste, poolakatele transpordiühenduste näitel. Sakslastele kõneldi, kuidas Eesti rahanduse puhas rinnaesine ja Euroopa raha kasutamise arukus võimaldab neil Saksa kodanikele põhjendada, miks tuleb aidata vaesemaid liikmesriike jne.
Eesti huvigruppidest tugevaim oli arusaadavalt põllumajandustootjate oma. Alati tarmukas Jaan Sõrra sülgas tuld ja näitas teed, saatis roostes traktori auto järelkärus Brüsselisse ja aitas tublisti kaasa sellele, et mina sain öelda oma kolleegidele ja peaminister enda omadele ning Euroopa parlamendi juhtidele: kuulge, Eesti kodanikud ja valijad ei saa nõustuda põllumajandustoetuste sellise ebavõrdsusega. Ja meid kuulati. Europarlamendi president Martin Schulz käis novembris 2012 sellesama traktori juures Balti meeleavaldajatega kohtumas, saabus sealt otse Euroopa Ülemkogule ning kuulutas: Ilma Balti põllumeeste probleemi lahendamata MFFi kokkulepet ei tule!

Toimijad, liitlased, vastased. ELi institutsioonid

Eesti positsioonide ja töökorralduse sisseseadmise kõrvalt hakkasime muidugi kohe vaatama ka teiste liikmesriikide ja ELi institutsioonide arusaamu ja positsioneerumist selle suure ja keerulise faili sisu ja poliitika suhtes. Seekordset eelarveprotsessi mõjutas tohutult tema sattumine kriisiajale. See võimendas survet eelarve mahu allatõmbamiseks: ei saa ELi ühiskassat kasvatada, kui kodus kärbitakse! Samuti võimaldas mõne kriisiriigi eripära kasutada ELi ühispoliitika vastast retoorikat à la „Teie räägite, et ÜKP eesmärk on kasvatada konkurentsivõimet, aga kuidas ikkagi on 30 aastat ÜKP raha kallamist näiteks Kreeka või Portugali teedesse ja sildadesse nende riikide konkurentsivõimele kaasa aidanud?“
Kriis võimendas ja võimendab ka üldisemat euroskeptilist meeleolu just jõukamates liikmesriikides, keda MFFi kontekstis nimetatakse netomaksjateks – riigid, kes saavad ühisest eelarvest vähem, kui sinna sisse maksavad. Need riigid – Saksamaa, Ühendkuningriik, Holland, Soome, Rootsi, Taani, Austria – moodustasidki netomaksjate autoriteedi turvil tugeva rühma, mille põhieesmärk oli eelarve üldmahtu kärpida niipalju kui võimalik. Sel rühmal on ka ELi Nõukogus piisavalt hääli otsuste blokeerimiseks. Viieteistkümne Ida- ja Lõuna-Euroopa riigi põhiline huvi oli ÜKP maksete võimalikult kõrge tase.
Kummagi suure leeriga ei liitunud Prantsusmaa ja Iirimaa, kelle põhitulu tuleb ÜPPst (võib vist öelda, et need kaks olid ainsad, kes komisjoni algse ettepanekuga oma miinimumeesmärgid juba tegelikult saavutasid); Itaalia, kes maksab ühiseelarvesse küll nagu jõukas riik, kuid saab vastu regionaaltoetusi nagu ÜKP riik, ning Belgia ja Luksemburg, kelle pinnal asuvad peamised ELi institutsioonid ja kes on, ise küll rikaste hulka kuuludes, huvitatud ELi eelarve suuremast mahust (sealhulgas eriti halduskulude kõrgest tasemest). Tšehhi soovis kuuluda nii netomaksjate kui ÜKP sõprade gruppi – eelarvet kärpida, aga mitte ÜKP arvelt!
(Mingitpidi, kui asju nii täitsa südame järgi võtta, oleks ju ka Eesti võinud või tahtnud kuuluda hoopis teise või isegi omaette rühma. Esiteks, eelarvekärbe on ju meie keskmine nimi ja kriisiajal tuleb, jah, ka Euroopa kulutusi maha tõmmata.
Teiseks, mis põllumajandustoetused? Kaotame need hoopis ära või ühtlustame teistel allapoole, meie põllumehed saavad võrdses konkurentsis ka vanakuradi endaga hakkama! Kolmandaks, kas meil vähe juba Brüsseli raha asfalti on valatud? Tekibki ohtlik sõltuvus välisabist nagu mõnel Aafrika riigil!
Neljandaks, miks peaksid kõik, meie kaasa arvatud, lugema ainult oma riigi netopositsiooni, lugema, kuipalju sisse maksame ja kuipalju tagasi saame? ELi kui terviku jaoks on ju tähtsam, et asjad kogu kontinendil toimiksid hästi ja efektiivselt. Üks kogenud kolleeg torkas mulle ühel öisel nõupidamisvaheajal: ELi poliitikad on ju iga liikmesriigi prioriteet number kaks. Number üks  on alati oma netopositsioon! Peaminister Andrus Ansip avaldas detsembris 2010 ajalehes European Voice artikli, milles kritiseeris liikmesriikide oma-tasku-kesksust kui ühise eelarve peamist häda.
Kui päriselt asjaks läks, aktsepteerisime muidugi, et maailma parandamiseks jääb seekord Eesti musklist väheks ja ELi asjades, nagu seesama eelarveprotsess, tuleb osaleda samadel alustel kui kõik teisedki. Aga unistada on ikkagi ka tore.)
Eraldiseisva mõõtme moodustas eelarveprotsessis ELi institutsioonide omavaheline suhe. Täiesti ühel meelel olid nood vaid halduskulude taseme hoidmise osas. Muus aga: komisjon kaitses oma eelnõu, Euroopa Parlament tahtis suuremat mahtu – rohkem Euroopa raha Euroopa ühispoliitikatele! – ja endale rohkem otsustusõigust nii rahasummade kui sisupoliitikate osas ning Euroopa Ülemkogu eesistuja pidi koos roteeruva eesistujariigiga kompromissi kokku panema ning maha müüma.

