Cas Mudde: populism põhineb moraalil

Kas me peame demokraatiat parimaks valitsemisvormiks? Kas tõepoolest puudub usk liberaalsesse demokraatiasse ja traditsioonilisse Euroopa lõimumisse? Miks tõstavad populistid pead peaaegu kõikjal sõltumata demokraatia tasemest? Miks enamik populiste on radikaalsed parempoolsed? Mis on selle mõju rahvusvahelistele suhetele? Populistliku radikaalse parempoolsuse ilmingu põhjalikumaks mõistmiseks vestles Diplomaatia Cas Muddega.

Cas Mudde on Georgia ülikooli rahvusvaheliste suhete dotsent ning rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane ja autor. Tema uurimisteemadeks on olnud Euroopa võrdlev poliitika, äärmuslus ja demokraatia, erakonnad ja ühiskondlikud liikumised, euroskeptitsism, islamofoobia. Tema viimased teosed on järgmised:

• The Far Right in America. London: Routledge, 2018, 140 lk
• The Populist Radical Right: A Reader. London: Routledge, 2017, 642 lk
• Populism: A Very Short Introduction (kaasautor: C. R. Kaltwasser). Oxford University Press, 2017, 144 lk
• SYRIZA: The Failure of the Populist Promise. Palgrave Macmillan, 2017, 98 lk
• On Extremism and Democracy in Europe. London: Routledge, 2016, 164 lk
• Youth and the Extreme Right. New York: IDEBATE, 2014, 224 lk
• Political Extremism. 4 kd. London: SAGE, 2014, 1576 lk

Meie intervjuu toimus Tallinnas konverentsi „Rahvusriigid või liikmesriigid? Uued nägemused Euroopa Liidust” ajal, millest Cas Mudde võttis osa diskussioonis „Kas Euroopa elab populismi üle?”

Me elame „populistliku ajavaimu”¹ tingimustes ja populistlik diskursus on kujunenud Lääne demokraatlikes riikides üldlevinuks. Aga kui asuda kõnelema populistlikest radikaalsetest parempoolsetest (edaspidi PRP) erakondadest, mis paistavad ohustavat liberaalset demokraatiat, siis läheb meil vaja ühiseid definitsioone. Te olete pakkunud välja nii mõnegi tunnustust leidnud definitsiooni. Mis on siis populism?

Ma määratlen populismi kitsapõhjalise ideoloogiana, mis jagab ühiskonna kaheks homogeenseks ja antagonistlikuks rühmaks: ühel pool „puhtad” ja teisel pool „korrumpeerunud eliit”. See soovib, et poliitika kujutaks endast „rahva” üldist tahet. See ei ole ainult poliitikastiil võimule saamiseks, vaid puudutab ka seda, mida teha siis, kui ollakse võimule saadud.

Teiseks on see monistlik selles mõttes, et ühiskonda käsitletakse homogeensete, ühesuguste huvide ja väärtustega monistlike rühmadena.

Populism tugineb kõlblusele ja see loob täiesti teistsuguse vahekorra, sest kui sina oled „puhas” ja teine on „rikutud”, siis kompromiss toob kaasa puhta ärarikkumise. Korrumpeerunud inimesed ei ole legitiimsed oponendid ja selles peitub oluline vahe.

Kolmandaks ei ole populism ainult ideoloogia, mis seab vastamisi „rahva” ja „eliidi” – võtmetähtsusega eristuseks on kõlblus. Populism tugineb kõlblusele ja see loob täiesti teistsuguse vahekorra, sest kui sina oled „puhas” ja teine on „rikutud”, siis kompromiss toob kaasa puhta ärarikkumise. Korrumpeerunud inimesed ei ole legitiimsed oponendid ja selles peitub oluline vahe.

Me vajame aga teisigi definitsioone, sest populistlikke elemente võib leida ka peavooluerakondade retoorikas. Kuidas defineerida PRP erakondi? Mis muudab partei radikaalseks?

See on väga tähtis, sest populism on väga lai mõiste ja kuna see on kitsapõhjaline, saab seda siduda igasuguste ideoloogiatega. Populistliku radikaalse parempoolse ideoloogia raames on see kombineeritud nativismi ja autoritarismiga.

Ma nimetan seda populistlikuks radikaalseks parempoolsuseks, mitte radikaalseks parempoolseks populismiks. See võib tunduda semantilise sõnamänguna, aga sel on oma tähendus: see on pigem radikaalse parempoolse poliitika populistlik vorm, mitte populistliku poliitika radikaalne parempoolne vorm. Populistliku radikaalse parempoolsuse tuum on nativism, natsionalismi ksenofoobne vorm.

