Euroopa Nõukogu on uinuv kaunitar
Vahel öeldakse pidulikult, et Euroopa Nõukogu on ainus väärtuspõhine organisatsioon Euroopas. Selle väite alus on see, et Euroopa Nõukogu kompetents piirdub kõige traditsioonilisema väärtusvaldkonnaga: inimõigused, demokraatia, vabad valimised, võrdõiguslikkus, õigusriik ja õiglane kohtupidamine.
Teistel organisatsioonidel on muidki muresid – näiteks julgeoleku- või majanduskoostöö alal. Tõsi, väärtuspõhimõtete järgimine kuulub ka Euroopa Liidu liikmeks saamise eelduste hulka. Kogemused näitavad, et tegelikult hoiab just Euroopa Liit lati kõrgemal. Nii oleksid mitmed Euroopa Nõukogu liikmesriigid Euroopa Liidu mõõdupuu järgi liikmesusest ehk sama kaugel kui kuu päikesest. Euroopa Liidu suurimaks hinnaalanduseks oli Bulgaaria ja Rumeenia liikmeks võtmine, ehkki Euroopa Nõukogu kontekstis olid need selleks ajaks monitooringust juba osaliselt või täielikult vabastatud riigid.
Silmatorkavam tunnus kui väärtuspõhisus on Euroopa Nõukogu jaoks siiski see, et Venemaa on organisatsiooni liige ja lakkamatu probleemiallikas. Sellest tuleneb väärtuste hinnaalandus ja pidev sisemine puntratants, mis ei jäta aega tõsimeelsele demokraatiatööle keskendumiseks.
Väidan, et Euroopa Nõukogu on hinnaalandust teinud nii Venemaa kui ka Lõuna-Kaukaasia riikide liikmeks võtmisel, aga ka näiteks Türgi monitooringu lõpetamisel. Vaatamata sellele, et Valgevene pole Lukašenka diktatuuri tõttu vastuvõtukritee-riumidele vastanud, pole kunagi lakanud argumenteerimine põhimõttel “parem sees kui väljas” ning sisemine surve Valgevenega suhete sulatamiseks on kogu aeg olemas. Muuhulgas tuleneb see asjaolust, et liikmete hulgas on lisaks Venemaale ka riigid nagu Armeenia, Aserbaidžaan jt. Kaks viimast on küll leppimatus vastuolus Karabahhi pärast, kuid muudes küsimustes võidakse moodustada kontrollitud demokraatiaga riikide ühisfront. Viimase aja lendsõna on, et väiksemaid riike ei või ebademokraatia pärast korrale kutsuda, sest Venemaal on olukord hullem. Nii luuakse surnud ring, kuna Venemaad ei saa korrale kutsuda, sest ta on Venemaa. Meenutagem, et sõjaline agressioon teise liikmesriigi Gruusia vastu ja sellele järgnev rahuplaani mittetäitmine pole toonud Venemaa jaoks sanktsioone.
Viimase aja lendsõna on, et väiksemaid riike ei või ebademokraatia pärast korrale kutsuda, sest Venemaal on olukord hullem. Nii luuakse surnud ring, kuna Venemaad ei saa korrale kutsuda, sest ta on Venemaa.
Seega on Euroopa Nõukogu küll ainus organisatsioon, mis põhineb kirjatähe järgi vaid väärtustel, kuid samas on need väärtused juba mõnda aega odavmüügis. Kui Venemaa 1996. aasta talvel Euroopa Nõukogu liikmeks sai, siis kirjutas Mart Nutt Postimehes, et see on Euroopa Nõukogu lõpp ehk ees seisab muutumine niisama jõuetuks organisatsiooniks, nagu on ÜRO või OSCE. Ebamugav küsimus sellest, kas Euroopa Nõukogu on mõjutanud Venemaad demokraatia suunas või on hoopis Venemaa mõjutanud Euroopa Nõukogu ebademokraatia suunas, on selgelt üleval. Pean selle küsimuse väärtuspõhist lahendamist ka Euroopa Nõukogu tulevase peasekretäri esimeseks ülesandeks – ükskõik, kas tema nimi on van den Brande, Eörsi või Jagland.