Läbirääkimised Brüsselis …

Tolleaegse eesistujana moodustas Poola 2011. aasta sügisel eraldi ekspertide töörühma, mis käis koos korra nädalas. Töö tulemused läksid arutlusele alaliste esindajate komiteesse (pr k: Comité des Représentants Permanents, Coreper) ja sealt omakorda üldasjade nõukokku ehk Euroopa-küsimuste ministritele. Kuigi kõigis pealinnades tegeles teemaga muidugi rahandusministeerium, oli Euroopa tasandil jäme ots liikmesriikide euroministrite käes. Seda põhjendati nii, et rahandusministrid on huvitatud ainult kulutuste kärpimisest. Kui tahame ka sisuliselt Euroopa poliitikaid arutada, siis ei tohi seda „toimikut“ nende käes hoida. Pisut õõnes ja kunstlik põhjendus, muidugi. Korra rahandusministrite nõukogu MFFi siiski arutas. Üldasjade nõukogu tegi seda aga 20 korda. Ekspertide ja suursaadikute eelarveteemaliste koosolekute arvu tuleb kahe aasta jooksul kokku lugeda sadades. 2011. aasta lõpuks oli selge vaid niipalju, et MFFi kestvus on ka edaspidi seitse aastat ning et liikmesriikidel pole mitte mingit soovi muuta eelarve tulude poolt ehk süsteemi, mille järgi raha sisse makstakse. See jääb ka järgmiseks seitsmeks aastaks peamiselt sõltuma iga liikmesriigi SKT tasemest, millele vastavalt makstakse summa ühisesse katlasse. Ei mingit Euroopa maksu, millega kohati „hirmutati.“
Taanlaste ambitsioon oma eesistumiseks 2012. aasta esimesel poolaastal oli väga kõrge. Mindi sisuliste teemade juurde ja pandi kokku nn läbirääkimispakett, negotiating box, mis sisaldas kõigi otsustamata küsimuste loetelu. Summade üle veel ei vaieldud, ehkki netomaksjate grupp konkretiseeris oma ambitsiooni – sooviti eelarve kärpimist 130 miljardi euro ehk umbes 10 protsendi võrra. Meie aga saavutasime esimese töövõidu – Balti riigid (ja Ungari) haagiti lahti üldisest ÜKP-riikide grupist. See oli üldse üks esimesi erandeid või vastutulekuid, mida liikmesriikidele tehti. Eesistuja tunnistas, et meile peab kehtima suurem vahendite kasutamise piirmäär kui üldine 2,5 protsenti SKTst. Väga tore, suur aitäh ja nüüd tuleb veel õiglane (loe: suur) number sisse kirjutada, ütlesime meie.
Me saime kohe aru, et oli ülihea, et asju just sealt otsast lahendama hakati. Põllumajandustoetuste ebavõrdsus oli palju selgemalt poliitiline küsimus, mida läbirääkimiste hilisemas faasis poliitikutele palju lihtsam selgitada kui mingeid protsente SKTst – et kas õige on nüüd 2,5, 2,7 või 2,9.

