Euroopa Liidu strateegiline kompass: kas ravim strateegilisele kärbumisele?

„Meie, eurooplased, peaksime oma saatuse enda kätesse võtma.“ Pidades silmas raskusi, mida Euroopa Liidule valmistasid USA president Donald Trump, Brexit ning kriisid maailmajaos endas ja selle ümber, iseloomustas Angela Merkel nende sõnadega tabavalt meeleolusid, mis 2017. aastal Euroopa pealinnu valdasid. 

Lauset on sestpeale rohkesti korratud ning edasised rahvusvahelised arengud alates Hiina relvatärinast enda lähinaabruses kuni Venemaa tekitatud konfrontatsioonini Ukrainas on tugevdanud veendumust, et ELi väidetavasti ühises välis- ja julgeolekupoliitikas on vaja rohkem ühtsust. Ja et nii liikmesriigid kui ka ELi institutsioonid peavad enam panustama suutlikkusse strateegilisel tasandil mõelda, otsustada ja tegutseda – „partneritega üheskoos, aga vajadusel omaette“, nagu kõlab Euroopa strateegilise autonoomia juhtlause.

Kuna geopoliitilised muutused koguvad hoogu, kinnitatakse vajadust kollektiivse tegutsemise järele üha nõudlikumalt ja veenvamalt. Surve Euroopale tugevneb mitmelt poolt ning üksikute liikmesriikide suutlikkus hakkama saada on kahanemas. Strateegilise kärbumise tõttu on Euroopa ohus, nagu välisasjade kõrge esindaja Josep Borrell on mitu kuud tunnistanud. 

EL ei saa tõesti jääda kõrvaltvaatajaks üha teravama konkurentsiga strateegilises keskkonnas, kus ta alati peab oma põhimõtteist kinni, ent harva etendab tähtsat rolli. EL peab oma huve kaitsma, end maailmas näitama ning oma naabruses ja koos partneritega julgeolekut edendama. Küsimus on, kas välja pakutud poliitikad sobivad ELi praeguse kursi parandamiseks.

Poliitilised algatused

Praegune Euroopa Komisjon, kes nimetab ennast geopoliitiliseks, on Euroopa strateegilise autonoomia tugevdamiseks koostanud auahnete eesmärkidega tegevuskava, milles loetletakse sõltuvusi ja nõrkusi ning esitatakse julgeid algatusi majanduse digistamiseks ja rohestamiseks, Euroopa tööstuspoliitika taaselustamiseks ja energiaallikate mitmekesistamiseks. 

Maailmas, kus varem majandushuvide valda kuulunud küsimused, nagu transport ja side (5G), on paisatud suurriikide rivaalitsemise areenile, võivad Euroopa Komisjonile antud volitused ning kahe triljoni euro suuruse eelarve haldamine seitsme aasta vältel (2021–2027) tõepoolest aidata ELi rahvusvahelist positsiooni paremini defineerida. Igatahes oleks komisjonist mõistlik, kui ta oma strateegilises kommunikatsioonis ilmutaks tagasihoidlikkust valdkondades, kus ta ei suuda ootusi täita.

Kaitsekoostöösse oli 2016. aasta ELi globaalne strateegia juba toonud uue alguse. Peale kaitsekulutuste suurendamise, et jõuda NATOs kokkulepitud kahe protsendi eesmärgini, pole strateegia üksnes alustanud liikmesriikide võimete arengukavade omavahelist seostamist Euroopa Kaitseagentuuri jälgimisel. Kaitsekulutusi tõhustatakse ja leitakse koostööst sobivaid projekte kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise abil. 

Uus hingamine on samuti tähendanud aeglast, kuid pidevat edenemist alalises struktureeritud kaitsekoostöös, millega suurendatakse Euroopa relvajõudude võimeid ja koostegutsemisvõimet. 61 projektist enam kui kolmandik saab algkapitali muuhulgas otse ELi eelarvest. Euroopa Kaitsefondi kaudu haldab seda Euroopa Komisjoni uus kaitsetööstuse ja kosmose peadirektoraat.

Kuigi paljud algatused keskenduvad võimete arendamisele ja kaitsetööstuste koostööle, on kujuneva Euroopa Kaitsekoostöö Liidu strateegiline mõõde samas üpris unarusse jäänud. Seda ajal, mil ELil on praegu Aafrikas ja lähinaabruses käsil seitse sõjalist operatsiooni ja 11 tsiviilmissiooni. ELi kehtestatud majandussanktsioonid Venemaale viimase põhjendamatu ja täiemõõdulise sissetungi eest Ukrainasse ning lubadus anda Ukrainale 450 miljonit eurot sõjalist abi surmavate relvade hankimiseks võivad tähistada pöördehetke Euroopa rahuprojektis. Kuid peamiselt peamiselt Lääne-Euroopas asuvad ELi liikmesriikide juhid peavad endalt küsima, kuidas nad Putini kavatsusi nii halvasti ennustasid.  

Surve Euroopale tugevneb mitmelt poolt ning üksikute liikmesriikide suutlikkus hakkama saada on kahanemas.

2020. aasta juunis tegid liikmesriigid kõrgele esindajale ülesandeks alustada kahe aasta pikkust arutelu strateegilise kompassi loomiseks, millega juhitaks ELi globaalse strateegia julgeoleku- ja kaitsemõõtme teostamist. Strateegilise kompassi eesmärk on esitada tegevusjuhiseid, kuidas EL oleks julgeolekupakkujana tõsiseltvõetavam. Seejuures on tähtsaimaks osutunud neli valdkonda: kuidas EL haldab kriise, kuidas ta parandab oma vastupanuvõimet, võimete arendamine ja strateegilised partnerlused.

2021. aasta novembris esitati Euroopa Liidu Nõukogule visand, mis rajanes kõige esimesel ühishinnangul ohtudele ja katsumustele, millega EL kokku puutub. Teksti on hiljem parandatud, et see kajastaks halvenevat läbisaamist Venemaaga ja Hiina sõjalise võimsuse kasvu. Strateegilise kompassi lõplik tekst kavatsetakse Euroopa Ülemkogule esitada 2022. aasta märtsis, ent rahvusvaheliste suhete heitlikkuse tõttu ei tohiks välistada teksti edasist muutmist või vastuvõtmise kuupäeva edasilükkamist.

Strateegilise kompassi loomine

Arvestades reaalpoliitika taastärkamisega, mida iseloomustavad tehingupõhine lähenemine, pidevalt muutuvad partnerlused, vastastikuste majanduslike sõltuvuste poliitiline ärakasutamine, hübriidsõjad ning rünnakud inimkonna ühisvaradele, tunnistatakse dokumendi kavandis vajadust Euroopa totaalkaitse järele, mis rajaneks kõikehõlmaval arusaamal julgeolekust. 

Kuigi EL eelistab ka edaspidi dialoogi, mis on orienteeritud mitmepoolsetele lahendustele, on ülimalt selge, et Euroopa Liit peab tugevdama oma kaitse- ja ekspeditsioonivõimet ning investeerima uutesse tehnoloogiatesse, et vajaduse korral diplomaatiat jõuga toetada. Strateegilisest kompassist oodatakse, et ta siin näpunäiteid jagaks. Raskusi valmistab see, kuidas nii kõrgete eesmärkide saavutamiseks raha koguda.

Seal, kus on vaja täiendavaid võimeid, tuleb leida partnereid, kes annaksid luureandmeid, vägesid ja varustust. Siin on otsustava tähtsusega transatlantilised suhteid, aga ka läbisaamine brittidega. Pärast Brexitit nõuavad Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vahelised suhted välis- ja julgeolekupoliitikas tugevamaid ning paremini struktureeritud dialoogi- ja koostöömehhanisme. 

Kuna samal ajal toimub arutelu, mille eesmärk on koostada NATO-le 2022. aasta juuniks strateegiline kontseptsioon, peaks kaasnev ELi-NATO deklaratsioon piisava detailsusega näitama, kus ja kuidas saavad kaks organisatsiooni teineteist ühiste huvide nimel täiendada. Neid eesmärke arvestades peaks strateegiline kompass esitama konkreetse ja realistliku vastuse, milline tegija julgeolekus EL soovib olla.

Elluviimine, elluviimine, elluviimine

Kui oletada, et liikmesriikidel on olemas poliitiline tahe, mida küll ei saa endastmõistetavaks pidada, peab otsustusprotsess strateegilises kompassis seatud kõrgete eesmärkide usutavaks täitmiseks olema tõhus. Kui ELi institutsioonid ja liikmesriigid soovivad välistele kriisidele ja konfliktidele terviklikult vastata, on neil vaja kogu ühist tööriistakasti paindlikult ja tulemuslikult kasutada. See hõlmab vajadusel kiiret ja otsustavat jõu kasutamist, lahendamaks delikaatselt ja püsivalt tülisid. 

Rivaalide, nagu Venemaa ja Hiina lõhestamistaktikast on palju kõneldud. Ent kunagi ei tohiks alahinnata ELi halvavat kalduvust end ise lõhestada.

Põhimõtteliselt pakub strateegiline kompass võimalust pääseda tardumusest, mis on ELi välispoliitikat liigagi kaua pärssinud. Kui lõpptekstis suudetakse selgeks teha, kuidas EL leiab tasakaalu huvide, eesmärkide ambitsioonikuse ja kaasavuse vahel, oleks ELil tervikuna lihtsam leppida kokku kompromissides, mida kriisisituatsioonides kiire ja resoluutse tegutsemise nimel on vaja sõlmida, ning defineerida, mil viisil ja millises ulatuses kompenseerida kahjusid.

Et strateegilise kompassi koostamine annaks tulemusi, ei tohiks see tugineda ainuüksi ELi täitevorganitele ja eelarvele. Lõppdokumendi peaksid heaks kiitma liikmesriigid, kellele kuulub lõviosa pädevusi, eelisõigusi ja ressursse.

Strateegilise kompassi peaks heaks kiitma Euroopa Ülemkogu, eelistatavalt „otsusena“, nii et seda saaks Euroopa Liidu Nõukogus ellu viia kvalifitseeritud häälteenamusega.

Kas valimised kõigutavad vaekausse?

Strateegilise kompassi, tegelikult kogu ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika nõrk koht selles seisnebki. Rivaalide, nagu Venemaa ja Hiina lõhestamistaktikast on palju kõneldud. Ent kunagi ei tohiks alahinnata ELi halvavat kalduvust end ise lõhestada. Konsensuse otsinguil teineteise pantvangi võtmine juhib paratamatult väikseima ühisnimetajani. Seda silmas pidades on ELi kindel vastus Venemaa täiemõõdulisele sõjale Ukrainas tervitatav ja vajalik muutus.

Pärast kaheaastast mõttevahetust strateegia üle ei hakka ju liikmesriigid enam eitama, et arukas oleks pidada Euroopa ühishuve ka enda omaks? Kindlasti nad ei vaidleks vastu sellele, et ühises välis- ja julgeolekupoliitikas tuleks otsuste tegemisel rakendada sagedamini kvalifitseeritud häälteenamust, pidades meeles, et nad saavad viidata lepingule, mis tagab võimaluse hädapidurit tõmmata, kui on vaja kaitsta elulisi riiklikke huve?

Praeguse olukorraga rahulolematuid valitsusi, kes nõuavad kvalifitseeritud häälteenamuse laiemat kasutust Euroopa Liidu Nõukogus ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimuste üle otsustamiseks, on aina rohkem. Võib-olla nihutab Venemaa agressioonist tingitud ühtsus ning peatsete Prantsuse ja Ungari valimiste tulemused või hoopis Euroopa tulevikukonverents vaekausse ning tähed Euroopa taevalaotusel joonduvad.

Kui strateegiline kompass ei saa liikmesriikidelt entusiastlikku heakskiitu, võib see jääda surnud kirjatäheks, mis ei loo liikmesriikidele ühist strateegilist kultuuri ega too kaasa kursiparandust, mida EL vajab, et ebakindlas maailmas oma huve kaitsta ja edendada.