Euroopa julgeolek ja selle piiratus

EDCst midagi välja ei tulnud ja sedasamadel põhjustel, miks praegugi on ühtne välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) nii visa kujunema: ELi liikmesriigid pelgavad jätta riigi üht kõige suveräänsemat otsust – otsust minna sõtta – kellegi teise teha.

Kaasaegse riigi kujunemislugu ulatubki 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahuni, sest siis ja seal lõpetati 30 aastat kestnud katoliiklaste ja protestantide sõjad lepinguga, mis sätestas riigi suveräänsuse põhimõtted: eeskätt ja alguses tähendas see õigust ise määrata, milline on riigis usk (cuius regio, eius religio). Varem oli riik usu teenistuses ehk riigid sõdisid usu nimel, pärast seda muutus riik tasapisi asjaks iseeneses, lähtudest arusaamast, et kõik, mis toimib riigi sees, on ta enda asi, vägivald on riigi monopol, riigid sõdivad riikide vastu ja kõik muu vägivald, mis on riigi poolt sanktsioneerimata, kvalifitseeritakse kriminaalsuseks.

Kaasaegse riigi looja oli kardinal Richelieu, keda laiem üldsus tunneb kui Alexander Dumas “Kolme musketäri” kurja geeniust. Richelieu oli kuninga minister. Ta oli ainus minister, tänapäeva mõistes peaminister, ent teiste ministrite – ja ministeeriumide puudumisel oli Richelieu ainus minister. Tema oli see, kes adus, et riiki tuleb tugevdada, juhul kui tahetakse ellu jääda. 17. sajandi tingimuses, kus sõjapidamisest sai riigi monopol ja ühtlasi väga kallis ja suurt riiklikku infrastruktuuri nõudev ettevõtmine, alustas kardinal moodsa riigi ülesehitamist. Ja päris loogiliselt sai minister Richelieust peaminister, kui ta mõistis, et lisaks temale on vaja ka teist ministrit, s. o sõjaministrit. Sellest kasvas arusaam, et kaasaegne riik vajab ka teist kaasaegset nähtust, nimelt valitsust, sest minimaalriigist, kus valitsemist korraldas vaid üks minister, enam ei piisanud. See arusaam laienes sõjaministeeriumilt ka teistesse valdkondadesse nagu majandus, rahandus jne, ent oluline on, et kõik muud ministeeriumid loodi Euroopa riikides just sõjaministeeriumi eeskujul.

Oli teinegi riigi teket soodustav moment, nimelt revolutsioon Euroopa sõjanduses. Ilmusid tulirelvad – musketid ja kahurid, mis lõpetasid kindluste valitsusaja ja tegid sõjad palju verisemaks. Enam ei tegeldud linnade piiramisega nagu keskajal vaid mindi üle (või õigemini tagasi) sõjavägede suurlahingute juurde. Kuna võit sõltus vägede ülekaalust, siis on just 30aastase sõja ajal täheldatav sõjavägede hüppeline kasv: kui varem oli sõjavägi paari tuhande meheline, siis 30aastase sõja ajal oli Tartu ülikooli asutajal Gustav Adolfil 175 000 relvis meest. Suured üksused kindlustasid võidu, kuid nende kokkukogumiseks ei piisanud enam ühe või teise vürsti isiklikust rahakotist, see eeldas juba mastaapselt korraldatud logistikat, sõjatööstust ja selleks vajaliku maksukorjamissüsteemi loomist.

Seda sai teha vaid riik, millel oli ressursse tööstuse ja elanikkonna mobiliseerimiseks, konkurentsist langesid välja väiksed vürstiriigid või need, kes sõjapidamiseks vajalikku riiklikku infrastruktuuri luua ei suutnud.

II

Naastes Euroopa Liidu katsete juurde luua endale välis- ja julgeolekudimensiooni ning sellele lisaks ka kaitsesüsteemi, näeme, et areng on olnud eelkirjeldatud riigiehitamise protsessile vastupidine: kõrgel tasemel ja mastaapselt tegeldakse kõige muuga peale kaitse ja julgeoleku. Euroopa Liidu direktoraatide ja volinike süsteem katab kõiki valdkondi, mis moodsas riigis on olemas, peale tähtsaima riikliku atribuudi: kaitsekorralduse. Miks? Sest suveräänsetest riikidest koosnevale Euroopa Liidule on liikmesriigid valmis loovutama pea kõike, välja arvatud seda, mis on riikluse alus, ehk sõjapidamist. On tähenduslik, et ka praegu ei kuulu paarikümne analüütikuga niinimetatud Solana kontor ehk ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja büroo mitte Euroopa ühishuvisid esindava Euroopa Komisjoni juurde, vaid asub ikkagi Euroopa Liidu Nõukogu juures, ehk liikmesriikide struktuuris. Teiste valdkondade nagu kalanduse, põllumajanduse, kaubanduspoliitika ja ka ühisraha puhul on liikmesriigid adunud, et suveräänsuse jagamine ja solidaarsus teiste Euroopa riikidega toob vaid kasu. Isegi suurim liige Saksamaa on globaliseeruvas maailmas vaid väike riik ja mahajäetud Saksa mark poleks kunagi saanud nii võimsaks valuutaks kui on euro.