… ja pealinnades

Selge, et liikmesriikide tegelikud seisukohad kujundatakse lõpuks ikkagi valitsuses, pealinnades. Brüsselis esitatakse oma retoorikat, saadakse parim üldine ülevaade teise positsioonidest ja edastatakse need oma kodustele otsustajatele. Nii oli MFFi protsessi algusest peale Eestile (ja muidugi ka kõigile muudele) ülimalt tähtis sidepidamine teiste liikmesriikidega.
Seda ei teinud ainult diplomaadid, välisministeeriumi töötajad. Oma koostöövõrgustikud peavad olema ka võtmeministeeriumite, nagu rahandus-, põllumajandusministeerium, inimestel. Päris konkreetseid asju räägitakse ikkagi väga tehniliselt, spetsiifilises argoos. Meie lähimaiks partnereiks olid Läti ja Leedu, kellega meil väga sarnased erihuvid – nii ÜKP- kui ÜPP-asjad. CEFi toetusel olime küll ka Balti piirkonnas üksi. Järgmine suurem referentsrühm oli ÜKP sõprade grupp, mis käis koos ka valitsusjuhtide tasandil. Kuigi ÜKP üldmahtu lõpuks päriselt kaitsta ei õnnestunud, oleks ilma meie hea koostööta tõenäoliselt raha veel vähemaks jäänud ja ka selle kasutamise tingimusi veelgi raskendatud. Samamoodi tegutses kogu aeg koordineeritult ka netomaksjate grupp. Eesti diplomaadid pidasid loomulikult sidet ka nendega, eriti meie traditsiooniliste partnerite Põhjamaadega ning iseenesestmõistetavalt suurima maksja, Saksamaaga. Berliinist saimegi tagasisidet, et meie, erinevalt mõnest teisest, tegime oma selgitustööd põhjalikult, regulaarselt, arusaadavate argumentidega ja alustasime sellega piisavalt varases faasis.

