Enesessetõmbumine ehk Ungari välispoliitika argipäevad

Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste lõppemisel detsembris 2002 algas Ungari välispoliitikas uus ajaarvamine. Transatlantiliste organisatsioonide NATO ja ELiga liitumine oli olnud rahvuslike huvide seisukohast niivõrd tähtis, et oli sobinud pidevaks suunanäitajaks ning orienteerumispunktiks. ELi liikmesaatusega ei saanud mitte ainult tugevamaks, vaid ka uued ülesanded: praegu peaks Ungari välispoliitikal olema selge kontseptsioon, mis paneks paika, milleks kasutada Brüsselis saadud koha läbi tugevnenud positsiooni.

Paraku segas eesmärkide ja vahendite uut sõnastamist esialgu isegi mitu tegurit. Ühest küljest sundis kiiresti muutuv situatsioon, s.o transatlantilise liidu aluse, USA ning Saksamaa koostöö üle aegade tõsiseim kriis, Venemaa tugevnev regionaalne roll, NATO tähtsuse vähenemine, uut tüüpi väljakutsetele vastamise vajadus, Ungari välispoliitika ootamatult olukorda, kus tuli korduvalt teha otsuseid. Teisest küljest oli mainitud organisatsioonidega liitumisest saanud Ungarile nii üldiselt aktsepteeritud püüdlus, et isegi paljud välisministeeriumi aparaaditöötajad olid unustanud, et tegemist pole mitte lõppeesmärgi, vaid Ungari huvide elluviimiseks vajaliku vahendiga. Ja kolmandaks, Ungari välispoliitika oli teatud perioodidel sattunud omamoodi õnnetusse situatsiooni: sellest oli saanud isiklike ambitsioonide ohver, seejärel aga üha enam peaministri kommunikatsiooni- ja hiljem valimiskampaania vahend, seega siis sisepoliitika vang.

Kõigi nende põhjuste tõttu polnud Ungari diplomaatia pärast liitumisläbirääkimisi ELiga võimeline välja töötama või ellu viima Ungari huve hõlmavat kontseptsiooni. Ungari välispoliitilised siksakid kutsusid korduvalt esile arusaamatuse ka meie liitlastes.

Välispoliitilised siksakid

1. Huvide elluviimine Euroopa Liidus

Ungari välispoliitika on esialgu ELi süsteemis ainult vooluga kaasa ujunud. Pole olnud Ungari algatust mõnes olulises küsimuses, mille Ungari diplomaatia oleks suutnud ELi ühises välis- ja julgeolekupoliitika kooskõlastamismehhanismis lõpuni viia sel viisil, et see oleks peegeldunud nõukogu otsustes. Suurem aktiivsus oleks siiski väga vajalik, arvestades, et alles hiljuti toimusid kogu ELi seisukohast olulised sündmused Ungari naabruses Ukrainas, liitumisläbirääkimisi peavad samuti naabermaad Rumeenia ja Horvaatia, ning on katkenud lähenemiskõnelused Serbiaga. Ungari huvide elluviimise peaaegu täielik puudumine oli eriti silmatorkav Rumeenia liitumistingimuste määratlemisel. Ning peaminister Ferenc Gyurcsány pakutud kolmeaastane üleminekueelarve, mille ta esitas siis, kui kõnelused ELi 2007–2013 aasta finantsperspektiivi üle näisid olevat tupikus, tuli meie liitlastele ELis täieliku üllatusena ega leidnud toetust.

Ungari diplomaatia on loobunud võimalusest olla ka edaspidi Kagu-Euroopa sündmustes aktiivne osaleja ning nende kujundaja.

2. Suhted Ameerika Ühendriikidega

Ungari diplomaatia pole olnud viimastel aastatel suuteline selliseks tasakaalustatud suhtlemiseks Ameerika Ühendriikidega, mis oleks kooskõlas ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga. Lisaks pole ka meie enda transatlantiline orientatsioon kuigi järjekindel. Ungari on ühest küljest demonstreerinud oma transatlantismi osalemisega operatsioonis. Kuid 2005. aasta algul sulges valitsus Ungari suursaatkonna Bagdadis. Ungari välispoliitika oli vastuolus Ameerika seisukohaga ka Hiina relvaembargo lõpetamise küsimuses. Tollane sotsialistist peaminister Péter Medgyessi lubas 2003. aastal Hiinat külastades, et Ungari toetab relvaembargo lõpetamist. Sellega paralleelselt ei toetanud Ungari diplomaatia Ameerika liitlase Jaapani pürgimist ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks. Ja lisaks polnud Ungari esindatud Jaapanis korraldatud maailmanäitusel, küll aga kavatseb osaleda paari aasta pärast vastaval üritusel Hiinas.

