Debatt: Uus sõda?

Keegi pole nõnda rumal, et eelistaks rahule sõda, mille ajal selle asemel, et pojad mataksid oma isasid, matavad isad oma poegi.

Herodotos

Lääne meedia on tagunud viimased paar aastat üha kõvemini uut sõjatrummi. Ja süüdistanud Iraani tuumarelvade valmistamises. Ning kehtestanud üha uusi ja uusi sanktsioone ning majandusembargosid.

Ent mulle meeldib tungida asjade tuumani ja kahelda valmismõeldud tõdedes. Eriti siis, kui sõjatrumm on nõnda vali, et omi mõtteid on raske kuulda. Või kui puhkeda ähvardab uus sõda. Kas ja keda Iraan ohustab? Millised on Ameerika ja Iisraeli motiivid? Võtame esmalt vaatluse alla militaarsed ja strateegilised aspektid ning seejärel moraalsed ja majanduslikud põhjendused.

Räägime kaitsekulutustest. Iraan kulutas 2010 sõjaväele 7 miljardit USD, 2011 aga 12 miljardit (2% SKTst). Aastal 2012 on plaanitud viimast numbrit 127% kasvatada (27,2 miljardi dollarini). Ameerika Ühendriikide puhul on vastavad arvud 698 miljardit (2010) ja 708 miljardit (2011) USD. Iraan kulutab kaitsekulutusteks seega vaid 2–4% sellest, mis Ameerika. Ameerika Lähis-Idas asuvate liitlaste kaitse-eelarved on Iraani omast tunduvalt suuremad. 2011. aastal olid arvud vastavalt: Iisraelil 13 miljardit (6,3% SKTst), Saudi Araabial 42,9 miljardit (11,2% SKTst) ja Araabia Ühendemiraatidel 15,6 miljardit (7,3% SKTst).

Arvud ei valeta: sääsk elevanti ei ohusta. Iraani võidurelvastumisest ei saa olla juttugi, kaalukategooriad on selleks liiga erinevad. Kui kedagi saab sõjaks valmistumises süüdistada, siis on need Ameerika Ühendriigid ja tema Lähis-Ida liitlased.

Räägime geopoliitikast. Ameerika Ühendriikidel on sõjaväebaase (või militaarseid tugipunkte) kõikjal Lähis-Idas ja Kesk-Aasias: Iisraelis, Türgis, Iraagis, Kuveidis, Araabia Ühendemiraatides, Bahreinis, Kataris, Saudi Araabias, Omaanis, Usbekistanis, Kõrgõzstanis, Afganistanis ja Pakistanis. Kujutagem seda ette ka kaardil. Enamik nimetatud riike on Iraani naabrid. Üksnes Kaukaasia ja Kaspia suunalt ei ähvarda Iraani Ameerika baasidest lähtuv oht. Kujutagem sarnast olukorda ette Uues Maailmas: Kanada ja Mehhiko ning Kariibi mere riikide pinnal paikneksid Iraani baasid, ent maailm arvaks, et pihtide vahele võetud Ameerika Ühendriigid ohustavad planeedi julgeolekut. Võrdlus on paljastav, kas pole?

Arvud ei valeta: sääsk elevanti ei ohusta. Iraani võidurelvastumisest ei saa olla juttugi, kaalukategooriad on selleks liiga erinevad.

Ameerika ja Iisraeli peamine põhjendus Iraani survestamiseks on Iraani tuumaprogramm. Iraani väitel on tegu rahumeelse tuumaenergia kasutamisega. Ameerika väitel valmistab Iraan salaja tuumarelva. Iraani inspekteerinud Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur (IAEA) ei suutnud viimasele väitele tõestust leida. 1997.–2009. a agentuuri juhtinud Muhammad el-Baradei sõnul pole mingit tõestust, et Iraan valmistaks tuumalõhkepäid. Probleem on Iraani rikastatud uraanis, mida on võimalik relvade loomiseks kasutada. Lisaks tuumalõhkepeade loomise võimalusele on Iraanil olemas ka vajaliku laskekaugusega (ca 1300–2000 km) raketid (Shahab-3), et Lähis-Idas, Kagu-Euroopas, Kesk- ja Lõuna-Aasias ning Kirde-Aafrikas asuvate sihtmärkideni ulatuda.

Teisalt on Iraan allkirjastanud nii bioloogiliste kui ka keemiarelvade keelustamise lepingud ning liitunud tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga. Samuti on Iraan alati deklareerinud oma välispoliitilist printsiipi mitte rünnata kedagi esimesena. Seda põhimõtet on ka järgitud: Iraani-Iraagi sõja (1980–1988) algatajaks oli Saddam Hussein. Võrdluseks: Iisrael pole nimetatud lepingutega liitunud. Ja see on ka arusaadav. Kõik teavad, et Iisraelil on tuumarelv olemas, kuigi Iisrael ise seda eitab (hinnanguliselt on Iisraelil 75–200 tuumalõhkepead). Lisaks sellele veel piisava laskekaugusega raketid (Jericho-2 ja Jericho-3), mis suudavad tabade sihtmärke 7800 km raadiuses. Ent hoolimata sellest pole ükski lääneriikidest kehtestanud Iisraeli suhtes ühtegi sanktsiooni. Lisaks on Iisrael riik, mis lähiajaloos korduvalt harrastanud nn ennetavat sõjalist rünnakut (näiteks Kuuepäevases sõjas 1967, ent üksikjuhtudel ka korduvalt hiljem).

Seega on kaalukausil vaoshoitud militaarpoliitikat harrastav riik, kellel võib-olla on (aga võib-olla ka mitte) võimekus luua tuumarelvi (Iraan) ning sõjakas, tuumarelva omav väikeriik (Iisrael). Kui maailma poliitika oleks õiglane, poleks küsimustki, kellele õigus anda. Kuid ta pole seda.

Ent võtkem arvesse ka moraalsed motiivid. On vist igaühele selge, et Iraani Islamivabariik pole läänelik demokraatlik ja sekulaarne riik, mis austab inimõigusi. Kiusatakse taga usuvähemusi (bahaid, juudid, parsid), sõna- ja pressivabadus on piiratud, opositsionääre heidetakse vangi, neid piinatakse ja hukatakse, vanglates on hulgaliselt poliitvange, naiste õigused pole meestega võrdsed ning endiselt kehtib surmanuhtlus sääraste kuritegude eest nagu abielurikkumine, homoseksualism, alkoholijoomine ja islami prohveti solvamine. 2009. aasta  presidendivalimistele järgnenud rahutused Iraanis on tõstnud olukorra (eriti poliitiliste vabaduste puudumise) eriti teravalt maailma huviorbiiti.

Iraaniga võrreldes näib Iisrael olevat lausa ingellik riik. Riigis on mõningaid probleeme vangide kohtlemise ja naiste õigustega, kehtib mõningane tsensuur, ent kui Palestiina territooriumid välja arvata, siis on Iisrael Lähis-Ida üks demokraatlikumaid riike. Samas on Iisrael hoidnud enam kui 60 aasta vältel (1948. aastast alates) palestiinlasi sisuliselt pantvangis, tapnud ja piinanud palestiinlastest vange, lasknud salamõrvata või kohtuta hukata terrorismis kahtlustatuid, anastanud palestiinlaste maid ning kontrollib tänaseni Gaza sektori ja Läänekalda kaubavahetust ja kontakte välismaailmaga.

Iraan kulutab kaitsekulutusteks vaid 2–4% sellest, mis Ameerika.

Mis on Ameerika (ja Iisraeli) ning Iraani vahelise vihavaenu põhjusteks?

Kindlasti on oluline roll ajaloolisel vihal. Ameerika meenutab endiselt pahameeles, kuidas islamirevolutsiooni järel Iraani revolutsioonilised tudengid Ameerika Ühendriikide saatkonda ja sealseid töötajaid 444 päeva (04.11.1979–20.01.1981) pantvangis hoidsid. Loomulikult tekitab trotsi äsjaloodud Iraani Islamivabariigi juhi ajatolla Khomeini (1902–1989) välispoliitiline deklaratsioon, mis kuulutas Ameerika Ühendriigid ja Iisraeli Iraani peamisteks vaenlasteks. Sest Iraan pole doktriinist tänaseni loobunud.

Märgiks Iisraeli ja Iraani suhete järsust halvenemisest pärast islamirevolutsiooni oli ka juutide lahkumine riigist. 1948. aastal elas Iraanis 140–150 000 juuti, pärast 1979. aastat lahkus 85% neist riigist. Tänaseks on Iraani alles jäänud umbes 40 000 juuti, kellest valdav osa elab pealinnas Teheranis. Märkimisväärne on, et kui enamik juute valgus islamimaadest Iisraeli juba vahetult pärast Iisraeli riigi loomist 1948, siis Iraanist lahkuti alles islamirevolutsiooni järel 1979-80.

Geopoliitiliselt on Iraani liitlaste ja sõprade ring Lähis-Idas alati olnud väike. Iraan on islamimaailma pea ainus puhtalt šiiitliku valitsusvõimuga riik. Arusaadavalt kardavad Iraani mõju Iraak ja Türgi (ja mõlema liitlane USA), kus elab samuti suurel hulgal šiiite (vastavalt 65% ja 20% elanikkonnast). Iraani strateegiline liitlane on alati olnud Süüria, mis viimase aasta vältel on seoses kodusõjaks kasvavate siserahutustega samuti löögi alla sattunud. Iraanil on tihedad suhted šiiitliku Hizbollahi liikumisega Liibanonis. Viimane omakorda toetab palestiinlasi ja harrastab terrorismi Iisraeli vastu. Kokkuvõtvalt: Iraan mitte üksnes pole kuulutanud end avalikult Ameerika ja Iisraeli vastaseks, vaid abistab ja toetab nende vaenlasi Lähis-Idas.

Kolmandaks on Iraan naftariik. 10% maailma naftavarudest (ca 151 miljardit barrelit) paikneb Iraani territooriumil ning Iraan on maailma neljas naftatootja (1,6 miljonit barrelit päevas). Siinkohal on oluline taas tõsiasi, et Lähis-Ida (kus leidub 56% maailma naftavarudest) peamistest naftatootjatest (Saudi Araabia, Iraan, Araabia Ühendemiraadid, Iraak, Kuveit) on üksnes Iraanil vaenulikud suhted Ameerika Ühendriikidega. Ning see tähendab, et Ameerikal (ja tema liitlastel Euroopas) pole võimalik Iraani naftakasumist osa saada: teistes Lähis-Ida riikides toimub nafta pumpamine Lääne firmade osalusel. Ning kuna Ameerika on paik, kus majanduslikud kaalutlused on alati esirinnas, tuleb inimõigustest ja militaarsest ohust kõneleva retoorika taustal eeldada alati ka varjatud, kasul põhinevaid kaalutlusi.

Kahtlemata on Iraani varade külmutamine Ameerikas ja Euroopas (mida Ameerika on harrastanud juba islamirevolutsioonist alates, külmutades novembris 1979 12 miljardi USD väärtuses Iraani varasid) samuti mitte üksnes sanktsioon, vaid ka kasutoov ettevõtmine. Deponeeritakse nõndamoodi ju pankadele aastateks (kui mitte aastakümneteks) miljardeid dollareid vaba raha, mida Iraan vastasel puhul tehinguteks kasutanud oleks. Vastuseks võib Iraan piirata naftamüüki Euroopale ja Ameerika liitlastele, ent seegi ei pruugi Ameerikale kahjulik olla. Nafta hind tavatarbijaile küll tõuseb, ent Ameerika ja tema liitlaste naftafirmad rikastuvad selle arvel.

On vist igaühele selge, et Iraani Islamivabariik pole läänelik demokraatlik ja sekulaarne riik, mis austab inimõigusi.

Näib, et Iraani ja Ameerika-Iisraeli vastasseis on lahendamatu. Iraani ja Iisraeli salateenistused on sõda juba alustanud. Iraani agendid mõrvavad Iisraeli diplomaate, Mossad (Iisraeli luureteenistus) tapab autopommidega Iraani tuumafüüsikuid ja agente. Kaugel pole mereblokaadi kehtestamine Iraanile Pärsia lahel, mis võib viia kokkupõrkeni Ameerika ja Iraani sõjalaevade vahel. Jõudemonstratsioonid Pärsia lahel ja mujalgi on muutumas tavaliseks.

Keda see huvitab? Võõras mure? Lääne meedia valetab ja me ei hooli? Iraagi massihävitusrelvade puhul me juba langesime sarnase vale lõksu… Eesti välispoliitiline liitlane on kiskumas meid sõtta ja see on võõras mure?

Arvan, et sõda on alati väär. Sõda osutab, et oleme inimestena läbi kukkunud. Ning oma poliitikas on läbi kukkunud ka riigid, kes kergekäeliselt sõda õhutavad. Ja sõda ainsa võimalusena näevad ja esitavad. Sest nii moraalsed kui militaarsed põhjendused uueks sõjaks Lähis-Idas on väga nõrgad.