veebruar 16, 2018

Enesemääramine, Wilson ja Eesti

President Woodrow Wilson while golfing 1918 Mono Print !AUFNAHMEDATUM GESCHÄTZT! UnitedArchives1222812 President Woodrow Wilson while Golfing 1918 Mono Print date estimated UnitedArchives1222812
President Woodrow Wilson while golfing 1918 Mono Print !AUFNAHMEDATUM GESCHÄTZT! UnitedArchives1222812 President Woodrow Wilson while Golfing 1918 Mono Print date estimated UnitedArchives1222812

Kuidas ja miks sai enesemääramise põhimõte endale Wilsoni toetuse?

Kuidas ja miks sai enesemääramise põhimõte endale Wilsoni toetuse?

USA administratsioon pidi pingutama, et liitumist Esimese maailmasõjaga ameeriklaste silmis õigustada. Selleks loodi avaliku informatsiooni komitee (Committee of Public Information) eesotsas George Creeliga. Komitee valmistas ette ja levitas miljoneid lendlehti ning jagas erinevaid trükiseid. Creel asutas sisepoliitilise propaganda jaoks avalike esinejate meeskonnad ehk nn nelja minuti kõnelejad. Ajakirjanduse ja plakatite abil toetati korjandusi, annetusi, riigilaene ning propageeriti mobilisatsiooni. Isegi president Woodrow Wilsoni loosungi või lööklause – muudame maailma turvaliseks demokraatia jaoks (world safe for democracy) – töötas välja Creeli grupp. President Woodrow Wilson vajas oma varasematest lubadustest taganemise õigustuseks suurejoonelisi loosungeid. Peamiseks sai kinnitus, et USA sekkub sõtta selle nimel, et see lõpetaks edaspidi kõik sõjad. Valiti välja terve rida põhimõtteid, mille puhul loodeti, et ameeriklased on valmis nende nimel ohvreid tooma. Salalepingute keelustamise, kaubanduspiirangute kaotamise, merede avatuse ja teiste sarnaste nõudmiste kõrval seostatakse Wilsoni nimega ka enesemääramise (self-determination) printsiibi kuulutamist üheks rahvusvahelistes suhetes pingete maandamise vahendiks. Tegemist polnud siiski Wilsoni kabineti leiutisega.1
Enesemääramise juuri on otsitud seoses Prantsuse revolutsiooni ning riikide iseseisvumisega Ameerika mandril. Laiemalt arutati rahvuste ja eriti vähemusrahvuste õigusi Venemaal, Austria-Ungaris, aga ka Saksamaal kujunevate vasakpoolsete poliitiliste parteide programmides. Enne Esimest maailmasõda ei muutunud enesemääramine kaugeltki mitte rahvusvahelise õiguse osaks. Pigem räägiti sellest kui printsiibist või põhimõttest, ideest, programmist, eesmärgist, nõudmisest, loosungist. Ida-Euroopas ja mujalgi oli keeruline piisavalt selgelt eristada ühelt poolt keelelist-etnilist, teiselt poolt sellest tuletatud sotsiaaldemokraatlikku ja eriti radikaalset (leninliku) klassivõitluse eesmärkidega seotud arusaama enesemääramisest ning kolmandalt poolt hiljem Wilsonile omistatud territoriaalset ja osaliselt ajaloolis-kultuurilisele identiteedile toetuvat enesemääramist. Wilson oli eeskätt mõjutatud Prantsuse revolutsiooni ja Ameerika iseseisvumise eel ja ajal kasutatud enesemääramise ideest, kus peateemaks oli inimese ja riigivõimu vahekord. Wilsoni mureks olid inimeste, aga ka rahva kui kodanikkonna või elanikkonna (people) võimalused valida endale valitsemiskord. Ta jäi säärasele arusaamisele enesemääramisest kuni ametiaja lõpuni. Wilson ei kasutanud oma kõnedes ja kirjutistes rahvusliku enesemääramise (national self-determination) mõistet. Ta rääkis elanike (people) õigusest valida endale demokraatlikul teel sobiv valitsusvorm (form of government).
Briti välisministeeriumis kasutati sarnast enesemääramise mõistet juba jaanuaris 1916. aastal kui omamoodi pakendit demokraatliku valitsemisviisi levitamiseks. Neid stimuleeris eriti teravalt Iirimaa küsimus. Wilson nõustus sellise lähenemisega.2 Enesemääramise loosung näis sobivat demokraatia kui maailma päästva idee kõrvale. Tema jaoks ei olnud enesemääramisel omaette seisvat tähendust, see oli vahend demokraatia levitamiseks ning tugevdamiseks. Alates Venemaa Ajutise Valitsuse moodustamisest said Ameerika Ühendriigid 1917. aasta kevadel sõtta astumiseks eriti mõjusa propagandistliku argumendi. Demokraatliku Venemaa toetamise nimel olid Wilson ja USA valmis taganema muudest põhimõtetest, sealjuures isegi enesemääramise ideest. Samamoodi kinnitatakse täna, et demokraatliku Hispaania puhul ei tohiks esiplaanile tõsta Kataloonia enesemääramise õigust, sest Hispaania on demokraatlik riik.

