märts 9, 2010

Eesti kultuur kui tõlkekultuur: mõned ajaloolised ja statistilised ekskursid

In memoriam Enn Soosaar ja Linnart Mäll

Siinne lugu lähtub lihtsast teesist: eesti kultuur on sündinud tõlkest ja tõlkes ning püsib ainult senikaua, kuni püsib tõlkimine. Meie keel sai kirjakuju piiblitõlkimise käigus, meie kirjandus võrsus muganduste ja tõlgete pinnal, meie keeleuuendus viidi ellu tõlkekirjanduse toel. Kummatigi ei tule tõlkimist käsitada millegi passiivse või alaväärsena. Tõlkimine on universaalne kultuurimehhanism, mis tagab ühest küljest kultuurile arengu ja dünaamika, teisest küljest aga ehitab kultuurilist identiteeti, sest loob piire “oma” ja “võõra” kultuuri vahele.

Tegelikult ei laiene sõnastatud tees pelgalt Eestile, vaid kehtib samavõrd Euroopa puhul. Minu väide õigupoolest parafraseeribki tuntud Prantsuse tõlketeoreetiku Henri Meschonnici (1932-2009) tõdemust, et “Euroopa sündis tõlkest ja tõlkes”.1 Mis omakorda haakub Austria kultuuriajaloolase Egon Friedelli (1878-1938) tabava tähelepanekuga inimkonna kultuuriajaloost üldiselt: “Kogu inimkonna vaimulugu on varguste ajalugu. Aleksander varastab Philipposelt, Augustinus varastab Pauluselt, Giotto varastab Cimabuelt, Schiller varastab Shakespeare’ilt, Schopenhauer varastab Kantilt. Ja kui kord saabub stagnatsioon, siis on põhjus alati selles, et varastatakse liiga vähe.”2

Illustreerimaks esitatud teesi eesti kultuurist kui tõlkekultuurist, teen kolm lühikest ekskurssi Eesti tõlkelukku: vaatan, millist rolli etendas tõlkimine Eesti vaimuelus möödunud sajandi alguses, keskel ja lõpus. Pean aga kohe lisama, et nende ekskursside tegemist pärsib oluliselt tõsiasi, et Eesti tõlkeajalugu pole tänaseni pälvinud tõsist ja süstemaatilist uurimist. Leian, et omakeelse tõlkeloo puudumine on üks suuremaid lünki meie kultuurilises enesepildis, mis võtab võimaluse adekvaatselt mõtestada ja mõista Eesti mõttelugu tervikuna, seda eriti viimasel sajandil. Võime vaid heldimusega sirvida paari aasta tagust Soome tõlkeajalugu kahes mahukas köites3 ja loota, et juba lähiajal õnnestub Eestiski algatada analoogse koguteose kirjutamine.

20. sajandi algus: tõlkekunsti ja -kriitika sünd

Eesti kirjakultuuris hakkas tõlkekirjanduse ja omakirjanduse eristus selgemat kuju võtma 19. sajandi lõpul. Uue sajandi alguses sünnib omakeelne tõlkekriitika ja üha enam kostab hääli, mis nõuavad tõlkimist originaalkeelest (mitte saksa või vene keele vahendusel). Seni peamiselt lehesabades ilmunud tõlked hakkavad sajandi esimestel aastatel üha sagedamini ilmuma raamatu vormis. Ridamisi sõnastatakse üleskutseid tõlkekultuuri viljelemiseks, toonitatakse, et kultuurrahvaks saadakse vaid läbi tõlkimise. Toon toonase meelsuse näitlikustamiseks paar ilmekat tsitaati.4 1906. aastal kirjutab üks sajandialguse innukamaid tõlkekriitikuid Jaan Jõgever oma vastasutatud ajakirja Eesti Kirjandus veergudel: “Et tõsiselt oma vaimu harida, selleks on Eesti alguspäraline kirjandus veel liig nõrk. […] Aga Eesti rahvas tahab ometi ka näha, missugused idealid lükkavad inimese sugu edasi. [… ] Ta peab aga siis enesele ka suure kirjanduse looma, ilma milleta iga sugune edu täitsa võimatu. [… ] algupäralise kirjanduse loomine [ei ole] ühe ega kahe päeva töö, ega rahva enese hea tahtmise teha, kuid miski ei keela tõlgete teel niisuguseid üleilmlise kirjanduse toodeid omandamast, mis kõikide rahvaste juures kõige kõrgemas lugupidamises. [… ] Ainult rahvas, kellel oma kirjandus, kui see kirjandus ka ainult sarnastest tõlgetest seisaks, võib edu ja parema põlve peale loota.” Jõgeverile sekundeerib paar aastat hiljem samas ajakirjas Karl Menning, kutsudes üles kaubavahetuse põhimõtteid laiendama ideedevahetusele ehk tõlkimisele: “Oleks ju ka rohkem kui imelik, kui vastastikuse vahetamise seadus, mille pääl meie terve majandusline ilmakord seisab, vaimlise vara kohta ei käiks. Iseäranis väiksed rahvad ei saa kuidagi ilma võera vaimlise varata edasi.”