Kes on siis see „rahvas”, kelle nimel nad sõna võtavad?

„Rahvas” on konstrueeritud suurus, nagu klass, nagu rahvus. Sotsialistid leiutasid klassi, natsionalistid leiutasid rahvuse, populistid leiutavad nüüd „rahva”. Tegu on identiteediga – kõik identiteedid on loodud ja ükski neist ei ole täiuslik. Paljud väidavad, et sugu, eriti just kaheks sooks jaotumine, on loodud. Rahvas on loodud, poliitika aga puudutab väga tugevasti just sellist laadi loomingut.

Juba rahva defineerimine ise on populistidele suurel määral poliitiline võitlus – ja vastupidi. Suurel määral kujutab reaktsioon populismile endast rahva „tagasivõitmist”, mis tihtipeale areneb antipopulismiks. See omakorda põhineb samasugusel kõlbelisel vahetegemisel. Ja siis satutaksegi sellist laadi lõksudesse nagu Hillary Clinton, kui ta kõneleb „põlastusväärsetest”, kes hääletavad Trumpi poolt.

Me oleme juba aastakümneid arutlenud PRP valijaskonna üle, kelle kohta me oleme kasutanud mitmeid stereotüüpe: eksiteele sattunud, üleilmastumise tõttu kaotanud, tänapäeva ühiskonna keerukusega toimetulematud jne. See võib kõlada ju äärmiselt akadeemiliselt, aga selle juures on alati olnud oma normatiivne aspekt. Mina ise ei näegi nii palju vahet peavoolupoliitikal  ja populistlikul poliitikal ning teataval määral uurin ma populismi selleks, et mõista peavoolupoliitikat ja eriti selle arvukaid puudusi.

Mida öelda ühiskondade kohta, kus elanikkond on poliitiliselt lõhestunud, nagu võib praegu paljudes riikides näha? Näiteks Türgis on presidendi toetus pisut üle 50 protsendi, mis on tekitanud tõsiselt polariseerunud, mustvalge, kompromissitu poliitilise õhkkonna.

See on õieti küsimus populistidele: kuidas selgitada „teist poolt”? Selleks on mitu viisi, „rahvast” saab defineerida näiteks kultuuriliselt või etniliselt. Populism ise etnilisust ei defineeri, PRP puhul on meil ju tegemist nativismiga. See on kultuuriline: kui sa ei jaga nende kultuuri, siis sa ei kuulugi „rahva” sekka. Sa võid küll olla kodanik, aga sind ei arvata „rahva” hulka.

Nad jõuavad sageli millenigi, mida marksistid nimetaksid valeteadvuseks,² süüdistades kirikut inimeste allutamises. PRP puhul on tegu poliitkorrektse establishment’iga, mis takistab inimestel näha „tõelisi probleeme”. Eriti just Euroopa PRP ütleb, et inimestele tegelikult ei meeldi immigrandid, aga nad ei söanda establishment’i tõttu seda välja öelda. Selle pooldamine on aga aastakümneid kestnud sallivuskampaania tulemus. Nii et tegu on kombinatsiooniga: ühelt poolt arvatakse välja see osa, mis ei jaga sinu väärtusi, sest nad ei ole „tõeline rahvas”, ja siis teisel pool on need, kes tegelikult jagavad neid väärtusi, aga ise seda ei tea.

Loomulikult ei kasuta PRP kunagi mõistet „valeteadvus”, sest see on marksistlik, aga argumentatsioon on väga sarnane. Ma olen alati pidanud huvipakkuvaks, et nad pühendavad väga palju aega sellele, mis traditsioonilisi äärmuslasi eriti ei huvitanud. Nood ütlesid lihtsalt: „Me teame, mida teile vaja on.” Mõelge kas või Lenini või Hitleri peale: nemad olid avangard, nad olid erilised ja see oli osa nende ideoloogiast. Et 90 protsendil elanikest olid teistsugused väärtused, neid ei huvitanud. Aga populistidele läheb see korda, sest nad esitavad ennast ju rahva häälena. Kui märkimisväärne osa „rahvast” ei mõtle nendega ühtmoodi, tuleb seda juba seletada, sest see võib ohustada populistide tulevikku. See on üks põhjusi – teine on nartsissism –, miks USA presidenti Trumpi nii väga köidavad massid, ja see on oluline. Tema jaoks kõlab argument nii: „Ma olen populaarne, nad on siin minu pärast!”