Lahendamatu vastuolu

Küsimus ulatub vähemalt saja aasta taha. Koos Esimese maailmasõja lõpetamise plaanidega muutus erakordselt teravaks rahvusvaheliste suhete üks sõlmprobleem, millele ei osatud vastata siis ega pole suudetud vastata tänaseni. Tegemist on dilemma või pigem paradoksiga: kumb on rahu saavutamiseks ja püsimiseks olulisem – kas mingite väärtuste, näiteks rahvuslike (etniliste) huvide, vajaduste ja nõudmiste, rahuldamine või demokraatia kindlustamine, kord ja stabiilsus? Eriti terav on küsimus olukorras, kus need kaks tegurit teineteist välistavad või vähemalt oluliselt piiravad, näiteks enesemääramise ja suveräänsuse ning territoriaalse puutumatuse vahekordade selgitamisel. Pole saanudki selgeks, kas enesemääramine on ühekordne ja lõplik akt, nagu näiteks iseseisva riigi loomine, või pigem kestev, korduv ja jätkuv protsess – näiteks autonoomia kujundamine ja tugevdamine.3 Probleemiks on seegi, mida tuleb enesemääramise realiseerimiseks minimaalselt teha – kas selleks piisab avalikust teadaandest, manifestist, seadusest või peaks toimuma valimised, hääletamine, läbi viidama küsitlus või tulema kokku mingi institutsioon, esinduskogu, jne. Lisaks pole üheselt selge, kellele enesemääramise õigus kuulub. Kas selleks on indiviid, mingi sotsiaalne või usuline grupp või muu rühmitus, etniline rahvus või hoopis teatud piirkonna, näiteks riigi kogu elanikkond ehk rahvas?

Segadused Venemaal

Läbi 1917. aasta arutasid erinevad huvigrupid Venemaal küsimusi, kuidas aktuaalset rahvusküsimust lahendada. Sealjuures kasutati sageli mõistet „enesemääramine“. Venemaa tööliste ja soldatite saadikute nõukogu pöördus liitlaste (Entente’i) poole seletusega, et nemad annavad tulevasel rahukonverentsil Venemaa nimel täieliku enesemääramise õiguse Poolale, Leedule ja Lätile ehk sel ajal Saksa okupatsiooni all olnud aladele. Eestimaa Maanõukogu nõudis seepeale 12. oktoobril sarnast õigust ka Eestile. Maanõukogu ise lahendas Asutava Kogu kokkukutsumise ja võimuga seotud küsimused 15. novembril 1917 tuntud õigusteadlase Ants Piibu algatusel „rahvaste enesemääramise põhjusmõtet aluseks võttes”. Nii otsustati kokku kutsuda Eesti Asutav Kogu, et lõplikku seadusandlikku ja täideviivat võimu luua. Seniks pidi kogu kõrgem võim kuuluma Maanõukogule. Seega kasutati enesemääramise põhimõtet selleks, et lähemas tulevikus kehtima hakkavat valitsusvormi (form of government) määratleda. Mis tähendas, et Maanõukogu jaoks oli enesemääramine protsess ja mitte ühekordne ja lõplik otsus.
Vastasseisud erinevate arusaamiste vahel muutusid teravamaks, kui võimu haaranud enamlased kasutasid 1917. aasta lõpul enesemääramise mõistet Venemaa rahvaste õiguste dekreedis ja hiljem Nõukogude konstitutsioonis. Selleks ajaks oli kujunenud bolševike seisukoht enesemääramisest kui klassivõitluse vahendist. Enesemääramise õigus ei kuulunud mitte niivõrd rahvusele kui etnilisele-kultuurilisele ühtsusele, vaid pigem osale sellest ehk töötavale rahvale ja eelkõige töölisklassile ning edasi juba tema parteile. Soome kiire de jure tunnustamine nõukogude võimu poolt detsembris 1917 ei olnud erandiks. Seal oodati peatselt puhkevat kodusõda ja Petrogradis loodeti punaste võitu. Soomes oli nimelt enesemääramise vormiline küsimus muutunud juba ühiskonda lõhestavaks teemaks. Soome iseseisvuse poolt olid nn kodanlikud parteid ehk „valged”, aga seda pooldasid ka sotsiaaldemokraadid ehk „punased”. Erinevus oli selles, kas iseseisvumise otsus tuleb Petrogradis pöörde läbi viinud enamlastega kooskõlastada või mitte. 6. detsembril 1917 valis Soome tingimusteta enesemääramise põhimõtte.
Eestimaa Maanõukogu ei saanud oma 15. novembri otsuse täitumist ära oodata. Asutava Kogu kokkutulemine muutus lähenevate Saksa vägede tõttu võimatuks. Seepärast teatati manifestis Eestimaa rahvastele 23/24. veebruaril 1918, et toetades rahvaste enesemääramise õiguse peale kuulutatakse Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks.
Kuid millist enesemääramise põhimõtet sealjuures silmas peeti ja kas see oli kindel ja lõplik otsus? Wilsonile ja USAle see toetuda ei saanud. President oli küll juba 8. jaanuaril 1918 Kongressi ees kõnelenud sõja lõpetamise plaanidest ning esitanud selleks hiljem otsustavaks kuulutatud 14 punkti. Kõne ise oli ajendatud sündmustest Venemaal. Wilson rääkis enne oma rahuprogrammi esitamist pikemalt venelastest ja nende „sugulasrahvastest” (sister nations) kui ühtsest tervikust. Põhjuseks olid alanud rahuläbirääkimised enamlaste ja Keskriikide vahel Brest-Litovskis, kus tõstatus küsimus osa Vene alade loovutamisest Saksamaale. Wilson kinnitas, et ta ei tunnusta Venemaa provintside minemist Keskriikide võimu alla ja toetab Venemaa täielikku suveräänsust. Venemaa ja tema rahvad pidid ise ühiselt määratlema oma saatuse. Niisuguses olukorras oli Eesti või teiste Venemaa provintside eraldumise tunnustamine Wilsoni jaoks mõeldamatu.
Enamlaste aktsioonid sundisid USAd ja teisigi lääneriike andma self-determination’ile selgema sisu, aga Wilsoni arvates tuli see realiseerida eelkõige riigi tasemel ja ei tähendanud veel automaatset ja vääramatut õigust omariiklusele ja täielikule sõltumatusele keele, usu vms argumentide alusel. Wilson ei samastanud enesemääramist ühemõtteliselt õigusega luua rahvusriik (Nation-state). Teisedki Entente’i riigid ei rutanud vastupidise kinnitamisega, neile lahendus sobis, pealegi ei olnud mõistlik tekitada lisavastuolusid USAga.
Presidendiga koos Pariisi rahukonverentsiks valmistunud USA rahudelegatsiooni teised juhtivad tegelased olid enesemääramise küsimuses temast veel konservatiivsemad. Samas ei olnud delegatsiooni, riigidepartemangu ja muude institutsioonide esindajate vaated kaugeltki ühetaolised. Tuleb tunnistada, et Wilson suutis valida häid spetsialiste ja nõunikke. Eraldi tuleks mainida nn uurimiskomisjoni Inquiry, mille liikmeteks kutsuti rida ajaloolasi, geograafe ja sotsiaalteadlasi. Selle uurimisgrupi direktor Sidney Edward Mezes oli 1918. aasta juunis veendunud, et tuleks arvestada Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Bessaraabia eraldumisega, sest need rahvad polnud osa Vene rahvast ja seepärast ei saanud nõuda nende allutamist enamlastele. Kuid nemadki olid veendunud, et kui demokraatlik Venemaa siiski peaks taastuma, siis on Eesti ja Läti tõenäoliselt selle föderatiivsed või autonoomsed osad. Kui aga enamlased püsima jäävad, siis on alternatiiviks iseseisvus või Balti Föderatsioon. Leedu pidi Inquiry liikmete arvates igal juhul iseseisvuma. Wilson jäi siiski kindlaks – üks asi on, kui Venemaa otsustab anda oma vähemustele iseseisvuse, teine asi on seda nõuda väljastpoolt.4

Eestlaste kontaktid ameeriklastega

Eesti tulevaste diplomaatide esimese kohtumise kohta USA esindajatega on läinud käibesse üks kummaline eksitus. Nii väidab Lauri Mälksoo, et Petrogradis kohtus Ants Piip USA saadiku David Francisega, ja viitab sealjuures Piibu mälestustele. Saadik olevat eestlased ära kuulanud, aga polevat vastanud midagi peale viisakuste.5 Eksimusi on selles lühikeses kinnituses korraga mitu. Esiteks ei viibinud Piip sel ajal Petrogradis, teiseks ei kohtunud Eesti esindajad üldse saadikuga, kes saatis enda asemel hoopis nõuniku, ning kolmandaks oli saadud vastus üsnagi põhjalik ja paljuütlev.
Balti provintside edasise saatuse küsimus muutus liitlaste seas aktuaalseks alates 23. jaanuarist 1918 Petrogradis, mil äsja Venemaa Asutavasse Kogusse valitud Eesti esindajad Jaan Poska, Julius Seljamaa ja Jüri Vilms pöördusid kõigepealt sealse Briti asjuri poole ja palusid nõu seoses Eestit ähvardava Saksa vägede sissetungiga. Saksa pool oli lubanud Eesti iseseisvust tunnustada, kui seal omakorda tunnustatakse end Saksa protektoraadi alla kuuluvaks. Selline võimalus seisis veel päevakajalisemana Leedu poliitikute ees. Leedu esinduskogu Taryba ja USAs elavate leedulaste ühendused pöördusid USA saatkonna kaudu Šveitsis ning otse Washingtonis president Wilsoni poole palvega tunnustada väljakuulutatavat Leedu iseseisvust varem, kui seda teeb Saksamaa. Sealjuures rõhutati, et Leedu ees muid alternatiive ei ole ning tegemist on ajaloolise õiguse taastamisega ehk 120 aastat tagasi kaotatud riigi taastamisega. See oli peamine põhjus, miks Leedu välistas esialgu enda sidumist Eesti ja Lätiga, sest ajaloolisele õigusele ja õiglusele rõhumine tundus perspektiivikam ning kindlam kui enesemääramise loosungi kasutamine.
Mälksoo uurimuses on jäänud kahjuks märkamata, et Ants Piip kirjeldab küll üsna pikalt Eesti esimeste diplomaatide tegevust Petrogradis jaanuaris 1918, kuid ta tsiteerib sealjuures hoopis Julius Seljamaa ja mitte iseenda mälestusi. USA saatkonnas käisid 25. jaanuaril 1918 Poska ja Seljamaa ning sealjuures märgib viimane, et vastuvõtjaks oli tõesti nõunik. Kaks päeva varem olid eestlased käinud Briti saatkonnas ja sealt jõuti ameeriklasi juba hoiatada ning ühtlasi nõu küsida, kuidas eestlastele vastata.
Eesti esindajad vihjasid neil kohtumistel küll enesemääramisele, aga sealjuures mitte niivõrd riiklikule sõltumatusele. Nad sõnastasid liitlaste jaoks dilemma, serveerides tunnustamise küsimuse pigem ajutise lahendusena kuni Venemaa Asutava Kogu või siis rahukonverentsi kokkutulemiseni. Niimoodi lükati vastutus valiku eest kaudselt liitlastele – kas tunnustada Eestit kohe või anda vähemalt lubadus osalemiseks tulevasel rahukonverentsil. Nii inglastele kui ameeriklastele kinnitati, et Eesti oleks tahtnud küll kuuluda autonoomse piirkonnana Vene Vabariigi koosseisu, aga seda võimalust ei peetud 1918. aasta alguses enam reaalseks. Inglastele kinnitati, et Eesti homogeenne elanikkond on ühtemoodi vastu nii tsaristliku Venemaa taastamisele kui ka Saksa protektoraadiks muutumisele.
Seega paluti Eesti iseseisvust esialgu tunnustada tingimisi ja ajutiselt, samuti ei välistatud taasliitumist demokraatliku Venemaaga, kui selline peaks õnnestuma. Seepärast pöördusidki inglased USA saatkonna poole ja palusid liitlaste seisukohta. Nemad ise eelistasid Balti provintside jäämist Venemaa koosseisu, aga olid selle võimaluse kadumisel valmis toetama ka iseseisvust, eriti kui moodustatakse mingi blokk Skandinaavia, Soome ja võib-olla Poolaga.