Euroopa Nõukogu on küll ainus organisatsioon, mis põhineb kirjatähe järgi vaid väärtustel, kuid samas on need väärtused juba mõnda aega odavmüügis.
Euroopa Nõukogu tervikehitis koosneb mitmest üksteisega seotud kambrist: Ministrite Komitee, Parlamentaarne Assamblee, Euroopa Inimõiguste Kohus ja Omavalitsuste Kongress. Kõrvalhoonetena tegutsevad Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik ja nn Veneetsia komisjon, mille ülesanne on liikmesmaade nõustamine riigiõiguse küsimustes. Assamblee poolt organisatsioonile valitud peasekretär on see poliitiline majahoidja, kellel on ainsana õigus ja kohus kõnelda kõigi kambrite ehk Euroopa Nõukogu kui terviku nimel.
Tegelikult on Euroopa Nõukogu arhitektuur päris hästi välja mõeldud. Minu kogemused Parlamentaarse Assamblee raportöörina Aserbaidžaanis kinnitavad, et erinevad allstruktuurid suudavad hea tahte ja koostöö korral tõhusalt toimida ning probleemsele riigile ühesuguseid signaale anda. Assamblee raportöör on pidevas infovahetuses asukohariigis resideeriva peasekretäri eriesindajaga, kes hoiab kogu aeg kätt sündmustiku pulsil. Assamblee raportid on tooniandvad liikmesriike Strasbourgis esindavate diplomaatide jaoks, kes oma rühmaga teatud aja järel samuti monitooringualuseid maid külastavad. Kui riigi sees kerkivad esile vaidlused valimisseaduste, sõnavabaduse ja presidendi võimupiiridega seotud küsimustes, siis viiakse need autoriteetse eksperthinnangu saamiseks Veneetsia komisjoni ette. Juhul, kui vastav liikmesmaa ise ekspertiisi ei küsi, siis teeb seda raportööride eestvõttel assamblee. Näiteks praegu ootan Veneetsia komisjonilt hinnangut sel kuul Aserbaidžaanis toimuva referendumi sisu kohta, kus ühekorraga tuuakse inimeste ette kümneid erinevaid küsimusi, sealhulgas presidendi kahe järjestikuse ametiaja piirangu mahavõtmine.
Jällegi isiklikule kogemusele tuginedes pean tõdema, et palju raskem kui tööõhkkonna loomine Euroopa Nõukogu allstruktuuride vahel, on poliitilise üksmeele saavutamine selles, kuidas vaatlusaluse maa probleemistikku hinnata ja käsitleda. Viimane kogemus Aserbaidžaani presidendivalimistega eelmisel sügisel näitas osa assamblee liikmete ehmatavat valmisolekut lülitada valimishinnangust välja sõnavabaduse ja inimõiguste üldisem olukord ning keskenduda üksnes valimispäeva protseduuriliste toimingute vaatlemisele. Minu arust on see üliohtlik areng, sest nii avastaksime end peatselt assamblee õnnistust andmas ehtsalt nõukogude tüüpi valimistele. Vahe on ainult selles, et suurema usaldatavuse nimel ei aeta enam taga 99,9-protsendilist osavõttu ja „ametliku” kandidaadi niisama ülekaalukat toetamist. Euroopale on märksa nutikam näidata 60 või 70-protsendilist osalust ja toetust, mis suletud ühiskonna ja kontrollitud demokraatia puhul saavutatakse ilma erilisi võltsinguid appi võtmata. Enne Aserbaidžaani kasutas niisugust valimismudelit Venemaa, kui täpselt aasta eest toodi Vladimir Putini asemel presidenditoolile Dmitri Medvedev.
Viimase aja lendsõna on, et väiksemaid riike ei või ebademokraatia pärast korrale kutsuda, sest Venemaal on olukord hullem. Nii luuakse surnud ring, kuna Venemaad ei saa korrale kutsuda, sest ta on Venemaa.
Teine näide on see, kuidas kujuneb assamblee istungite päevakord ning kuidas ja kui kiirelt saavad algatustest raportid. Monitooringu puhul kehtib lihtne reegel, et suur ülevaateraport koostatakse kord kahe aasta jooksul. Vastavalt vajadusele ja raportööride paremale äranägemisele võidakse vaheaastatel toota lisaraporteid, mis keskenduvad mõnele kitsamale valdkonnale nagu sõnavabadusele, õigusriigile, valimistele või poliitvangidele. Ometi jaotuvad raportid väga ebaühtlaselt. Esitasin eelmisel aastal ühes kõnes kokkuvõtte, et kui Venemaa kohta on alates liikmeks saamisest 1996. aastal tehtud ainult kolm järelevalveraportit, siis teised suurte probleemidega riigid on pälvinud palju enam tähelepanu. Nii Armeenia kui Aserbaidžaani kohta on tehtud seitse raportit, aga seda tunduvalt lühema aja jooksul – alates 2001. aastast, mil nad Euroopa Nõukogusse vastu võeti.
Venemaa pole ainult suurimate probleemidega riik, vaid tal on ka suurim elanike arv ning territoorium laiub läbi üheteistkümne ajavööndi. Kuidas saab teda vaadelda samas kaalukategoorias mikroskoopilise Monacoga, mille puhul on vaid üks etteheide – konstitutsiooniline defekt vürstivõimu kasuks ja parlamentarismi puudulikkus?
Läbikukkunud järeleaitamistund
1996. aasta jaanuaris, mil Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) arutas Venemaa liitumist, kostis istungitesaalis vähe vastuhääli. „Kas Euroopa Nõukogu suudab muuta Venemaad või muudab Venemaa hoopis meid?” söandasid üksikud siiski kahelda Laienemistuhinas, innustunud eelnevate uute liikmete kiirest edust ning Tšetšeenia esimese sõja taustal leidis assamblee, et vaatamata vajakajäämistele kõigis põhivaldkondades on kergem Venemaad siiski „seestpoolt” taltsutada. Loodeti, et kolm aastat varem postkommunistlike riikide jaoks loodud järeleaitamissüsteem annab ka Venemaa demokraatia-algetele positiivse tõuke.
Veel hääleõiguseta, majandusraskustes ja identiteeti otsiv Venemaa kohustus üles ehitama demokraatliku ning õigusriigi põhimõttel toimiva riigi, lahendama rahumeelselt nii sise- kui väliskonfliktid, täitma Euroopa tavarelvastusleppe tingimused, ütlema lahti mõjusfääri-poliitikast, viima väed välja Moldovast, avama arhiivid ja tagastama liikmesriikidele, sealhulgas Eestile, varem kuulunud kultuurivarad ja arhiivid.
Vana Euroopa poliitikud ei osanud ette näha, et Venemaale lepped ei loe, Lääne väärtushinnangud jäävad võõraks ning reegleid võib muuta ühepoolselt, eritingimusi järjest juurde nõudes. Kogu Lääne lõimumispoliitika Venemaa suhtes on Nõukogude Liidu lagunemisest saati põhinenud väärmõistmisel, et Venemaa demokratiseerimine on võimalik, tuleb ainult aega anda, dialoogi arendada ja järeleandmisi teha. Ei arvestatud, et sisemist demokratiseerimist mitte läbi teinud postsovetlik Vene poliitiline eliit mõistab tegelikult vaid piitsa ja präänikut.
Kremli poliitika väärmõistmine väljendus eriti jõuliselt Vene-Gruusia sõja taustal, mille puhul ühtne hukkamõist oleks olnud ainus viis natukenegi Putini-Medvedevi Venemaad ohjeldada. Mõistmatu on Euroopa Nõukogu väärtuskontekstis seegi, et kui käputäis erandeid välja arvata, pole enam kui 600-liikmeline ENPA ega 47 liikmesriigi saadikutest koosnev Ministrite Komitee kordagi tõstatanud küsimust, miks juba neljandat aastat on Venemaa kohustuste järelevalve de facto peatatud ning kuidas kaotas ENPA oma hinnatud erimandaadi hoida alaliselt silma peal inimõiguste olukorral Tšetšeenias.
Naiivne on arvata, nagu oleks Moskva kunagi oma kohustusi Euroopa Nõukogu ees tõsiselt võtnud. Esialgne suutmatus asendus üsna pea (nagu OSCEgi puhul) kindla välispoliitilise strateegiaga, mis hakkas liikmestaatust kasutama organisatsiooni oma taktikepi alla saamiseks, endise mõjusfääri taastamiseks ning Lääne poolt „pealesurutud” väärtuste õõnestamiseks.
Täies ulatuses pole Vene strateegia Euroopa Nõukogu kontekstis veel läbi läinud. Meenutagem kas või Venemaa eesistumise aegset (2006) luhtunud katset viia organisatsiooni pearõhk inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi väärtustamiselt kultuuride ja religioonide vahelisele dialoogile. Viimasel hetkel osutus vastuvõetamatuks ka Venemaa Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni esimehe ja endise KGB ohvitseri valimine ENPA presidendiks (2008).
Euroopa vanim jutukoda on kõigele vaatamata säilitanud punase joone, millest üleastumisel käivitub muidu tukastav kriitiline mass, kes siiski reageerib väärtuspõhiselt. Nii pole Venemaa suutnud hoogsale lobitööle vaatamata täielikult luhta ajada ühtki endale ebameeldivat resolutsiooni, olgu selle sisuks siis totalitaarse kommunismi kuritegude või energiatarnete poliitilise relvana kasutamise hukkamõist. Luhtus ka hiljutine veenmistöö mitte kasutada rahvusvahelise õiguse terminoloogiat sõjalise agressiooni ja okupatsiooni kohta Gruusias. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus pakub Vene tavainimesele õiguslikku kaitset, vaatamata Kremli järjepidevale katsele viimase tööd torpedeerida. Ent olukord on sootuks kriitilisem valitsuste tasandi tööd vaadates.
Ühelt poolt Venemaa-poolne eelarvega hirmutamine ja tuim äraostmispoliitika ning teisalt lääneriikide järeleandmine ja soovmõtlemine on viinud tänaseks jõuvahekorra vahetumisele. „Järeleaidatav” Venemaa dikteerib omi reegleid, samal ajal kui „järeleaitajad” ehk euroopalike väärtuste tuumkandjad Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liit vaevlevad väärtushinnangute kriisis või võitlevad sisemise lõhenemisega. Kes kellele pikemas vaates koha kätte näitab, on täna miljoniküsimus.
I.-T. O. L
Revolutsiooni matus ja evolutsiooni ootus
Viie-kuue aasta eest demokraatlikule maailmale lootust pakkunud värvilisi revolutsioone ei saatnud edu, vaid nad on end üksteise järel ammendanud. Plusspoolele jäävad ehk Gruusia majandusreformid, aga nende vastu mindi pommide ja tankidega. Vene jõupoliitika ning „jaga ja valitse” taktika on siin oma rolli mänginud, ent mitte ainult. Lääneriigid, kes panustasid tugevasti uute liidrite kujunemisse ning ülistasid reformimeelseid valitsusi kui „demokraatia majakaid”, ei ole osanud või tahtnud pakkuda strateegilist kaitset ja toetust euroatlantiliste institutsioonidega ühinemiseks.
Tegematajätmised on drastiliste tagajärgedega, ent Euroopa võimukoridorid eelistavad jätkuvalt silmad sulgeda, süüdistades vaat et Ukrainat gaasitülides Venemaaga või Gruusiat augustisõja alustamises. Uus NATO tippkohtumine Strasbourgis ja Kehlis annab ilmselt vastuse, kas need neorealistlikud jõud, kellele on mugavam lihtsalt vajutada reset-nupule Kremli võimudega suhtlemisel, lähevad kaasa n-ö Maginot’ liini psühholoogiaga. See tähendab usku, et „Euroopa” suudab ennast isoleerida mitteliikmesriikidest, kes endiselt kannatavad koormava pärandi all, millest Euroopa arvab end üle saanud olevat.
Kõiki probleeme uutes demokraatiates ei saa siiski taandada lääneriikide ebapiisavale abile ega „vene faktorile”. Euroopa Nõukogu laienemisotsus avas uksed kõiksugu vaegustega uutele demokraatiatele või pooldemokraatiatele. Hilisematel juurdetulijatel on siiani raskusi demokraatlike institutsioonide, kompetentsete riigistruktuuride ja õigussüsteemi rajamisega, enamusel ka õiglaste valimiste läbiviimise ja korruptsiooni ohjeldamisega. Ent kõik viimase kümnendi juurdetulijad on teinud ponnistusi ühiskondliku korra ja tsiviilühiskonna muutmise nimel. Parimaid tulemusi on saavutatud neis maades, kus vana korra lagunemisel toimusid täielikud ühiskonnamudeli muutused ning lähimineviku ümberhindamine.
Praegu on vale loota, et edasist demokratiseerimist uutes liikmesriikides saadab kiire, murranguline edu. Ennustatakse, et majanduskriis ning teadmatus tuleviku ees toob tagasilööke pea kõigile Euroopa demokraatiatele. Tööpuuduse kasvades teravnevad sotsiaalsed pinged, mis hakkavad mõjutama nõrku institutsioone. Natsionalism kasvab. Samas suureneb rahulolematus valitsustega, mis kõigutab nende stabiilsust. Suureneb ka Venemaa võime huvidega manipuleerida ning jõupoliitikat arendada, eriti oma endises mõjusfääris. Kui Euroopa institutsioonid ei seisa kindlalt oma väärtuste eest, on reaalne oht, et Euroopa ühtsus ja solidaarsus ning inimõigustel ja rahvusvahelisel õigusel rajanev väärtuspõhi lihtsalt laguneb.
Kuuskümmend aastat tagasi loodud Euroopa institutsioonide arhitektuur ehitati üles rahu tagamiseks areneva külma sõja tingimustes. See on vastu pidanud ajahambale, elanud üle külma sõja võidu, ent pole kahjuks suutnud ära hoida teise tekkimist ega ka mitte sõjalist agressiooni ja ühepoolset rahvusvaheliselt tunnustatud riigipiiride muutmist. Tänaseks on soovunelmad ühesest kiirarengust demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi loomisel purunenud. Ent Euroopa solidaarsuse ja ühtsuse mudel on siiski kogu Euroopa Liidu naabruspiirkonnale märksa ahvatlevam kui Venemaa poolt pealesurutud hirmu- ja jõualternatiiv.
Kakskümmend aastat pärast Berliini müüri lagunemist oleks Euroopa Nõukogul paslik läbi vaadata liikmesriikide suutlikkus ja tahe koos edasi minna. On üsna selge, et üheksakümnendate aastate mõõdupuuga jätkata ei saa. Viimane põhines eeldusel, et kiituskiri Euroopa Nõukogus avab uksed Euroopa Liidu kõrgemasse kvalifikatsioonikooli. Ent täna ei ole ei Euroopa Liit valmis uusi liikmeid vastu võtma ja ega kõik Euroopa Nõukogu riigid soovigi sinna kuuluda. Rohkem kui kunagi varem on Euroopal oluline päästa oma väärtushinnangud.
Täna on põhiküsimus, KUIDAS koostööd jätkata. Kindlasti mitte piitsa ja prääniku meetodil, vaid sügavuti riikidevahelise partnerlusega. Viimane eeldab muidugi esmalt vastastikust soovi ja valmisolekut koostööks, kuid ka märksa tugevamat arusaamist liikmesriikide stabiilsuse ja julgeoleku tagamisest kõigi kaasliikmete poolt, samuti Euroopa Liidu maade institutsioonilise kompetentsuse ja kogemuse ülekandmist naaberriikidele ning tööd konstruktiivse (riigilojaalse) opositsiooni kaasamiseks ja tsiviilühiskonna edendamiseks.
Töötada tuleb evolutsioonilise, mitte revolutsioonilise murrangu nimel. Värviliste kangelaste asemel peab tulema kriitiline mass töömesilasi, kes suudavad ühiskondi üles ehitada.
I.-T. O.
Seotud artiklid
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid
Juuli algul toimunud parlamendivalimised Prantsusmaal tõid kaasa patiseisu, kus ühelgi erakonnal pole selget teed valitsuse moodustamiseks. Vasakliit on lõhestunud Venemaa ja Ukraina küsimuses, nii on sotsialistid ja rohelised välispoliitikas enam president Emmanuel Macroniga ühel meelel, ent vasakradikaalse Jean-Luc Mélenchoni erakond ei võta Venemaa ohtu tõsiselt. Vastasääres kogus jõudu Marine Le Peni Rahvuslik Liikumine.