september 9, 2008

CSCE/OSCE ja meie

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni 30. sünnipäeva künnisel heidab Riina Kionka tagasipilgu selle organisatsiooni rollile Balti riikide lähiajaloos. Irooniat ajaloos jätkub: mõnigi mehhanism, mis sai loodud meie toetuseks, pöördus hiljem meie vastu.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni 30. sünnipäeva künnisel heidab Riina Kionka tagasipilgu selle organisatsiooni rollile Balti riikide lähiajaloos. Irooniat ajaloos jätkub: mõnigi mehhanism, mis sai loodud meie toetuseks, pöördus hiljem meie vastu.


Riina Kionka

CSCE/OSCE ja meie

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni 30. sünnipäeva künnisel heidab Riina Kionka tagasipilgu selle organisatsiooni rollile Balti riikide lähiajaloos. Irooniat ajaloos jätkub: mõnigi mehhanism, mis sai loodud meie toetuseks, pöördus hiljem meie vastu.

Kolmkümmend aastat tagasi, 1975. aasta 1. augustil, kirjutasid 32 riiki alla dokumentide paketile, mis kandis nime “Helsingi lõppakt”. See akt lõi julgeolekudiskussiooni aluse, mis aastail 1975 – 1994 kandis nime CSCE, nimetatud ka Helsingi protsessiks. Seejärel kujunes sellest aga rahvusvaheline organisatsioon oma sekretariaadiga, tuli ja ka O-täht nime algusse.1
Ülalmainitud dokumentide pakett oli kaks aastat kestnud läbirääkimiste tulemus ja koosnes kolmest küsimuse puntrast ehk korvist. Kuigi tänapäevani tehakse usinalt tööd ka teise korvi küsimuste kallal, mis puudutavad majandust ja teadust, tehnikat ja keskkonda, on lõviosa aurust ja meedia tähelepanust algusest saadik läinud julgeoleku (esimese korvi) ning inimdimensiooni (kolmanda korvi) peale.
CSCE algataja oli tegelikult NSV Liit, kes otsis legitiimsust oma Kesk- ja Ida Euroopa riikidest koosneva puhvertsooni jaoks. Juba 1954. aastast oli Nõukogude Liidu välispoliitika üks esmaeesmärke just sellise konverentsi kokkukutsumine, mis arutaks ja võtaks seisukohta Euroopa piiride küsimuses.
Kuna kaheks jaotatud Saksamaa ei võimaldanud sõlmida “päris” rahulepingut, liiatigi ei olnud sõjaaegsed liitlased enam ammu barrikaadide samal poolel, pidi CSCE funktsioneerima kui ebaametlik Euroopa rahuleping. Enamikule tolleaegsetele Lääne riigijuhtidele oli vajadus sellise sammu järele selge: tuli leida mingigi modus operandi Lääne ja Ida suhete normaliseerimiseks, tuli tekitada see, mida hiljem hakati nimetama détente poliitikaks. Ja nii võetigi lõpuks, aastal 1972, vastu NSVLi ettepanek kutsuda kokku konverents. Soomlaste lahkel pakkumisel algasid läbirääkimised Helsingis.
Tekkelugu ja Balti riigid ehk füüsiliselt eemal, vaimselt kohal
Kuna Balti riigid ei olnud 1972. aastal de facto iseseisvad, ei kutsutud neid CSCE läbirääkimistele. Sellele vaatamata leidsid Balti riikide mured konverentsil kajastamist: esiteks kaitsesid Balti riikide huve allesjäänud Balti diplomaadid ja ka asukohamaa kodanikest koosnevad pagulasorganisatsioonid. Teiseks ja vähemalt osaliselt selle lobitöö tulemusena kaitsesid baltlaste huve konverentsil ka mõned osalejariigid,2 eeskätt Ameerika Ühendriigid.3
Balti riikide allesjäänud diplomaatilised esindajad läkitasid oma esimese noodi USA riigisekretärile John Foster Dullesile juba 1955. aastal ehk niipea, kui sai avalikuks NSVLi soov kutsuda kokku Euroopa julgeolekukonverents.4 Noot väljendas muret konverentsi võimalike tagajärgede üle, vastuseks kinnitas USA oma mittetunnustamispoliitika jätkamist.