USA saatkonna nõunik Joshua Butler Wright oli Venemaal märtsis 1917 toimunud revolutsioonist üllatunud. Ta polnud kuigi informeeritud ka sealsetest etnilistest probleemidest. Samas oli USA esimene, kes Venemaa Ajutist Valitsust 1917. aastal ametlikult tunnustas. Suursaadik David Francis saatis raporti nõuniku jutuajamisest eestlastega Washingtoni alles 8. veebruaril ja see jõudis riigidepartemanguni kuu aja pärast. Selles avati kokkusaamise üksikasju. Poska ja Seljamaa olid palunud tegelikult vaid tingimuslikku toetust – kas USA oleks valmis Eestile samuti iseseisvust tagama (guarantee), kui Venemaa seda teeb? Tähelepanuväärne oli aga ameeriklaste vastus. Pole küll päris kindel, kas nii põhjalikult teavitati ka eestlasi kohapeal või oli tegemist saadiku pisut hilisema asja ilustamisega. Ta siiski kinnitas, et eestlasi teavitati USA poliitikast detailselt. Sealjuures toetuti nii üldistele saatkonda jõudnud instruktsioonidele kui ka presidendi avalikele väljaütlemistele. Igal juhul olevat eestlased saanud teada, et USA jääb äraootavale seisukohale, aga toetub demokraatia printsiipidele ning loodab, et Venemaa rahva enamus väljendab peatselt oma tahet.6 Seega keeldus USA enesemääramise printsiibi laiendamisest Eestile. Samast dokumendist võib järeldada, et Poska ja Seljamaa pöördumine polnud ka nende endi poolt kuigi nõudlik, pigem oli tegemist USA ametnike informeerimisega. Ameeriklastelt ei küsitud sel hetkel tunnustust ei Maapäevale ega isegi kohe valitavale Eesti Asutavale Kogule, rääkimata Eesti Vabariigist. Viimast oligi vara teha, sest iseseisvusmanifest polnud veel avaldatud.
Järgmine kohtumine USA esindajatega sai teoks Kopenhaagenis. Seal toimus 5. aprillil jutuajamine mereväeatašee John A. Gade’i ning saatkonna teise sekretäri Lithgow Osborne’iga. Selle kohtumise järel koostas USA asjur Kopenhaagenis pikema ettekande riigisekretärile, milles andis teada, et eestlased ootavad USAlt enesemääramisele samasugust tunnustust, nagu nad olid saanud enamlaste revolutsioonilistest dekreetidest. Kuna mingit otsust ja selget vastust Washingtonis välditi, siis pöördus Ants Piip pärast Londonisse jõudmist 9. mail 1918 sealse USA saatkonna poole dokumendiga, mis läks varasematest avaldustest juba märgatavalt kaugemale. Nimelt palus ta USAl tunnustada Eesti demokraatlikku vabariiki ja mitte enam Asutavat Kogu või Maanõukogu. Riigidepartemang ei kiirustanud seegi kord vastusega, kuigi näiteks Inglise ja Prantsuse de facto tunnustused Eestile olid seal juba teada ja samal ajal kinnitas riigisekretär Robert Lansing 19. mail Soome iseseisvust de jure.
Eesti esimeste esindajate argumendid iseseisvuse poolt ei olnud USA diplomaatide jaoks kuigi veenvad. Põhjuseks ei olnud ainult ameeriklaste lähtumine wilsonistlikust enesemääramise kontseptsioonist. Eesti välisdelegatsiooni liikmete endi vaated muutusid 1918. aasta jooksul, eriti suhtumises võimalikku liitu Vene vabariigi, föderatsiooni või mõne muu demokraatliku riikliku moodustisega, mis oleks võinud enamlaste kukutamise järel Venemaal kujuneda. Alles augustis 1918 jõudsid delegatsiooni liikmed üksmeelele ning sihiks seati täielik ja lõplik – de jure tunnustus.
