EL kui Eurovisioon

Wiki-lekete kohaselt olevat Chris Patten 2004. aastal väitnud, et EList ei saa kunagi tõelist maailmavõimu.¹ Lissaboni lepingu eesmärk oli just vastupidine. Selle üks olulisi sihte on tugevdada ELi välispoliitikat ja häält rahvusvahelisel areenil. Kahjuks pole seda juhtunud ning võib karta, et ka tööd alustav ELi uus välisteenistus (EEAS) ei too kaasa soovitud muudatust, kui ei lahendata suuremaid ülesandeid. Välispoliitilise nõrkuse põhjuseid võib olla mitmeid, kuid allolev pakub kolm võimalikku selgitust-lahendust ebaefektiivsusele, jättes teadlikult kõrvale tehnilist laadi protseduurilised saavutused või ebaõnnestumised, nagu ka küsimused, mis ametikohad on leedi Ashton nüüdseks suutnud täita või kui mitu suursaadikut määrata. Kindlasti pole käesoleva kirjutise eesmärk kritiseerida ELi juhte, kes on tegelikult antud olukorras suurepäraselt hakkama saanud. Vajame hoopis küsimusi ja vastuseid, mis väljuvad praegusest raamistikust. Vajame palju enamat kui järjekordset tehnilist leppemuutust, millest Euroopa juba väsinud on.

Endine Hollandi poliitik Ayaan Hirsi Ali kirjutas läinud aasta septembris Wall Street Journalis (WSJ), et tsivilisatsioonide kokkupõrge on paratamatult reaalsus ning fukuyamalik liberaalne unipolaarne maailm vaid läinud sajandi üheksakümnendate möödunud unistus.² Vaid veidi üldistades võib öelda, et relativistliku agendaga ja laialivalguv EL sarnaneb rohkem Eurovisioonile kui konkreetse sõnumiga tõsiseltvõetavale maailmajõule. Juba mainitud lekkinud memo kohaselt tõdes Patten, et Euroopa imetleb USA valmidust teiste arvamusest hoolimata oma poliitikat ellu viia.³ Selline ameerikalik julgus saab tuleneda vaid sellest, et tunnistatakse objektiivset reaalsust ja tõde, mille eest on kohustus seista.

ELile on omane konsensuspoliitika, mis tuleneb ka ELi enda motos sisalduvast ühtsuse vaieldamatult hindamatust põhimõttest. Samas sisaldab aga üksmeelse positsiooni väljatöötamine alati ohtu. Nimelt võib ühine seisukoht kahjuks olla frankensteinlik moodustis erinevatest miinimumidest, mis on üksikult olnud vähemalt kellelegi aktsepteeritavad, st mittevastumeelsed just oma sisutuse tõttu. Parimal juhul on selline relativistlik konsensus tulemusetu, halvimal aga lausa kahjulik. Antiikse Rooma ja Kreeka concordia ja homonoia olid seevastu objektiivsed, kuid samas eranditeta kõikihõlmavad. ELi moto „Ühinenud mitmekesisuses“ ei saa ratsionaalselt olla multikultilik relativism, vaid mitmetahuline tervik või mitmevärviline kuldne kleit, nagu loeme psalmidest.⁴ USA endine suursaadik ÜROs J. R. Bolton avaldas oktoobris artikli American Enterprise Institute’is (AEI), milles toob esile Euroopa probleemina just pideva lahja konsensuse otsimise.⁵ Bolton ei ründa sugugi ühtsuse põhimõtet, vaid rõhutab sama olulist, kui mitte olulisemat printsiipi: õiglus. Õigluse eest on kohustus seista ka vähemuses ning samuti tuleb olla valedel alustel seisva sunnitud konsensuse vastu. Kui konsensus pole allutatud tõele ja õiglusele, pole enam tegemist millegi heaga, vaid hoopis kahjulikuga. Mitmepealisele türannile vastuseismise raskusest olid Horatius ja paljud tema ajakaaslased sama hästi teadlikud kui õiglase inimese kohusest tõde kaitsta.⁶ Nii ELil tervikuna kui ka ELi siseselt on vaja seista õiglaste ja tõeste tegutsemispõhimõtete eest; see tähendab ka vajadusel üksijäämist arvulise enamuse vastu. Vähemuses olev tõde on parem kui suvaline konsensus, kuid tõde ei tohiks kunagi vähemusse jääda, vaid peaks muutuma harmooniliseks ja kõikehõlmavaks konsensuseks. Vaid viimane, tõele allutatud konsensus on see õige ja väärtuslik üksmeelsus. Seni kuni EL ja ka üksikud liikmesriigid liidu sees ei julge üksi tõe ja õigluse – ja mitte suvaliste võltskonsensusel baseeruvate poliitikate – eest seista, pole ELil välispoliitilist kaalu ega häält.

Relativistliku agendaga ja laialivalguv EL sarnaneb rohkem Eurovisioonile kui konkreetse sõnumiga tõsiseltvõetavale maailmajõule.

Välispoliitilise hääle kujunemiseks on vaja sõnumit; sõnumiks on vaja seesmist identiteeti; identiteet saab aga rajaneda kindlal ajaloolis-kultuurilisel vundamendil. Viimane on Euroopal kreeka-rooma ja judeokristlike juurte näol igati olemas, ainult kasutamata, sest kummalisel kombel kannatab EL eneseeituse all. Mõnevõrra üllatuslikult ilmus novembris isegi Briti vasakpoolses päevalehes Guardian artikkel Euroopa ühtsest kultuurist. Autor tabas õiget nooti, kui rõhutas meie ühise kultuuri, mõttemaailma ja mineviku möödapääsmatut reaalsust ajal, mil EL kui poliitiline liit elab üle oma mustemaid päevi. Sellise ühtse identiteedi mitmekesisuse näiteks on prantsuse kividest kerkinud briti katedraal,⁷ kuid mitte kunstlikult pealesurutud islami seosed Euroopaga, nagu on tõestanud prantsuse medievist professor Gouguenheim.⁸ Ulatuslikud sõjalised kokkupõrked ja põgusad perifeersed kultuurilised kokkupuuted Euroopa ja islamimaailma vahel ei kuulu „mitmevärvilise kleidi“ või „ühinenud mitmekesisuse“ narratiivi. Klassikaline Euroopa kultuur säilitati Euroopa keskaegsetes kloostrites,⁹ kust see on tänapäeva pärandunud. Euroopa ainulaadne kultuur on antiigist läbi keskaja tänapäevani üks katkematu narratiiv, mis vajab jätkamist. Nagu kirjutab Dominique Moïsi, võime näha, kui sügav ja ühtne, kuid samas mitmekesine ja rikas identiteet meil on, kui heidame pilgu endast kaugemale ja vaatame nt Aasiat. Ühtset Aasiat ei eksisteeri kultuuriliselt, religioosselt, ajalooliselt, sotsiaalselt ega ka majanduslikult. Sealsed inimesed näevad aga seda kõike Euroopas. Moïsi lisab, et eurooplastel jääb puudu pikaajalisest ettemõtlemisest ja huvist „teise/võõra“ vastu.¹⁰ Esimese osaga sellest võib tänapäeval täiesti nõus olla, käesolevgi artikkel üritab sama tõestada. Mis puutub aga huvisse teiste vastu, on oluline tunnistada nii Euroopa koloniaalminevikus tehtud vigu – mil „huvi“ oli kahtlemata olemas – kui ka asjaolu, et postkoloniaalne Euroopa kardab liigselt sekkuda maailma asjadesse, nagu Teise maailmasõja järgne Saksamaa ei julenud pikka aega Euroopaski enda huvides sõna võtta.

Teine oluline puudus on liikmesriikide madalad panused militaarvallas. Praegusel kujul EL on soft power, teisisõnu  imperium togatum ehk toogas impeerium. Tõsi, Cicero kui imperator togatus päästis ajutiselt Rooma res publica sisekriisist¹¹ ning peame nõustuma, et ka tänapäeval vajame Cicero-sarnaseid tsiviilvõimuesindajaid, imperatores togati, tagamaks järelevalvet sõjavä(ged)ele. Kui aga terve riik või riikide liit omab ainult tsiviilmõõdet, pole tal kaugeleulatuvat ja kuuldavõetavat häält. Poleks ka Cicerol olnud, kui tema selja taga ei oleks seisnud leegionid. Muutmaks seda nõrkust oleks ELil vaja kas luua tugev ühisarmee või – kui see (esialgu) ebareaalne tundub – kasvatada kaitsekulutusi liikmesriikides.

Kui konsensus pole allutatud tõele ja õiglusele, pole enam tegemist millegi heaga, vaid hoopis kahjulikuga.

Käesolevas finantsmajanduslikus olukorras võib selline ettepanek naeruväärne näida, kuid üllatavalt võib kriis olla just teejuhiseks lahendustele. Praegused eelarvekärped on põhjus, miks mitmed valitsused – konkreetselt nt Ühendkuningriik ja Prantsusmaa, nagu kirjutas mõttekoja Centre for European Reform teadlane C. M. O’Donnell – on tahes-tahtmata sunnitud suunama pilgu Euroopa-ülesele kaitsekoostööle.¹² Detsembris kirjutas ka Saksa kaitseminister Karl-Theodor zu Guttenberg Frankfurter Allgemeine Zeitungis, et käes on aeg jutt Euroopa-ülesest kaitsekoostööst tegudeni viia. Tal on õigus, kui ta lisab, et vastasel juhul võime kaotada Euroopa strateegilise mõju multipolaarses maailmas.¹³ Kuid koostöö kaitse-eelarveid suurendamata on vaid pool vastusest probleemile. ELi liikmesriigid saaksid koostööd tehes muutuda tõeliselt arvestatavaks jõuks maailmas vaid kaitsesektori kulutuste tõstmisega. Koostööst pole kasu, kui see on vaid viis, kuidas riiklikke kaitse-eelarveid kärpida. Nagu näeme, võetakse kuulda vaid USA, Hiina jt sõnumit, kes kas juba märkimisväärselt panustavad kaitsesektorisse või kasvatavad oma panust. Paradoksaalsel kombel on raskem küsimus, kuidas koostöötahet kestlikuna hoida, kui finantsolukord on paranenud ja otsene materiaalne sundus selleks kadunud.

Võib mõelda, et milleks on veel vaja ELi armeed, kui meil on NATO ja kaks või vähem protsenti eelarvest kaitsekulutustele tagab esmase riikliku julgeoleku. Muidugi pole vaja paralleelsüsteemi NATOle. Kuid NATO väed seisavad konkreetselt oma liikmesriikide julgeoleku, mitte ELi huvide eest. Otseseid julgeolekuhuvisid saab NATOga jagatult kaitsta. Kasvatades kaitsekulutusi ELi liikmetes või lausa luues EL ühisarmee tekiks jõud, mida saab rakendada ELi huvide eest seisma. Argument, et EL võikski olla vaid soft-power ja kaitsta pehmeid väärtusi, on vettpidamatu, kuna väärtusi ei saa kaitsta, kui selle taga pole reaalset jõudu.

Arvamus, nagu oleks praegused Lääne kaitsekulutused üle jõu käivad, on ekslik, nagu tõestab AEI, The Heritage Foundationi ning Foreign Policy Initiative’i 2010. aasta oktoobri ühisprojekt Defending Defense, tuues esile, et Korea sõjast külma sõja lõpuni olid USA kaitsekulutused kokku vähem kui pool praegusest riiklikust võlast.¹⁴ Ameerika (aja)kirjanik Mark Helprin täiendab argumentide rida WSJi arvamusloos kirjutades, et kui USA keskmine SKP aastatel 1931 kuni 1940 oli 77,5 miljardit dollarit, siis 1944. aastaks oli SKP kasvanud lausa 271%, tööpuudus langenud 1,2 protsendile ja inimeste reaalne sissetulek kahekordistunud, ning seda kõike ajal, mil kaitsekulutused moodustasid peaaegu 40% SKPst ning tervenisti 86% föderaaleelarvest. Kindlasti pole viimase näite eesmärk sõda propageerida, vaid lihtsalt nõustuda Helpriniga, et suured kaitsekulutused pole mürk, vaid pigem eliksiir majandusele.¹⁵

Kolmas ELi kasvava mõju takistus on seesmised õõnestajad ning takistused osa riikide kiiremale edasiminekule integreerumisega. ELile pole tundmatu strateegia, kus algul ei taheta Euroopa projektiga liituda, sest ei soovita selle edu ning loodetakse soolosaavutustele, kuid hiljem siiski liitutakse selleks, et edenevat projekti seestpoolt õõnestada. Soosides iga hinna eest laienemist-lahjenemist ja ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika takerdumist, loodetakse kaitsta enda huvisid ja kahanevat mõju maailmas. Tegelikkuses ei peatata oma mõju vähenemist võrrelduna maailma uute võimukeskustega, vaid ainult suhteliselt, võrreldes ülejäänud Euroopaga. Tugev, st konsolideeritud EL on aga kõigi liikmesriikide huvides, sest sellega kasvaks meie kõigi kollektiivne mõju.

Kui terve riik või riikide liit omab ainult tsiviilmõõdet, pole tal kaugeleulatuvat ja kuuldavõetavat häält.

Siinkohal kerkibki esile esmapilgul kindlasti provokatiivsena näiv kahe- või mitmekiiruselise Euroopa küsimus. Tuumik-Euroopa tekkimisele on õõnestajad vastu mitte seepärast, et keegi palub neil sellega ühineda või sunnib neid selleks, vaid nad ei soovi ELi reaalset tugevnemist. Viimasega tunnistatakse alateadlikult või kaudselt, et konsolideerumine kindlale alusele on vastus identiteedikriisile. Mitmekiiruselisuse idee kasuks räägib aga asjaolu, et teatud määral on see juba ELis olemas eurotsooni ja vähemal määral Schengeni näol ning peegeldub ka erandites, mis üksikutele riikidele on tehtud, nagu näiteks Ühendkuningriigile, Taanile jne. Eurotsooni enda sisesed pinged ja erinevused viitavad veelgi tugevamalt mitmekiiruselisuse sisulisele paratamatusele. Valikuline mitmekiiruselisus lahendaks potentsiaalselt laienemisküsimuse, luues võimaluse nii tuumiku täisliikmesuseks kui ka privilegeeritud partnerluseks. Väiksemas tuumikus oleks lihtsam ka identiteedikriisi lahendada ja panustada suurematesse ühisprojektidesse nagu kaitsejõud, jäädes avatuks majanduslikele suhetele ja arengule laiema, kuid nõrgemalt seotud lähi-Euroopaga.

Teatavasti on praegune EL omamoodi kummaline nähtus rahvusvahelisel areenil. Tegemist pole päris Vestfaali süsteemi riigiga.¹⁶ Väidetavalt on just sel põhjusel Euroopa projekt seesmiselt edukas olnud. Kuna aga ülejäänud maailm koosneb Vestfaali süsteemi riikidest, erineb EL viimastest piisavalt, et olla alahinnatud. Hea näide sellest on see, kui raskeks teemaks on kujunenud Lissaboni-järgse ELi esindatus ÜRO peaassambleel just selle tõttu, et ÜROsse kuuluvad riigid, kuid EL seda klassikalises Vestfaali süsteemi mõistes pole. Mitmekiiruselise Euroopa tuumiku huvides oleks sarnaneda rohkem klassikalisele Vestfaali süsteemi riigile ning sellest tulenevalt omada ühtset välispoliitikat, mida rohkem kuulda võetaks. Tuumikusisesed erinevused aga väheneks. Vestfaali rahu eelsele perioodile sarnanev suhe lähi- ja naabrus-Euroopaga võiks aga vastavalt rohkemal ja vähemal määral säilida.

Konkreetsemalt võiks see kõik näha välja järgnevalt: a) kolmetasandiline tuumik, kus esimene tasand oleks üldjoontes Karl Suure keisririigiga ühtiv ala, teine ottoonide-aegne Saksa-Rooma impeerium, kuhu lisanduks eelnevale Poola ja Ungari, ning kolmandaks Karl V aegne Euroopa, mis ühendab varasemaga ka Ibeeria ja Baltikumi; b) edasi tuleks tuumikust eraldiseisev lähi-Euroopa, mis hõlmaks Iirimaad, Britanniat, Skandinaaviat (sh praegused mitte-ELi liikmed ja võib-olla ka Soome); c) Kreeka, Küpros, Balkan, Rumeenia, Bulgaaria, Venemaa, Ukraina moodustaks Ida-Euroopa; d) eelnevat ümbritseks aga Euroopa naabruskond, mis hõlmab Põhja-Aafrikat, Iisraeli, Türgit ja Kaukaasiat. Tasub lisada, et esiteks peegeldab tuumiku kolmetasandilisus pigem selle siseseid kultuurilisi ja ajaloolisi erinevusi kui poliitilis-majandusliku integreerituse astet ning teiseks, et punkti „c“ näol poleks tegemist „Ida-Euroopa“ riikide Venemaale „loovutamisega“, vaid nende ühise Euroopa mineviku tunnistamisega. Viimaste sügavam koostöö ja lähenemine Lääne- või tuumik-Euroopale oleks tervitatav, kuid ajaloolistel põhjustel raske. Selle kõige juures pole siiski midagi põhimõttelist, mis takistaks olemasoleva idapartnerluse jätkamist. Samuti poleks tihedam poliitiline koostöö „lähi-Euroopa“ riikidele välistatud; ülaltoodud teoreetiline jaotus oleks muudetav, kuid peegeldab üldjoontes praegust, minevikust tingitud reaalsust.

Argument, et EL võikski olla vaid soft-power ja kaitsta pehmeid väärtusi, on vettpidamatu, kuna väärtusi ei saa kaitsta, kui selle taga pole reaalset jõudu.

Mart Laar ei eksinud, kui kirjutas Sirbis, et meie eksistents tugineb haridusele, kultuurile ja julgeolekule.¹⁷ Selle vaatega ühineb ka siinkirjutaja. Seesmine konsolideerumine ja identiteedikriisi lahendamine, kaitse-eelarvete suurendamine raskel finantsmajanduslikul ajal ja mitmekiiruselise Euroopa arendamine on ilmselgelt Heraklese ülesanded. Arusaadavalt on kõigi „ülesannete” kohene realiseerimine ebareaalne, kuid kui kardinaalseid muudatusi ei soovita-julgeta võtta keskpikema perspektiivi eesmärkideks, pole mitte ainult ELil, vaid ka Euroopa riikidel üksikult võetuna välispoliitilist mõju ega häält mõtet loota. Vabaühenduslik, Eurovisiooniga sarnanev imperium togatum ei ole iseenesest lihtsalt kestlik. Globaalse mõju puudumine on kahjulik nii meie kultuurilis-vaimse identiteedi hoidmisele kui ka materiaalsetele huvidele. Selline on Euroopa kriis praegu. Kriis aga, sõna algses kreeka tähenduses kujutab endast pöördepunkti või lahkteed, kus on kõik valikud avatud ning allakäik pole sugugi vältimatu.