Ent kaitse ja julgeoleku puhul on Euroopa riigid keeldunud oma suveräänsust jagamast. Tuleb ka tunnistada, et kuni viimase ajani oli see otsus igati ratsionaalne. Esiteks kattus NATO piisavalt ELi liikmeskonnaga, nii et julgeoleku pärast muretseval Euroopal oli lahendus olemas. Suveräänsuse jagamine NATOs ei häirinud eriti kedagi (kui välja arvata de Gaulle’i pirtsakas väljatõmbumine kaitseplaneerimiskomiteest 1967. a), sest vaenlase kuju, võimed ja kuritahtlikkus oli igaühele teada. Selle taustal oli igati loogiline Euroopa küsimus: “Milleks on Euroopal vaja oma, NATOga paralleelset kaitsestruktuuri?”

Viimased viisteist aastat on aga sellise kontseptsiooni purustanud. Lisaks tüdimuseni leierdatud ideele, et enam pole idast Venemaa näol mingit ohtu, on toimunud ka tunduvalt tähtsamad muutused; muutunud on sõjapidamine ise, võrreldes sellega, kuidas seda on mõistetud 17. sajandi keskpaigast. Kontseptuaalselt võiks ütelda, et riigi monopolile vägivalla kasutamise osas on tekkinud tõsine konkurents. Ohud julgeolekule, mis Vestfaali rahust saati tulid peaaegu eksklusiivselt teistelt riikidelt, tulenevad nüüd hoopiski mujalt… ja mitte ainult terrorismist.

Viimasel viieteistkümnel aastal on Euroopa kõige elementaarsemate julgeolekuküsimuste lahendamisel pidevalt läbi kukkunud: tapatalgud kohe Euroopa külje all Bosnias, Horvaatias, Kosovos, Tšetšeenias ning susisevad või külmutatud konfliktid Makedoonias ja Moldovas on saanud ajutise ja pooliku lahenduse (kui üldse) mitte tänu eurooplastele, vaid tänu USAle. Loogiline oleks olnud, et nimetatud probleemide lahendamise initsiatiiv tulnuks Euroopast, ent tuleb piinlikkusega tunnistada, et Euroopa ei teinud peaaegu midagi ning jäi ootama, et USA tuleks ja sekkuks. Üksikutel Euroopa riikidel puudus piisav tahtmine või jõud midagi teha, ent ka ELina ehk ühiselt ja resursse jagades polnud needsamad riigid nõus diplomaatiast kaugemale minema. Isegi kui oleks olnud tahtmist midagi teha, siis ühist koordineerivat jõudu ikkagi polnud. Kui on mingi lahendus leitud, siis eeskätt tänu veel säilinud kohustatuse tundest tulenevale USA sekkumisele.

Toosama USA toetus, nagu oleme tõdenud Iraagi sõjast saati, on aga kadumas. USA poliitikud pole enam nii Euroopa-meelsed, aga ka USA valijate seas on haihtumas too solidaarsustunne, mis näiteks käivitas niinimetatud õhusilla, mis päästis Berliini NSV Liidu blokaadi eest, või pidas enesestmõistetavaks, et USA hoiab Euroopas 200 000 sõdurit, keda võimaliku Nõukogude rünnaku puhul oodanuks kindel surm. Lisaks, vaatamata sellele, et USA kaitsekulutused ületavad kogu ülejäänud maailma riikide kaitsekulutuste summa, pole USA-l lihtsalt piisavalt palju sõdureid, nagu tõestab USA Rahvuskaardi üksuste Iraagis teenimise pidev pikendamine. See tähendab, et kui nüüd peaks midagi Balkanil või meie uute naabrite hulgas lahti minema, pole meil enam millelegi loota.

Meid ei ohusta ainult tapatalgud naabruskonnas. Kui mõnes suuremas naaberriigis peaks toimuma katastroof või sõda, ohustaks see Euroopat miljonite võimalike põgenikega. Euroopat ümbritsevad provisoorsed või seesmiselt nõrgad ja halvasti toimivad riigid nagu Albaania, Moldova ja Ukraina, kust niikuinii tuleb igal aastal illegaalseid majandusimmigrante, muutuksid kollapsi korral lausa immigratsioonipumpadeks. Enne külma sõja lõppu hoidis noid riike koos repressiivaparaat, viimase kadumise puhul jäi sageli riigist alles vaid kest ning okastraadi puudumisel kasvas väljaränne hüppeliselt. Ei ole mõtet end petta, et see meid ei puuduta ja et nood migrandid niikuinii läheksid meist mööda, Saksamaale. Kui meie heaolu tõus jätkuab, võime ise leida end ütlemas analoogselt Mauno Koivistoga sama, mis meile kunagi nii ebameeldivalt kõlas: ta eelistab Eesti iseseisvusele NSVLi püsimist ja stabiilsust. Meie ütleksime näiteks, et eestlased eelistavad, et Valgevene stabiilsus säiliks ja Lukašenka on parim stabiilsuse garantii”.

Meie ülesanne eurooplastena on leida euroopalikke lahendusi oma turvalisuse tagamiseks ja parem on seda teha praegu, enne kui sündmused sunnivad meid ette võtma drastilisi, läbimõtlemata ja inimvabadusi piiravaid samme, nagu on juhtunud USAs.

Ja lõpuks terrorism. Nagu mitmed on osutanud, on väljend “sõda terrorismi vastu” intellektuaalne nonsenss. Terrorism pole riik ega vaenlane, vaid sõjapidamisviis. Protest, et nii ei tohi teha, meenutaks keskaja aadlikke, kes protestisid tulirelvade vastu, kuna isegi aadliseisusest rüütlit võis tabada lihtsa sõduri kuul, või Briti armee proteste Ameerika iseseisvussõjas, et ameeriklased tulistasid puude ja kivide tagant ega järginud sõjapidamisreegleid, mis nägid ette üksteise tulistamist lagendikule ülesrivistatult.

Me oleme kõik nördinud, et üks Vestfaali rahu järgseid põhireegleid säästa tsiviilelanikkonda on hüljatud ning tsiviilelanikkonna ründamisest on saanud eesmärk. Ent selle vastu protesteerimine ei vii kaugele. Tuleb oma alustõed ümber hinnata, küsida endalt, kas suveräänne riik on parim viis kaitsta end uute ohtude eest. Või täpsemalt, kas meie väärtushinnangud lubavad meil naasta enam täieliku suveräänsuse juurde – teisisõnu, kas tahaksime riiki, mis oleks nii suveräänne, et lõikab end teistest ära, sest see ju oleks ainus viis vanamoodi end terrorismi ja lagunedes põgenike voole vallandavate riikide eest kaitsta? Autarkia ei töötaks julgeolekulahendusena niikuinii, sest see tähendaks ka NATO hülgamist. Ilmselt nii suveräänsed me olla ei taha.

III

Niisiis olemegi inimõigusi austavate, vabadust hindavate avatud eurooplastena sunnitud leidma uutele ohtudele uusi lahendusi. Dokument “Euroopa julgeoleku strateegia”, millest kirjutab suursaadik Hartelius, ongi esimene katse liikuda selles suunas, kuigi paraku on see katse piiratud, kammitsetud liikmesriikide soovimatusest loobuda suveräänsusest Euroopa nimel. Probleem on tegelikult palju sügavam. Omaette näide selle kohta, kuidas oleme kinni vanas ajas, on ÜRO Julgeolekunõukogu, kus kahel ELi liikmesriigil Suurbritannial ja Prantsusmaal on vetoõigusega alaline koht. 60 aastat pärast viimast suurt sõda on selle sõja võitjariigid endiselt ÜRO tüüril, samal ajal kui Indial, Jaapanil, Brasiilial ja Saksamaal – loomulikult ka Euroopa Liidul – pole Julgeolekunõukogus alalist kohta. Ei Suurbritannia ega Prantsusmaa pole nõus Euroopa ühiskohale midagi loovutama.

Kahjuks ei saa selline olukord kesta. Euroopa areng on kulgenud kui sisemiste piirangute kaotamise lugu, alates kaubandustõkete kõrvaldamisest ja ühisturu loomisest kuni inimeste passita liikumist võimaldava Schengeni leppeni 1990. aastate lõpul, millega ühinevad varsti ka Eesti ja teised uued liikmed. See viimane, mis on ELi üks populaarsemaid poliitilisi käike, tõstab aga suuresti Euroopa haavatavust ja vähendab meie julgeolekut. Nagu on juba korduvalt kogetud, liiguvad korra juba Euroopasse sisse saanud terroristid või illegaalsed immigrandid, samuti ka vene, ukraina ja albaania maffia, täiesti takistamatult läbi Euroopa. Teisisõnu, need väärtused, mis on teinud Euroopast selle, mis ta on praegu, on ka meie haavatavuse põhjus.

Kuidas siis arendada julgeolekut, kui riigid ei taha oma suveräänsust jagada, aga rahvas tahab suveräänsusest loobumist (ä la Schengen) ka nautida? Seda ei saagi teha. Kui Euroopal (ja ka Ameerikal) on tänu NATO kogemustele teatud valmisolek mõelda sellele, et sõjalist jõudu saab ka ühiselt arendada, siis praegused ohud ei eelda üldjuhul sõjaväe tegutsemist, vaid pigem luure, politsei, piirivalve ja vastuluure koostööd. Ja seda ei taha peaaegu keegi. Kui riigid nagu Itaalia (muuseas Rocco Buttiglione eestvedamisel) sõdisid lõpuni nii lihtsa ja elementaarse asja nagu üleeuroopalise arreteerimiskäsu loomise vastu, kuidas siis loota, et riigid hakkavad oma riigisaladusi omavahel jagama, oma šifreid ja jälitamisprotseduure teistele avama?

Nii masendav kui see ka on, hoidume me jätkuvalt suveräänsuse jagamisest just neis valdkonnis, kus läbikukkumine tähendab kõige suuremat kahju. Need, kes sellest vajadusest aru saavad, on üldiselt ka arvamusel, et vaid suurem katastroof, millele mõeldagi ei tahaks, on see katalüsaator, mis viib luure, vastuluure ja muu sarnase üleeuroopalise koordineerimiseni. Kui luure kuulumine vaid rahvusriigi pädevusses tundub enamikule riikidele enesestmõistetavana, siis tasuks mõtelda, mis oleks, kui nii oleks olnud USAs. Praeguse Euroopa olukorra analoogi näeksime USAs juhul, kui iga osariik tegeleks terrorismivastase võitlusega omaette: näiteks Maailma Kaubanduskeskuse pommitamist uurinud New Yorgi osariigi luure vahendaks oma teadmisi Pentagoni lennurünnakut uurivaile Virginia osariigi kolleegidele vaid väga kitsilt ja pika hambaga. USAs loomulikult nii ei ole, ent Euroopas on see enesestmõistetav. Ja tegelikult on olukord hullemgi. Ühes äsja ilmunud Euroopa terrorismivastase koostöö uuringus toodi ära episood, kus terroristi otsiva Briti luure MI6 palvele saada oma teise riigi kolleegidelt informatsiooni ei reageeritud, kuna palve oli “vales” (st inglise) keeles kirjutatud.

Oleme kõikjal Euroopas nii kinni abstraktse suveräänsuse fetišeerimises (võiks ju meenutada mõningaid meie erakondade loosungeid juunikuu Euroopa Parlamendi valimistel), et abstraktsioon on saanud tähtsamaks kui riigi esmane ülesanne kaitsta oma inimesi. Uskudes, et suveräänsuse aksioom on nii tähtis, et välistab uued kaitsevormid, võime end leida samas olukorras kui Teise maailmasõja Poola ratsavägi, kes tormas Saksa tankidele vastu, või rahulolevad prantslased, kindlad oma Maginot liini kindluses, millest sakslased lihtsalt üle lendasid.

See kõik viib meid algusesse tagasi. Riik, nagu me seda praegu mõistame, sündis, kui sõjapidamine ja elanikkonna kindlustamine vanamoodi enam ei toiminud, vaid eeldas hoopis uutmoodi organiseerimist. Kui me räägime eestlase omariikluse-unistusest, siis see riik, millest unistasime, oli just see moodustis, mis leiutati 17. sajandil. Kui suveräänne riik oli vastus küsimusele, kuidas kaitsta end ratsavägede, püssimeeste, kahurite, hiljem ka pommitajate ja tuumarelva vastu, mis kõik olid vaid riikide käsutuses ja kasutuses, siis sõjapidamisviisi totaalsel muutumisel, mis nüüd on juhtunud, tuleb hakata ümber vaatama alustõdesid. Aina selgem on see, et vägivalla globaliseerumise ja tsiviilelanikonna märklauaks muutumise tingimusis ei täida senised julgeolekukonstruktsioonid enam oma esmaülesannet kindlustada elanikonna turvalisus. Meie ülesanne eurooplastena on leida euroopalikke lahendusi oma turvalisuse tagamiseks ja parem on seda teha praegu, enne kui sündmused sunnivad meid ette võtma drastilisi, läbimõtlemata ja inimvabadusi piiravaid samme, nagu on juhtunud USAs. Aega selleks vist palju ei ole. Paraku.