Kas te võiksite tuua mõne konkreetse näite erakondadest ja liidritest, kes sobivad teie populismikriteeriumidega?

Silvio Berlusconi on hea näide, Nigel Farage, Hugo Chávez Venezuelas, kes nimetas ennast sageli „rahvaks”. Aga nagu ikka poliitikas, ei ole keegi siin päris „puhas”. Populistlikud liidrid ütlevad teinekord midagi, mis läheb otse vastu populismi keskseid mõtteid – nagu vabaturu pooldajad toetavad mõnikord vabaturu piiramist –, nii et nad võivad ka öelda päris elitistlikke asju, näiteks nagu „kui inimesed minuga nõus ei ole, võivad nad kuhugi mujale minna”. Puhtpopulistlikus vaimus oleks see mõeldamatu, sest tegu on ju rahvaga ja rahvas mõtleb kõik ühtmoodi, järelikult lahkheli ei saa põhimõtteliselt olla. Nende kampaania äärmiselt tähtis osa on just ühtsus, enda esitamine rahvana, inimesena, kes jagab „meie” huve ja väärtusi. Seda on saanud näha selgelt näiteks Jean-Marie Le Peni ja hiljem Marine Le Peni kampaaniates. Jean-Marie Le Pen tuli välja loosungitega „Rahva hääl” ja „Meie ütleme, mida teie mõtlete!”. Need on kohe imekaunid populismi näited.

Aga Geert Wilders teie enda kodumaal Hollandis?

Rohkem konservatiivina alustanud Wilders kujunes populistiks osaliselt oma toetuspinna tõttu. Enamasti ta väidab, et järgib tavamõistust, mis on üks mõisteid, mida populistid armastavad kasutada. Meie käsutuses on kõige iseäralikumaid näiteid elitistliku elulaadiga populistide kohta, kes siiski suure osa ajast üritavad käituda nagu „üks rahva seast”, teha „rahvalikke” asju, käia jalgpalli vaatamas jne.

Donald Trumpiga on ka vist nii?

Jah, teataval määral. Rikas või vaene ei tähenda populismi puhul kuigi palju. Tema side rahvaga on tegelikult kultuuriline, see ei ole seotud rahaga, vaid söömisega McDonald’sis ja ketšupi lartsatamisega lihakäntsakale ja huvipuudusega kõrgkultuuri vastu. Sel pinnal ütleb ta, et „ma olen üks teie seast”. Jah, ma olen kohe kõvasti rikkam kui teie, aga see ei puutu asjasse, sest populismi tuumaks ei ole raha, vaid väärtused.

Kas teie meelest on ka Lähis-Idas kedagi, keda võiks nimetada populistiks?

Iisraelis on Benjamin Netanyahul olnud selliseid perioode ja mingil määral on see iseloomustanud selliseid juhte, nagu oli kunagi Egiptuses Gamal Abdel Nasser. Tuleb meeles pidada, et populism suudab peaaegu alati toimida ainult ühiskonnas, kus demokraatia on igas mõttes valdav. Egiptuses nii ei olnud, mistõttu Nasser kombineeris populismi tugeva juhiga, kes teab, mis on tema maale parim. Sellised liidrid nagu Recep Tayyip Erdoğan peavad pidevalt populistlikke kampaaniaid, ehkki sellega liitub alati islami fundamentalism, mitte tingimata poliitikas, aga kindlasti õigustuses.

Milline seos valitseb usujuhtide ja populismi vahel? Need kaks nagu hästi kokku ei sobi?

Põhimõtteliselt valitseb igat laadi religioosse fundamentalismi ja populismi vahel sügav pinge, sest kui sa oled kristlik või juudi või islami fundamentalist, siis sa usud, et vooruse allikas on Jumal ja inimesed on patused. Aga populism, vastupidi, postuleerib, et voorus peitub rahvas ja patune on eliit.

Me oleme näinud PRP esilekerkimist ja võiks arvata, et see on tingitud arusaamast ühiskonnas valitsevate lõhede kohta. Mis on teie uuringute põhjal nende arusaamade muutumise põhjus, kui pidada silmas, et vähemalt Euroopas ei ole enamik riike elanud kunagi nii rahulikult ja majanduslikult edukalt nagu tänapäeval?