3. Regionaalpoliitika

Välispoliitiline juhtkond on viimastel aastatel alahinnanud Kesk- ja Ida-Euroopa regiooni. Tulemusena on Visegradi riikide koostöö päädinud väga vähestes sisulistes algatustes. Ungari välispoliitika on vaevumärgatav Lääne-Balkani regioonis, Szegedi protsess vegeteerib, puudub Ungari visioon seoses Lääne-Balkaniga: ungarlased peaaegu ei osale selle saatust otsustavates rahvusvahelistes ühendustes, seda vaatamata asjaolule, et kõikjal eeldatakse Ungari olevat antud teemal enesestmõistetav kaasamõtleja. Passiivsus on eriti kahjulik ajal, mil Ungarist lõunas toimuvad ajaloolised muutused seoses Montenegro iseseisvumise või Kosovo staatuse reguleerimisega lähitulevikus. Ungari diplomaatia on loobunud võimalusest olla ka edaspidi Kagu-Euroopa sündmustes aktiivne osaleja ning nende kujundaja.

4. Rahvuspoliitika

2005. aasta 5. detsembril korraldati Ungaris referendum küsimuses, kas Ungari parlamendil tuleks tegelda väljaspool Ungari piiri elavatele ungarlastele topeltkodakondsuse andmisega. Rahvaküsitlusel osalenute arv ei ületanud jõustumiseks vajalikku künnist. Referendumil on aga selged välispoliitilised kaasmõjud, mille seas kõige tähtsam on fakt, et haihtusid Ungari valitsuse ning väljaspool Ungari piire elavate ungarlaste organisatsioonide usalduslikud suhted. Budapesti taganemisega kahanes loomulikult ka väljaspool Ungari piiri tegutsevate poliitiliste parteide suutlikkus oma huvide elluviimisel.

5. Suhted Venemaaga

Venemaa president Vladimir Putin tegi käesoleva aasta veebruaris visiidi Budapesti. Venemaa presidendi tulekuks Kesk-Euroopa pealinna oli vaja olulisi põhjusi. Venemaa riigipea käis näiteks Poola pealinnas pärast 1993. aastat uuesti alles aastal 2002. Pärast Boriss Jeltsini sümboolset külaskäiku 1992. aastal polnud Venemaa presidendid riigivisiidiga enam rohkem Budapesti austanud; ka peaminister oli siin käinud ainult kahel korral (esmakordselt 1994, seejärel 2003). Vladimir Putini visiidi taga on suure tõenäosusega Gazpromi plaanid Kesk-Euroopas. Kõige kõrgema taseme poliitilistel läbirääkimistel oli näiteks jutuks, et Ungari gaasi- ning naftamonopolis Moli 2005. aasta märtsis osaluse omandanud Saksa firma Eon jagaks oma Ungari aktiivid Gazpromiga. Vene gaasihiiglase püüdluseks on ligi kümme aastat olnud Ungari gaasitranspordisüsteemis mõjuvõimu saavutamine. Ungari on nimelt küll sõltuv Vene maagaasitarnetest, kuid sõltuvus on vastastikune, sest Ungari on transiidimaa. Lisaks on vedelgaasi hinna langemisega üha tõenäolisem, et Ungari võib hakata saama gaasi alternatiivsetest allikatest ning Aadria mere kaudu, misläbi väheneks Ungari sõltuvus Gazpromist. Kui aga Ungari hulgimüügiks kasutatav gaasivõrgustik satuks mingil moel Gazpromi kontrolli alla, siis saaks Vene ettevõte ära hoida mõlemad Ungari sõltuvust vähendavad sammud. Gaasitarnete monopol annaks aga Kremlile kätte relva, mida saaks ilma eriliste südametunnistuspiinadeta kasutada (nagu on näidanud sündmused seoses Ukrainaga ning vähemal määral Moldova ning Bulgaariaga).

Putini Ungari visiidi taga on suure tõenäosusega Gazpromi plaanid KeskEuroopas.

Kõikidele nendele vigadele ning kasutamata võimalustele vaatamata jäi välispoliitika 2006. aasta valimiskampaania teemade ringist välja. Põhjus on tõenäoliselt väga proosaline: kampaaniat organiseerivate meeskondade loogika võis olla, et välispoliitika ei too ega vii Ungaris palju hääli, sest valijad ei esita arupärimisi Ungari huvide elluviimise kohta välismaal.

Sisepoliitika vang

Ungari kahe suure poliitilise jõu Ungari Sotsialistlikul Parteil ning Fideszi-Ungari Kodanike Liidul ei puudu mitte üksipäini täielik üksteisemõistmine, vaid vaevalt on üldse valdkondi, kus leitaks mingitki üksteisemõistmist. Ungari ühiskonda enam-vähem võrdselt esindava kahe poliitilise partei ning nende valijaskonna vahel on aastaid olnud selgepiirilised erinevused mitmetes sisepoliitilistes, sotsiaalsetes ning sedakaudu ka välispoliitilistes küsimustes. Sellise tausta korral on edukas välispoliitika aga enam-vähem võimatu.

Ungaris on välispoliitika toodud ohvriks sisepoliitikale. Kuna ümberkaudsed riigid eeldavad, et Ungari vasakpoolsete ja parempoolsete välispoliitika erineb oluliselt, siis saadakse kaks poolt kergesti üksteise vastu välja mängida. Meie vastased kasutavad meie lõhestatust isegi ära: juhtub, et tullakse kiiresti Budapesti, et sõlmida veel võimul oleva valitsusega sellised kokkulepped, mida võimaliku valitsusevahetuse puhul ei saaks teha, teinekord oodatakse aga ära valitsuse vahetumine, et sõlmitud lepingud katkestada ja kehtetuks tunnistada. Samal ajal aga võib Ungarit pidada mitmest vaatevinklist isegi mitteusaldusväärseks liitlaseks. Ungari valitsus võib sõlmida mõne teise riigiga ükskõik millise strateegilise liidu, kuid mitte miski ei garanteeri, et uus valitsus peab sellest kokkuleppest kinni. Kui Ungari parempoolsed peavad strateegiliseks partneriks näiteks Jaapanit, siis Ungari vasakpoolse valitsuse poliitika on sellega hoopis vastupidine.

Välispoliitika ei too ega vii Ungari valimistel palju hääli, sest valijad ei esita arupärimisi Ungari huvide elluviimise kohta välismaal.

Põhiline erinevus johtub ajaloolistest põhjustest: vasakpoolne valitsus mõtleb eranditult Ungari riigile, parempoolne aga esmajoones ungari rahvusele. See asjaolu avaldab vahetut mõju kõikidele tähtsatele välispoliitilistele küsimustele, alates suhetest naabritega kuni ELi-poliitika rõhuasetuseni välja. Olukorda raskendab veelgi, et kumbki pool ei suuda teise lähenemisviisi aktsepteerida legitiimsena.

Kui oleme silmitsi kiiresti muutuva maailmaga, kui peame Ungari elu ja poliitikat korraldama arvestusega, et maast saab tükiks ajaks ELi piiririik (Ungari piirid moodustavad osa Schengeni lepingu riikide piiridest), ent Ungaril pole lootustki õige mitme aasta jooksul ühineda ELi kitsama tuumiku moodustava eurotsooniga, siis kerkib välispoliitilise konsensuse puudumine esile veel teravamalt. Kahe poliitilise jõu põhilised erimeelsused tunduvad pehmelt öeldes raskesti ületatavana. Konsensuse tõenäosust vähendab veelgi välispoliitika koondumine kitsa ringi kätte ehk ungarlaste ükskõiksus välismaailma sündmuste ning üldse diplomaatiliste küsimuste suhtes. Ungaris saab välispoliitilisest küsimusest ühiskonda või kas või avalikku arvamust kujundavaid gruppe hõlmav vaidlusküsimus üliharva. Ning nagu meie poliitikuid nii iseloomustab ka meie spetsialiste ning ühiskonda põhimõtteline arvamuslahknevus. Ühiskondliku dialoogi või konsensuse saavutamise poole pole senini püüelnud kumbki pool. Kuni seda aga pole, on Ungari välispoliitika endiselt sisepoliitika ohver ja antud asjaolust johtuvalt saavutatakse ainult murdosake võimalikust.

Ungari keelest tõlkinud Ivar Sinimets