veebruar 16, 2018

Eesti diplomaatia sõlmpunktid sadakonna aasta jooksul

Meie välistegevus peab tagama riigi iseolemise.

Mõneti paradoksaalselt algab Eesti diplomaatia ajalugu varem kui iseseisvus, sest Eesti välisdelegatsioon loodi 1917. aasta sügisel. Sakslased olid jõudnud Riia alla ja Maanõukogu arvates võis Eesti huve ja võimalikku iseseisvust vaja tutvustada välismaal. Edasi liiguti toonast kõnepruuki kasutades seitsmepenikoormasaabastega – oli ju sama aasta kevadel Eesti saanud Ajutiselt Valitsuselt autonoomia ja eestlaste asuala liidetud ühtseks tervikuks. Aga sügisel juba välisdelegatsioon ja terendav iseseisvus.
Kõrvalmärkusena võiks mõtiskleda sellegi üle, kas ei sillutanud Aleksander Kesküla tegevus bolševike ninamehe Vladimir Lenini toimetamisel läbi Saksamaa Venemaale teed Eesti iseseisvusele. Sest just Lenini võimule tulles ja sakslastele väravad avades (ei rahu ega sõda) ei jäänud Eestil muud võimalust kui iseseisvus 24. veebruaril 1918. aastal välja kuulutada. Et aga Kesküla ise välisdelegatsiooniga raksu läks, ei saa temast kui Eesti diplomaatia ametlikust osast rääkida.
Välisdelegatsioon ja Päästekomitee iseseisvusmanifest näitavad Eesti diplomaatia paindlikkust. Rahvusvaheline olukord muutus nädalate, et mitte öelda päevadega. Valmis pidi olema peaaegu kõigeks – Eesti ei olnud küll nagu tollane Ukraina, kus varsti ei teatud enam, kelle pilt seinale riputada, sest võimud vahetused nii kiiresti, kuid sellegipoolest tajuti, et senine, võib-olla turvalisekski peetud vana maailm, on kokku kukkumas.
Seda hämmastavam on, et paindlikkust ei näidatud üles 1939. aastal. Eriti arvestades asjaolu, et vabariigi tüüri juures olid peaaegu needsamad inimesed kes 1918. aastal. Vaadates 1939. aasta septembri alguse seisukohavõtte, jääb mulje, nagu uskunuks Eesti juhtkond, et puhkenud sõda võib neist kuidagi mööda minna. Miks? 1917.-1918. aastal oldi teadlikud, et sõda võib peagi-peagi jõuda Eestisse ja et midagi tuleb ette võtta. 1939. aastal välisdelegatsiooni ei moodustatud, veel vähem 1940. aastal eksiilvalitsust. Vastupidi, Konstantin Päts kirjutas alla igasugustele Nõukogude Liidu esitatud dokumentidele. Eksiilvalitsuse võimalusele juhib tähelepanu siinsamas numbris ka ajaloolane Magnus Ilmjärv.
Muidugi saab öelda, et sõjaeelne vabariik oli end maailmas kindlamini sisse seadnud kui Maanõukogu 1917. aastal ja Eesti esindamise eest välismaal kandsid hoolt saatkonnad. Ent kui vaadata, kuidas kulges Eesti okupeerimine või alistumine, siis näeme, et ei reageeritud üldse, ehk siis see paindlikkus, mida me näeme 1917. ja 1918. aastal, oli asendunud letargiaga.
Omaette küsimus on samas, kus oleks see eksiilvalitsus olnud ja mida teinud. Kahtlemata oleks eksiilvalitsus andnud märku Eesti sunnitud alistumisest ja viidanud koos teiste eksiilvalitsustega vajadusele taastada olukord, mis valitses enne Teist maailmasõda. Ent kui eeldada, et eksiilvalitsus oleks asunud Londonis, kus asusid paljude teiste okupeeritud riikide eksiilvalitsused, oleks tekkinud hulgaliselt Eestile ebameeldivaid küsimusi.
Esmalt muidugi tõdemus, et 1940. aastal sündima pidanud eksiilvalitsus oleks pidanud Londonis vahetama poolt või vähemalt muutma tooni. 1940. aastal, kui Ühendkuningriik võitles üksinda Natsi-Saksamaa vastu ja Berliin ja Moskva olid peaaegu et liitlased, olnuks eksiilvalitsusel lihtne osutada ebaõiglusele Eesti suhtes. Pärast Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule 1941. aastal olnuks see raskem. Meenutagem võrdluseks Tšehhoslovakkia eksiilvalitsust – on väidetud, et Tšehhit valitsenud Reinhard Heydrichi atentaadi taga 1942. aastal oli Londoni rahulolematus Tšehhoslovakkia eksiilvalitsuse ja sealse vastupanuliikumisega, sest viimane osutas põhiliselt passiivset vastupanu. Eksiilvalitsus, tahtes end Londoni silmis rehabiliteerida, organiseeris Heydrichi atentaadi. Ja paneme sellesse konteksti Eesti, kus 1944. aasta septembripäevadeni sakslastele vastupanu ei osutatud – on lausa eraldi välja toodud, et Eesti oli ainus Saksamaa okupeeritud riik, kus ei tekkinud aktiivset vastupanuliikumist natsidele. Sest kommunistide all elamise kogemus oli kõigil värskelt meeles.
Külma sõja puhkemine muutis taas hoiakuid – eksiilvalitsusel olnuks lihtsam ja tegelikult tegidki saatkonnad eksiilvalitsuse tööd. Ja muidugi – moodustati ka valitsus eksiilis, ent see kõik tuli liiga hilja. Pealegi ei saanud saatkonnad ja valitsus eksiilis omavahel läbi. Pigem kandsid Eesti õiguslikku järjepidevust saatkonnad, kuid Ernst Jaakson on viidanud oma mälestustes probleemile, mis tekib pikemaajalise okupatsiooni puhul – nimelt peavad saatkonnas olema tööl Eesti Vabariigi kodanikud, kuid nende hulk hakkas sõjajärgseil aastail kahanema ja asemele polnud kedagi võtta. Nendel väliseestlastel, kes elasid Läänes, oli tavaliselt oma asukohariigi kodakondsus, mis andis seal poliitilised õigused ja enamasti rajas teed ka karjääriredelil. Jaaksonil õnnestus ära näha siiski Eesti Vabariigi taassünd.
Eesti tegelik iseolemine on muidugi ära rippunud Venemaast. Just Venemaaga sõlmitud lepped on muutnud iseseisvuse tõeliseks. Esimeseks sääraseks lepinguks oli Tartu rahu 2. veebruaril 1920. Kummalegi osapoolele oli lepingut vaja – Eesti ei jõudnud enam sõdida, rindel oli langenud mitu tuhat meest ja vabariik oli tarvis üles ehitada, Nõukogude Venemaale oli aga rahu Eestiga esimeseks aknaks läände. Tartu rahu oli ju lääneliitlastele vastukarva, sest lootsid nad ju ikkagi Venemaad karistada sakslastega separaatrahu sõlmimise ja võlgade kustutamise eest.
Erinevalt aga 1920. aastast olid 1994. aasta juulilepped midagi sellist, kus Lääne surve Venemaale mängis küllalt otsustavat rolli. Tasub lugeda toonase USA presidendi Bill Clintoni või tema abiriigisekretäri Strobe Talbotti mälestusi, et aru saada, kui palju mõjutas Valge Maja Kremlit vägesid Ida-Euroopast välja viima.
Ent Tartu rahu ja juulileppeid ühendab laias laastus asjaolu, et Venemaa oli nurka surutud. Muidugi oli algusest peale selge, et nõukogulastele oli Tartu rahu vaid ajutine manööver, ent konkreetselt selles rindelõigus oli Nõukogude Venemaa kaotanud. Moskva pidas Tartu rahust kinni kuni 1940. aastani, kuid võib-olla oleks see rahuleping jäänud suhteliselt üürikeseks, kui Nõukogude Venemaa oleks võitnud Nõukogude-Poola sõja. Ime Vislal võis päästa ka Tartu rahulepingu.
1994. aastaks oli selge, et Venemaa oli kaotanud külma sõja, ent hakkas välja joonistuma juba uue, autoritaarse Venemaa pale – 1993. aastal oli president Boriss Jeltsin rünnanud Vene parlamenti ja lääneriigid tegid selle peale ainult head nägu. Väed oli vaja Ida-Euroopast välja saada. Täiesti kindlalt võib öelda, et kui Vene vägesid poleks Eestist 1994. aastal välja viidud, poleks me saanud ei Euroopa Liitu ega NATOsse. Aasta varem oli peetud Narva ja Sillamäe autonoomiareferendum, see polnud aga kuskile jõudnud ja nii võis väed välja viia küll. Pealegi ei juhtunud siinsete venelastega midagi sellist, mis juhtus Balkanil rahvusvähemustega. Kuid nagu Katri Raik taaskord siinsamas numbris ilmekalt näitab, pole Narva lugu kaugeltki lõppenud.
Taasiseseisvumise diplomaatia on samas näide, et kuskilt oli Eesti oma paindlikkuse tagasi saanud. Paindlikkust ei maksa segamini ajada oportunismiga, kuid see, et Eesti reageeris Ülemnõukogus Moskva riigipöördekatsele iseseisvuse väljakuulutamisega ja välisminister Lennart Meri tegevusega Helsingis, näitas meie letargiast vabanemist. Eks see olukord ei tulnud ootamatult ses plaanis, et kümnenditepikkune mittetunnustamispoliitika oli loonud baasi, millelt kiiresti hüpata.
Saamine Euroopa Liitu ja NATOsse oli kui lõppmäng. Või nii meile vähemalt tundus, ometi on Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks selgunud, et ajaloo lõpp ei tulnud. Ajalugu, sealhulgas diplomaatia, jätkub.
Missugused võiksid olla Eesti diplomaatia uued horisondid? Kindlasti tekitas meie eesistumine Euroopa Liidu Nõukogus Eestile ajalooliselt harjumatu olukorra, kus Eesti juhtis suure rahvusvahelise organisatsiooni tegevust. Võib-olla saab ajalooliselt veidigi sellega võrrelda Johan Laidoneri kui Rahvasteliidu esindaja missiooni Iraagi ja Türgi piiritüli lõpetamiseks 1925. aastal. Praegu liigub Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu roteeruva liikme koha suunas.
Ent kui vaadata tagasi 100 aastale, siis näeme, et Eesti diplomaatia peab olema suunatud meie iseolemise tagamisele. Olema dünaamiline. Need on märksõnad, mis tuleb kaasa võtta ka 21. sajandisse.

Kategooriates: Paberväljaanne