Senine selguse puudumine kajastus Washingtoni jõudnud dokumentides. Nii saatis Kopenhaagenis tegutsenud, eespool juba mainitud John A. Gade 27. novembril 1918 Washingtoni raporti Balti provintside kohta, mille koostas asekonsul ja väga hea Venemaa olude tundja John A. Lehrs. Selles kirjeldati valitsuste moodustamist Eestis ja Lätis seoses maailmasõja ja Saksa okupatsiooni lõppemisega. Raportis kinnitati, et teadaolevalt 1917 suvel toimunud kohalikel valimistel (Maanõukogu) ja Asutava Kogu valimistel novembris 1917 saavutasid ülekaalu parteid, kes soovisid säilitada ühendust Venemaaga. Ettekandes leiti siiski, et suhtumine nõukogude Venemaasse on nii Eestis kui ka Lätis negatiivne. Riigisekretär Robert Lansing kinnitas samal päeval, et ta mõistab Eesti keerulist olukorda, aga kuna USA on korduvalt avalikult ja ametlikult väljendanud sõprust ja lojaalsust Vene riigile ja rahvale (Russian people), siis välditakse igasugust ennatlikku sammu.
Riigidepartemanguni jõudsid ikka veel kahetimõistetavad signaalid ka eestlastelt endilt. USAs 1918 suvel moodustatud Ameerika Eesti Ühisus (American Esthonian League) ning selle juhtiv tegelane Ivan Narodny (Jaan Sibbul) püüdis järgida ikka veel Wilsoni kontseptsiooni enesemääramisest. Ühingu nimel saadetud kirjas riigisekretärile 28. novembril 1918 rõhutati, et lähtudes Wilsoni ja liitlaste poolt heakskiidetud rahvusliku enesemääramise (national self-determination) printsiibist on Eestis moodustatud rahva võimu institutsioonid ja Eesti on kuulutatud iseseisvaks, kuni vabariiklik riigikord Venemaal stabiliseerub ja ülevenemaaline Asutav Kogu otsustab föderatiivse Venemaa tuleviku üle. Seni sobis Eesti kui inimeste (people) loodud ja nende jaoks mõeldud vabariik esmaseks eeskujuks Venemaa lähema tuleviku kujundamisel. Narodny kinnitas ka kirjas Piibule Londonisse, et ta töötab Venemaa Ühendriikide (United States of Russia) nimel, ja lootis, et Eestist saab selle osa. Ühtlasi teatas ta, et ei hakka kunagi töötama iseseisva, eraldatud Eesti eest, millist ta pidas võimatuks ning absurdseks nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Narodny oli valmis tegutsema iseseisva Eesti kui Venemaa osa (a State of the US of Russia) heaks, sest Ameerikas avalik arvamus toetas tema arvates sellist arengut.7
Wilson ja tema lähemad kaastöötajad ei kinnitanud Pariisi rahukonverentsi ajal 1919. aastal kordagi, et enesemääramise õigus võiks Balti riikidele laieneda. Eesti, Läti ja Leedu ei saavutanud iseseisvust mitte tänu wilsonistlikule rahvusliku enesemääramise printsiibile, nagu mõnikord kooliõpikutes kinnitatakse. Empiiriline ajaloolane leiaks ridamisi tõestusi väitele, et nn Versailles’ süsteem loodi hoopis rahvusliku enesemääramise printsiipi rikkudes. Lõpuks ei jõudnud see mõiste isegi mitte Wilsoni peamise „lapsukese“ ehk Rahvasteliidu põhikirja. Ühtlasi ei kasutatud seda rahulepingutes Saksamaa, Austria või Ungariga, kuigi just nende lepingutega fikseeriti Euroopas mitmed uued riigid.8 Eesti Vabariik kasutas küll iseseisvumise õigustamisel enesemääramise loosungit, aga ei Wilsoni ega hilisem USA administratsioon ei tunnustanud seda ilma tingimusteta kunagi. De jure tunnustus anti Balti riikidele alles 1922. aasta suvel, aga sedagi tingimisi. Vastavas noodis kinnitati, et Eesti, Läti ja Leedu tunnustamine ei tähenda veel sugugi taganemist USA seisukohast Venemaa territoriaalse terviklikkuse kohta.

Eesti sundvalik

Seepärast tuleb küsida, millele Eesti oma iseseisvumisel siis toetus? Vastuse leiame Tartu rahulepingust. Olgu siinkohal esitatud vastav punkt:
„Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust…” 9
Keeleliselt tundub see lause tänasel päeval üsna kohmakana, kuid üks asjaolu on täiesti arusaadav – osapooled lähtuvad Venemaa SFNV poolt välja kuulutatud õigusest. Enamiku Eesti rahudelegatsiooni liikmete jaoks ei olnud sellises sõnastuses midagi erilist. Sarnaselt oli mõeldud juba Maanõukogu 15. novembri 1917 otsust ette valmistades ning sama korrati ka iseseisvusmanifestis. Paraku peitus säärases sõnastuses üks probleem, mis jäi hiljemgi häirima rahulepingu Eesti-poolset peamist autorit Ants Piipu. Veel viisteist aastat hiljem leidis Piip, et rahukonverentsi ajal jäi lahtiseks küsimus, kas Venemaa lagunes osadeks, kus kõik osapooled olid võrdsed, või oli Nõukogude Venemaa endise Venemaa õigusjärglane, millest üksikud riigid siis eraldusid enamlaste poolt novembris 1917 välja antud rahvaste õiguste dekreedi alusel.10 Eesti parimat rahvusvahelise õiguse asjatundjat selline sõnastus häiris ja Piip kahetses, et vastavat punkti ei õnnestunud rahulepingusse kirjutada või siis teise artikli sõnastust muuta. 1936. aastal ilmunud rahvusvahelise õiguse õpikus analüüsis ta seda probleemi pikemalt. Nõukogude pool saavutas oma tahtmise Tartu rahulepingus ja N Liitu tunnustati ka suurriikide poolt endise Venemaa õigusjärglaseks. See tähendas, et Eesti ja Nõukogude Venemaa ei olnud lepingut sõlmides võrdselt „surnud isa“ (Venemaa) pojad. Pigem jäi „isaks“ Venemaa, kes lubas „tütrel“ (Eestil) kodunt lahkuda.11 Piibu kahetsus oli asjakohane, sest juba 1939-1940 hakkas Nõukogude diplomaatia kasutama sarnast allegooriat ja rõhutama oma õigust temalt nõrkuse hetkel eraldatud alasid tagasi võtta.

Kokkuvõte

Eesti „sünnitunnistus“ (Tartu rahuleping) kirjutati välja nõukogude võimu poolt välja antud seaduse alusel, millega Eesti nõustus. Ants Piip suutis seega ette näha arengut, kus selline tõlgendus võib tekitada vähemalt kaudse argumendi Eesti õiguste ründamiseks. Teiselt poolt vaadates oli Eesti rahuleping N Venemaaga esimene, kus enesemääramise mõistet üleüldse sõnaselgelt ühes rahvusvahelises lepingus kasutati. See leping ja teiste Venemaa läänenaabrite poolt sõlmitud rahulepingud ei muutunud veel täielikult rahvusvahelise õiguse osaks, aga olid esimeseks sammuks selles suunas. Enesemääramise mõiste enda, tema mitmetähenduslikkuse, ajas ja ruumis arenemise kohta leidub tänasel päeval väga erineval tasemel kirjutisi, sest enesemääramine on tegur, mis on mõjutanud kogu maailma ajalugu. Tänased probleemid Lähis-Idas ja Kesk-Aasias on paljuski seotud asjaoluga, et Esimese maailmasõja järel Suurbritannia ja Prantsusmaa hoolde antud nn mandaataladel ei õnnestunud demokraatlikku riigikorraldust ning selle põhjal mingit püsivamat identiteeti kujundada. Domineerima jäid usulised, vähem keelelised ja kultuurilised ühtekuulumise vormid, riiklus seostus pigem hõimluse või muu kogukonnaga ja mitte lääneliku õiguskorraga, kahjuks isegi mitte wilsonistliku enesemääramise põhimõttega. USA jäi üldse mõneks ajaks taoliste probleemide suhtes kõrvaltvaatajaks. Enesemääramise teema muutus USA presidendi Franklin D. Roosevelti algatusel taas aktuaalseks 1941. aastal, aga Eestit see enam kuigi palju ei aidanud.
______
1 Carole Fink, The Great Powers and the New International System, 1919-1923, –Twentieth Century International Relations, Volume I: The International System, 1815–1945, Sage Publications, London, Thousand Oaks, New Delhi, 2007, 254–257.
2 Dov Ronen, Challenge of Ethnic Conflict, Democracy and Self-determination in Central Europe, Introduction by Anton Pelinka,Routledge, Frank Cass & Co LTD, 2013, 49–50.
3 Brad Simpson, The Many Meanings of National Self-Determination – Current History, 113:766 ,November 2014, 312–317.
4 Linda Killen, Self-Determination vs. Territorial Integrity: Conflict within the American Delegation at Paris over Wilsonian Policy toward the Russian Borderlands – Nationalities Papers,1982, 10, 1, 65–78.
5 Lauri Mälksoo, Rahvusvaheline õigus Eestis: ajalugu ja poliitika, Kirjastus Juura, Tallinn, 2008, 89.
6 The Ambassador in Russia (Francis) to the Secretary of State, Petrograd, February, 8, 1918, Papers relating to the foreign relation of the United States, 1918. Russia Volume II (FRUS)U, .S. Government Printing Office, 1918, 816-17.
7 Narodny Piibule 21. august 1918, Riigiarhiiv, 1583, 1, 386, l. 33.
8 Trygve Throntveit, The Fable of the Fourteen Points: Woodrow Wilson and National Self-Determination –Diplomatic History, 2011, 35, 3, 445–481.
9 Edgar Mattisen, Tartu rahu, Tallinn, Eesti Raamat, 1989, lisa nr 2.
10 Ants Piip, Rahvusvaheline õigus. Konspekt prof. A.Piip’i loenditest Kõrgemas Sõjakoolis 1934/1935. a, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste väljaanne 1935. a, 26.
11 Ants Piip, Rahvusvaheline õigus, Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, E.K.Ü. Postimehe trükk, Tartu, 1936, 91-92.