Kui konverentsi läbirääkimised 1972. aastal pihta hakkasid, algas Eesti Vabariigi diplomaatilise esindaja Ernst Jaaksoni ja tema Läti ja Leedu kolleegide jaoks ka intensiivse lobby-kampaania aeg. Nootidele järgnesid demaršid: Balti diplomaadid seletasid riigidepartemangu vastavatele ametnikele, miks sõjajärgsete piiride tunnustamine kõigutaks USA mittetunnustamispoliitikat Balti suunal. Nootidele ja demaršidele vastati alati ühtmoodi: kinnitati, et USA ametlik seisukoht Balti riikide annekteerimise ja okupeerimise osas ei ole muutunud ja konverentsi tulemused, millised need ka poleks, ei saa seda hoiakut kõigutada; kindlasti ei juhtu seda, et Balti riikide annekteerimine Nõukogude Liidu poolt leiab tunnustamist.
Samuti tegutsesid Balti diplomaadid teistes CSCE osalejariikides, kus esindajaid juhtus veel olema, näiteks Suurbritannias, Hispaanias ning Saksamaal. Diplomaat Jaakson toimetas koopiad kirjavahetusest USA ametiasutustega edasi teistele USAsse akrediteeritud osalejariikide suursaadikutele palvega edastada noodid oma ministeeriumile.5 Paralleelselt tegutsesid samas suunas pagulasorganisatsioonid Kanadas, Rootsis, USAs ja mujal.6 Kuna suurem osa nende liikmetest oli juba asukohamaa kodanikuks hakanud, said nemad oma kirjade ja sõnavõttudega asukohamaa valitsustele veelgi efektiivsemalt survet avaldada – nad ju võtsid sõna valijatena.
Kindlasti aitas Balti diplomaatide ning pagulasorganisatsioonide tegevus sellele kaasa, et kuigi Balti riigid ei istunud läbirääkimiste laua taga, olid nad siiski vaimselt kohal. Üks osalev võtmeriik, nimelt USA, hoidis aktiivselt Balti küsimusel silma peal.
Käsitledes NSVLi ettepanekut kirjutada dokumenti piiride muutmatuse7 printsiip – mis oli ju Nõukogude Liidu seisukohalt kogu mängu mõte – järgis USA delegatsioon kogu läbirääkimiste vältel ühte kindlat põhimõtet: märget, piiride muutmatuse kohta ei tohtinud tulla ilma sellega kaasneva võimaluseta muuta piire rahumeelsel viisil.8 Viimast nõudis USA selleks, et hoida lahti Saksamaa ühinemise võimalus ja et mitte ohustada aastakümneid kestnud mittetunnustamispoliitikat Balti riikide anneksiooni osas. “Mittetunnustamise printsiibi säilitamine oli Ameerika Ühendriikide jaoks eriti oluline,” kirjutab USA diplomaat John Maresca, kes osales läbirääkimistel ameeriklaste delegatsiooni liikmena.9
Probleemiks osutus konsensusliku otsustamise printsiip, mis tähendas, et keegi osalejatest ei tohtinud vastu olla (mis omakorda sugugi ei tähenda, et kõik peavad poolt olema!). NSV Liit ei olnud nõus neid kaht fraasi, et piirid on muutmatud, kuid neid saab siiski rahulikul teel muuta, ühte lõiku kokku panema. Ja kui NSVL oli vastu, ei olnud konsensus võimalik.
Probleem lahendati kahe nipiga. Esiteks viidi need kaks sõnastust10 tekstis teineteisest lahku. Diplomaatilises dokumentide üle läbirääkimise praktikas on selline samm, s.o tekitada ühes ja samas dokumendis kahe sõnastuse vahel distants, üsna tavaline moodus rõhutada mõtete sõltumatust teineteisest. Teiseks, USA ettepanekul nõudsid Lääne delegatsioonid teksti lisalõiku, mida tõlgendati nii, et allakirjutajariigid ei ole oma allkirjadega tunnustanud legaalseks okupatsiooni ja anneksiooni.11
Nii olid hundid söönud ja lambad terved: USA sai oma “piiride muutmise rahulikul moel” ja seletatava paragrahvi ning NSVL sai oma “piiride muutmatuse”, ent hoopis teises lõigus. Nagu Maresca märgib – kuigi sõnastused jäid meelega uduseks, et saavutada konsensust12 –, tõlgendasid Lääne delegatsioonid asja nii, et eespool kirjeldatud printsipiaalne positsioon Balti riikide küsimuses säilis.
