Ekspert: Putinist on saanud FSB info pantvang

Kui võrrelda tänast FSB positsiooni Kremli suhtes ja selle eelkäija, kunagise Nõukogude Liidu julgeolekuteenistuse KGB mõju Kremli ladvikule, siis kummal on/oli riigis rohkem võimu, kas FSBl täna või KGBl 1970.–1980. aastatel?

Kahtlemata on FSB täna mõjukam. Kasvõi selle poolest, et KGB ei suutnud kunagi panna oma töötajat riiki juhtima, nagu teeb seda praegu Vladimir Putin (Venemaa president kolmandat ametiaega, töötas KGBs 1975.–1991. aastal, teenides välja alampolkovniku, NATO mõistes kolonelleitnandi auastme – siin ja edaspidi JP märkused). Juri Andropov (Nõukogude Liidu üks liidreid, juhtis KGBd 1967–1982), kuigi pikaaegne KGB juht, polnud kunagi olnud KGB töötaja, vaid ikkagi eelkõige parteifunktsionäär. Vaatamata KGB auastmele oli Andropov tsiviilisik. Putini puhul on KGB ja FSB taust väga oluline, sest see mõjutab otsuste vastuvõtmist. Kasvõi näiteks Krimmi asjus. Steven Myers (New York Timesi Moskva büroo juht) tõi oma artiklis välja selle ringi isikuid, kes võtsid vastu otsuse Krimmi annekteerimiseks. Kõik need inimesed teenisid kunagi eriteenistustes. Venemaa tuleviku jaoks väga tähtsa otsuse võtsid vastu inimesed, kes kõik on enam-vähem samasuguse mentaliteediga, samasuguste stereotüüpidega jne.

Nii et selles mõttes on FSBl täna Putinile lihtsam esitada oma positsioone ja arusaamist sündmustest kui KGBl omal ajal Leonid Brežnevile?

Muidugi! FSBl pole sellega mingeid probleeme. Ütleme nii, et professionaalne poliitik suhtub ikkagi kriitiliselt sellesse, mida talle räägivad eriteenistused, sest neil on kalduvus sündmusi võimendada või viidata mingile välisohule, mis segab neid oma ülesandeid täitmast. Sellised asjad on iseloomulikud eriteenistustele üle maailma. Näiteks 1990ndatel meeldis FSBl viidata ülemaailmsele džihaadile, mis ei luba neil taastada korda Tšetšeenias. 2000ndatel viitasid USA eriteenistused Iraanile kui põhjusele, miks ei suudeta võita Iraagis. Kui professionaalne poliitik on võimeline sellistesse asjadesse kriitiliselt suhtuma, siis Putin ei ole, kuna ta on ise sellest organisatsioonist pärit. See annab FSBle suure eelise. Teisest küljest ma täna siiski ei liialdaks FSB mõju hindamisega Kremlile, sest tegelikult on see väiksem, kui me eeldasime seitse-kaheksa aastat tagasi.

Kuidas nii?

Toimus kummaline asi, mida ilmselt kõige paremini oskavad seletada hoopis sotsiaalpsühholoogid. FSB sai endale niipalju ülesandeid ja volitusi, nii kõrge eristaatuse, et ta muutus sedavõrd kinniseks struktuuriks, et on täiesti läbitungimatu nii välispidise kontrolli kui ka välispidise surve jaoks. Kusjuures ma pean peale ühiskondliku kontrolli ja surve silmas ka Kremli- ja Putini-poolset kontrolli ja survet. Selle tagajärjel juhtus fantastiline, aga ilmselt ka loogiline asi – see struktuur ei reageeri enam välistele ärritajatele ega käskudele. Putinil on täna väga keeruline sundida FSBd midagi tegema. Selle tagajärjel on tekkinud struktuurid, mis sisepoliitiliselt mängivad täna palju tähtsamat rolli kui FSB, näiteks uurimiskomitee. Uurimiskomiteel on täna kahtlemata selles osas, kuidas planeeritakse ja viiakse läbi operatsioone opositsiooni suhtes, liidriroll.

Kumb kumba siis täna rohkem mõjutab, kas Putin FSBd või FSB Putinit?

Putin hävitas sisuliselt kõik senised kanalid informatsiooni saamiseks sise- ja välisriiklikest sündmustest. Näiteks ajakirjandusel pole enam sisuliselt informeeriv, vaid ainult propagandistlik funktsioon. Usaldusväärset pilti sellest, mis toimub täna Vladivostokis või Tšetšeenias, pole riiklikust meediast võimalik saada. Nõukogude ajal toimis kontroll regioonides toimuva üle parteiliinis, kus hierarhiat pidi liikusid ülespoole kinnised ettekanded tegelikust olukorrast. Jeltsinil (Venemaa esimene president 1991–1999) oli 1990ndatel oma süsteem kohapealse info saamiseks. Midagi sellist enam Kremlil pole. Selle tulemusena on Putin muutunud väga sõltuvaks sellest informatsioonist, mida esitab talle FSB. Mingis mõttes on ta FSB info pantvang, sest peab uskuma seda, mida nad talle ette kannavad. Sellele, et ta usub kõike, aitab kaasa ka tema mentaliteet. Jämedalt öeldes, kui FSB kannab talle ette, et Maidani organiseeris CIA, siis ta usub seda, sest teda on kogu elu sedasi õpetatud.

FSB akadeemiate kursandid elavad veel siiamaani kasarmurežiimil, neil kujuneb juba noorest peast klaustrofoobne suhtumine maailma.FSB akadeemiate kursandid elavad veel siiamaani kasarmurežiimil, neil kujuneb juba noorest peast klaustrofoobne suhtumine maailma.

Nii et kui FSB tahab, siis saab ta Putiniga manipuleerida?

Päris nii see ei ole. Võimalused neil on, aga ma ei usu, et nad seda aktiivselt kasutaksid. Minu arusaamist mööda pole FSBl sellist suurt eesmärki, et nad väga kibeleksid riiki juhtima. Neil on niigi praegu piisavalt kõrge staatus ja see rahuldab neid.

Kas on võimalik, et FSB ühel hetkel ei tule enam toime kõigi nende paljude ülesannete ja volitustega, mis neile on pandud?

Võimalik. Paljud volitused, mis neil on, pole praktiliselt realiseerunud. 2000ndate algul ilmus FSBs uus ideoloogia, mida võib nimetada ka „uusaadliks“. Sellest ei ole midagi välja tulnud. FSB pidi hakkama mängima olulist rolli näiteks Venemaa majanduselus, äris, kontrollima oligarhe, aitama Putinil läbi viia uut industrialiseerimist. Mingit kasu sellest pole olnud. Tohutu hulk FSB ohvitsere komandeeriti erinevatesse ametitesse riigiettevõtetes, kuid nad ei teata eriti midagi sellist, mis võimaldaks FSBl ja Putinil neid harusid kontrollida. Vastupidi, tihti on nad hakanud tegutsema FSB sees hoopis nende ettevõtete ja tööstusharude huvides. Putinil oli 2000ndate algul idee, et ta hakkab toetuma FSBst pärit eliidile, kuid ei saa öelda, et nad oleksid suutnud realiseerida need suured volitused ja võimu, mis neile anti. Seda on näha kõikidest välis- ja sisepoliitilistest kriisidest.

Mis neid seganud on?

Ma arvan, et takistuseks said probleemid ja puudujäägid hariduses. Erinevalt paljudest teistest maailma suurriikidest, kus luuresse, eriti vastuluuresse, üritatakse tööle värvata teadmiste ja oskuste poolest tõeliselt eliiti kuuluvaid inimesi, kes on lõpetanud elitaarsed haridusasutused jne – näiteks ameeriklased suudavad väga kiiresti, kui neil on vaja organisatsioonides verd vahetada, palgata tööle spetsialiste äriringkondadest, kes toovad kaasa moodsaid vaateid juhtimisele, probleemide lahendamisele jne –, on Venemaa eriteenistuste traditsioonid teistsugused, paljudele on see perebisnis. Juba vanaisa töötas KGBs, siis isa, ja nüüd töötab poeg FSBs. FSB akadeemiate kursandid elavad veel siiamaani kasarmurežiimil, neil kujuneb juba noorest peast klaustrofoobne suhtumine maailma. On nende sisemine, FSB maailm ning muu, väline maailm. Nad kujutavad väga halvasti ette, kuidas normaalne ühiskond seal välises maailmas toimib, neil on halb ettekujutus sotsiaalpoliitilistest suhetest ühiskonnas. Kui sa neid kuulad, siis nende jutt ja arusaamised on üsna primitiivsed. Mingeid omi lokaalseid eesmärke on nad suutelised saavutama, aga mitte rohkem.