Kaks ülemkogu

Kunagi pole ELi eelarvet suudetud ühe tippkohtumisega vastu võtta, teavad Brüsseli-tundjad. Nii ka seekord. Ehkki taanlased oleksid selle au meelsasti enestele võtnud, ei lubanud Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy siiski asjadel veel nii kaugele minna, et oleks saanud hakata eelarve konkreetsetest summadest rääkima. Numbrid tulid Küprose eesistumise ajal alles oktoobris 2012 ja tulid vist ainult selleks, et Van Rompuy saaks 20.-21. novembri tippkohtumisel riigipeadele ja valitsusjuhtidele rahustavamaid sõnumeid edastada.
Vana rebane pidas kahepoolseid läbirääkimisi kõigi liikmesriikidega ja lõi lauda uue ettepaneku: üldmahu kärbe 80 miljardit, ÜKP piirmäär kõigil veel madalamaks, 2,35 protsenti SKTst (Balti riikidel ja Ungaril erandina 2,59 protsenti). CEFi mahtu kärbiti vähem, kui me kartnud olime. Meile ausalt öeldes üllatusena pakkus Van Rompuy kohe Eestile, Lätile ja Leedule põllumajandustoetuste tõstmist Rumeenia tasemele ehk 75 protsendini ELi keskmisest, võrreldes komisjoni pakutud 59 protsendiga.
Kergendus oli suur. Olime juba arvestanud halva stsenaariumiga, et meie kahe põhinõudmise osas saabub selgus alles viimasel hetkel ning läbirääkimiste viimasel öösel valiku ette panduna eelistame ÜKPd ning seejärel tuleb põllumajandustoetustega tegeleda veel Euroopa Parlamendis. Õnneks meid sellise valiku ette ei seatud ja tagantjärele tark olles: üks asi, mida parlament teha ei saanud, oli kuskile raha juurde panna. Kasutamistingimusi muuta, iga-aastaseid protsesse paindlikumaks kohendada – seda küll. Aga lisaraha sealt ei saadud.
Arusaadavalt polnud meie ainsad, kellele Van Rompuy „kompvekke“ jagas. Juba üpris rahuloleva ilmega peaministreid liikus koridorides ringi õige mitu ja õige mitmest leerist. Vahepeal tundus koguni, et üks öine pingutus veel ja saakski kokkuleppe selle korraga sõlmitud. Nii siiski ei läinud. Kuid ka kõige käredamad kärpijad sõitsid laiali üpris sõbralikus meeleolus.
2013. aasta veebruari erakorralisest ülemkogust olen üksikasjalikumalt kirjutanud oma blogis (http://gondorikroonika.vm.ee/07-08-02-2013/). Ooteaeg, nagu eriolukordades tihtilugu, tundus pikana, kuid dramaatikat jagus üpris vähe. Enamik liikmesriike sai veel väikese kingituse. Eesti puhul oli selleks 50 lisamiljonit maaelutoetusteks.
Kogukärpe lõplikuks ulatuseks lepiti kokku 82 miljardit. ÜKP maht vähenes lõpuks 14,1 miljardit, ÜPP oma 13,3 miljardit. Välistegevuse ja sisejulgeoleku summad jäid algselt pakutud suurusjärku ning halduskulusid alandati kahe protsendi võrra. Komisjon suutis oma innovaatilist lapsukest ehk CEFi kaitsta transpordi osas, mis meile oli ülioluline Rail Balticu pärast. IT-ühendused lendasid pea täielikult välja ja energia omi kärbiti tunduvalt.
Eesti kokkuvõte sel hetkel oli: võrreldes algse pakkumisega saime ÜKP lae 2,5 protsendi pealt SKTst (mida kõigi teiste jaoks veel 2,35-ni vähendati) 2,59 peale, mis tähendab umbes 400 miljonit lisaeurot. ÜPP otsetoetused tõusid komisjoni poolt algselt pakutud 59 protsendi asemel 75 protsendi peale ELi keskmisest. Need kaks asja kokku tähendavad seitsme aasta jooksul umbes 520 miljonit eurot ehk komisjoni pakutust 12 protsenti rohkem. Iga ühiseelarvesse panustatava euro eest saame neli vastu. Lisaks aitasime Euroopa Komisjonil edukalt pidada kaitselahingut eelarve innovatiivse osa, eriti CEFi eest. Lõpp hea…?

Lõppmäng parlamendiga

Ei, asi polnud siiski nii lihtne. Just sel ajal, kui peaminister Ansip 8. veebruari õhtul Brüsseli lennujaama sõitis, tuli Euroopa Parlamendi nelja suurema fraktsiooni juhi ühisavaldus, kus teatati, et rahvaesindus ei saa ülemkogu poolt kokkulepitud eelarvega mingil juhul nõustuda. Ees seisis lõppmäng, läbirääkimised ELi kolme institutsiooni – komisjoni, nõukogu ja parlamendi – vahel. Need kestsid üheksa kuud ja olid kurnavamad, kui oskasime karta. Parlamendi rahulolematuse peamine põhjus oli poliitiline ja tuleneb ELi üldise otsustusprotsessi teatavast lonkamisest.
Nimelt jääb parlamendile kaunis vähe ruumi reaalseteks muudatusteks olukorras, kus algatusõigus on komisjonil ja enne parlamenti jõudmist hekseldavad eelnõu läbi liikmesriikide esindajad, kes arusaadavalt peavad end tegelikuks ELi legitiimsuse allikaks ja ülimateks otsustajateks. Selge, et ühelegi rahvaesindajale ei saa meeldida olukord, kus neile visatakse otsused ette koos manitsustega võimalikult vähe muuta, sest „te saate ju aru, 28 suveräänset riiki on juba selle heaks kiitnud, eks“. MFFi puhul tähendas see, et summasid – nii üldmahtu kui eelarverubriikide lagesid – polnud parlamendil mingit võimalust muuta, kuna need numbrid olid olnud eelneva, liikmesriikide vahel toimunud võitluse põhiobjektiks ja omandanud seega sümboolse tähenduse.
Niisiis võttis parlament sealt, kus võtta andis, tegeldes enda otsustusõiguse maksimeerimisega iga-aastaste eelarvete juures, nõutades liikmesriikidelt lubadusi tõsiselt arutada tulevaste eelarvete tulupoolt ja sidudes MFFi lõppotsusega mitmeid muid küsimusi. Tegi seda kaunis edukalt, ehkki ELi institutsioonide vahelist usaldust see protsess valimiseelsel aastal küll kuidagi ei suurendanud. Loodetust pea pool aastat hiljem, 19. novembril 2013, võttis Euroopa Parlament eelarve ülemkogu poolt veebruaris lepitud mahus lõpuks vastu. MFF jõustus 1. jaanuarist 2014, ettenähtud ajal.

Eesti kogemused

Eesti juhid, diplomaadid, ametnikud, said kogu selle protsessi käigus mitme väärtusliku kogemuse võrra rikkamaks.
Esiteks, nagu igasugune diplomaatia, nii algab ka ELi rahadiplomaatia kodust. Ma ei peagi siin nii väga silmas riigirahanduse head seisu (ehkki ka see maine aitas, kui saime ühena vähestest ÜKP-riikidest usutavalt rääkida, kuidas ühtekuuluvusfondi raha pole maha visatud), vaid et mida paremini on endal teema kodus läbi töötatud, seda edukamalt esindad seda maailmas. See tähendab ka, et läbi tuleb töötada kogu “toimik“, mitte ainult endale huvipakkuv – ainult nii saad koos suurematega võrdselt osaleda kõigis arutelu dimensioonides.
Lisaks asjaajamine kodus, ministeeriumitevaheline infovahetus ja koordinatsioon. Sai taas kord selgeks, et tõeliselt suuri, mitut ministeeriumi haldavaid protsesse saab edukalt juhtida vaid Stenbocki majast ja peaministri autoriteedi turvil. Ning ka siis on riskid suured. Meie loodud infovahetuse ja koordineerimise süsteemid töötasid ladusalt, kuna polnud tõsiseid konfliktiolukordi või tülisid.
Kodu korras hoidmise juurde käib ka töö huvigruppidega. Ka Eesti põllumeeste eestvõitlejad tunnistasid lõpuks, et valitsus tegi väga head tööd. Lätis aga, kus toetusi saadi suhteliselt veelgi rohkem juurde, oldi ikka rahulolematud: vähe!
Teiseks, realistlikkus. Meie suurusega riigil ei saa neil läbirääkimistel olla rohkem kui kaks-kolm prioriteeti. Läbirääkimiste viimasel ööl soovitatavalt üksainus. Kui aga sarnaste huvidega grupp on suurem, nagu meil ÜKP sõprade rühm ja eraldi veel imehästi töötanud Balti riikide koostöö, siis võib rohkematki püüda. Aga mitte viimasel ööl.
Kolmandaks, kellegi teise asja ehk antud juhul komisjoni CEF-ettepanekut toetama minnes tuleb olla ülikindel, et see teine endale lõpuni kindlaks jääb. Meil läks õnneks, aga napilt. Lõppfaasis esitatigi kärbete katteallikana enamasti just CEFi. Õnneks jäi komisjon endale kindlaks.
Neljandaks, suhelda tuleb mitte ainult samameelsetega, vaid ka teise leeri riikidega. Meie muidu head partnerid Saksamaa, Soome, Rootsi jt olid selles protsessis meist diametraalselt erinevatel positsioonidel, kuid sellele vaatamata suhtlesime nendega pidevalt, tutvustasime oma muresid, veensime. See tasus end ära, meist saadi aru ja meiega arvestati.
Viiendaks, sellise pika EL-protsessiga on nagu valimistega, töö järgmise nimel algab samal hetkel, kui eelmise kokkulepe käes. Kuna bürokraatias ja poliitikas on tohutu eelis esimese eelnõu väljakäijal, siis tuleb Euroopa Komisjoni tulevase ettepaneku peale (mis peab olema esitatud enne 01.01.2018) juba praegu mõelda. Keda ja kuidas suunata eelnevalt võtmepeadirektoraatidesse tööle? Kuidas alanud eelarveperioodi rahakasutus toetab meie järgmisi samme? Samuti tuleb vaadata järgmise ettepaneku tegemiseni jäävat aega – millal toimub eelarve ülevaatus, mida EP nõudis? Kas eelarve tulude poolel ehk omavahendite teemal liigub midagi? Last not least, mis on Eesti ambitsioon ELi eesistujana, kui 2018 esimesel poolaastal juhime esimesi arutelusid järgmise MFFi ettepaneku üle?