ELi julgeolek ja kaitse: kas tuul puhub taas Euroopa purjedesse?
Lissaboni lepingu solidaarsusklausel peab saama reaalse sisu.
endine diplomaat ja kõrge riigiametnik / endine Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse vanemteadur
13. septembril 2017 pidas Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker oma iga-aastase suure kõne olukorrast Euroopa Liidus. Tema sõnum oli äärmiselt julgustav: „Euroopa on taas saanud tuule purjedesse […] eesmärk on luua Euroopa, mis hoiab, kaitseb ja avardab võimalusi.”1
Kuidas me seda tegema hakkame – eriti just looma Euroopat, mis kaitseb? Mida on meie käsutuses nüüd sellist, mida meil ei ole olnud siis, kui kunagised Suurbritannia ja Prantsusmaa juhid, peaminister Tony Blair ja president Jacques Chirac, kohtusid 1998. aasta detsembris Prantsusmaa rannikul Saint-Malo kuurortlinnas?2
Nagu teada, sillutas Saint-Malo deklaratsioon teed nüüdsele ühisele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale (ÜJKP). Samuti pani see aluse ELi ja NATO kaitsekoostöö edasisele arengule. Ent tuletagem kohe ka meelde, et ELi ÜJKP ei olnud algusest peale mõeldud Euroopa sõjaväe loomiseks ega NATO osa ülevõtmiseks alliansi territoriaalse kaitse valdkonnas. Isegi praegu ei ole „Euroopa sõjaväge” veel kaugel silmapiirilgi.
Probleemid, millega nii EL kui ka NATO tänapäeval silmitsi seisavad, on tõsised ja keerulised. ELi ja NATO liikmesriikide seas on hakanud tasapisi ilmet võtma ühine arusaam vajadusest aktiivsete vastumeetmete ja suurema kerksuse järele võitluses välisjõudude pahatahtliku mõjuga. Seepärast on ELi ja NATO tegevuse koordineerimisest kaitsevaldkonnas saanud üks uue ühise päevakava otsustavama tähtsusega punkte.
See on olnud ÜJKP siht juba 1990. aastate lõpust (avaldudes eriti Helsingi peaeesmärgis ja lahingugruppides), kuid tegelikult puuduvad ELil seniajani paljud võtmetähtsusega sõjalised võimed, mis lubaksid liidul iseseisvalt tegutseda, näiteks strateegiline transport, õhus tankimine, luureteabe ja olukorrateadlikkuse jagamine jne.
Mida peaks Euroopa Liit siis tegema, et saada tuul Euroopa purjedesse ja tugevdada Euroopa kaitsevõimet?
Esiteks on kaks kaitseplaanimisprotsessi, mida tuleks hoolikalt klapitada, et need üksteist korralikult toetama hakkaksid. NATO kaitseplaanimine (NKP) on üks alliansi põhitegevusi, mis peab kindlustama organisatsiooni esmaste ülesannete – heidutus, kaitse ja suutlikkus korraldada operatsioone – täitmise usaldusväärsuse. Sellega luuakse raamistik liikmesriikide kaitseplaanimise ühtlustamiseks ning liitlaste abistamiseks NATO tegevuseks vajalike võimete loomisel.
NATO NKP on võrreldav ELi võimete arendamise kavaga (VAK), mis paneb paika võimete vajaduse, ühiste sammude prioriteedid ja soovitused liikmesriikide kaitseplaanimise tarbeks. VAKi väljatöötamise taga on seisnud 2008. aastast Euroopa Kaitseagentuur (EKA) ning see peabki eelkõige toetama ELi liikmesriikide kaitseplaanimist.