Siiski pidas tollane USA riigisekretär Henry Kissinger vajalikuks enne Helsingisse sõitmist hoiatada oma ülemust president Gerald Fordi, et teda hakatakse süüdistama Balti riikide reetmises. Rünnakuid ootas Kissinger eelkõige senaator Jacksonilt ja Balti ning Kesk- ja Ida-Euroopa päritoluga ameeriklastelt: “…arvan, et kui me ei osaleks, paistaks, et me mossitame ja tahame naasta külma sõja ajastusse,” kirjutab oma mälestustes Kissinger. “Ma arvan, et Ameerika rahvas ei mõistaks seda.”13
Nagu Kissinger ennustas, kritiseerisid Fordi Helsingisse minekut ja allkirja andmist nii Balti riikidest pärit kui mitte sealt pärit inimesed üks valjuhäälsemaid kriitikuid oli teiste hulgas näiteks Aleksandr Solženitsõn. Igaks juhuks andis president Ford 1975. aasta 25. juulil, seega päev enne äralendu Washingtonist Soome, pikema ja ametliku seletuse, milles ta taas kinnitas USA mittetunnustamispoliitikat ja tõlgendas veel kord lõppakti sõnastust nõnda:
“”¦Euroopa julgeolekukonverentsi tulemused meie ametlikku mittetunnustamispoliitikat ei mõjuta. Põhimõtete deklaratsioonis territoriaalse terviklikkuse kohta sisaldub säte, et mitte mingisugust okupatsiooni või territooriumi omandamist rahvusvahelise õiguse vastaselt ei loeta seaduslikuks. Ma ei ütle seda avaldamaks lootust, et Euroopa kaardil toimub otsekohe muudatusi, kuid Ameerika Ühendriigid pole loobunud sellest ammu välja kujunenud põhimõttest ega kavatse sellest lahti öelda ka edaspidi.”
Seda huvitavam oli lugeda Venemaa Föderatsiooni välisministeeriumi hiljutist ametlikku avaldust 9. mai pidustuste eelõhtul. Seal väitis Moskva, et USA tunnustas Balti riikide okupatsiooni aastal 1975, kui president Ford kirjutas alla CSCE lõppdokumendile.14 Arvestades praegust Eesti-Vene suhete tonaalsust, et ole avalduse sisu iseenesest üllatav. Küll aga on üllatav, et Vene Välisministeerium on juba niikaugele jõudnud, et interpreteerib omamoodi ka USA käitumismotiive”¦
1. augusti õhtul, pärast allakirjutamist, kogunesid need diplomaadid, kes ei pidanud kohe koju sõitma, ühte mõisahoonesse paksus metsas Helsingi lähistel. Nad olid kaks aastat koos istunud, teineteisega vaielnud, kohati ägedaid läbirääkimisi pidanud ent lõpuks kokkuleppele jõudnud. “Noh, nad kirjutasid alla,” lausus üks. “Ja nüüd maetakse see maha ja ongi kõik, unustatakse ära”, vastas teine. “Ei, ei”, arvas kolmas, “Sa eksid. Me oleme millelegi aluse pannud””¦15
Pariisi lugu
Eesti järgmine tõsisem kokkupuude CSCEga tuli hulk aega hiljem, aastal 1990, kui Balti riikides olid juba toimunud enam-vähem demokraatlikud valimised, mille tulemusel moodustatud ülemnõukogud olid juba kõik välja kuulutanud kas iseseisvuse või iseseisvusele ülemineku perioodi.
Nende ülemnõukogude koosseisu alusel moodustatud valitsused hakkasid otsima rahvusvahelist kõlapinda. Kolme Balti riigi ühine eesmärk oli saavutada vaatlejastaatus CSCE juures. Kuna CSCE oli inklusiivne protsess (ainus osalemiskriteerium oli/on, et osaleb Euroopa riik) siis peeti Balti riikides vaatlejaks saamist peaaegu sama heaks kui tunnustuse saavutamist. Kui võis osaleda ainult riik, siis tähendas vaatlejastaatus juba diplomaatilist tunnustust “köögiukse kaudu”.16
Seda eesmärki silmas pidades hakkasid Balti üleminekuvalitsuste välisministrid Lennart Meri, Jānis Jurkāns ja Algirdas Saudargas 1990. aastal mööda maailma sõitma, otsides ideele toetust ning sõbralikelt riikidelt kutseid osaleda CSCE üritustel oma delegatsiooni külalisena.17
Esimene katse tehti juunis ühel CSCE inimõigusi käsitleval konverentsil. Võõrustajaks oli Taani välisministeerium, kes toetas Balti riikide sihti. Ent ministeeriumi esindajad nentisid, et Nõukogude delegatsioon oli teatanud oma valmisolekust lubada Baltikumil osaleda vaid NSV Liidu delegatsiooni liikmetena. Ainult Island toetas Baltimaadele vaatlejastaatuse andmist. See-eest kutsus Taani välisminister oma Balti kolleege osalema enda külalistena, mida nood ka tegid.
Järgmine katse oli juulikuus ja Viinis, kui Baltikumile öeldi jälle ära. Kolmandal katsel, CSCE ministrite sügiskohtumisel oktoobris New Yorgis, tundus tähtede seis soodsam olevat. Lisaks Islandile toetasid Baltimaadel vaatlejastaatuse andmist nüüd juba ka Taani, Rootsi, Norra ning Poola.
Ka USA riigisekretäri James Bakeri sõnavõtust oli võimalik välja lugeda teatud toetust. Baker ütles avalikult, et vaatlejastaatus on “samm Helsingi protsessi täisliikmesuse suunas”. Hiljem, kui Nõukogude delegatsioon avaldas ameeriklastele oma pahameelt, võttis Baker oma sõnad tagasi. Erakirjas kinnitas ta NSV Liidu diplomaatidele, et ta fraas oli olnud niisama jutt, ta lihtsalt korranud üle USA kauaaegset poliitikat.
Neljas katse oli novembrisse planeeritud suurüritus, Pariisi tippkohtumine, kus CSCE riikide liidrid pidid kirjutama alla niinimetatud Pariisi hartale, millest pidi saama “ühise Euroopa kodu” vaimne vundament. Kõik olid kohal, kaasa arvatud NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov, keda koheldi kui tõelist rahvakangelast.
Algus oli lootustandev: Prantsusmaa välisministeerium kui võõrustaja eraldas Balti välisministritele isikut tõendavad sildikesed, mida oli vaja, et saali sisse pääseda. Nad läksid sisse ja istusid rahulolevalt maha.
Mõne aja pärast teatati neile, et Prantsusmaa välisminister Roland Dumas soovib neid oma kabinetis personaalselt tervitada. Selle peale tõusid kolm välisministrit püsti ja lahkusid saalist, kust nad viidi Quai d’Orsayle välisministeeriumi. Seal tervitas neid piinlikkuses vaevlev Dumas, kes seletas, et ta peab nende kutsed tühistama ja paluma, et nad lahkuksid konverentsilt. Põhjus oli lihtne: Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov oli ähvardanud oma prantslasest kolleegi Franí§ois Mitterrand’i, et kui “ükski Nõukogude vabariik” osaleb mujal kui NSVLi delegatsiooni koosseisus, siis marsib terve Nõukogude delegatsioon Gorbatšoviga eesotsas saalist välja ega tule enam tagasi. Sellist blamaaži ei olnud keegi valmis välja kannatama, eriti arvestades, et Gorbatšov oligi Pariisi tippkohtumise tõmbenumber.
Balti välisministrid jäid Pariisi ja andsid intervjuusid, ent pärast seda ei olnud ükski riik enam arusaadavatel põhjustel, valmis neid oma delegatsiooni külalisteks kutsuma. Piinlikkust tundsid peale Prantsusmaa veel mitmedki riigid. Taani ja Island olid sunnitud oma abipakkumise tühistama. Soome president Mauno Koivisto kirjutas isiklikult ümber oma tippkohtumise kõne, mida tegi ka USA president George Bush. Bush, kes samal ajal üritas leida liitlasi esimeseks Lahesõjaks, ei tahtnud Gorbatšovi ärritada ega ajendada viimast Baltimaade kohta midagi ebakonstruktiivset ütlema. Ka Tšehhoslovakkia president Ví¡clav Havel langes ohvriks: tema kostis tugevalt Balti riikide toetuseks, ent avastas peatselt, et NSV Liidu delegatsioon oli tühistanud tema järgmiseks päevaks planeeritud kahepoolse kohtumise Gorbatšoviga.
Nõnda lõppes Pariisi tippkohtumine. Järgmisel korral, kui Balti riikide välisministrid CSCE kohtumisele sõitsid, tähistati seal juba nende liikmekssaamist. See oli 1991. aasta 17. septembril Moskvas.
“Kiire, korrastatud ja täielik”
Algusest peale oli selge, et CSCE osalejariikidena kavatsesid Balti riigid ära kasutada konverentsi esimese ehk julgeolekukorvi võimalusi saavutamaks võõrvägede lahkumist oma territooriumilt. Ideaalset võimalust nende eesmärkide püüdlemiseks kujutas enesest esimene suur jätkukonverents, mis algas 1992. aasta märtsis Helsingis.
Jätkukonverents algas kevadel ja juba märtsis teadsid kõik, et Balti riigid soovivad juulikuise tippkohtumise deklaratsioonis näha sõnastust vägede väljaviimise kohta ja soovitavalt ka lahkumise ajagraafikuid. Sama hästi oli teada, et Vene delegatsioon sellist sõnastust näha ei soovi.
Venemaa oli üldse vägede küsimuse arutamise internatsionaliseerimise ja multilateraliseerimise vastu ning tahtis rääkida iga asjassepuutuva riigiga kahepoolselt. Iseäranis oli Venemaa ajagraafikute lisamise vastu. Ent Leedu ülemnõukogu presiidiumi esimees Vytautas Landsbergis andis algusest peale mõista, et Leedu ei löö hädaolukorras risti ette ka kõige tugevama relva kasutamise ees: kui sobivat lahendust ei tule, jääb tulemata ka konsensus ülejäänud tippkohtumise deklaratsiooni osas. Seega, kui CSCE asutamise aegadel töötas konsensusliku otsustamise reegel Balti riikide vastu, siis seekord loodeti see pöörata nende kasuks.
Kevadel kokkuleppele ei jõutud, suve alguseks samuti mitte. Kui jaanipäev sai läbi, aga sõnastus vägede väljaviimise kohta oli veel sulgudes, s.o kokkulepet ei olnud saavutatud, läksid mõned riigid murelikuks. Tippkohtumiseni oli jäänud vaid kaks nädalat, aga endiselt keeldus Venemaa aktsepteerimast mis tahes sõnastust, kus mainiti tema okupatsioonivägesid.
Konsensuse nõue kujutab igale riigile ohtlikku mängu. Selle aja peale, kui CSCE jõuab tippkohtumise dokumendi lõppsõnastuseni, on kümneid ja kümneid diplomaate mitmeid nädalaid järjest päevi ja öid töötanud kõlbliku teksti nimel. See peab olema tekst, millele riigipead saavad alla kirjutada. Kui diplomaadid ei suuda kokku leppida, võib juhtuda, et riigipead peavad ise otsuse langetama, tundmata sealjuures detailide, n-ö iga koma tähtsust sama hästi kui läbirääkivad diplomaadid. Palju tööd võib viimasel hetkel kaduma minna lihtsalt selle tõttu, et riigipead tahavad telekaamerate valvsa pilgu all konsensuseni jõuda. Pealegi ei taha ükski diplomaat olla see õnnetu, kes peab oma riigipead informeerima, et välisministeerium ei suutnud kokkulepet saavutada. Järelikult on kokkuleppe saavutamise stiimul eriti tugev just enne tippkohtumise algust.19
Sellises pingelises õhkkonnas20 just enne tippkohtumist tegid Balti riigid teatavaks, et nad ei kavatse deklaratsiooniga nõustuda, juhul kui selge vägede väljaviimist nõudev sõnastus sisse ei lähe. Ja ka Venemaa jäi endale kindlaks, teatades, et ei nõustu mingi sellise sõnastusega.
Viimasel tunnil, et krahhi ära hoida, tekitasid Põhjamaad, sakslased ja ameeriklased koostöös kompromissi, millega nõustusid nii Balti riigid kui Venemaa. Sellest sai Helsingi tippkohtumise deklaratsiooni kuulus paragrahv 15. Kompromiss-sõnastuses oli juttu vägedest, jäi aga välja ütlemata, kelle omad need on. Välja öeldi, et väed ei tohi viibida Balti riikide territooriumil ilma nende riikide loata, kuid puudus väljaviimise ajagraafik. Kõige olulisem lause kirjeldas, kuidas väed tuleb välja viia: “Nõnda, kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja kõikide võimalike konfliktide vältimiseks kutsume me asjassepuutuvad osalejariigid üles viivitamatult sõlmima sobivaid kahepoolseid lepinguid koos ajagraafikutega, saavutamaks selliste võõrvägede kiire, korrastatud ja täieliku väljaviimise Balti riikide territooriumidelt.”21
Balti riikide jaoks oli oluline paragrahvi olemasolu üldse, samuti olid vägagi kasulikud omadussõnad “kiire, korrastatud ja täielik”. Muidugi oleks soovitud näha ka neljandat omadussõna “tingimusteta,” mis rõhutanuks, et väed niikuinii viibivad neis riikides seadusevastaselt ja seega ei saa nende väljaviimisel esitada mingeid tingimusi. Nii Balti riigid kui meie Lääne partnerid rõhutasid pidevalt ja igal sammul, et väljaviimine peab toimuma tingimusteta. Algusest peale oli ka aga selge, et Venemaa selle viimase omadussõna deklaratsiooni lisamisega ei nõustu, millest on kahju – sellest lisasõnast oleks kasu olnud, vägede väljaviimise läbirääkimiste ajal, kui Venemaa asus vägede lahkumist siduma kohalike vene päritolu inimeste õigustega, mis olevat ohustatud. Ent nii ehk teisiti oli CSCEst ja täpsemalt paragrahvist 15 nendegi läbirääkimiste ajal palju kasu.
Missioon, Max ja meie
Vahetult pärast Helsingi jätkukonverentsi andis Venemaa välisminister Andrei Kozõrov intervjuu, milles ta iseloomustas tippkohtumise tulemusi kui “Vene diplomaatia suurvõitu”.22 Tõepoolest, ega paragrahv 15 olnud ainus pall, mis Helsingis mängus oli. Luubi all oli veel mitu küsimust, mis tundusid Eestile, Lätile ja Leedule hetkeks ehk vägede väljaviimise kõrval väheolulised, ent mis andsid Venemaale rahulduseks põhjust.
Nimelt lepiti Helsingis kokku mitme uue poliitikainstrumendi loomises, mille abil loodeti paremini toime tulla mitmete probleemidega. Nimelt püüdsid mitmed CSCE riigid pärast 1991. aasta jaanuari veresauna Vilniuses ja Riias kutsuda kokku erakorralist kohtumist arutamaks sündmusi Balti riikides. Ent Venemaa (siis veel NSVL) keeldus, öeldes et CSCE tahab sekkuda tema siseasjadesse. Frustreeritud sellest, et CSCE-l ei olnud jaanuaris 1991 võimalik Balti riikidele appi tulla, otsustasid osalejad “tagaukse” kasuks. See õnnestus jaanuaris 1992 ning kandis nimetust “Moskva mehhanism” või “konsensus-miinus-üks”. Moskva mehhanismi mõte oli võimaldada ühel CSCE riigil kaevata teise CSCE riigi peale, mis ei oleks olnud võimalik konsensuse nõude korral (sest see, kelle peale kaevatakse, lihtsalt poleks konsensusega nõus).23
Ent endises Jugoslaavias 1992. aastal aset leidnud sündmused näitasid, et Moskva mehhanism on liiga nõrk ning on vaja tugevamat tööriista, millega saaks ennetada kriise ning töötada riikide sees, kus kõik on paremini näha kui väljast. Neid “tugevamaid tööriistu” loodi Helsingi jätkukonverentsil mitu tükki ja ka pärast konverentsi tekkis veel üks oluline.24 Ning siin peitub ka sügav iroonia Balti riikide jaoks: nende uute instrumentide hulgas olid ka missioonid ja rahvusvähemuste ülemkomissari institutsioon, mis hakkasidki varsti domineerima Balti riikide, eriti Eesti ja Läti suhetes CSCEga, samas olid need mehhanismid tekkinud nimelt selle tõttu, et jaanuaris 1991 olid mõned CSCE riigid püüdnud meid hädast välja aidata.
Missioon
Kuigi missioonide algatamine ei olnud Helsingi dokumendis otse ära märgitud, olid missioonid osa selle vaimust ja kasvasid välja nii endise Jugoslaavia kogemusest kui ka Helsingi jätkukonverentsi vaimust. Detsembris 1992 saatis CSCE Venemaa palvel Eestisse faktituvastamise meeskonna. Meeskonna raportitest inspireerituna tuli Viinist ettepanek saata Eestisse kriise ennetama mõeldud missioon. Üldpoliitilist olukorda arvestades ei olnud sugugi Eesti huvides käituda ebakonstruktiivselt, s.t missioonist ära öelda.
Kuue diplomaadiga missioon alustas tööd juba veebruaris 1993. Peakontor oli Tallinnas, harukontorid veel Jõhvis ning Narvas. See oligi CSCE päris esimene missioon ja seega oli tegemist katseprojektiga. Missiooni mandaat kestis 6 kuud ning iga kuue kuu tagant tuli seda pikendada.
Oluline on siinkohal märkida, et missiooni pikendamine, vajas konsensust, mandaadi lõpetamine mitte. Seega oleks Eesti võinud iga kell otsustada, et aitab küll, missiooni töö on tehtud. Ainus probleem oleks sel juhul olnud Eesti enda ambitsioonide nurjumine: Lääne partnerid, kelle otsustada oli Eesti ELi- ja NATO-kõlblikkus, ootasid konstruktiivset käitumist. Ja nii jäigi missioon Eestisse veel mitmeks aastaks pärast seda, kui isegi kõige karmimad vaatlejad olid tõdenud, et missioonil pole enam ammu midagi teha.25
Teoreetiliselt pidi missioon funktsioneerima kui siseriiklik element, kes siiski võis mängida konstruktiivset rolli, olles niinimetatud kolmas osaline ehk probleemi mittepuutuv üksus. Probleemiks kujunes aga missiooni juhtide tava kirjutada oma raportid võimalikult tasakaalustatult. See frustreeris sageli Eesti poolt, kes leidis, et tõde ei asu alati kahe vaatepunkti aritmeetilises keskpaigas. Teiseks frustratsiooniallikaks sai missiooni keeldumine tegeleda vägede väljaviimise problemaatikaga, kuigi isegi rahvusvähemuste ülemkomissar Max van der Stoel tunnistas, et vägede kohalolu ei aita kaasa ühiskonna stabiliseerimisele.
1994. aasta Budapesti tippkohtumisel tehti missiooni tegevusest vahekokkuvõte. Eesti diplomaadid töötasid tunde, et saada deklaratsiooni sõnastus, mis hindab missiooni töö “positiivseks”. Lõpuks läks õnneks, kuigi kuni viimase ööni ei tahtnud selle sõnaga nõustuda ei USA ega Venemaa ega ka mõned väiksemad riigid. Nagu Eesti nii teadsid nemadki, et missiooni töö positiivseks kuulutamine oli lõpu algus. Ja nii see oli, ainult et läks veel seitse aastat, enne kui missioon 2001. aasta lõpus Eestist lahkus.
Max van der Stoel
Teine oluline konfliktiennetusmehhanism, mille Helsingi jätkukonverents 1992. aastal ellu kutsus, on rahvusvähemuste ülemkomissari institutsioon. Selle formaalne mandaat oli traditsiooniline ja lineaarne võrreldes missioonide teatava avangardistlikkusega: ülemkomissar pidi osapooltega suhtlema ja konfliktide lahendamist vahendama. Aga esimene ülemkomissar, eestlastele tuntud Max van der Stoel, lähenes asjale teistmoodi. Tema modus operandi oli anda valitsustele mitte siduvaid soovitusi ning siis jälgida ja raporteerida Viinis, kuidas neid ellu viiakse. Ta ei lasknud end piirata ka oma mandaadist. Nagu on kinnitanud van der Stoeli endine nõunik Rob Zaagman: “”¦ta ise otsustab, milliste situatsioonidega ta tahab tegemist teha ja millal.”26
Algusest peale nimetas Max van der Stoel Eestis ja Lätis (ning SRÜs) elavad vene päritolu inimesed oma peamiseks huviobjektiks. Vaatamata Eesti valitsuse korduvaile vihjetele, et ehk esineb probleeme ka mujal, näiteks Venemaal, jäi van der Stoel endale kindlaks.
Nagu missiooniga, nii tekkis Eestil ka seoses Max van der Stoeliga teatud pingeid ja seda mitmes küsimuses.27 Ent Euroopa Liidu liikmesus oli endiselt Eesti siht. Kuna ELil endal puudub vastav pädevus, palus Brüssel Max van der Stoelil informaalselt analüüsida, kas kandidaatriigid on adekvaatselt täitnud niinimetatud Kopenhaageni kriteeriume ehk kas üks või teine riik on valmis alustama liitumisläbirääkimisi. Van der Stoeli mõjukusele aitas kaasa seegi, et Euroopa Komisjoni laienemisvolinik Hans van den Broek oli samuti hollandlane ja tema hea sõber.
Lõpp hea, kõik hea. Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks, Max van der Stoel läks edukalt pensionile, tuli uus ülemkomissar, rootslane Rolf Ekeus, kes tegutseb praegugi. Ent kahtlemata mängis see CSCE/OSCE allinstitutsioon Eesti poliitilises elus kokkuvõttes palju suuremat rolli, kui keegi võinuks 1992. aasta suvel ette aimata.
CSCE/OSCE 30. sünnipäeva künnisel kuulub Viinis asuvasse OSCEsse 55 riiki. Eestile on organisatsioon endiselt üks võtmekohti, nii-öelda lahinguväli, kus “sõditakse” Venemaaga ja tema sõpradega just esimese ja kolmanda korvi pärast. Ent ELi ja NATO liikmena on Eestil nüüd ka OSCEs olla veidi kindlam.
______
1CSCE = Conference for Security and Cooperation in Europe ehk Euroopa julgeoleku ja koostöö konverents. OSCE = Organisation for Security and Cooperation in Europe ehk Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsioon.
2Niikaua kui CSCE märkis konverentside sarja, öeldi CSCE riikide kohta, et nad “osalevad” (Participating States). Alles pärast 1994. aastat, kui moodustus rahvusvaheline organisatsioon, hakati oSCE riikide kohta ütlema “liikmesriigid”.
3Algusest peale osalesid konverentside sarjas ka USA ja Kanada, kuigi need ei asu Euroopas.
4Ernst Jaakson, Eestile. SE & JS, Tallinn, 1995, lk 235.
5Jaakson, lk 236.
6Jaakson, lk 236.
7Ehk inglise keeles the inviolability of borders.
8Ehk inglise keeles the peaceful change of frontiers.
9John Maresca, To Helsinki: The Conference on Security and Cooperation in Europe 1973 – 1975. Duke University Press, Durham, NC 1985), 113.
10S.t., laused the inviolability of borders ja the peaceful change of frontiers eraldati teineteisest tekstis.
11Inglise keeles on lõik järgmine: “the participating states will likewise refrain from making each other’s territory the object of military occupation or other direct or indirect measures of force in contravention of international law, or the object of acquisition by means of such measures or the threat of them. No such occupation or acquisition will be recognized as legal.” Helsinki lõppakt, printsiip “territorial integrity of states”, kolmas paragrahv.
12Meelega sõnastuste uduseks jätmine on järjekordne diplomaatiline, “konstruktiivse udu” nipp (constructive ambiguity).
13Henry Kissinger, Years of Renewal (Little, Brown, Boston 1999), lk 645.
14Gazeta.ru 08.05.2005, uudise tõi ära tol päeval Eesti keeles oma koduleheküljel ka ETV.
15 Maresca, 198.
16Sellest olen pikemalt kirjutanud artiklis “Pariisi lugu”, (Edasi 30. 12 1990) ja oma doktoritöös, “The International Politics of Estonian Nationality Policy” (Columbia University, 2000).
17Kirjanik Mihkel Mutt on seda ajastut värvikalt kirjeldanud oma lõbusas romaanis, “Rahvusvaheline mees”, kus peategelane, välisminister Rudolfo, meisterlikult tantsib end ja oma noort meeskonda ümber gloobust otsides juurdepääsu “maailmaskeemile”. Mihkel Mutt, Rahvusvaheline mees (Etf, Tallinn, 1994.).
18Michael R. Beschloss, Strobe Talbott, At the Highest Levels: The Inside Story of the End of the Cold War. (Little, Brown, Boston 1993, lk 270.
19Viimane nädal enne tippkohtumist tehakse öö läbi tööd. Suurte riikide delegatsioonidel töötatakse välja magamisgraafikud. Väikeste riikide puhul, nagu Eesti, on märksa raskem kindel olla, et iga hetk on võtta üks väljapuhanud ja selge mõtlemisega diplomaat. Seda õhkkonda on värvikalt kirjeldanud John Maresca oma raamatus.
20CSCE 1994. a Budapesti tippkohtumise ajal mainis üks tuttav ameeriklasest diplomaat mulle hilja öösel kohvi juures, et tema arvates tõmbavad CSCE tippkohtumised ligi just teatud tüüpi diplomaate, neid, kes taluvad palju kofeiini, armastavad adrenaliini ning saavad hakkama vähese unega.
21“Therefore, in line with basic principles of international law and in order to prevent any possible conflict, we call on the participating States concerned to conclude, without delay, appropriate bilateral agreements, including timetables, for the early, orderly and complete withdrawal of such foreign troops from the territories of the Baltic States.” CSCE, Helsinki Document 1992: The Challenges of Change, Summit Declaration, 10 July 1992.
22Rossiskaja gazeta, 25. 07.1992.
23Steven Burg, The International Community and the Yugoslav Crisis. RMT-s International Organizations and Ethnic Conflict. Toim Esman ja Telhami, Cornell UP, Ithaca 1995, lk 270.
24Diana Chigas et al, Preventive Diplomacy and the OSCE. Raamatus Preventing Conflict in the Post-Communist World. Toim Chayes ja Chayes, Brookings, Washington 1996, lk 37.
25Missiooni lahkumist on võimatu lühidalt kirjeldada, ent see teema vääriks põhjalikku käsitlemist.
26Rob Zaagman, Conflict Prevention in the Baltic States: The OSCE High Commissioner on National Minorities in Estonia, Latvia and Lithuania. European Centre for Minority Issues, Flensburg 1999, lk 10.
27Ka Max van der Stoeli teema vajab põhjalikku käsitlust, mis paraku väljub selle artikli piiridest.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar