Emil Wannheden: Kuidas murda Venemaa majandust

Kuidas on nüüdseks kolm aastat väldanud sõda Venemaa majandust muutnud?

Me peame mõistma, et see sõda on Venemaa jaoks üüratu majanduslik jõupingutus. Alguses, 2022. aastal, ei kulutanud nad esiotsa sõjale kuigi palju, sest lootsid, et see tuleb lühike, kiire ja lihtne. Kuid sõja venides suurendasid nad selle peale tehtavaid kulutusi. Viimase hinnangu kohaselt kulutavad nad 2025. aastal kaitse-eelarvele pea üheksa protsenti SKTst – see on Venemaa majandusele väga raske koorem.

Mis aga puudutab muutusi, siis on näiteks tugevasti mõjutada saanud tööjõud. Inimesi saadetakse rindele ja paljud on emigreerunud, mis annab tööjõupuudusele Venemaal hoogu juurde. See omakorda teeb kõik kallimaks, sest töötajate värbamiseks tuleb kulutada rohkem raha. Seega on palgad tõusnud, eriti teatud sõjategevusega seotud sektorites, ent kasvanud on ka inflatsioon. Samal ajal kui mõni on saanud kõrgemat palka, teised ei ole.

Hinnad on samuti tõusnud, nii et inimesed, kes sõltuvad valitsuselt saadavast finantstoest, nagu pensionärid, on olnud rohkem hädas. Sõda on muutnud Venemaa majanduse struktuuri ning militaarsektorist on saanud tähtsaim, privilegeeritud sektor, kuna just sinna läheb lõviosa riigi investeeringutest – sõjaväele.

Kas 2025. aastal on võimalik Venemaa majandust Venemaa sõjategevusest eraldada?

Ei, ei ole. Need on vastastikku seotud. Venemaa majandus on nii militariseeritud, et sõjalise osa eraldamine tsiviilosast muutub järjest keerulisemaks. Ehitustööstus aitab näiteks Ukraina okupeeritud piirkondades kindlustusi ja taristut rajada. Kuna majanduse tsiviilosa peab sõjaväge toetama, on kogu Venemaa majandusareng vähikäiku teinud. Venelased maksavad selle sõja eest samuti väga kõrget hinda.

Kui kaua veel saab Kreml endale lubada oma sõjalise kampaania jätkamist praeguses tempos, ilma et see tekitaks Venemaa majandusele pöördumatut kahju?

See puudutab vähem majandust ja rohkem poliitikat. Riik saab alati valida, kuhu raha paigutada. Ometi on demokraatlikus riigis raske investeerida enam ressursse relvajõududesse, sest rahvas ei pruugi sellega nõustuda ja võib valitsuse ametist maha hääletada, samas kui Venemaal on olukord teine.

Siiski muutub eelarve rahastamine nende jaoks aga iga aastaga aina keerukamaks. Venemaa rahareservid on lõppemas, mis tähendab, et tuleb laenata rohkem raha katmaks sõjalisi kulutusi. See võib samuti kujuneda keeruliseks, nii et võib-olla peavad nad raha juurde trükkima, et jätkata sõjategevuse rahastamist – võib leida mooduseid. Kuid mida kauem seda tehakse, seda negatiivsemad tagajärjed on sel ülejäänud majandusele.

Mida kauem Venemaa samamoodi jätkab, seda rohkem on negatiivseid pöördumatuid muutusi.

Venemaa majanduse tulevik on sünge, arvestades venelaste tehtud otsuseid, ja seda iga mööduva kuuga üha enam. Sellest seisukohast pole see jätkusuutlik. Kuid teisest küljest võivad nad sõjalised kulutused ikkagi jätkuvalt prioriteediks seada, kui arvavad, et asi on seda hinda väärt.

Pöördumatut kahju on juba mitmel moel tekitatud. Iga rubla, mille nad kulutavad täna sõjaväele, on rubla, mida nad ei saa kulutada taristule, haridusele, tervishoiule jne. Isegi Venemaa demograafid tunnistavad, et demograafilised mõjud on olnud katastroofilised: lapsi sünnib vähem, koolisüsteem kannatab ja tervis halveneb. Kõik see toimub ajal, mil Venemaa ei pea mitte ainult säilitama vana lagunevat taristut, vaid ka ehitama uut, et kasvatada kaubavahetust Hiinaga. Mida kauem Venemaa samamoodi jätkab, seda rohkem on negatiivseid pöördumatuid muutusi.

Mis juhtuks relvarahu korral Venemaa majandusega, kui Moskva loobuks sõjaliste kulutuste ja kaitsetööstuse esmatähtsaks pidamisest?

Kui sõjalisi kulutusi ei seataks enam esikohale, aitaks see loomulikult käivitada majanduse taastumist, mis – nagu Venemaa inimesed tunnistavad – on hädavajalik. Ma arvan, et seda tõenäoliselt ei juhtu, sest isegi kui relvarahu sõlmitakse, peab Venemaa tõenäoliselt säilitama oma vägesid Ukraina okupeeritud osades. Samuti tahavad venelased relvajõude ümber formeerida ja neil on isegi plaan vägesid laiendada.

Venemaa kaitsetööstus on praegu nii tugev ja majanduse jaoks nii oluline, et sõjalisi kulutusi vähendada ja tsiviiltootmisele üle minna on raske.

Minu arvates peaksime eeldama, et nad jätkavad suuremate sõjaliste kulutustega. Sel asjal on veel üks külg: ​​kaitsetööstus on praegu nii tugev ja majanduse jaoks nii oluline, et sõjalisi kulutusi vähendada ja tsiviiltootmisele üle minna on raske. Seega on olemas lukustusefekt. Venemaa militariseeritus jätkub isegi siis, kui sõlmida relvarahu. Me ei tohiks eeldada, et ainult sellepärast, et Ukrainas tuleb relvarahu või sõjapaus, Venemaa demilitariseerub.

Kui sõltuvaks on Venemaa muutunud Hiinast? Kas Venemaa majandus on pöördunud itta?

Venemaa sõltub nüüd täielikult kaubavahetusest Hiinaga, samal ajal kui varem kauples ta läänega. See sõltuvus on kahekordne. Esiteks ostab Hiina Venemaa naftat. Venemaa vajab seda tuluallikat, et rahastada riigieelarvet. Teiseks sõltub Venemaa Hiina impordist: ta impordib rohkem tarbekaupa, mida ta ise ei tooda, näiteks autosid, kuid ekspordib enamasti loodusvarasid.

See majanduse itta pöördumine on teatud määral toimunud. Ometi säilivad kitsaskohad, näiteks kaubanduses: enamik kaupa veetakse Hiinast sisse mööda raudteed, samas ei ole piirkonna raudteetaristu läbilaskevõime nii suur, kui Venemaa vajaks. Peale selle on USA kehtestatud sanktsioonide tõttu probleeme maksete ja finantssüsteemiga. Olukord on üsna ebakindel.

USA on püüdnud takistada Venemaa-Hiina telje kujunemist ja võita Moskva potentsiaalses vastasseisus liitlasena enda poole (ja see ei alanud sugugi selle administratsiooniga). Mis teeb Venemaast USA silmis nii ainulaadse partneri, et mõned on valmis ohverdama NATO alliansi ja Atlandi-ülesed partnerlussuhted? Milliseid majanduslikke, sõjalisi ja tööstuslikke väärtusi saab Venemaa pakkuda ja tarnida?

Sellist mõttekäiku on USAs juba varemgi ette tulnud ja me oleme näinud selle taas ilmumise märke: näiteks teatavad uudised koostööst Arktikas. Eelkõige põhineb see ideel, et kui Venemaal on rohkem sõjalist kohalolekut Arktikas ja võib-olla ka Kaug-Idas, Hiina piiri lähedal, siis peab Hiina samuti seal oma sõjalist kohalolekut suurendama. Mingil tasandil need kaks riiki ikka veel ei usalda teineteist, seega peavad nad üksteist tasakaalustama. Ja kui Hiina suurendab oma kohalolekut Arktikas, tähendab see tema väiksemat kohalolu Indo-Vaikse ookeani piirkonnas.

