Emine Džaparova: Ajaloo õppetunnid ja Ukraina tuleviku määratlemine

Teise maailmasõja ajal, 1944. aastal küüditas Nõukogude režiim üle 190 000 krimmitatarlase nende kodudest – tegu oli etnilise puhastusega. Tänapäeval nimetab Kiiev Venemaa tegevust Ukrainas genotsiidiks. Milliseid ajaloolisi paralleele võib nende sündmuste vahel tõmmata?

Kui me räägime Krimmist, siis on hädavajalik tunda selle põliselanikkonna, krimmitatarlaste, karaiimide ja krõmtšakkide ajalugu. See purustab müüdi, et Krimm on „põline vene maa“ – see on lugu, mida Venemaa on püüdnud „müüa“ aastasadu, ja ajaloomüüt, mida Ukraina püüab praegu hajutada. Krimmitatarlaste ajalugu on riikluse, Krimmi khaaniriigi ajalugu. Olles ise moslemid, ehitasid Krimmi khaanid kirikuid, mis 15. sajandil oli neist väga tolerantne.

Kui Venemaa liitis Krimmi 1783. aastal esimest korda endaga, alustas Katariina II kohe nende krimmitatarlaste allasurumist, kes ei olnud nõus tema ees kummardama. Selle poliitika eesmärk oli kujundada uus geopoliitiline üksus – Tauria provints või Vene impeeriumi Tauria kubermang, mis ei kuuluks enam krimmitatarlastele. 100 aasta jooksul pärast esimest annekteerimist lahkus poolsaarelt kolmandik põlisrahvastikust. Need olid sajad tuhanded krimmitatarlased, kes pidid poolsaare maha jätma ja lahkuma Bulgaariasse, Rumeeniasse ja Türki. Seetõttu elab tänapäeval Türgis miljoneid etnilisi krimmitatarlasi.

100 aasta jooksul pärast seda, kui Katariina II juhitud Venemaa oli liitnud endaga Krimmi, lahkus poolsaarelt kolmandik põlisrahvastikust.

Selle genotsiidi teine etapp toimus 1944. aastal. Me peame meeles pidama, et khaaniriigi ajal moodustasid krimmitatarlased 95 protsenti Krimmi rahvastikust. Siis, 1944. aastal, kasutas Stalin ettekäändena valeväidet krimmitatarlaste koostöö kohta Natsi-Saksamaaga, õigustamaks oma kuritegu. Tema otsuse põhjal algas 18. mail kahepäevane „salaoperatsioon“: krimmitatarlaste küüditamine. Kõik krimmitatarlased – naised, lapsed, vanurid – saadeti välja. Nad pandi loomavagunitesse ja veeti üle 20 päeva söögi ja joogita, laibad heideti lihtsalt välja tee kõrvale. Vaid paari aasta jooksul suri iga teine krimmitatarlane kas küüditamise ajal või paguluses haiguste ja ebainimlike elutingimuste tõttu.

Selle tragöödia tagajärjel sai krimmitatarlastest rahvusvähemus. Aastakümneid ei tohtinud krimmitatarlastest rääkida. Me olime „ärakeelatud rahvas“. Meid häbimärgistati kui kollaboratsioniste ja ja meile ei võimaldatud haridust. Väljasaatmispaikadest ei pääsenud me kuni Stalini surmani. Ja isegi pärast seda oli parim, mida saime teha, sõita Krimmi turistidena. Seal elada meil ei lubatud.

1944. aasta järel suri paari aasta jooksul iga teine krimmitatarlane kas küüditamise ajal või paguluses haiguste ja ebainimlike elutingimuste tõttu.

Kui Nõukogude Liit kokku varises, hakkasid krimmitatarlased kodumaale naasma. See oli raske, kuna ümberasustatud venelased olid meie vanad majad juba hõivanud. Tänapäeva tegutsemisviis on seesama nagu vanasti: see tähendab demograafia muutmist ja rahvastiku ümberpaigutamist – mis on sõjakuritegu.

Kuid krimmitatarlased ei võidelnud toona oma õiguste eest, see oli juhtkonna väga tark otsus mitte riivata teiste inimeste õigusi, mitte sundida neid oma majadest lahkuma. Nad püüdlesid selle poole, et neile eraldataks maatükid, kuid Ukraina ei suutnud seda õigel ajal lahendada. Kuigi repatrieerimisprotsess oli raske, polnud meil kunagi terrorirünnakuid. Kõik läks sujuvalt, päev-päevalt, samm-sammult ja krimmitatarlased hakkasid toibuma.

Venemaa metsikused ei alanud 2022., vaid 2014. aastal. Krimmi annekteerimisest saati on Moskva vahistanud palju krimmitatarlasi väljamõeldud terrorismi- ja ekstremismisüüdistuste alusel. Nüüd, kui üleilmse tähelepanu keskmes on Ukraina sõjavangid, mida on Kiiev teinud selleks, et maailm ei unustaks neid Kremli poliitvange?

2014. aastal, kui Putin tungis Krimmi, oli meil täpselt sama tunne: rõhujast Venemaa on jälle siin, et meid hävitada. Kuigi asi pole arvudes, näitab poliitvangide arv suundumusi ja ikka neidsamu repressiivseid tavasid. Enamik poliitvange on krimmitatarlased. Neid on vangi pandud ja tembeldatud usuäärmuslasteks, moslemiäärmuslasteks ja terroristideks. Ometi, nagu ma just ütlesin, polnud meil enne 2014. aastat ühtegi terrorijuhtumit, aga vahetult pärast Vene okupatsiooni hakkasime elama selles „moslemiäärmusluse“ moonutatud reaalsuses.

Näiteks Nariman Dželyal, krimmitatari rahva Medžlise asejuht, pandi vangi Krimmi platvormi avamise tippkohtumisel [Ukrainas] osalemise eest. 2016. aastal keelustas Venemaa Föderatsiooni ülemkohus krimmitatarlaste omavalitsusorganid, nagu Medžlis, „terroristlike organisatsioonidena“. Avalikult tunnistada oma krimmitatari identiteeti – nii nagu ka ukraina identiteeti – on okupeeritud Krimmis väga suur risk. See on tegelikkus.

Krimmi platvorm on siseriiklikult tähtsaim asi, mis on Ukrainas toimunud. Oli ilmselge vajadus tuua Krimmi küsimus uuesti rahvusvahelisse päevakorda. Me peame Krimmi õppetunni hoolikalt omandama. See õpetab meile, et kui agressiooni ei peatata, see paisub. Pärast seda kui Putin hõivas Krimmi, polnud ei Ukraina ega ülejäänud maailm suuteline vastulööki andma ja seda kurjust peatama. Maailm valis selle asemel hoopis lepituskeele. Samamoodi juhtus Hitleriga: Sudeedimaa annekteerimine, Austria anšluss ja 1938. aasta Müncheni kokkulepe. Aasta hiljem puhkes Teine maailmasõda. Siin võib tuua samad paralleelid – Krimmi, Donbassi ja Putleriga, andke andeks mu kodune släng.

Venemaa tahtis, et me elaksime minevikus, et tema saaks määrata meie tuleviku.

Alates 2014. aastast oleme näinud palju Lääne liidreid, kes on valinud lepitamise keele. Me kõik oleme otsinud kohast viisi, kuidas rääkida Putiniga, ja õigeid juhte, keda ta kuulda võtaks. Aga see kukkus strateegiana läbi. Lõpuks otsustas Putin 24. veebruaril toime panna veel ühe agressiooniakti. Venemaa sooritab tuhandeid sõjaroimi ja süütegusid inimsuse vastu: barbaarne piinamine, nii Ukraina tsiviilelanike kui vägede tapmine, sõdurite peade maharaiumine ja nende hukkamine pelgalt „Slava Ukraini“ ütlemise eest. See on praegu meie reaalsus.

Agressioon tuleb peatada. See on Krimmi platvormi eesmärk. Kõik algas paberitükist; ma mäletan, kuidas seda sõnastasin. See oli minu unistus. Tänaseks on sellest saanud unikaalne koordineerimisplatvorm, mis ühendab üle 60 riigi ja rahvusvahelise organisatsiooni. Me oleme ühinenud ühe asja nimel, milleks on rahvusvaheliste suhete püha alus: territoriaalne terviklikkus ja suveräänsus. Krimm on Ukraina lahutamatu osa ja sellega ei saa agressori hüvanguks kaubelda.

Olete rõhutanud, kui tähtis on ajalugu meeles pidada, mäletada, et sõda ei alanud mitte aastal 2022, vaid Krimmi annekteerimisega, ja parandada need ajalooväänamised. Milliseid samme on Ukraina diplomaatilisel rindel astunud, püüdes Venemaad rahvusvahelistest organisatsioonidest välja arvata ja eemaldada Venemaa ÜRO Julgeolekunõukogust?

See on Ukraina diplomaatia väga otsekohene seisukoht. Tungides 2014. aastal Ukrainasse, rikkus Venemaa arvukalt paljude rahvusvaheliste foorumite, platvormide ja organisatsioonide põhikirjalisi dokumente, alustades ÜROst. Pärast 24. veebruari 2022 käivitasime algatuse Venemaa isoleerimiseks. Asi on selles, et Venemaa on aastaid nautinud karistamatust ja ainus viis, kuidas me saame Venemaad vastutusele võtta, on ta eri organisatsioonidelt välja suruda. Tänapäeval ei ole Venemaa enam Euroopa Nõukogu liige. Venemaa tegevus peatati ÜRO Inimõiguste Nõukogus, samuti veel 25 teises organisatsioonis, kus tal oli liikme- või vaatlejastaatus.

Ajendiks ei ole siin Ukraina rahva emotsioonid, vaid meie kindlus, et tegu on agressiooniaktiga, mis rikub nende organisatsioonide olemust ja filosoofiat. Venemaa on kuritarvitanud oma positsiooni ja kasutanud neid foorumeid, et oma võltsreaalsust propageerida ja rahvusvahelist üldsust eksitada. Seetõttu usume, et Venemaa on kaotanud moraalse õiguse osaleda rahvusvahelistes organisatsioonides.

Venemaa on end Julgeolekunõukogu liikmena diskrediteerinud.

Venemaa valelikkuse tipp on tema alaline koht ÜRO Julgeolekunõukogus. Kui minna ajaloos tagasi ja analüüsida, kuidas Venemaa oma koha sai, siis see juhtus automaatselt pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Üks otsustav detail on see, et Venemaa pääses protseduuridest. ÜRO põhikirjas pole sellist Julgeolekunõukogu liikmesriiki nagu Venemaa. On ainult Nõukogude Liit. Ettenähtud korra kohaselt pidi küsimus Julgeolekunõukogu soovitusel läbima arutelud ÜRO Peaassambleel, aga ei seda juhtunud. Sisuliselt tõi Venemaa alaline esindaja ÜROsse vana plaadi asemel uue, millel oli „Nõukogude Liidu“ asemel kirjas „Rossiyskaya Federatsiya“. Protseduure ei järgitud ja seega on Venemaa usurpaator.

Venemaa on end Julgeolekunõukogu liikmena diskrediteerinud. Julgeolekunõukogu riigid võtsid endale kohustuse kaitsta ja tagada rahvusvahelist julgeolekut. Selle asemel on meil üks maailma suurimaid tülitekitajaid ja mitte lihtsalt üks keskmine riik, vaid riik, millel on suuruselt teine sõjavägi maailmas ja tuumarelvad.

Ukraina loobus 1994. aastal omal tahtel ülemaailmse julgeoleku huvides tuumarelvadest ja talle lubati, et tema julgeolek on tagatud. Meie naaber, kes sellise garantii andis, oli see, kes meid hiljem ründas. See on kõige küünilisem asi, mis juhtuda saab. Kui suurem ründab väiksemat, võib see tähendada ainult üht: keegi maailmas ei või end turvaliselt tunda. Kui naaber kasutab jõu keelt ja ründab, kui Julgeolekunõukogusse kuuluv riik, tuumariik ründab väiksemat riiki, kes rahvusvahelise rahu nimel tuumarelvadest loobus, ei saa mitte keegi end turvaliselt tunda. See saadab kõigile ÜRO liikmesriikidele väga tugeva signaali.

Propageerides Venemaa isoleerimist, nõudes sanktsioonide järgimist, küsides enesekaitseks relvi ja lükates ümber Venemaa valesid, on Ukraina võtnud väga väärika ja ausa seisukoha.

Ukraina saavutas eelmisel aastal suure võidu, saades Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse. Peaaegu aasta on möödas. Kuidas on asjade seis praegu?

Otsus anda Ukrainale kandidaatriigi staatus oli tõesti võit. See on see, mille eest miljonid mu kaasmaalased on aastaid võidelnud. See põhjustas minu maal kaks revolutsiooni, mis viisid meid tõelise sõltumatuseni ja vabastasid nõukogude mineviku jäänukitest.

Venemaa tahtis, et me elaksime minevikus, et tema saaks määrata meie tuleviku. Ta pidas Ukrainat oma väärastunud, imperialistliku ja šovinistliku lähenemise juures enda olemasolu „lisandiks“. Euroopa tee on tulevik, mille eest oleme aastaid võidelnud. See päästis 2014. aastal valla väärikuse revolutsiooni. Revolutsiooni taga oli rahva pooldav suhtumine Euroopa integratsiooni, mida president Janukovõtš püüdis pärast Sotši-visiiti kunstlikult takistada. ELi kandidaatriigistaatus tunnistab, et Ukraina kuulub Euroopa riikide perre. Ühtlasi tunnustab see staatus muutusi, mida Ukraina on aastaid näidanud hoolimata okupatsiooni karmidest probleemidest ja nüüd ka täiemahulisest sõjast.

Tänapäeval pole enam küsimust, kas Ukraina kuulub Euroopasse. Ülejäänu on vormistamise ja aja küsimus.

Euroopa Komisjon on seadnud seitse kriteeriumi, mille alusel ta Ukrainat hindab, kusjuures vastav dokument on koostamisel. Ukraina alustas enesekontrolli veebruaris, tuginedes analüütilisele aruandele, mille sai komisjonilt Ukraina ja Euroopa Liidu tippkohtumise eelõhtul. Kavatseme saavutada nende seitsme kriteeriumi ja soovituse rakendamisel maksimaalseid tulemusi enne Euroopa Komisjoni tehtavaid ajakohastamisi 2023. aasta mais ja juunis.

Positiivse hinnangu tagamiseks oleme jätkanud viljakat koostööd Veneetsia komisjoniga, kes peagi Ukrainat külastab. See analüüsib kolme seadusandlikku algatust: rahvusvähemuste õigusi käsitlevad aktid, Ukraina meediaalaste õigusaktide ühtlustamine ja korruptsioonivastased seadused. Oleme kodutööga, mida Ukraina teeb, õigel teel.

Tänavu aasta lõpus või järgmise aasta alguses võime avada ühinemisläbirääkimised. Siis on tegu tehniliste probleemidega. Sõda on muidugi objektiivne reaalsus. Ometi oleme praeguse seisuga saavutanud tohutu poliitilise tahte muutuse. Tänapäeval pole enam küsimust, kas Ukraina kuulub Euroopasse. Tänaseks on selge tunne, et Ukraina on osa Euroopa riikide perest ja me oleme selle nimel oma verd valanud. See on kõige otsustavam ja olulisem asi, mis on juhtunud. Ülejäänu on vormistamise ja aja küsimus.