Teiseks tuleb kindlasti aduda, et ELi kaitseplaanimise koordineerimine peab ilmtingimata muutuma senisest palju tõhusamaks ja süstemaatilisemaks. Selle sihiga on liikmesriigid teinud kõrgele esindajale ja asepresidendile Federica Mogherinile ülesandeks töötada välja kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise (CARD) mehhanism. Selle juures on toonitatud, et CARD peab lähtuma liikmesriikidest endist ja olema vabatahtlik. Liikmesriigid on samuti rõhutanud CARDi ja NATO NKP ühtluse tähtsust. Esimene CARD peaks teoks saama 2018. aastal.3
Kolmandaks on lisaks sellele, mida on seni teinud Euroopa välisteenistus ja EKA, viimasel ajal kaitsevaldkonnas muutunud aktiivseks ka Euroopa Komisjon. Komisjon üritab anda oma panuse Euroopa kaitsetööstuse ja kaitseuuringute arengusse. Selle sihiga seab Euroopa kaitsealane tegevuskava (EDAP), mille komisjon võttis vastu 2016. aasta novembris, eesmärgiks luua Euroopa Kaitsefond (EKF), mille aastaeelarve oleks 500 miljonit eurot, mis kulutataks kaitseuuringutele ja ühisvõimete arendamise projektidele.
Lisaks on ilmselge vajadus tegelda ELi võimepuudulikkusega tekitanud aktiivse huvi alalise struktureeritud koostöö (PESCO) kasutamise vastu vastavalt Lissaboni lepinguga antud võimalusele ka väiksema rühma liikmesriikide koostöö süvendamiseks. PESCO võib olla väga hea tööriist, ent praegu pole veel kaugeltki selge, kui palju seda tõemeeli soovitakse tarvitada nii, et sellest sünniksid paremad ühisvõimed.
Kas on aga ka „käeulatuses rippuvaid vilju” ehk niisuguseid viljakaid projekte, mille tulemusi võiksime nautida juba lähitulevikus?
Esiteks tuleb ELil ja NATOl välja töötada strateegilise ja olukorrateadlikkuse jagamise mehhanismid ja protseduurid. Osa põhivõimeid on selleks juba olemas ELi luureandmete analüüsikeskuse ja hiljuti asutatud hübriidohtude sünteesikeskuse kujul. Varane teadasaamine tärkavatest ohtudest ja üldine olukorrateadlikkuse paranemine süvendaks stabiilsust ja julgeolekut ning vähendaks ohtlike vahejuhtumite võimalust.
Teiseks peaksid EL ja NATO uurima võimalust tugevdada liikmesriikide kodanikukaitsealast valmidust. See hõlmab liikmesriikide põhitaristu tingimuste ning ühiskondliku kerksuse väljaselgitamist nii kineetiliste kui ka mittekineetiliste rünnakute puhuks. Samuti tuleb välja selgitada liikmesriikide varude turvalisus. Kerksuse tagamine on mõistagi riikide enda ülesanne, aga kui pidada silmas praegu Euro-Atlandi kogukonna ees seisvaid probleeme, on ELi ja NATO liikmesriikide põhjalik koostöö selles vallas vajalikum kui kunagi varem.
Kolmandaks peaksid EL ja NATO välja töötama koordineeritud reageerimisviisi hübriidohtude stsenaariumitele. NATO otsustas 2014. aasta Walesi tippkohtumisel laiendada 5. artikli kehtivust ka ulatuslikele pahatahtlikele küberrünnakutele, kuid seniajani valmistab muret „hall ala” sõja ja rahu vahel. Nii või teisiti peab EL välja töötama mehhanismi artikli 42.7 täitmiseks ning mõlemal organisatsioonil tuleb koordineerida oma reeglistikku ja saavutada ühiselt parem arusaam, kuidas täpselt nad mõlemad hübriidohtudele vastu astuvad. Kui on olemas piisav poliitiline tahe, peaks mõlemale tublisti kasu olema Helsingis alles äsja asutatud Euroopa hübriidohtude vastasest oivakeskusest.
Neljandaks ja viimaseks on veel üks valdkond, milles EL ja NATO saavad teineteist täiendada, väljaõppe ja õppuste korraldamine. Jätkuvalt lahendamata Küprose-Türgi probleem on niisuguseid ühisettevõtmisi seniajani tõkestanud, kuid sel ja järgmisel aastal peetavad „paralleelsed ja koordineeritud õppused” suudavad usutavasti ka sellest Gordioni sõlmest jagu saada. Ühise väljaõppe ja õppustega peaksid kaasnema samuti põhjalikud ja reaalelulised mudelõppused
Sõnaga, ELi kaitse- ja julgeolekuvaldkond vajab uut tugevat tõuget. See toetub ELi ette kerkinud hädavajadusele reageerida uuele strateegilisele keskkonnale nii Euroopa põhja- kui ka lõunaosas. Sõjalise heidutuse ja kaitse vallas jääb endiselt eelistatuks tuginemine NATOle, ent „hübriidsete” ohtude korral on meil vaja ka ELi tuntavat panust. ELi käsutuses on mitmeid „pehme jõu” instrumente, mis toetavad ja võimendavad NATO „kõva jõu” vahendeid.
ELi (ja NATO) liikmesriigid on üsna aeglaselt hakanud aduma uut tegelikkust ning mõistma, et selles ei saa enam edasi liikuda vanamoodi. Selgeks on saanud seegi, et ELi (ja NATO) julgeoleku ja kaitse edendamine vajab jõulist poliitilist tagantlükkamist. Või kui kasutada president Junkceri sõnu, siis tuult Euroopa purjedesse.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Artikkel ilmub koostöös Euroopa Komisjoni Eesti esindusega.
Viited
- President Jean-Claude Junckeri kõne Euroopa Liidu olukorrast 2017. Brüssel, 13. september 2017. http://europa.eu/rapid/press-release_SPEECH-17-3165_et.htm ↩
- Käesolev artikkel toetub tugevasti ühele varasemale publikatsioonile: Kristi Raik, Pauli Järvenpää, A New Era of EU-NATO Cooperation: How to Make the Best of a Marriage of Necessity. Tallinn: International Centre for Defence and Security, mai 2017. https://www.icds.ee/publications/article/a-new-era-of-eu-nato-cooperation-how-to-make-the-best-of-a-marriage-of-necessity/ ↩
- Põhjalikumat ülevaadet valdkonna rohkearvulistest lühenditest (EDAP, EDF, CARD, PESCO) vt: Tony Lawrence, Henrik Praks, Pauli Järvenpää. Building Capacity for the EU Global Strategy. Tallinn: International Centre for Defejce and Security, juuni 2017. https://www.icds.ee/publications/article/building-capacity-for-the-eu-global-strategy/ ↩
Seotud artiklid
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
Indrek Tarand: Euroopa ühine kaitsevägi peab viimaks loodud saama!
“Saksa kindral, inglise keel ja Prantsuse tuumarelv!" on loosung, mille all tuleb lõpuks luua Euroopa ühendatud kaitsejõud. See alluks Euroopa Parlamendi ja Euroopa Ülemkogu otsusele, aga viimase puhul tuleb teerajalt kõrvaldada konsensusnõue. Vaid nii on võimalik tühjast Euroopa kaitsevõimest luua vähemalt pooltäis klaas.
Kristi Raik: Lääne habras ühtsus
Vene-poliitika kujundamine liitlaste seas nõuab endiselt palju vaeva. Kui NATO riigid ei suuda sõjast õppida seda, et ka meie peame võtma endale kohustuse vajadusel Ukraina eest surra, jääb Euroopa ühtsus üürikeseks.
Putini ultimaatum: kõrgete panustega pokker või gambiit?
24. veebruari varahommikuks oli selge, et Vladimir Putini ultimaatum Läänele oli kõigest pettemanööver ning tegelik eesmärk on Ukraina riigi põrmustamine.
Venemaa Euroopa julgeolekuarhitektuuri alustalade kallal
Praegu paneb Venemaa proovile Lääne ühtsust ja olemasoleva julgeolekuarhitektuuri alustalasid Ukraina piiridel. See on kõige nähtavam, valjem ja ulatuslikum Venemaa laiemast globaalsest mõju kasvatamise poliitikast. Sarnaselt Nõukogude Liiduga otsib ja leiab Venemaa äpardunud riike, ebaseaduslikke režiime ja huntasid, et neile tuge pakkudes oma mõjujõudu kasvatada kaugemates kantides kui vaid oma piiridel.
Balti riigid loodavad Scholzi valitsuselt sammu edasi kaitses ja tagasi Venemaast
Liidukantsler Olaf Scholzi juhitav Saksamaa valitsus lubab tugevdada Euroopat ja suurendada tema strateegilist suveräänsust, soovides samal ajal jätkata dialoogi Venemaaga. Millised on Baltimaade julgeolekusoovid Scholzi valitsusele ja mida on võimalik reaalselt saavutada?