Kas võib siis teha järelduse, et tänapäeva maailm on FSB jaoks osutunud natuke liiga keeruliseks?

Liiga mobiilseks, liiga tihti muutuvaks. Oligarhid jagavad Venemaal neid asju palju paremini. Ärme unustame, et kuni viimase ajani, veel kuni 2011.–2012. aastani, aitasid oligarhid intellektuaalselt Kremlit igati. Kui me vaatame Jeltsini, Putini, Medvedevi peamisi nõunikke, siis peaaegu kõik nad olid faktiliselt ärieliidi poolt Kremlisse delegeeritud. Alates Boriss Berezovskist kuni Vladislav Surkovini jaGleb Pavlovskini, kes samuti tulid Kremlisse ärist. Neist keegi ei olnud eriteenistuste taustaga.

Mul on ka juhuslikult mõned tuttavad FSB taustaga inimesed ja mind on alati imestama pannud, kuidas nad räägivad ühesuguse hardumusega tsaariaegsest ohrankast ja Feliks Dzeržinskist (KGB ja FSB kunagise eelkäija Tšekaa rajaja Nõukogude riigi tekkimisel 1917. aastal) ning peavad ennast mõlema järglasteks. Seejuures neid üldse ei häiri ega tekita küsimusi, et seesama ohranka hoidis Dzeržinskit vangis ja Dzeržinski koos oma kambajõmmidega lasi neid õhku. Kuidas sellise pudru ja kapsaga peas saab üldse rääkida mingist intellektuaalsest jõust?

Putin on muutunud väga sõltuvaks sellest informatsioonist, mida esitab talle FSB. Mingis mõttes on ta FSB info pantvang, sest peab uskuma seda, mida nad talle ette kannavad.

Ja-jah, nad põhjendavad seda sellega, et mõlemad teenisid erinevatel perioodidel riiki. See on muidugi skisofreenia. Ma toon teise näite – kuidas saab samal ajal toetada Vene valgete kindralite, nagu Denikini jt põrmude matmist kodumaale ning uhkust tunda NKVD operatsioonide üle nendesamade valgete kindralite, näiteks kindral Krasnovi tapmiseks?

Milline on seadusega määratud kontroll FSB üle?

See on naeruväärne. Mingit ühiskondlikku kontrolli pole, seda tunnistab ka riigiduuma julgeolekukomitee, mis peaks põhimõtteliselt seda kontrolli teostama. Prokuratuuril on formaalselt järelevalveõigus, aga see on väga piiratud. Näiteks vastavalt peaprokuratuuri ja FSB kokkuleppele tohib FSB dokumentidega tutvuda vaid FSB hoonetes. Arvatakse, et FSB kontrolliga tegeleb FSB spetsiaalne valitsus, mis asub FSB peakorteris. Aga me saame muidugi suurepäraselt aru, mida selline kontroll maksab, kui asutus kontrollib iseennast.

Aga kontroll FSB rahalise tegevuse, raha kasutamise üle? Kas arvepalat (Venemaa riigikontroll) või rahandusministeerium ei tee siis seda?

Mina küll pole kuulnud.

Nii et tuleb ikkagi välja, et reaalselt kontrollib FSBd ainult üks inimene?

Jah, aga probleem on selles, et üks inimene jaksab küll kontrollida eriteenistust, kui me räägime Lichtensteini-suurusest riigist ja eriteenistusest, mis koosneb 50 inimesest. Siin me aga räägime eriteenistusest, milles on vähemalt kaheksa erinevat valitsust ja lisaks veel piirivalveteenistus.

Kas endise FSB juhi Nikolai Patruševi juhitud Kremli julgeolekunõukogu ei kontrolli kuidagi FSBd?

Kas te kujutate ette, kuidas oleks võimalik Kremlil kontrollida FSB osakonna tööd Vladivostokis, et teada saada, kas seal varastatakse või mitte? Oletame, et Kreml saadab sinna olukorda uurima Patruševi. Patrušev kohtub seal loomulikult kohaliku FSB ülemaga, kes kinnitab talle, et mingit varastamist ei toimu. Ja edasi, mida saab teha see Patrušev?

Patruševil peaks ju olema endiselt mingi mõju FSB üle või ei?

See on tõsi, et peale tema lahkumist pole FSB kõrgem juhtkond väga palju muutunud. Aleksandr Bortnikovil (sai FSB juhiks 2008. aasta kevadel pärast seda, kui Patrušev oli 10 aastat FSBd juhtinud) pole õnnestunud oma meeskonda täielikult juhtkonda tuua, Patruševi mõju on seal veel tugev. See tähendab topeltlojaalsust FSB juhtkonnas. Nad on lojaalsed Bortnikovile, kuid samal ajal ei taha nad rikkuda suhteid Patruševiga.

Kui oluline teema on täna nn jõuametnike (siloviki) klannidesse koondumine Kremlis ja selle ümber?

Siloviki´de klannid on üle elanud olulise muutuse. Kui 1990ndatel olid need klannid alalise iseloomuga – nad moodustusid kellegi vastu ja siis kestsid vähemalt 3-4 aastat –, siis täna moodustuvad klannid konkreetse küsimuse või probleemi lahendamiseks, näiteks tehakse koostööd millegi või kellegi üle kontrolli saavutamiseks või on vaja läbi viia mingi suurem naftatehing, ning siis nad lagunevad, järgmise küsimuse lahendamisel võivad nad olla juba vastased, hoopis erinevate huvidega. See kõik on äärmiselt liikuv. Täna pole enam mingit mõtet koostada selliseid skeeme nagu vanasti, et see eriteenistus töötas selle inimese huvides, teine eriteenistus jällegi kellegi teise huvides jne.

Kas FSBl on praegu üldse mingit reaalset konkurenti Venemaal, nagu varem oli neil kõvasti naginat siseministeeriumiga? Näiteks on oma mõju kõvasti suurendanud uurimiskomitee.

Ei ole. Uurimiskomiteel on FSBga väga head sidemed. Üks on väga aktiivne (uurimiskomitee) ja teine väga tugev (FSB) ja nad teevad koostööd. Siseministeerium on aga täielikult FSB mõju all.

Nii et kuulsad tšekistidevahelised lahingud mõjuvõimu pärast 1990. aastatest, mis aeg-ajalt ujusid pinnale veel 2000ndate keskel, isegi 2007.-2008. aastal, pole enam aktuaalsed?

Need ei ole enam aktuaalsed, vähemalt ametkondade vahel mitte. Vahel küll on tülid, aga need on siis konkreetsete kindralite või kindralite seltskondade vahel, mitte ametkondade tasemel. Mingil kujul on ametkondade tasemel võitlus jäänud vaid peaprokuratuuri ja uurimiskomitee vahel. Jeltsin mängis omal ajal teadlikult eriteenistusi üksteise vastu välja, et tal oleks erinevaid infoallikaid. Ta alati luges ja võrdles erinevate eriteenistuste ettekandeid olukorra kohta, see oli tema viis tõepärast infot saada. Putin hävitas selle süsteemi, kui ta tegi FSBst riigi peamise eriteenistuse.

Putinil on täna väga keeruline sundida FSBd midagi tegema. Selle tagajärjel on tekkinud struktuurid, mis sisepoliitiliselt mängivad täna palju tähtsamat rolli kui FSB, näiteks uurimiskomitee.

Kui suured on täna FSB kindralite ärihuvid?

Muidugi nad mõjutavad äri, aga kuna neil on tõsised probleeme mentaliteediga, siis nad ei ole võimelised terveid majandusharusid täielikult kontrollima. Selles mõttes on Venemaal suur vahe näiteks Egiptusega, kus kindralid kontrollivad terveid majandusharusid, suuri tööstusettevõtteid. Venemaal seda pole. Jah, FSB kindralitel on oma „mõjutsoonid“ ärimaailmas, kuid need pole niivõrd mastaapsed.

Kes on FSB mõjukaimad kindralid?

See on väga huvitav moment. Egiptuses said kindralid neile kuuluvate äriettevõtete kaudu moodustada oma klientella, neil olid omad ohvitserid, keda nad pidasid üleval ja kes kõigi vahenditega toetasid oma kindralit. Venemaa eriteenistustes sellist vertikaalset lojaalsussüsteemi pole kunagi olnud, vastupidi, polkovnikud ei armasta kindraleid, kindralid ei usalda omakorda polkovnikuid. Sellist klientella-süsteemi Venemaa eriteenistustes pole. Sest peale omavahelise usaldusepuudumise puuduvad selleks ka finantsressursid. Finantsressurssi korjab kindral isiklikult enda jaoks, mitte selleks, et üleval pidada 500 endale ustavat ohvitseri. Räägin ma seda selleks, et põhjendada, miks pole mõtet nimetada viit kõige mõjukamat kindralit. Iga FSB kindrali võib kasvõi hommepäev tänavale visata ja ei leidu isegi viit ohvitseri, kellele nad loota võiksid, neil pole oma klientella´t ja seetõttu pole ka suuremat mõju. Tänavale visatud kindralile ei jää mingeid ambitsioone ja ta olgu õnnelik, kui saab koha mõne panga juhatuse esimehe asetäitjana.

Kui lojaalne FSB üldse on Putinile? Kui oletada, et homme toimub Venemaal paleepööre ja presidendiks tõstetakse ärieliidile tunduvalt vastuvõetavam Dmitri Medvedev, siis kuidas FSB võib käituda?

Nad hakkavad samamoodi tööl edasi käima ja vannuvad, et teenivad Medvedevit. Üks põhjus paljude muude põhjuste seas, miks Kreml nii jäigalt ja järsult reageeris Maidani sündmustele, oli ka see, et päeval, kui Viktor Janukovõtš (Ukraina endine president) põgenes, jäi SBU (Ukraina julgeolekuteenistus) hoonesse kohale vaid üks ohvitser. Putin teab seda ning ta näeb 1991. aasta kordumist. Kogu aeg kordub sama lugu – sul on tohutu suur eriteenistus, aga kui midagi suurt juhtub, siis nad kaovad kuhugi ära. Enamiku endiste KGB töötajatega rääkides selgub, et nad armastasid NSV Liitu. No kui te armastasite ja vandusite sellele truudust, kuhu te siis kadusite 1991. aastal, miks te siis ei kaitsnud seda viimse veretilgani? Keegi neist ei tulnud tänavale. Siis toimub Maidan ja jälle ei tule keegi tänavale Janukovõtšit kaitsma, ainult Berkuti (Ukraina siseministeeriumi endine eriüksus) omad jooksid ringi. Kui nad seda näevad, siis loomulikult tekib neil hirm, et äkki meie omad teevad ka nii.

Kellele siis Putin võib loota, keda usaldada, kui peaks selline X-tund lööma?

Ma arvan, et ta ei usalda kedagi, et ta loodab ainult iseendale, et nii kaua, kuni ta suudab kõike kontrollida ja ohjes hoida, on ta tubli. Võib-olla ta loodab oma Peterburi sõpradele, raske öelda.

Miks Putin tugevdas umbes aasta tagasi oluliselt oma ihukaitset?

Täpselt keegi ju ei tea, aga selline jutt käib, et presidendi isikliku ihukaitse teenistuses valitses teatud rahulolematus, mille põhjuseks olid väikesed palgad. Sellest kanti ette Putinile, kes väidetavalt oli väga vihaseks saanud ning selle tagajärjel vahetati Viktor Zolotov välja. (Zolotov on Kremli ihukaitseteenistuse endine ülem, kes asendati eelmise aasta septembris Oleg Klimentjeviga. Zolotov juhatab täna Venemaa sisevägesid ja on siseministeeriumis isik nr 2). Putinit ilmselt ehmatas, et isegi isikliku ihukaitse ülemat ei saa usaldada, sest tema kandis ju kogu aeg ette, et kõik on hästi, aga nüüd selline väike mäss. Kogu aeg kordub sama lugu – kindralid kannavad ette Putinile, et kõik on korras, siis juhtub midagi ning olukord väljub korraga kontrolli alt. Kuna neil pole alternatiivseid infoallikaid, siis on nad pidevalt närvis: aga äkki kindral valetab?

FSB saab pidevalt volitusi juurde, kus on piir? Ja kas FSB ise soovib muudkui kasvavaid volitusi või surub Kreml neid peale, kuna FSB on kõige suurem ja tähtsam eriteenistus?

See on keerulisem asi, kui tundub. Protestide ajal (peab silmas 2011/2012 talve protestilainet peamiselt Moskvas) tegutses FSB suhteliselt passiivselt ja sattus selle tõttu Putini üsna tugeva kriitika alla. Nii palju kui mina tean, oli FSB sunnitud kuidagi Putini kriitikale vastama. Igal pool maailmas, ka USAs, on eriteenistuste lemmikvastus kriitikale, et me võtaks ette küll, aga volitusi on vähe, andke juurde. Seni on Putin sellega nõus olnud. Ta usub seda ning mängib seda mängu kaasa. Kaua see veel kestab, seda ei tea keegi.

Enamiku endiste KGB töötajatega rääkides selgub, et nad armastasid NSV Liitu. No kui te armastasite ja vandusite sellele truudust, kuhu te siis kadusite 1991. aastal, miks te siis ei kaitsnud seda viimse veretilgani?

Piire veel ei paista?

Ei. Kui sul on kriis, siis sa tavaliselt naased stereotüüpse käitumise juurde, mida on sulle õpetatud lapsest saadik. Nemad seal on nüüd automaatselt naasnud Nõukogude stereotüüpide juurde ja üritavad neid ellu viia. Küsimus on, et millal see kõik põrkab kokku reaalsusega.

Kas FSB sees eksisteerib põlvkondade konflikt?

On küll, aga see väljendub eelkõige ühes asjas. Kui me enne rääkisime sellest, et Putin ei saa normaalset infot olukorra kohta, kuna toetub ainult FSB ettekannetele, siis põlvkondade konflikt FSBs kindralite ja polkovnikute vahel on viinud selleni, et ka kindralid ei saa tõepärast infot altpoolt, polkovnikutelt. Polkovnikute meelest on kindralid korrumpeerunud, saavad nendega võrreldes ülisuurt palka, ning miks peaksid nemad oma suhteliselt väikse palgaga nende eest rabelema? Mis on selle tulemus? Ühiskonnas toimub mingi protsess, millest FSB polkovnikud peavad ette kandma kindralitele. Polkovnikud ei saa väga täpselt aru, mis toimub, aga vähemalt midagi nad siiski mõistavad. Kindralid aga kindlasti ei mõista enam neid sündmusi, kuid nemad peavad sellest ette kandma Putinile. Kõige paremini iseloomustasid sellist olukorda sündmused Maidanil. FSB ohvitserid töötasid aastaid Ukrainas koostöös kohaliku SBU kindralitega, kes muudkui korrutasid neile, et meil on kõik kontrolli all. Ja siis – hoppaa! – Janukovõtš põgeneb riigist. Ja kõik on üllatunud! Miks? Sest puudus normaalne süsteem info kogumiseks.

Nii et see on aja küsimus, millal see püramiid kokku kukub?

Absoluutselt. Vahe reaalsusega läheb lihtsalt ühel hetkel liiga suureks.