Demokraatia langus ja tõus

Pealtnäha on David Stasavage’i 2020. aastal ilmunud „Demokraatia langus ja tõus” („The Decline and Rise of Democracy: A Global History from Antiquity to Today“)oma üle 400 leheküljega järjekordne „miks Lääs on parem kui teised“ raamat, kuid sisu on üllatavalt mitmekülgne. Autori tees on, et „varane demokraatia“, mis riigiteoreetiliselt on Aristotelese kolmikjaotuse (demokraatia, oligarhia, türannia) kahe esimese osa sulam, on ühiskonna poliitilise korraldamise viisina olnud läbi ajaloo laialt levinud kõigis maailma piirkondades. Samas oli levinud ka varane autokraatia ning raske oleks olnud 1000 aastat või isegi paar sajandit tagasi öelda, kumb ühiskonnakorraldus – demokraatia või autokraatia –, saab kõige levinumaks.

Stasavage eristab selgelt varast demokraatiat nn moodsast demokraatiast, millega oleme nüüdisajal harjunud ka siin Eestis ja mujal arenenud riikides. Varane demokraatia on ajalookirjeldustes tavaliselt mõne muu nime all, kuid autori jaoks on see kasulik termin kirjeldamaks kõiki eelajaloolisi ja ajaloolisi otsustuskogusid ja -vorme, kus valitseja(d) pidi(d) alamatelt küsima arvamust ja nõusolekut erisugustes küsimustes, enamasti sellesama rahva maksustamise ja sõtta mineku osas.

See tähendas ka seotud mandaate ehk otsustuskogul osalejad võisid hääletada ainult nii suure vabadusega, kui teda läkitanud hõim, linn või piirkond oli andnud. See on oluline erinevus varase ja moodsa demokraatia vahel – praegu on saadikud oma mandaatides vabad. Kuigi rahvaesindajaid püütakse ka moodsal ajal tihti poliittehnoloogiliselt ühel või teisel moel neid valinud rahva mandaadiga siduda (nt 1994. aasta USA Kongressi vahevalimistel vabariikliku erakonna avalik “Contract with America” või salajaste hääletussedelite pildistamine Eestis), siis just see mandaadi vabadus annab esindusdemokraatias parlamentidele võimaluse teha operatiivselt otsuseid nõnda, et needsamad otsused siiski kõigile kehtiks. Viimane üldkehtivus on teine erinevus moodsa ja varase demokraatia vahel: kui varase demokraatia tingimustes kohalikule kogukonnale mõni uus maks või seadus ei meeldinud, siis tihti keelduti seda täitmast, sest nende saadik(ud) selle poolt ei hääletanud.

Autori tees on, et „varane demokraatia“, mis riigiteoreetiliselt on Aristotelese kolmikjaotuse (demokraatia, oligarhia, türannia) kahe esimese osa sulam, on ühiskonna poliitilise korraldamise viisina olnud läbi ajaloo laialt levinud kõigis maailma piirkondades.

Läkitatud esindajaid hoiti ka üsna lühikese lõa otsas ja kui otsustuskogus tuli arutlusele mõni teema, mida kohalikul tasandil ei oldud enne läbi räägitud, siis saadik tihti läkski kodukanti tagasi uusi suuniseid saama. Muidugi üritasid keskvõimu esindajad mõjutada kodust kaugel olnud inimesi igasuguse meeleheaga neile sobivas suunas otsuseid tegema. Õpetlik on ses osas 16. sajandil Hispaanias Roderigo de Tordesillasega toimunu, kus Segovia linna elanikud, olles teada saanud, et nende saadik hääletas uute maksude poolt, mitte ainult ei kustutanud õnnetu rahvaesindaja eluküünla, vaid tegid seda eriti võikal moel ja panid tagatipuks ka ta maja põlema. Praegu näiteks ei pea Riigikogu liige kartma valimisringkonna inimeste viha ja vägivalda, kui ta peaks hääletama maksusüsteemi muudatuse poolt, halvimal juhul lihtsalt ei valita teda parlamenti tagasi.

Mandaadivabaduse osas peame olema tänulikud inglastele, kes võtsid selle uuenduse keskajal kuningavõimu survel kasutusele. Kõnekas on siinkohal, et üle mere asunud Madalmaades kehtis tollal veel varase demokraatia mudel, mis aeglustas kõiksugu otsustamisi, ja seda kontekstis, kus hollandlased olid loonud maailmas esimesena majandussüsteemi, mida võime pidada moodsaks.

Näiteid varasest demokraatiast on raamatus hulgi ka väljastpoolt Euroopat. Näiteks Ameerika põlisrahva huroonide konföderatsioonil oli oma nõukogu ja suuremaid otsuseid arutati nii hõimukonföderatsioonis kui ka iga hõimu nõukogus. Eurooplastest jesuiitide üllatuseks osalesid selles süsteemis ka naised. Huroonidest lõuna pool asuvad irokeesid olid sarnase föderaalse loogikaga ja seda märkis ära ka Benjamin Franklin, kui Ameerika kolonistid enda vastloodud riigi poliitilise süsteemi piirjooni hakkasid kokku leppima. Samas olid Mississippi piirkonna hõimud autokraatlikud. Seega ei lugenud demokraatia ega autokraatia kasutuselevõtu puhul maailmajagu, vaid kohalikud praktilised olud ja vajadused, milleks olid ikka enamasti maksude kogumine ja sõtta minek.

Stasavage hinnangul on ka huvitav, et inglaste kolooniates arenes kiiresti välja märksa laialdasem valimisõigus kui pika parlamentaarse ajaloo (kuid vähese valimisõigusega) Inglismaal. Oluliseks erinevuseks kahe piirkonna vahel oli lahkumise kergus – Põhja-Ameerika kolooniaid üritati algul ülalt alla juhtida, aga kolonistid kippusid äärealadele ära kaduma. Sama surve suunas mitmed indiaanlaste hõimud ja paljud muud rahvad varase demokraatia teele.

Asjaolu, kui palju ja kui kergelt valitseja teadis, mis ulatuses ta üldse saab enda alamaid rahaliselt koormata, on läbi ajaloo olnud võtmetähtsusega. Valitsejate vähene teadlikkus kontrollialuse riigi või elanikkonna maksevõimest on olnud üks kõige kindlam viis ennustada, kas areneb välja demokraatia või autokraatia.

Kui valitseja ülevaade põllumajandus- ja muude saaduste ning kaubanduse mahust oli ebatäpne, siis olid läbirääkimised tegeliku pildi teadjatega paratamatud. Sedasi oli näiteks varakeskaegses Euroopas, kus germaani hõimud olid sattunud varasemate Rooma provintside käsutajateks. Kuigi alguses olid germaanlaste käes veel jäänukid roomlaste maksu- ja õigussüsteemist, siis ajapikku hävisid ja kadusid needki.

Seega oli Hiina tsivilisatsiooniline areng juba varakult autokraatia poole kaldu ja kui Euroopas sai sarnasel tasemel teadmine majanduse hetkeseisust valitsevale klassile teatavaks, siis olid demokraatlikud normid juba nii tugevalt juurdunud, et isegi autokraatlike vaheetappidega jõuti nende juurde tagasi.

Vahel hävitasid maksuandmed ebausklikud monarhid ise – kui mõne patusema teoga oldi hakkama saadud, siis tollasele kristlikule arusaamale kohaselt otsiti vaese lihtrahva vähesema maksustamise kaudu lunastust. Lääne-Euroopat, erinevalt näiteks Hiinast, ilmestab ka viljakate lössimuldade ebaühtlane levik, mis tähendas, et ainult talupojad ja heal juhul neid otseselt valitsevad ülikud teadsid, kus on suurema tootlikkusega mullad ja kui palju üleüldiselt maa saaduseid andis.

Hiinas on aga üks suur põhja pool asuv lössimulla platoo ning hiinlaste keiserlikud bürokraatiad asusid juba varakult tegema maakaarte eri maa-alade viljakuse hindamiseks ja seega ka maksustamiseks. Euroopas jõuti mullakaartideni alles 18.-19. sajandil. Seega oli Hiina tsivilisatsiooniline areng juba varakult autokraatia poole kaldu ja kui Euroopas sai sarnasel tasemel teadmine majanduse hetkeseisust valitsevale klassile teatavaks, siis olid demokraatlikud normid juba nii tugevalt juurdunud, et isegi autokraatlike vaheetappidega jõuti nende juurde tagasi. Sarnaseid erinevaid trajektoore läbisid ka eri aegadel eri kohtades linnriigid – näiteks autokraatlik Ur vanas Sumeris võrrelduna demokraatlike linnriikidega keskajal Madalmaades ja Põhja-Itaalias –, viimased kusjuures arendasid vabariiklikud mudelid välja enne seda, kui Aristotelese „Poliitika” taas ladina keelde tõlgiti, praktiline vajadus oli tähtsam poliitteooriast.

Ajaloolased on tavaliselt skeptilised populaarteaduslike üldajaloo käsitluste suhtes, keskendudes enam konkreetsete ajalooperioodide uurimisele ja kirjeldamisele. Majandusteadlasi ja mõnikord ka politolooge nn „suur ajalugu“ ei tundu häirivat ja nagu ka paljud teised head raamatud, on seegi teos ilmunud Princetoni läänemaailma majandusajaloo seeria raames, mida kureerib kultuurilise majandusteaduse korüfee Joel Mokyr.

Üks asjaolu on selle raamatu puhul veel märkimist väärt. Teose autor on enda ülikoolis nii professori positsioonil kui ka dekaan ehk vastutusrikkal administratiivsel ametikohal. See, et ta jõuab selle kõrvalt teadust teha ja lisaks raamatuid kirjutada, on muljetavaldav. Tekst ei ole ka liiga kuiv ja on täis huvitavaid noppeid lisaks teoreetilisele raamistusele ja ootan huviga, mil see väärt ülevaade ka eesti keelde tõlgitakse.