Igasugune majanduskoostöö tänase Venemaaga tugevdab teda paratamatult ja muudab Venemaa Euroopale suuremaks ohuks.

Olenemata sääraste argumentide paikapidavusest laiemas laastus, on Euroopa turvalisuse jaoks väga kahjulik algatada Venemaaga sedalaadi koostööd, sealhulgas leevendades sanktsioonirežiimi. Igasugune majanduskoostöö tänase Venemaaga tugevdab teda paratamatult ja muudab Venemaa Euroopale suuremaks ohuks. Minu arust pole sel mingit mõtet. Kui USA järgib seda strateegiat, siis loodavad nad ohtu Indo-Vaikse ookeani piirkonnas vähendada, kuid kui nad seda teevad, suurendavad nad ohtu Euroopas. Ja lõppude lõpuks on nendegi huvides Euroopa turvalisust säilitada.

Selle n-ö kosimiskampaania osana on uus administratsioon andnud märku, et on valmis lõdvendama Venemaa suhtes kehtivaid majanduspiiranguid, väidetavalt juba koostades leevendamisplaani. Milliseid mõjutusvahendeid saab soovijate koalitsioon – lääs miinus USA – rakendada, et peamisi nõrku kohti ära kasutada?

Ma arvan, et see on väga kahetsusväärne areng, sest USA on ülemaailmse finantssüsteemi ülesehituse tõttu sanktsioonide jaoks väga oluline. Ameeriklastel saavad kehtestada väga võimsaid teiseseid sanktsioone, kasutades USA dollarites tehinguid mõjutamaks näiteks Venemaa ja Hiina vahelist kaubavahetust.

Siiski on ka Euroopal kindlasti mõjujõudu. Näiteks on suurem osa Venemaa külmutatud reservidest Euroopas. Suurem osa naftakaubandusest kulgeb Euroopa, eelkõige Läänemere kaudu. Euroopa Liit saaks ka rohkem ära teha, luues olemasolevate sanktsioonide jõustamiseks võimsamad ja paremini varustatud agentuurid ja struktuurid, nagu seda tehti külma sõja ajal. On valdkondi, kus võidakse kehtestada lisasanktsioonid, näiteks veeldatud maagaasi ja muu ekspordi, näiteks tuumaenergia ekspordi suhtes. Asju, mida Euroopa Liit saab ära teha, jagub.

Suurem osa Venemaa külmutatud reservidest on Euroopas ja suurem osa naftakaubandusest kulgeb Euroopa, eelkõige Läänemere kaudu.

Kui USA tühistab osa oma sanktsioone, siis sellega ta põhimõtteliselt annab Venemaale, mida Venemaa loodab. Venelased on majandusraskustes, seega on nende jaoks ülimalt tähtis saavutada sanktsioonide leevendamist. Peaksime mõistma, et see on meil tingimiseks väga tugev trump käes – seda mitte millegi või väga vähese eest ära anda poleks lihtsalt mõistlik.

Euroopa saab jätkata omaette, ilma USAta. Küsimus on aga selles, kui tõhusaks kujunevad niisugused sanktsioonid. Halvima stsenaariumi korral hakkaks USA Venemaale näiteks tehnoloogiat eksportima. Euroopa võib siis säilitada oma tehnoloogia Venemaale eksportimise keelu, kuid see ei aitaks kuigi palju, sest siis suunataks kaubavahetus USA kaudu ümber. Eks vaatame, asi sõltub tõesti sellest, millist piirangute leevendamist arutatakse.

Kas eurooplased saavad näiteks Venemaa varilaevastiku sihikule võtta?

Jah, me saame. Seda enam, et suur osa Venemaa naftaekspordist liigub Läänemere kaudu. Eurooplased saavad sedalaadi mereliikluse peatamiseks proovida eri meetodeid, näiteks laevakontrolli ja muid vahendeid. Ka varilaevastiku sanktsioneerimiseks leidub mooduseid.

Ukrainlased võtsid kasutusele veel ühe tegutsemisviisi: sihikul on Venemaa naftatöötlemistehased ja naftataristu, halvamaks Vene sõjamasinat. Kas Ukraina suudab Venemaa selgroo murda, kui talle tagada piisav sõjaline võime seda tüüpi surve suurendamiseks? Milliseid muid vahendeid ja majandusliku surve abinõusid on vaja, et seda tulemust saavutada?

Kui me räägime sanktsioonidest või Venemaa majanduse sihikule võtmisest, ei saa me teha mitte midagi, et Venemaa selga nii-öelda murda. Selle asemel peaksime mõtlema, kuidas survet üha kasvatada – iga väike asi, mida teeme, loeb ja tõstab seda survet. Seega on see, mida Ukraina on teinud, sellisest vaatenurgast tark tegu.

Mida seevastu vajab Venemaa, nii sanktsioonide leevendamise kui ka sealt edasi juurdepääsude mõttes – selleks et taastuda?

Minu arvates on huvitav, et Vladimir Putin pidas oma valitsusega istungi otsustava tähtsusega mineraalide teemal vaid paar päeva pärast seda, kui USA president Donald Trump ja Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi asja arutasid. Venelased otsivad kindlasti võimalusi, kuidas ehk saada USA investeeringuid, sest neil ei ole Venemaal selleks otstarbeks jäänud kuigi palju raha. Seega, leevendust silmas pidades vajavad nad tõesti välismaiseid otseinvesteeringuid.

Järgmine parim asi nende jaoks oleks juurdepääs Venemaa külmutatud varudele. Kui nad sellega hakkama saavad, piisab sellest rahakogusest nii Venemaa riigieelarve rahastamiseks järgmise viie kuni seitsme aasta jooksul kui ka suurte puudujääkide katmiseks. Siis aitaks Venemaad veel tublisti naftasanktsioonide leevendamine. Lõpuks vajavad venelased muidugi hädasti juurdepääsu tehnoloogiale, tööpinkidele ja seadmetele oma tehaste jaoks. See on veel üks trumpkaart, mis läänel Venemaaga suheldes varrukas on.

Kui hädasti Venemaa seda praegusel ajahetkel vajab?

Venelased saavad ilma hakkama, ent neil oleks sellest tõesti abi, kui nad saavutaksid mõne sanktsiooni tühistamise. See on suuresti nende kõneluste taga, mida Venemaa praegu USAga peab: püütakse leida mingisugust leevendust, võib-olla vastutasuna halva relvarahu kokkuleppe eest Ukrainas. Vaherahu Ukrainas võib iseenesest seada Venemaa paremasse olukorda, kuid kui nad saaksid samal ajal ka sanktsioonidele leevendust, oleks see nende jaoks fantastiline tulemus.

Kuidas me küll magasime maha märgid, et Venemaa valmistus sõjaks, militariseerides ja kindlustades oma majandust täiemahulisele sissetungile eelnenud aastatel? Ja kuidas neid nüüd mitte märkamata jätta?

Nad isoleerisid oma majandust, valmistusid sõjaks. Sellegipoolest võis seda tol ajal pidada ka ettevaatliku majandamise märgiks. Nende meetmete põhjal oli raske hinnangut anda, nii et saanuks ennustada, mis juhtuma hakkab. Sellest hoolimata jätsid nad oma välisreservid Euroopasse – see oli nende viga. Kui nad oleksid kõik varud Venemaale tagasi tõmmanud, olnuks see selge märk, et nad plaanitsevad midagi. Ometi on see majandusteadlase vaatenurk.

Kui nad oleksid kõik välisreservid Venemaale tagasi tõmmanud, olnuks see selge märk, et nad plaanitsevad midagi.

Sõjaanalüütiku vaatenurgast ei oleks Venemaa kunagi tohtinud rünnata juba ainult sellepärast, et see oli nii rumal otsus. Venelased oleksid pidanud mõistma, et sellest tuleb palju suurem sõda, mis kahjustab ka Venemaad ennast. See polnud tark otsus, aga toona tegid nad seda siiski. Meie viga oli uskuda, et venelased käituvad ratsionaalselt ja mõtlevad nii, nagu mõtleme meie. See oli peegelpildi arutlusviga, mida peaksime tulevikus vältima.