Kui vaadata toonast Eesti raamatutoodangut, siis kaldub kaalukauss selgelt tõlgete kasuks. Endel Annuse kogutud andmete põhjal ilmus Eestis aastatel 1901-1917 algupärast ilukirjanduslikku proosat ja draamat 429 nimetust, tõlkeproosat ja -draamat aga enam kui poole rohkem – 1118 nimetust. Kummatigi oldi rahulolust kaugel, vaid nõuti üha uusi maailmakirjanduse eestindusi. Johannes Aavik kirjutab näiteks 1912. aastal Eesti Kirjanduses: “Tähtsate maailmakirjanduse klassiliste meistriteoste tõlkimine Eesti keele on igapidi hea ja soovitav asi nii hästi keele harimise ja kirjandusliku maitse peenendamise kui nende tööde tundmaõppimise pärast, mida peetakse inimsuse vaimu kõige suuremiks avaldusteks kunstivormi läbi ta tuhande-aastasel arenemiskäigul. Niisugused maailmakirjanduse nurgakivid on piibel, Homerose Ilias ja Odysseia, Dante Jumalik komöödia, Cervantese Don Quijote, Shakespeare’i Hamlet ja Goethe Faust. Need on klassilised teosed par excellence. Nende eestistamine peaks üheks meie edeneva ja kasvava kirjanduse ülesandeks saama.” Aavik kujunes ise üheks innukamaks sõjaeelseks tõlkijaks, nähes ilukirjanduse eestindamises kõige sobivamat viisi oma keeleuuenduse ellu viimiseks.

1960. aastate tõlkepööre

Enne sõda jõutakse eesti keelde vahendada mitmeid teoseid Aaviku mainitud maailmakirjanduse nurgakividest, ent selles viljakas tegevuses tekitab katkestuse Teine maailmasõda. Kui otsida järgmist pöördepunkti Eesti tõlkeloos, siis joonistuvad selgelt välja 1960. aastad. Tollase tõlkepöörde keskne kujundaja oli 1957. aastal loodud Loomingu Raamatukogu, mis asus süstemaatiliselt ja kiiresti eesti keelde vahendama maailmakirjanduse uuemaid ja vanemaid näiteid. Kuid paralleelselt asutas tollane Eesti Riiklik Kirjastus mitu uut tõlkekirjanduse sarja, nagu “Seiklusjutte maalt ja merelt” (1955-1962) ja “Suuri sõnameistreid” (1957-1961), millele veidi hiljem järgnesid “Varamu” (1972-1983) ja “Klassikalised lood” (1970-1989).

Toonast murrangut tunnistab teiste seas Rein Veidemann, kelle hinnangul kujunes 1960. aastatel uuesti olukord, kus tõlkekirjandusest sai Eesti kultuurikoodi määrav osa ja algupärase kirjanduse oluline mõjutaja: “Siinkirjutaja hinnangul juhtus nii 1960. aastate teise poole eesti kirjanduses, mil tõlkimise võimaluste avardumine (eriti tänu Loomingu Raamatukogule) kujundas oluliselt suhtumist kirjandusse. Eesti kaasaja kirjandust loeti tõlkekirjanduse taustal.”5

Tõlkekirjanduse pealetungi kinnitab statistika.6 Kui näiteks 1956. aastal ilmus eesti keeles 23 nimetust väliskirjandust, siis 1959. aastal 66 ja 1960. aastal 74 nimetust. Kõige selgemalt näitab tõlkekirjanduse tähtsust selle osakaal üldisest ilukirjandustoodangust. Kui aastatel 1945-1955 moodustasid väliskirjanduse tõlked 11% kogu ilukirjandusest, siis 1961-1970 oli nende osakaal juba 31%. (Võib lisada, et vene ja nn teiste nõukogude rahvaste kirjandus moodustas 29% ja omakeelne 40% kirjandustoodangust.) Tõlkepöördest annab tunnistust samuti väliskirjanduse väga kiire tiraažikasv. Kui 1956. aastal oli välismaise ilukirjanduse kogutiraaž 683 000 eksemplari, siis 1957. aastal 1 172 000 ning 1960. aastal juba 1 529 000 eksemplari. Kui ma ei eksi, siis on see tänaseni suurim väliskirjanduse aastane trükiarv Eestis.

Eeskätt tänu Loomingu Raamatukogule avardus oluliselt tõlgitavate keelte valik. Kahjuks ei ole mul käepärast statistikat tõlgitud keeltest eraldi 1960. aastate kohta, ent aastatel 1956-1990 ilmus Eestis tõlketeoseid 62 maailma rahva kirjandusest. Kui sõjajärgsel kümnendil domineeris selgelt vene keelest tõlkimine (42% kogu ilukirjandusest), siis järgneval kolmel kümnendil (1956-1988) kahanes venekeelse kirjanduse osakaal poole võrra (20%ni). Suurem osa ilukirjanduse tõlgetest tehti inglise, saksa ja prantsuse keelest. Aastatel 1961-1990 tõlgiti näiteks saksa kirjandust 212 nimetust (13,5% kogu sel ajal ilmunud väliskirjandusest), prantsuse kirjandust ilmus 157 nimetust (10% väliskirjandusest), inglise kirjandust anti välja 150 nimetust (9,6%), ameerika kirjandust 145 nimetust (9,3%). Järgnesid tõlked soome, rootsi, tšehhi ja poola keelest.

Nende arvude tõlgendamine üldise Eesti mõtteloo raames seisab alles ees, ent esialgselt võiks väita, et vaatamata poliitilisele isolatsioonile võimaldas vilgas ja viljakas tõlketegevus vältida Eesti kultuurilist isoleerumist. Tõsiasi, et terve plejaad väga andekaid Eesti haritlasi, teiste hulgas hiljuti lahkunud Linnart Mäll ja Enn Soosaar, pühendus 1960.-1970. aastatel aktiivsele tõlkimisele, näitab selgelt, kui oluliseks vaimutööks tõlkimist peeti. Sealjuures kujunes välja traditsioon varustada tõlked põhjalike järelsõnadega; väikese lõivuna löövusele võib väita, et 1960-1980ndatel kolis algupärase esseistika hinnalisem osa raamatute järelsõnadesse, tihti kujunes just raamatu sabast see paik, kus vahendati teavet nii uutest arengutest lääne vaimuilmas kui ka ehitati sildu kaugete või vanade kultuuride juurde. Keegi ei osanud veel ennustada praegust aega, mil Eesti teadussüsteem hindab tõlkimise kasutuks tegevuseks ega arvesta seda teadustöö hindamisel, lõigates sisuliselt ära õpetlaste osalemise eesti tõlkekultuuri viljelemises.

Iseseisvusaegne tõlkebuum

1960ndate tõlkemurrang suubus kahjuks suuresti 1970ndate stagnatsiooni. Kui 19611970 moodustas väliskirjanduse tõlkimine, nagu ennist öeldud, 31% kogu ilukirjandus-toodangust (millele lisandus 29% tõlkeid vennasvabariikide kirjandusest), siis järgmisel kümnendil langes välistõlgete osakaal 22%-le ja ülejärgmisel kümnendil 20%-le. Languse peamiseks põhjuseks oli režiimi surve väliskirjanduse eestinduste piiramiseks, mida kompenseeriti üha enamate tõlgetega teiste NSV Liidu vabariikide kirjandustest. Ilmekalt näitab muutunud olukorda Loomingu Raamatukogu käekäik: 1970ndate alguses vahetati välja LRi juhtkond ja uut toimetust sunniti senisest märksa enam avaldama raamatuid liiduvabariikide loomingust. Usutavasti ei saa aga alahinnata sedagi tõsiasja, et 1973. aastal liitus Nõukogude Liit ülemaailmse autoriõiguse konventsiooniga, mis kohustas uuema kirjanduse tõlkimiseks hankima luba autoriõiguste valdajalt (varem sellest ei hoolitud).

Uus pööre tõlkekultuuris saabus koos iseseisvuse taastamisega. Lagunes senine riiklik kirjastussüsteem ja raamatuturule sigines sadu erakirjastusi. 1992. aastal andis raamatuid välja 435 ettevõtet, kuus aastat hiljem oli nende hulk juba 756. Kirjastamist, sh tõlkekirjanduse väljaandmist iseloomustavad uuel iseseisvusperioodil kaks vastastikust trendi: nimetuste arvu kiire kasv ja tiraažide sama kiire langus. Kui 1991. aastal anti Eestis välja 1654 raamatunimetust, siis 2000. aastal 3466 ja 2008. aastal 4685 nimetust. Tiraažide kohta sama usaldusväärne teave puudub, ent kui veel 1991. aastal oli keskmine trükiarv teose kohta 14 094 eksemplari, siis 2000. aastal oli selleks 1711. Pakun oletuslikult, et tänapäeval on keskmine tiraaž mitte üle 1500 eksemplari.
Keskset rollis selles nimetuste plahvatuslikus kasvus etendasid tõlketeosed. Kui 1991. aastal ilmunud eestikeelsetest nimetustest oli algupärandeid 917 ja tõlkeid 191, siis 2008. aastal olid need näitajad vastavalt 2038 ja 1780.7 Niisiis on tõlgete osakaal seitsmeteistkümne aastaga kasvanud väga jõudsalt, moodustades praegu veidi alla poole eestikeelsete nimetuste koguarvust (47%). Mul pole käepärast andmeid kitsalt belletristika kohta, ent võib olla kindel, et tõlgete osakaal on seal veelgi suurem kui kõikide raamatute peale kokku. Näiteks 1998. aastal moodustasid tõlked 64% kogu täiskasvanute ilukirjandusest (kokku 528 nimetust).

Kui vaadata, millistest keeltest tänapäeval tõlgitakse, siis peame ootuspäraselt tunnistama inglise keele jõulist pealetungi. Kui 1990. aastal tõlgiti inglise keelest eesti keelde 33 nimetust, siis 2008. aastal koguni 1194 nimetust! 1990. aastal oli populaarseim tõlkekeel veel teadagi vene keel, millest vahendati 67 nimetust; 2008. aastal oleme endiselt umbes samal tasemel – tunamullu tõlgiti 71 venekeelset raamatut. Päris märkimisväärselt on kasvanud saksa keelest tõlkimise hulk: 1990. aastal 19 nimetust, 2008. aastal 138 nimetust. Umbes sarnane on olnud prantsuse keele käekäik: 1990. aastal 5 tõlget, 2008. aastal 98 tõlget.

Kuid see on vaid iseseisvusaegse tõlkebuumi statistiline tahk, märksa olulisem on selle sisuline tuum: kultuurisuhtluse hiigellünkade kiire täitmine, mõne aastaga mõne kümnendi tegemata töö korvamine. Eraldi tasub toonitada, et mitte kunagi varem pole eesti keelde tõlgitud sellises koguses filosoofilist ja teoreetilist kirjasõna, nagu viimasel viieteistkümnel aastal (ainuüksi “Avatud eesti raamatus” on 15 aasta jooksul üllitatud 100 tõlketeost).

Enn Soosaar oli üks neist, kes iseseisvuse lävel avaldas lootust uueks tõlkelaineks, näiteks Sirbis ja Vasaras ilmunud artiklites “Tõlkimisest mure ja lootusega” (14.10.1988) ja “Eestlaste võõrutamine maailmakultuurist peab ükskord ometigi lõppema” (29.11.1991). Samas juhtis ta tähelepanu sellele, et kätte võideldud vabadusega tõlkida, mida soovitakse, peab kaasnema vastutus valikute ja kvaliteedi eest.8 Tõlkekvaliteet on kahtlemata viimaste aastate tõlkebuumi peamisi ohvreid. Kui aastas ilmub ligi 1800 tõlketeost, siis on selge, et häid tõlkijaid ja toimetajaid igale raamatule ei jagu. Suur auk haigutab tõlkekriitika kohal: kui 1970.-1980. aastatel ilmus Loomingus regulaarseid ülevaateid tõlkeaastast, siis pärast iseseisvust see traditsioon katkes. Alles viimasel paaril aastal on tehtud rõõmustav katse vana tava uuesti ellu äratada. Kõige trööstitum on praegu aga tõlkekriitika olukord ajalehtedes: lehed on loobunud tõlketeoste sihipärasest kajastamisest ja käsitlemisest, üldlevinud on tava ignoreerida tõlke headuse küsimust ja tihtipeale jäetakse tõlkija nimi kriitikas sootuks mainimata. Üha harvemaks jäävad tõlketeoste põhjalikud järelsõnad, kahetsusväärselt vähe hinnatakse andekamaid tõlkijaid (alles viimasel paaril aastal tegutseb eraldi kultuurkapitali tõlkeauhindade komisjon, kes jagab välja kaks ainukest tõlkeauhinda -parim tõlge eesti keelde ja eesti keelest; hädavajalik oleks aga eraldi luule-, proosa- ja mitteilukirjandustõlke auhinna asutamine).

Kuidas aidata kaasa eesti tõlkekultuuri arengule ja edendamisele? Tsiteerin vastuseks Peeter Toropi mõtteid, mis pärinevad aastast 1984: “Esimene samm tõlkekultuuri edendamise suunas on võimalik aga kohe teha -tuleb tõlkeraamatusse suhtuda kui tutvustamist vajavasse võõra kultuuri esindajasse, mitte aga kui loojata, vanuseta ja rahvuseta teksti, mis ise endale lugeja või tarbija leiab. Ei tohi unustada tõlkekultuuri peamist ülesannet – muuta tarbimine lugemiseks, lugemine talletamiseks, trükitoodang kultuurifaktiks.”9

Eesti kultuur ei saa läbi tõlkimiseta ja tõlkijateta. Meil on saja aasta jooksul välja kujunenud väga oluline tõlkija-õpetlase haritlastüüp, mida kohtab vähestes kultuurides. Pean silmas mitmekülgseid õpetlasi, kes märkimisväärse osa oma andest ja ajast suunavad tõlkimise (sh tõlgete toimetamise ja järelsõnastamise) teenistusse. Meenutame läinud sajandi esimestest kümnenditest näiteks Gustav Suitsu ja Johannes Semperit, Friedebert Tuglast ja A. H. Tammsaaret, Ants Orast ja Aleksander Aspelit; või siis hilisemast ajast Jaan Krossi ja Ain Kaalepit, Henno Rajandit ja Ott Ojamaad, või siis juba tänapäevast Jaan Unduskit ja Kristiina Rossi, Hasso Krulli ja Märt Väljataga. Säravad näited tõlkijatest-õpetlastest olid Linnart Mäll ja Enn Soosaar, kelle põhjalike saatesõnadega varustatud tõlked avasid Eestis uusi õhuaknaid mitmesse ilma. Nende töö jätkamine on möödapääsmatu ülesanne meie kõigi jaoks, kes me hoolime eesti tõlkekultuuri edendamisest, kes me soovime, et see kollektiivne ja refleksiivne tõlketöö, mida Linnart Mäll tähistas mõistega “tõlkekulg”, elus püsiks ja kunagi ei katkeks.

______

1 Henri Meschonnic, “Tõlkimise poeetika ajalooline ülevaade”, Vikerkaar, nr 2-3/2000, lk 108.
2 Egon Friedell, “Uusaja kultuurilugu Suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani”, kd 1 (Tallinn: Kupar, 2003), lk 64.
3 “Suomennoskirjallisuuden historia”, päätoimittaja H. K. Riikonen (Helsinki: SKS, 2008), 2 kd. (Kaks suureformaadilist köidet sisaldavad kokku ligi 1300 lehekülge, hõlmates tõlkeajalugu esimestest tõlkekatsetustest tänapäevani, sissevaateid peamistesse tõlkekeeltesse, tähtsamate tõlkijate tutvustusi, ülevaadet tõlkekriitika kujunemisest, põgusaid käsitlusi ka teadus- ja õppekirjanduse tõlgetest jpm.)
4 Olen need noppinud Elin Sütiste väitekirjast “Tõlke mõiste dünaamikast tõlketeaduses ja eesti tõlkeloos” (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009).
5 Rein Veidemann, “Tõlkimine kui avastamine”. – “Kultuuritekst ja traditsioonitekst”, toim Ülle Pärli (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000), lk 64
6 Selles osas tuginen Aile Möldre väitekirjale “Kirjastustege-vus ja raamatulevi Eestis aastail 1940-2000” (Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2005).
7 1990.-2008. aasta raamatutoodangu arvandmete osas tuginen Eesti Rahvusraamatukogu teabele.
8 Enn Soosaar, “Vabadus on vastutus: tõlkekirjandus 1992”, Looming, nr 5, 1993, lk 688-692.
9 Peeter Torop, “Tõlkekultuur ja tõlkeaasta” [1984]. – Peeter Torop, “Kultuurimärgid” (Tartu: Ilmamaa, 1999), lk 73.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar