veebruar 20, 2014

Euroopa raha jagamine


Euroopa Liidu 2014–2020 eelarve läbirääkimised: diplomaatilise analüüsi katse.

Euroopa Liidu 2014–2020 eelarve läbirääkimised: diplomaatilise analüüsi katse.


gondorikroonika.vm.ee/07-08-02-2013/). Ooteaeg, nagu eriolukordades tihtilugu, tundus pikana, kuid dramaatikat jagus üpris vähe. Enamik liikmesriike sai veel väikese kingituse. Eesti puhul oli selleks 50 lisamiljonit maaelutoetusteks. 
Kogukärpe lõplikuks ulatuseks lepiti kokku 82 miljardit. ÜKP maht vähenes lõpuks 14,1 miljardit, ÜPP oma 13,3 miljardit. Välistegevuse ja sisejulgeoleku summad jäid algselt pakutud suurusjärku ning halduskulusid alandati kahe protsendi võrra. Komisjon suutis oma innovaatilist lapsukest ehk CEFi kaitsta transpordi osas, mis meile oli ülioluline Rail Balticu pärast. IT-ühendused lendasid pea täielikult välja ja energia omi kärbiti tunduvalt.
Eesti kokkuvõte sel hetkel oli: võrreldes algse pakkumisega saime ÜKP lae 2,5 protsendi pealt SKTst (mida kõigi teiste jaoks veel 2,35-ni vähendati) 2,59 peale, mis tähendab umbes 400 miljonit lisaeurot. ÜPP otsetoetused tõusid komisjoni poolt algselt pakutud 59 protsendi asemel 75 protsendi peale ELi keskmisest. Need kaks asja kokku tähendavad seitsme aasta jooksul umbes 520 miljonit eurot ehk komisjoni pakutust 12 protsenti rohkem. Iga ühiseelarvesse panustatava euro eest saame neli vastu. Lisaks aitasime Euroopa Komisjonil edukalt pidada kaitselahingut eelarve innovatiivse osa, eriti CEFi eest. Lõpp hea…?

Lõppmäng parlamendiga

Ei, asi polnud siiski nii lihtne. Just sel ajal, kui peaminister Ansip 8. veebruari õhtul Brüsseli lennujaama sõitis, tuli Euroopa Parlamendi nelja suurema fraktsiooni juhi ühisavaldus, kus teatati, et rahvaesindus ei saa ülemkogu poolt kokkulepitud eelarvega mingil juhul nõustuda. Ees seisis lõppmäng, läbirääkimised ELi kolme institutsiooni – komisjoni, nõukogu ja parlamendi – vahel. Need kestsid üheksa kuud ja olid kurnavamad, kui oskasime karta. Parlamendi rahulolematuse peamine põhjus oli poliitiline ja tuleneb ELi üldise otsustusprotsessi teatavast lonkamisest.
Nimelt jääb parlamendile kaunis vähe ruumi reaalseteks muudatusteks olukorras, kus algatusõigus on komisjonil ja enne parlamenti jõudmist hekseldavad eelnõu läbi liikmesriikide esindajad, kes arusaadavalt peavad end tegelikuks ELi legitiimsuse allikaks ja ülimateks otsustajateks. Selge, et ühelegi rahvaesindajale ei saa meeldida olukord, kus neile visatakse otsused ette koos manitsustega võimalikult vähe muuta, sest „te saate ju aru, 28 suveräänset riiki on juba selle heaks kiitnud, eks“. MFFi puhul tähendas see, et summasid – nii üldmahtu kui eelarverubriikide lagesid – polnud parlamendil mingit võimalust muuta, kuna need numbrid olid olnud eelneva, liikmesriikide vahel toimunud võitluse põhiobjektiks ja omandanud seega sümboolse tähenduse.
Niisiis võttis parlament sealt, kus võtta andis, tegeldes enda otsustusõiguse maksimeerimisega iga-aastaste eelarvete juures, nõutades liikmesriikidelt lubadusi tõsiselt arutada tulevaste eelarvete tulupoolt ja sidudes MFFi lõppotsusega mitmeid muid küsimusi. Tegi seda kaunis edukalt, ehkki ELi institutsioonide vahelist usaldust see protsess valimiseelsel aastal küll kuidagi ei suurendanud. Loodetust pea pool aastat hiljem, 19. novembril 2013, võttis Euroopa Parlament eelarve ülemkogu poolt veebruaris lepitud mahus lõpuks vastu. MFF jõustus 1. jaanuarist 2014, ettenähtud ajal.

Eesti kogemused

Eesti juhid, diplomaadid, ametnikud, said kogu selle protsessi käigus mitme väärtusliku kogemuse võrra rikkamaks.
Esiteks, nagu igasugune diplomaatia, nii algab ka ELi rahadiplomaatia kodust. Ma ei peagi siin nii väga silmas riigirahanduse head seisu (ehkki ka see maine aitas, kui saime ühena vähestest ÜKP-riikidest usutavalt rääkida, kuidas ühtekuuluvusfondi raha pole maha visatud), vaid et mida paremini on endal teema kodus läbi töötatud, seda edukamalt esindad seda maailmas. See tähendab ka, et läbi tuleb töötada kogu “toimik“, mitte ainult endale huvipakkuv – ainult nii saad koos suurematega võrdselt osaleda kõigis arutelu dimensioonides.
Lisaks asjaajamine kodus, ministeeriumitevaheline infovahetus ja koordinatsioon. Sai taas kord selgeks, et tõeliselt suuri, mitut ministeeriumi haldavaid protsesse saab edukalt juhtida vaid Stenbocki majast ja peaministri autoriteedi turvil. Ning ka siis on riskid suured. Meie loodud infovahetuse ja koordineerimise süsteemid töötasid ladusalt, kuna polnud tõsiseid konfliktiolukordi või tülisid.
Kodu korras hoidmise juurde käib ka töö huvigruppidega. Ka Eesti põllumeeste eestvõitlejad tunnistasid lõpuks, et valitsus tegi väga head tööd. Lätis aga, kus toetusi saadi suhteliselt veelgi rohkem juurde, oldi ikka rahulolematud: vähe!
Teiseks, realistlikkus. Meie suurusega riigil ei saa neil läbirääkimistel olla rohkem kui kaks-kolm prioriteeti. Läbirääkimiste viimasel ööl soovitatavalt üksainus. Kui aga sarnaste huvidega grupp on suurem, nagu meil ÜKP sõprade rühm ja eraldi veel imehästi töötanud Balti riikide koostöö, siis võib rohkematki püüda. Aga mitte viimasel ööl.
Kolmandaks, kellegi teise asja ehk antud juhul komisjoni CEF-ettepanekut toetama minnes tuleb olla ülikindel, et see teine endale lõpuni kindlaks jääb. Meil läks õnneks, aga napilt. Lõppfaasis esitatigi kärbete katteallikana enamasti just CEFi. Õnneks jäi komisjon endale kindlaks.
Neljandaks, suhelda tuleb mitte ainult samameelsetega, vaid ka teise leeri riikidega. Meie muidu head partnerid Saksamaa, Soome, Rootsi jt olid selles protsessis meist diametraalselt erinevatel positsioonidel, kuid sellele vaatamata suhtlesime nendega pidevalt, tutvustasime oma muresid, veensime. See tasus end ära, meist saadi aru ja meiega arvestati.
Viiendaks, sellise pika EL-protsessiga on nagu valimistega, töö järgmise nimel algab samal hetkel, kui eelmise kokkulepe käes. Kuna bürokraatias ja poliitikas on tohutu eelis esimese eelnõu väljakäijal, siis tuleb Euroopa Komisjoni tulevase ettepaneku peale (mis peab olema esitatud enne 01.01.2018) juba praegu mõelda. Keda ja kuidas suunata eelnevalt võtmepeadirektoraatidesse tööle? Kuidas alanud eelarveperioodi rahakasutus toetab meie järgmisi samme? Samuti tuleb vaadata järgmise ettepaneku tegemiseni jäävat aega – millal toimub eelarve ülevaatus, mida EP nõudis? Kas eelarve tulude poolel ehk omavahendite teemal liigub midagi? Last not least, mis on Eesti ambitsioon ELi eesistujana, kui 2018 esimesel poolaastal juhime esimesi arutelusid järgmise MFFi ettepaneku üle?