Eesti ELi eesistumise eel: Läti õppetunnid

2017. aasta teisel poolaastal saab Eestist Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja. See on Eestil esimene kord eesistuja olla, samal ajal kui tema Balti naabrid Leedu ja Läti on sama saatust saanud juba vastavalt 2013. ja 2015. aastal maitsta. Pole põhjust arvata, nagu ei suudaks Eesti sellega toime tulla, ehkki nii ettenähtavad kui ka ettenähtamatud tegurid ja tegijad võivad püüdlusi kärpida.

Läti eesistumise tähised

Läti puhul pani riigi esimene eesistumisperiood proovile nii võimed kui ka maine. Ettevalmistusi selleks ja eesistumist ennast võib pidada üheks Läti välispoliitika strateegiliseks sihiks kõrvuti niisuguste asjadega, nagu ELi, NATO ja OECD liikmestaatus ning euro kasutusele võtmine.

Üldiselt on Läti eesistumist peetud edukaks. Oli küll teemasid ja poliitikaid, mille puhul oleks soovitud näha suuremat edenemist. Siiski ei astutud ka ühtegi silmatorkavamat väärsammu.

Eesistumise kõige tähtsamad prioriteedid olid kokku võetud katusmõistete „konkurentsivõimeline Euroopa“, „digitaalne Euroopa“ ja „kaasatud Euroopa“ alla. Viimane tähistas ELi välispoliitikat, eriti just ELi idapartnerluse algatust. Kogu eesistumise keskne sündmus oli idapartnerluse neljas tippkohtumine Riias 2015. aasta mais. Ehkki seal ei sõlmitud põhjapanevaid kokkuleppeid, sai ELi välispoliitika idasuund tublisti hoogu juurde. Küllap ei oleks seda juhtunud paljude teiste ELi liikmesriikide eesistumise puhul.

Kahe ülejäänud prioriteedi – konkurentsivõimeline Euroopa ja digitaalne Euroopa – puhul võib kõnelda edust välja pakutud Euroopa strateegiliste investeeringute fondi, ühtse telekommunikatsioonituru, Euroopa energialiidu algatuse ja välja pakutud andmekaitse korraldamise osas. Kahe esimese korral on mõju selgelt näha: uus investeerimisfond pakub lisainvesteeringute võimalusi kogu Euroopas ning ELi üleselt on loodud avatud interneti (võrguneutraalsuse) eeskirjad ja vähendatud mobiilside rändlustasu, mis peagi lõplikult kaob.

Riiklike ja Euroopa huvide tasakaal

Eesistuvalt riigilt oodatakse vähemalt teoorias ausust ja neutraalsust, see tähendab lahtiütlemist riiklikest huvidest ja tegutsemist ühise hüve nimel. Tavaliselt on see vähemalt mõnevõrra vastuolus riigisiseste huvirühmade ja avalikkuse ootustega, kes võivad eesistumist kergesti pidada soodsaks võimaluseks edendada riiklikke huve. Et eesistumine on küllaltki kulukas, ei saa selliseid ootusi sugugi ebaloogiliseks pidada.

Eesistuvalt riigilt oodatakse vähemalt teoorias ausust ja neutraalsust, see tähendab lahtiütlemist riiklikest huvidest ja tegutsemist ühise hüve nimel.

Kui aus olla, siis tavaliselt juhindutaksegi eesistumisel tugevasti riiklikest huvidest. Vähemalt seavad eri riigid enamasti rõhu küsimustele, mis neid kõige enam puudutavad. Näiteks Läti eesistumise ajal seati välissuhetes prioriteediks idapartnerlus. Samuti ei peaks hämmastama, et praegune eesistuja Malta on asetanud sootuks suurema rõhu ELi lõunapoolsetele naabritele. Niisiis on päevakava konkreetne sisu üks eesistumise tähtsamaid komponente. Teised liikmesriigid kannatavad sellise „tendentslikkuse” üldiselt välja, kui see üle piiride ei lähe.

Loomulikult on alati mõningaid kohustuslikke elemente, näiteks ELi tasandi prioriteedid või erakorralised sündmused, mida ei saa tähelepanuta jätta. Ent väiksema profiiliga küsimuste puhul saab iga eesistuja ise määrata, kas, kuidas ja millal (kui sageli) nendega tegelda. Vähene või sootuks puuduv tähelepanu mõne teema suhtes võib seda puudutavate otsuste vastuvõtmise edasi lükata või lausa teema enda täiesti tagaplaanile tõrjuda. Ühe või teise riiklikke huve edendava lahenduse läbisurumine on sootuks keerulisem, kui need huvid ei juhtu just kattuma veel mitme liikmesriigi omaga. Sellisel soodsal juhul võib eesistumisega kaasnevast võimust täiesti piisata soovitud tulemuse saavutamiseks.

Ettenägematud ja ettenähtavad takistused

Kui põhjalikult ka eesistumiseks ei valmistutaks, ei ole võimalik ette näha kõike, mis kuue kuu jooksul toimuda võib. Finantskriis, looduskatastroof, poliitiline kriis, terrorirünnak, sõda, epideemia võib puhkeda täiesti ootamatult. Mõnel juhul võivad need vähemal või suuremal määral mõjutada ELi Nõukogu tööd, mõnel juhul mitte. Enamasti jäävad sellised asjad aga väikeriigi haardeulatusest välja isegi ELi eesistumise ajal. Näiteks Läti eesistumise ajal heitsid sellele varju relvastatud konflikt Ukrainas, finantskriis Kreekas ning süvenev rändekriis, kuid Läti ei suutnud etendada märkimisväärset osa neist ühegi lahendamisel.

Eesti pöörab kahtlemata vajalikku tähelepanu nii Brexitile kui ka teistele sisemistele probleemidele ja päevakajalistele välisküsimustele, ent kriisid võivad tekkida ka kõige ootamatumalt. Seepärast on hädavajalik olla paindlik ja kohanemisvõimeline, aga ka suuteline näiteks kõigest olukorda jälgima, kui eesistumise võimutäiusest ilmselgelt ei piisa enamaks.

Iga eesistumise kõige ettenähtavam takistus on selle pelgalt kuuekuuline kestus, mis Eesti puhul on suvise puhkuseaja tõttu isegi veel lühem. Piiratud aega mainitakse tihtipeale ühe tähtsama argumendina, kui kõneldakse eesistumise väga piiratud võimalustest saavutada vähegi märkimisväärseid tulemusi. Ent hoolikas ja täpne plaanimine ning plaanide tõhus elluviimine võib siiski käegakatsutavate tulemuste saavutamise võimalust tunduvalt suurendada.

Kui tegevusaeg on piiratud, siis osapoolte arv, kes tunnevad huvi eesistumise tahkude vastu, on peaaegu piiramata. Oma huvid on teistelgi tegijatel kui ainult ülejäänud 27 liikmesriigil. Oma sageli vastuollu minev päevakava võib olla näiteks Euroopa Parlamendil ja Euroopa Komisjonil. Lisaks üritavad oma mõju avaldada mõjurühmad Brüsselis, teistes liikmesriikides ja kodumaalgi. Kui siis viimaks mõni otsus langetatakse, on küllap pigem imelugu, kui sellega jäävad rahule kõik osapooled.

Eestil on raske läbi kukkuda

ELi väiksematel liikmesriikidel tuleb eesistumine tihtipeale edukamalt välja kui suurematel. Isegi kui nende ressursid on enamasti kesisemad, on väikeriigid enamasti fokuseeritumad ja suudavad paremini maksimaalselt ära kasutada enda käsutuses olevaid ressursse. Samuti on eesistumise ülesanded tavaliselt nende välispoliitikas kesksel kohal, samal ajal kui suurematel liikmesriikidel on tavaliselt tähtsal kohal ka muid olulisi teemasid. Eesistumisele võib samuti kasuks tulla väline toetus nii ELi Nõukogu peasekretariaadilt kui ka Euroopa Komisjonilt, teistelt liikmesriikidelt ja mõjurühmadelt. Siiski on selge, et neil kõigil on ka oma huvid.

ELi väiksematel liikmesriikidel tuleb eesistumine tihtipeale edukamalt välja kui suurematel. Isegi kui nende ressursid on kesisemad, on väikeriigid enamasti fokuseeritumad ja suudavad paremini maksimaalselt ära kasutada enda käsutuses olevaid ressursse.

Eesti ettevalmistused oma esimeseks eesistumiseks on jätnud seni hea mulje. Selle üleüldine eesmärk on kindlustada ELi ühtsus ja otsusevõime ning keskenduda järgmistele juba praegu olulistele prioriteetidele: avatud ja uuendusmeelse majanduse edendamine, julgeolek ja turvalisus, digiteerimine, kaasamine ja kestlikkus. Ent kindlasti on raske neis kõigis silma paista. Mõne puhul, eriti kui asi puudutab ELi ühtsust ja otsusevõimet ning välissuhteid, jääb Eesti poliitiline kaalukus lihtsalt liiga väikeseks. Eesti „digitaalset mainet” arvestades oodatakse kindlasti erilist rõhuasetust digitaalsetele küsimustele. Seepärast võidakse ka kogu eesistumise edukust mõõta just selle valdkonna saavutuste järgi ning siin on parim viis, kuidas Eesti suudab jätta oma märgi, konkreetsed otsused, mitte niivõrd deklaratsioonid või suunised.

Eesistumine algselt oodatust varem ja poliitilise juhtkonna kogemuste piiratus võivad tekitada omajagu probleeme. Läti puhul ei võimaldanud nii presidendi kui ka peaministri tagasihoidlik rahvusvaheline tuntus ja ebapiisav võõrkeelte oskus täiel määral ära kasutada eesistumise potentsiaali, ent ometi ei pärssinud see kuigi palju põhitööd, mille raskus lasus ja lasub ikkagi riigiametnikel. Küllap on olukord üpris samalaadne ka Eestis, mille diplomaatidel ja riigiametnikel on juba niigi korralik maine.

Ent viimaks võib öelda, et see, kui edukalt või väheedukalt eesistumine kulgeb, unustatakse küllaltki kiiresti, sest eesistumine läheb ju kohe järgmise riigi kätte, kelle peale koondub siis ka uus tähelepanu.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.