Esiteks me ei ela tegelikkuses. Me kõik elame meie enda tegelikkuse arusaamas. Me ei võrdle oma elu objektiivsete andmete alusel. Samuti on paljud objektiivsed andmed, mida on esitatud näitamaks, et kõik on läinud paremaks, koondandmed. Meenub üks kuulus intervjuu Brexiti pooldajast valijaga, kes siis, kui ajakirjanik hakkas kõnelema, et SKT on ELis kasvanud, küsis kohe vastu: „Aga kelle SKT?” See kõlab väga veidrana, aga on tegelikult väga hea küsimus. Koondnäitajad lähevad kenasti üles, aga ei saa kuidagi eitada, et viimastel aastakümnetel on ebavõrdsus märkimisväärselt kasvanud.

Esiteks me ei ela tegelikkuses. Me kõik elame meie enda tegelikkuse arusaamas. Me ei võrdle oma elu objektiivsete andmete alusel.

Inimeste elu on objektiivselt parem kui kahekümne aasta eest, aga subjektiivselt, kui nad võrdlevad ennast teistega ja kui palju nood paremini elavad, vaat siis tuleb vahe sisse. Osaliselt me muidugi võrdleme ennast sellega, mida me ise idealiseeritud minevikus ootasime. Vanemad inimesed ütlevad, et varem oli kõik parem, kuritegevust ei olnud, kõik tundsid kõiki, mõned naised ütlevad, et 1950. aastatel olid asjad paremad, isegi kui soolise võrdsusega olid asjad kohe kindlasti halvemad kui tänapäeval. Või siis geid, kes kurdavad, kuidas islam ohustab sajandeid kestnud sallivust, ehkki enamikus riikides olid geid tagakiusatud vähemus veel mõne aastakümne eest. Nii et meil on tegemist ettekujutatud minevikuga.

Enamik populistlikke parteisid ei ole siiski kõigest populistlikud parteid, vaid ühtlasi nativistlikud või sotsialistlikud parteid. [Kreeka radikaalsel pahempoolsel] Syrizal ei oleks sellist edu ilma kasinuspoliitikata, Rahvusrinne poleks jõudnud sinna, kuhu ta on jõudnud, ilma immigratsiooni ja multikultuurilisuseta – nende nativistlikesse seisukohtadesse sobituvad need just populismi kaudu.

Miks seda saadab edu? Sest inimestel on tekkinud teistsugune arusaam oma liidritest, nad on ise palju enesekindlamad ja ka palju kriitilisemad juhtide suhtes. See kindlustabki populismile kasvupinna. Me andsime varem oma juhtidele liiga vabad käed, aga nüüd oleme jõudnud teise äärmusse, justkui valija ei saakski kunagi eksida. Aga valijad eksivad lakkamatult, sest nad teavad erakondade kohta ääretult vähe. Nad kritiseerivad liidrite puhul kõike, ehkki liidrid peavadki kompromisse tegema – see on poliitika põhiolemus. See ei seleta mitte ainult seda, miks nativistid on üldiselt edukad, vaid ka seda, miks tänased nativistid on populistid.

Te ütlete 2007. aastal ilmunud raamatus „Populistlikud radikaalsed parempoolsed parteid Euroopas”, et kuigi PRP parteid ei pääse üldiselt võimule, on neil piisavalt jõudu päevakava dikteerimiseks: nemad määravad paljuski, millest ja kuidas me räägime.

Hoolimata mõningasest edust mõnes riigis, näiteks Ungaris, kus nad lihtsalt ei pane paika päevakava, vaid teevad reaalset poliitikat, ei ole PRPl üldjuhul poliitilist, majanduslikku ega ajakirjanduslikku võimu. Nemad ei kirjuta artikleid, neid kirjutavad teised. Küll aga määravad nad seda, millest me kõneleme, ja veel enam seda, kuidas me sellest kõneleme. See paneb paika päevakava, aga jätab vastutuse poliitika eest siiski veel nendele, kes seda teevad – peavooluerakondadele. Peaaegu ühtegi ellu viidud pagulastevastast poliitikat ei ole rakendanud sellised juhid nagu [Ungari peaminister] Viktor Orbán, vaid vasaktsentristlikud ja paremtsentristlikud parteid. Nad väidavad, et see on ainuke viis kõrvaldada oht meie piirile, aga põhjus, miks me räägime pagulastest kui ohust meie piirile, mitte aga kui humanitaarkriisist, peitub just selles, et PRP on selle nii kindlaks määranud. Nemad otsustasid, et meie räägime pagulastest kui ohust meie piirile ja ühiskonnale.

Sildistamist ja stereotüüpide loopimist tuleb igast nurgast, tihtipeale seostatakse PRPd natsismiga ja PRP omakorda ründab liberaaldemokraatlikke süsteeme, mille osa nad ju on. Millised on levinumad eksimused arutelus populismi ja PRP üle?

Üks populismi ja äärmusluse (mille vorm on ka natsism) olulisemaid erinevusi on suhtumine demokraatiasse. Populistid tegelikult tunnistavad demokraatia tuuma rahva suveräänsuse ja enamuse võimu mõttes. Nemad tahavad, et inimesed valiksid oma juhid – äärmuslased seda ei taha.

Nii et natsid ei ole populistid, nad ei usu, et poliitika peaks järgima üldsuse tahet. Natsid usuvad, et juht – Führer – teab kõigi eest, mis on parim. Hitlerit peeti eriliseks, ta ei olnud tavaline, keskmine sakslane. Natsid peavad õigupoolest demokraatiat „mediokraatiaks”, mis tekitabki keskpärast poliitikat, samal ajal kui Hitleri poliitika oli ülim ja parim. Ma arvan, et meie seisukohalt on oluline mitte hakata natsikaardiga lehvitama. Ma kasutan mõistet „äärmusparempoolne” selliste äärmuslike parempoolsete kohta nagu Kuldne Koidik ja radikaalsed parempoolsed, mis on populistlikumad. Nii et siin on kattumine populismiga selles mõttes, et PRP erakonnad kuuluvad korraga äärmusliku parempoolsuse ja populismi hulka.

Nii et PRP nimetamine natsideks, nagu tihtipeale tehakse, annab neile võimaluse näidata ennast tegelikust mõõdukamana?

Jah, see ei anna peaaegu kunagi oodatud tulemust. Kui mind nimetataks natsiks, siis pean ma ainult ütlema, et „ma ei soovi miljonite juutide massimõrva”, ja ma polegi enam nats. Ma võin jätkuvalt soovida kõige kohutavamaid asju, näiteks sulgeda piiri kõigile sisserändajatele või võtta muslimitelt õigused, mis ei kõla ju sugugi genotsiidi moodi. See annab neile lihtsalt mõõdukama väljanägemise ja pisendab natsismi kurjust. Ja muudab su naeruväärseks inimeste silmis, kes potentsiaalselt võiksid toetada PRP erakondi.

Te jõuate oma raamatutes järeldusele, et peavoolupoliitika mõjutab PRPd nii praegu kui võib seda teha ka edaspidi. Näiteks on juhtumeid, kus PRP on võimule tõustes muutunud mõõdukamaks.

Niisuguseid näiteid ei ole just liiga palju, aga kui PRP erakonnad  on saanud koalitsioonivalitsusse, on nad käitunud üsna korralikult, eriti näiteks Soomes või Austrias. Erakond, mis on muutunud oma poliitikas tuntavalt mõõdukamaks, on näiteks sügavalt islamofoobne Taani Rahvapartei, mis on nüüd vastuvõetav kõigile Taani erakondadele, kaasa arvatud sotsiaaldemokraatidele. Nad on oma populismi tuntavalt leevendanud ja minu arvates ei näe nad selle tunnustamise tõttu enam toda elitistlikku vandenõu.

Teataval määral ohustavadki poliitilist süsteemi kõige enam just kompromissitud seisukohad. See, kui nad soovivad saavutada oma sihte teiste erakondadega kompromissi sõlmides, ei ole süsteemile nii väga ohtlik vähemalt seni, kuni peavooluerakonnad püsivad oma ideoloogia juures. Häda on pigem selles, et paljudel peavooluerakondadel ei ole enam mingit ideoloogiat ja nad valguvad aina selle poole, mis iganes aitab neil võimul püsida või võimule kerkida.

Sebastian Kurz Austria Rahvaparteist demonstreerib praegu radikaalse parempoolsuse jõudu. Nad ei ole muutunud mõõdukamaks, sest peavool on radikaliseerunud ja nii ei ole neil selleks erilist põhjust. Põhjuseks on 11. september ja selle tõlgendamine, jätkuv pagulaskriis ja terrorism. Teatavad sündmuste tõlgendused on toonud kaasa radikaalse parempoolsuse normaliseerumise.

On väidetud, et Kesk- ja Ida-Euroopa PRP erineb Lääne PRPst. Teie olete leidnud, et see tegelikult nii ei ole. Kas uuringud on seda seisukohta kuidagi muutnud?

Ma väidan, et põhimõtteliselt on PRP parteid kõikjal ühesugused, sest neil on ühesugune tuumikideoloogia. Küll aga ei väida ma, nagu peaks nende edu põhjus olema ühesugune. Nad on alati riiklikud, mitte piirkondlikud suurused. Näiteks Orbáni edu taga seisis osaliselt see, et tema poliitilist oponenti salvestati, kui ta ütles, et nad on kampaania ajal valetanud, ja nii varises suur vasakpoolne erakond kokku. Sellel ei ole midagi pistmist üleilmastumise ega autoritaarse isiksusega – see oli lihtsalt süsteemi kokkuvarisemine. Lääne-Euroopas on populistlikud erakonnad senise kinnistunud parteisüsteemi – olgu selle keskmeks vasaktsentristid, paremtsentristid, liberaalid või kes iganes – põhilisimad kriitikud ja opositsionäärid.

Ma väidan, et põhimõtteliselt on PRP parteid kõikjal ühesugused, sest neil on ühesugune tuumikideoloogia. Küll aga ei väida ma, nagu peaks nende edu põhjus olema ühesugune.

Kuigi ka mina kõnelen Idast ja Läänest, tuleb lisada, et nende piirkondade sees leiab erinevusi vähemalt sama palju kui piirkondade vahel. Mulle ei meeldi kõnelda üleminekunarratiivist ja -paradigmast: üldiselt suurem osa inimestest, kes lähevad Kesk- ja Ida-Euroopas valima, ei ole sotsialiseerunud kommunismi ajal. Nende sotsialiseerumine on toimunud enam-vähem avatud demokraatliku süsteemi tingimustes. Leidub sotsialismiaja pärandit, mida praegu üritatakse taaselustada, aga seda ei saa võrdsustada sotsialiseerumisega kommunismiajal. See on juba historitsism, kui ütelda, et kui midagi juhtus viiekümne aasta eest, siis nüüd selle tõttu juhtub ka midagi. Poliitika on tunduvalt keerulisem nähtus ja sellel on palju, väga palju rohkem põhjusi, miks Kaczyńskid läksid seda teed või Orbán toda. See on juba Orbáni kolmas identiteet: libertaarsest antikommunistist kodanlikuks konservatiiviks ja siis radikaalseks parempoolseks mässajaks.

Ehkki ma tegelen võrdleva politoloogiaga ja usun, et võrdlemine toob päris palju kasu, arvan ma siiski, et me kõneleme liiga palju „Euroopa trendidest” ja „globaalsetest trendidest”. Parimal juhul selgitavad need kasvupinnast, aga kuidas see teiseneb tulemuseks valijate seas, on väga olulisel määral riigisisene probleem ja sõltub väga palju sellest, mida teevad teised parteid, mida teeb konkreetne populistlik partei ise, millised sündmused määravad konkreetsel juhul kindlaks „jutupunktid”.

Raamatus „Populistlikud radikaalsed parempoolsed parteid Euroopas” mainite, et Lääne-Euroopa PRP nägi ohtu Ida-Euroopas, migrantides, kes tulevad muu hulgas Eestist ja meie naaberriikidest. Nüüd on meil enda Ida-Euroopa PRP, mis on islamofoobne ja näitab näpuga Vahemere lõunarannikule kui „ohule”. Kuidas kujunevad „teised” ja miks see keskkond alati nii muutlik on?

Sotsiaalpsühholoogilised uuringud on näidanud, et väga vähestel inimestel on tugevaid eelarvamusi ainult ühe rühma suhtes. Üldiselt, kui juba usud jaotusse „omad“ ja „võõrad“, siis käib see mitme eri rühma kohta. Kes on antisemiit, on tihtipeale ka mustlaste ja mustade vastu. Islamofoobia on selles mõttes õige pisut teistsugune, et narratiiv on teistsugune. Näiteks võib korraga kaitsta liberaaldemokraatlikke väärtusi ja olla islamofoob.

PRP ei leiutanud mitte foobiaid, vaid uusi rühmi, kes need enda elus omaks võtsid. Võtame kas või Viktor Orbáni, kellest on saanud üks valjemaid islamofoobe Euroopas ja maailmas. Mitte et ta ei olnud varem islamofoob, vaid varem polnud muslimeid. Nii et mõneti oli see vältimatu, et niipea, kui Ungarisse jõudis märkimisväärsel hulgal muslimeid, astus ta nende vastu, sest ta usub etnilisse riiki. Siin ei ole vahet, kas nad oleksid olnud muslimid või mustad või isegi valged. Massitasandil on see instinktiivsem, aga ideoloogiliste liidrite puhul on tegu tähtsa teemaga.

Kui ma uurisin 1980. aastate algul Flaami Blokki (Vlaams Blok),³ siis nende silmis olid peamiseks ohuks Belgias elavad prantsuse keele kõnelejad. Pool propagandast oli nende vastu suunatud. See oli aeg, mil paljud arvasid, et võõrtöölised, türklased ja marokolased, lähevad ükskord tagasi. Neid ei peetud Belgia elus püsielemendiks. Niipea, kui nad selleks said, muutusid nad äkitselt palju ohtlikumaks kui prantsuskeelsed belglased.

Tundub niisiis, et vaenlase võib leida suvalises rühmas: feministid, geid, kes iganes, keda saab kujutada erinevana, teistsugusena?

Absoluutselt, ja ma usun, et eriti just Kesk- ja Ida-Euroopas valitses võimas romavastasus kõigis riikides, kus neid oli, aga homofoobia on senini lokkav peaaegu kõigis selle piirkonna riikides. Pidades silmas, et enamikus riikides on elanikud suhteliselt ilmalikud, ei ole see pärit Piiblist nagu USAs. See on sügavam kitsarinnalisus teistsuguste inimeste suhtes. Siinne ühiskond ei olnud just väga salliv. Teiselt poolt oleme ka ise jätnud arvestamata indikaatoreid, mis tänast olukorda selgitavad. Mind ei üllata näha Orbánit, aga siin on ka avaram reaktsioon: peaaegu kõik Kesk- ja Ida-Euroopa erakonnad on muslimi pagulaste vastu, kaasa arvatud sotsiaaldemokraadid.

Sageli väidetakse, et PRP parteid on misogüünsed ja seksistlikud ning kummastav on seegi, et PRP naised on sageli erakonna meesliikmete pereliikmed või sugulased. Aga kui asi puudutab naiste osalemist PRP parteides, siis teie uuringud on näidanud, et suuri erinevusi peavooluerakondadest ei olegi. Miks neil siis selline kuvand on?

Jah, siin on taas tegemist „kurja” eksternaliseerimisega. Üks probleem meie debatis PRP üle on tõik, et meil on olnud juba kommunism, mille kurjust me kasutasime ära omaenda režiimide kujutamiseks säravvalgena. Me vaatasime Nõukogude Liidu peale ja ütlesime: „See on ikka täiega jube, aga meie oleme suurepärased, meil ei ole nende probleeme!” PRP puhul on samuti nii, me võime näiteks öelda: „Vaadake aga, kus nad on alles seksistid, kõigist nende juhtidest on ainult üks naine!” Aga see naine on olemas ja kui vaadata hoolikalt teisi erakondi, siis seal ei ole ka naisi. Me võrdleme neid ideaalse soolise võrdsuse mudeliga, mida ei eksisteeri mitte kuskil. Jah, nende seisukohad on vanamoelised, aga mitte 1920. aastate, vaid 1970. aastate moodi vanamoelised. Nad aktsepteerivad, et naised töötavad, nad eelistavad, et nad hakkaksid tööle siis, kui nende lapsed on nii nelja-viie aasta vanused, mis tegelikult väga ei erinegi konservatiivide või kristlike demokraatide seisukohast. Ida-Euroopas on erinevus peavoolu parempoolsete ja PRP vahel sooküsimuses sisuliselt olematu.

Üks koht, kus me näeme erinevusi, on teatavad ilmingud PRP parteide noortetiibades, kus valitseb puhas misogüünia, naisi peetakse ohuks. Klassikalise seksistliku arusaama järgi naised ei ole ähvardavad, neid peetakse nõrgemaks, neid tuleb kaitsta ja nad peavad olema puhtad. Misogüünide meelest ei pea nad olema puhtad, nad peavad olema kogu aeg seksiks kättesaadavad ja allaheitlikud. See on reaktsioon teistsugusele maailmale, kus naised ei ole küll kuskil otse võrdsed, aga on siiski palju enesekindlamad ja otsustavad ise, keda valida partneriks, keda mitte. See on nähtavasti vallandanud nördimuse ja ängi, väga uue ja potentsiaalselt väga ohtliku ilmingu eriti kõrgharidusega noorte meeste seas. USAs on olnud mõned tulistamised, mis on saanud väga vähe kajastust, aga mille taga oli puhtalt misogüünia. Nii et jah, PRPs on seksismi, aga see on üldiselt võrreldav tänapäeva konservatiividega, mitte mineviku natsidega.

Kuidas kogu seda nähtust käsitleda – või isegi ära kasutada? Te sõnasite konverentsil väga elutargalt, et tihtipeale esitab PRP õigeid küsimusi. Kas asi on ainult selles, et nad annavad neile küsimustele väärad vastused? Kuidas polariseerumisega toime tulla?

Puhtsümboolne vastuseis kõigele, mida nad välja pakuvad, ei vii meid kuhugi. Meie põhivõitlus ei pea olema mitte populistide ründamine, vaid liberaalse demokraatia tugevdamine. Kui me seda tugevdame, siis populistid nõrgenevad, aga kui me nõrgendame populismi, siis sellest liberaalne demokraatia tingimata ei tugevne.

Minu jaoks ei ole see kunagi olnud mustvalge probleem. Ma olen radikaalse parempoolse poliitika vastu ja mind ei huvita, kas selle allikaks on PRP parteid või miski muu. Ma võitlen kõigi sõnavabaduse eest. Ma ei ole selles mõttes polariseerunud. Polariseerumine on mustvalge, aga mina elan hallis maailmas, kus on aina halli varjundid.

Selles hallis maailmas ei ole kõik omavahel võrdsed: näiteks see, et Põhja-Koreal on palju inimesi illegaalsetes vanglates ja USA-l on Guantánamo, ei tee neid veel ühesuguseks.

Selles hallis maailmas ei ole kõik omavahel võrdsed: näiteks see, et Põhja-Koreal on palju inimesi illegaalsetes vanglates ja USAl on Guantánamo, ei tee neid veel ühesuguseks. See tähendab ainult, et keegi ei ole puhas. Selles mõttes tähendab polariseerumine kõige selle eksternaliseerimist, mis on sinu enda leeris valesti. Keskendutakse teise poole negatiivsetele aspektidele. Ma ei ole kunagi tundnud ennast neist ideedest ohustatuna ega arvanud, et kuna inimesi saab nendega „võrgutada”, tuleb PRP jätta sõnaõiguseta. Kui minu isiklik taust on mulle midagi õpetanud, siis seda, et teistsuguste poliitiliste vaadetega inimesed on palju keerulisemad kui stereotüübid.

Üks asi, mida me peame tegema, on värskendada teadmisi PRP kohta. Anglosaksi ajakirjanduses leviva narratiivi kohaselt jääb mulje, nagu oleks tegu millegi väga uuega, kuigi tegelikult on siin tegu parteidega, mis on olemas olnud juba aastakümneid, aga tegutsevad teisiti kui varem. Näiteks polnud ühismeediat veel olemaski, kui ma kirjutasin raamatu Euroopa PRP parteidest. Ma lõpetasin selle 2005. aastal ja see ilmus 2007. aastal, aluseks peamiselt 1990. aastatel tehtud uuringud. Minu uues raamatus on juttu 21. sajandi parteidest, mis on kaks korda vanemad kui igasugu uued parteid.

Kas te oskate anda ka mõne soovituse poliitikakujundajatele ja arvamusliidritele?

Ma usun, et EL kujutab endast kogukonda, mis tugineb väärtustele ning on loodud vältimaks sõda ja loomaks kõigi aegade kõige tõhusamat turgu, mis kujutab endast seniajani tõelist käivitavat jõudu ja tugevust. Riigid, kes soovivad sellega liituda, soovivad saada rikkamaks, aga ka demokraatlikumaks. Kui nende väärtuste eest aga ei seista, siis hakkavad need jõudu kaotama. Sellise režiimi tunnustamine nagu Orbáni oma on ELi seisukohalt ennast hävitav tegevus. Kui EL hakkab üldiselt tunnustama temasuguseid liidreid ja toetab rahaliselt tema režiimi, siis ei saa enam saata sõnumit ka Venemaale või Türgile, et nood ei tohiks teha seda või teist, sest Türgi mõtleb kohe selle peale, et selge, asi on tegelikult selles, et me oleme muslimid. Topeltstandardid on alati hukatuslikud: sa kas kuulud „väärtuspõhisesse kogukonda” ja seisad nende väärtuste eest või sa muudad neid.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane