Euroopa Liidu uus nägu

Mis muidugi Euroopa Liidust – viimane on kehastanud seni vähemalt ajakirjandusele igavuse võrdkuju – viimastel aastatel rääkides on õige.

Draama mõisteid kasutab ka van Middelaar ise. Nii nendib ta, et Euroopa Liidu analüüsimiseks ei piisa tavalisest teljest „supranatsionalism“ vs. „valitsustevahelisus“. Ja edasi tulebki mängu draama. Nimelt saab Middelaari järgi Euroopa Liidu tegevust analüüsida draama mõisteid kasutades – lavatagune depolitiseeritus (ehk otsused tehakse kuskil ametnike poolt), laval toimuv parlamentarism (ehk Euroopa Komisjon peaks muutuma Euroopa Parlamendi poolt ametisse pandud valitsuseks) ja laval toimuvad liikmesriikide juhtide kohtumised (summitry). Kõik kolm suunda võitlevad omavahel võimu pärast ja pole sugugi selge, mis peale jääb.

Middelaar kõneleb veel Euroopa Liidu kontekstis  Uus-Meremaa teadlasest John Greville Agard Pocockist, kes tõi poliitikateadusse mõiste „Machiavelli moment“. See moment tekib siis, kui uus vabariik esimest korda satub silmitsi ohuga oma ideaalide ja institutsioonide stabiilsusele. Euroopa Liidule saabus see moment koos majandus- ja rahanduskriisi, rändekriisi, Brexiti ja Donald Trumpi saamisega USA presidendiks. Küsimus ongi, kuidas talitab Euroopa Liit edasi.

Machiavelli mängutoomine on väga tänuväärt tegevus. Enamasti on Euroopa Liidu valitsemist kujutatud millegi klaaskappide taga toimuvana, kus tegelikust maailmast puudub euroametnikel ettekujutus ja tegemist on suure bürokraatliku, väljaspool võimumehhanisme aset leidva harjutusega. Tegelikkuses toimuvad võimumängud ka suletud uste taga ja van Middelaar ise asja sees olnuna oskab seda mängu kirjeldada.

Juba Henry Kissinger kirjutas oma raamatus „Maailmakord“, et Euroopa Liidu usk valitsemisse administratiivsete vahendite abil ei tööta. Ajaloos teevad poliitikat ikkagi isiksused, mitte bürokraatlikud institutsioonid. Van Middelaari raamat on Kissingeri ütluse elav tõestus.

Sest senine Euroopa Liidu bürokraatlik masinavärk osutus jõuetuks nii euro- ja rändekriisi, Ukraina kriisi, Brexiti kui Donald Trumpi saamise ees USA presidendiks. Tuli improviseerida.

Loetletud kriisidest oskab van Middelaar vast kõige paremini kirjeldada eurokriisi. Eestlasena on seda iseäranis huvitav lugeda – 2010. aastal, kui Eesti saamiseni euroala liikmeks jäid loetud päevad, oli euroala ise kokkukukkumise äärel (või nii vähemalt annab van Middelaar  mõista). Vabalt võinuks juhtuda, et 2011. aastaks, mil Eesti ühines euroalaga, poleks viimast enam eksisteerinud. Kuid selleks, et eurokriis ületada, vajas Euroopa Liit midagi, mis jääks väljapoole Euroopa Liidu õigust. See õnnestus, loodi mehhanism, mis aitab hättajäänud riike.

2010. aastal, kui Eesti saamiseni euroala liikmeks jäid loetud päevad, oli euroala ise kokkukukkumise äärel (või nii vähemalt annab van Middelaar mõista).

Machiavelli moment tuli vast eredaimalt esile seoses Ukraina kriisiga, mis algas 2014. aastal ja pole tänaseni lõppenud. On ju üldteada tõde, et Euroopa Liidul puudus välispoliitika par excellence ja seni oli Euroopa Liit ajanud poliitikat laienemiste kaudu, st riigid tahtsid Euroopa Liiduga hästi läbi saada, sest lootsid ühel päeval ise ühendusse kuuluda. Venemaa kummutas säärase arusaama ja tegi Euroopa Liidule karmilt selgeks, et senine lähenemine ei toimi. Osalt oli van Middelaari käsituses ka tegemist asjaoluga, et ikkagi – vaatamata varasemale Gruusia sõjale – valitses Brüsselis fukuyamalik arusaam maailmast kui ajaloo lõpust.

Sama lugu oli Brexitiga. Eitades küll plaani Euroopa ühendriikide loomiseks, nendib van Middelaar kiretult, et senine Euroopa Liidu lõimumismudel taandus sõnapaarile „veel mitte“ (not yet). Selmet öelda millegi kohta „ei ole“, kasutab eurokõnepruuk väljendeid „veel ei ole“, „veel mitte“, andes niiviisi justkui mõista, et ikkagi liigutakse ühise eesmärgi poole. Brexit tegi säärasele mõtteviisile lõpu. Ühendkuningriigi otsus lahkuda Euroopa Liidust oli lõplik, samuti tekkis küsimus, kuidas vältida doominoefekti ja ühendust koos hoida.

Raamatu lõpuosas pöördub van Middelaar tagasi algse analüüsimudeli juurde ja nendib, et Euroopa Liidul on puudunud säärane valitsus nagu liikmesriikidel. Euroopa Komisjoni on küll peetud mingis mõttes Euroopa Liidu valitsuseks, kuid komisjon ei saa oma volitusi otse Euroopa Parlamendilt. Van Middelaar pakub ka, et Euroopa Komisjoni võiks käsitada Euroopa Parlamendi teise kojana – kohana, kus kõik liikmesriigid on võrdselt esindatud, ent samas ei muuda senine otsusmehhanismi keerukus ja volitused Euroopa Komisjoni võrreldavaks USA Esindajatekoja Senatiga.

Siiski on kõige huvitavam valitsusest rääkides van Middelaari tõdemus, et kuna Euroopa Liidul puudub korralik valitsus, pole ka korralikku opositsiooni. Oponeerida saab millelegi, mis on reaalselt olemas, kuid Euroopa Liit on algusest peale üles ehitatud bürokraatliku harjutusena, kus poliitilisel opositsioonil pole kohta. Ehk siis osa Euroopa Liidust on olnud karmilt depolitiseeritud. Ent nüüd on saabunud tõehetk – igasugune poliitiline protsess pole võimalik ilma opositsioonita, sest poliitiline pinge loob uusi võimalusi ja võimuvõitlus – Machiavelli! – on selle protsessi loomulik osa. Pole siis imestada, et opositsioon on suundunud liikmesriikide valitsuste vastu, kes on kodupubliku käes justkui pantvangis.

Van Middelaar on ehk ülemäära optimistlik, rääkides, et Euroopa Liit on nüüdsetest kriisidest välja tulnud. Ukraina kriis kestab edasi, rändekriis on küll taandunud, kuid ikkagi olemas ja mõrad liikmesriikide vahel on kohati päris suured. Pealegi – tundub – arvab ta, nagu peaks opositsioon olema ikkagi euromeelne, aga vähe on juttu sellest, mida teha inimestega, kes soovivadki Euroopa Liidu lammutamist.

Sellegipoolest võib van Middelaari raamatut soovitada. Tegemist on nn insider’i kirjutisega, mis aga suudab Euroopa Liitu analüüsida ka väljastpoolt tuleva pilguga.