Carl Bildt: Demokraatliku turumajanduse tulevik on helge

Rootsi on olnud aastakümneid sotsiaaldemokraatliku valitsusega riik, vaid Teie enda konservatiivne valitsus moodustas erandi aastail 1991–1994. Kas usute, et praegune mõõdukas parempoolne koalitsioonivalitsus esindab pikemat suunamuutust, või on tegu taas erandiga?

Ma usun, et meil on juba aastakümneid toimumas suunamuutus. Sotsiaaldemokraadid on selgelt oma domineeriva positsiooni kaotanud, nüüd võime rääkida juba teistsugusest ühiskonnamudelist. Praegu on väga raske näha, et sotsiaaldemokraadid võiksid üksi võimule tagasi pääseda, nad on sunnitud astuma koalitsioonidesse. Ja samal ajal on mittesotsialistid oma positsioone kindlustanud. Kui minna tagasi 1950., 1960. ja 1970. aastate müütide juurde, siis ei tohiks me ka unustada, et vähemalt aastani 1970 tulenes sotsiaaldemokraatide edu ka meie põhiseadusest, mis soosis kõige suurema erakonna üleesindatust. Sestsaadik, kui me põhiseaduse ära muutsime, on valitsused enam-vähem pidevalt vahetunud ¹.

Rootsi on siis kaotamas oma tugevalt sotsiaaldemokraatlikku kuvandit?

Usun, et meil on nüüd pigem sellise riigi kuvand, mis on viimase 20 aasta jooksul suutnud üpriski eduka kursi võtta – heaoluriiki kohandades, konkurentsivõimet lisades, mõnevõrra majandust liberaliseerides ja maksukoormust kergendades. Me oleme üsna tunduvalt  avaliku sektori kulude osa SKTst vähendanud, me oleme üsna tunduvalt majanduse mõningaid valdkondi liberaliseerinud ja selle tulemusena on meil nüüd konkurentsivõimelisem majandus. Ja me oleme mõnevõrra oma heaoluriigi tasakaalu muutnud, et riik oleks konkurentsivõimelisem.

Kuidas teil õnnestub ühendada heaoluriik tasakaalustatud eelarvega?

Õigupoolest ennustas sellekevadine Euroopa majandusprognoos, mille Euroopa Komisjon just neil päevil avaldas, et Rootsi on ainus Euroopa Liidu riik, millel on oodata järgmiseks aastaks avaliku sektori eelarve ülejääki – mitte just suurt, aga ikkagi ülejääki. Kuidas see meil õnnestub? Küllap mõistliku majanduspoliitika abil, ja ka maksusüsteemi muutmise abil – nii, et maksud ei pärsiks konkurentsivõimet –, mistõttu meil on küllalt head kasvunäitajad. See teeb muidugi ka sotsiaalkulutuste senise taseme säilitamise võimalikuks.

Kas olete nõus sellega, mida ütles Alexander Stubb Lennart Meri konverentsil – et kasvu ja kokkuhoiupoliitika vahel ei ole vastuolu?

Oi, absoluutselt. Tegelikult, kui vaadata Euroopa näitajaid, siis on just need riigid, kus eelarvet on konsolideeritud, kasvu teel, ja just suure eelarvepuudujäägiga riigid on kriisis. Tundub, et seos on üsna ühene.

Siin Eestis on seoses kriisiga ja riikide erineva võimega eelarvet tasakaalus hoida räägitud viimasel ajal palju “kahekiiruselisest Euroopast”. Mida Te sellest mõttest arvate?

Arvan, et seda tuleks vältida nii kaua kui võimalik. Euroopa majandusliku koostöö keskseim eesmärk on ühisturu loomine ja edendamine. Kui me ühisturgu hakkame lammutama ja osadeks jaotama, siis kaotame sellest kõik. Kõik ühisturu liikmed ei ole eurotsooni liikmed ja sellega peame leppima, ehkki me kõik liigume ajapikku ühisvaluuta poole. Kuid ühisturu terviklikkuse säilitamine on kogu Euroopa projekti absoluutselt olulisim võti.

Kui vaadata Euroopa näitajaid, siis on just need riigid, kus eelarvet on konsolideeritud, kasvu teel, ja just suure eelarvepuudujäägiga riigid on kriisis.

Kas peate võimalikuks, et Rootsi liitub nähtavas tulevikus eurotsooniga?

Ajalugu edeneb aegamööda ja praegu pole see küsimus üpris ilmsetel põhjustel päevakorras. Kuid pikemas perspektiivis ma usun, et seegi küsimus muutub ajakohaseks. Rootsi majandus on väga tihedalt integreerunud nende eurotsooni osadega, kel läheb hästi. Nii et kaugemas tulevikus on liitumine meie sihiks küll. Kuid lähitulevikus pole asi veel arutlusel.

Rootsit tuntakse kui turvalist, mugavat, hästiorganiseeritud ühiskonda. Ometi on teil viimaste aastakümnete jooksul kaks tipp-poliitikut mõrvatud. Kas kodune mõiste “rahvakodu” (folkhem) käib enam Rootsi kohta, kas Rootsit võib veel turvaliseks “linnupesaks” pidada?

Meiegi oleme osa maailmast – nii heas kui halvas mõttes, ehkki peamiselt ikka heas. Mõiste “folkhem” viitab millelegi, mida ma isiklikult seostan ajajärguga, mis on juba möödunud. Sest see tähendab sisuliselt “üks rahvas, üks kodu”. Me elame tänapäeval palju mitmenäolisemas ühiskonnas ning ka palju kirjumas ja elujõulisemas ühiskonnas, kui see mõiste tähendab.

Kas marurahvuslike Rootsi Demokraatide (Sverigedemokraterna) valimine parlamenti on Rootsi poliitilist maastikku oluliselt muutnud? Kas nende esilekerkimine annab põhjust muretsemiseks või on see mööduv trend?

Seda me näeme loomulikult alles tulevikus. Laiemast perspektiivist vaadeldes olen ma pigem üllatunud, et nad on nii nõrgad, nagu nad on. Kui vaadata muutustele, mille Rootsi ühiskond on viimase 20 aasta jooksul läbi käinud ja nendega seotud probleemidele, võib imestada, et probleeme pole olnud rohkem ja reaktsioon on niigi tagasihoidlik.

Kui president Ilves 2011. aasta alguses Rootsis riigivisiidil käis, kirjutasite liigutavalt oma ajaveebis, kuidas ta vanemad saabusid omal ajal Rootsi pagulastena ja nüüd ta ise vaba riigi presidendina. Kas te oskasite Rootsis Eesti viimase 20 aasta arengut omal ajal ette näha?

Me oskasime sellest unistada, ja seda me ka tegime. Kas me oskasime seda ka kindlalt ette näha? Ei, miski ei olnud kindel. Kõik oleks võinud ka palju halvemini minna. Teie arengu teel oli küllalt palju raskusi ja takistusi, aga vabast Eestist unistasime ka meie, selles pole kahtlustki. See, et unistused teoks said, on suures osas Eesti enda nende aastakümnete targa ja ettenägeliku poliitika tulemus.

Eestlased peavad meeleldi Eestit osaks Põhjamaadest. Kas rootslased on sellega nõus? Kui hästi tunnevad rootslased üldse Eestit ja kas selles osas on 20 aastaga märgata muutusi?

Kahtlemata. Nõukogude Liidu viimaste aastakümnete jooksul oli Eesti meie jaoks mõistetavalt omamoodi horisondi taga – mitte päris tundmatu, aga üsnagi tundmatu. Kuid seejärel on kontakte tohutult juurde tulnud ja sellega seoses ka olukord meie suhetes väga palju muutunud.

Rootsi on Eestile oluline kaubanduspartner ja suurim välisinvestor. Kuid seoses kriisiga oli siin ka kriitikat mh Rootsi pankade aadressil, kes said siit suuri kasumeid, aga süüdistasid baltlasi kohe, kui probleeme tekkis. Mida oleme me mõlemal pool kriisist õppinud?

Minu meelest oli probleemiks liiga suureks kasvanud laenubuum ja see sai hoogu Ameerika Ühendriikidest, kust ju kogu kriis tegelikult algas – me kipume seda unustama. Sealt toodi see Euroopasse, sealhulgas ka Balti riikidesse. Ma usun, et me saime kriisist oma riikides üpris hästi jagu. Me säilitasime eelarve tasakaalu. Olen ka varem öelnud, et Balti riikide seisukohast oli õigupoolest hea õnn, et hätta jäid just välismaised, Rootsi pangad – hiljutisi näited pankade raskustest on meil, tõsi küll, Leedust, mitte Eestist. Nii et selles mõttes on meie tihe majanduslik integratsioon siin põhjamaade piirkonnas loonud stabiilsust.

Kui aga jutt viia meie julgeolekukoostööle, siis esitati hiljuti Rootsis avaldatud artiklikogumikus “Vendadele appi” („Till bröders hjälp“)² erinevaid stsenaariume võimalikest julgeolekuohtudest Läänemere piirkonnas ja Rootsi võimalikest reaktsioonidest neile. Kas usute, et Rootsi tuleks meile hädaolukorras appi?

Euroopa Liidu raames on meil selgelt kohustus üksteist erineval viisil aidata. Mida see täpselt konkreetsetes olukordades tähendab, ei tea mitte keegi. Osalt seepärast, et me ei taha, et midagi niisugust juhtuks, ja osalt seepärast, et kui juhtukski, siis arvatavasti viisil, mida keegi ei oska ette näha. Seda on meile ajalugu õpetanud. Aga Euroopa Liidu poliitiline solidaarsus on kahtlemata olemas.

Kaugemas tulevikus on eurotsooniga liitumine Rootsi sihiks küll.

Kas siin on mõju ka asjaolul, et Rootsi ei ole NATO liige?

Ma ütleksin, et mitte eriti. Juriidilises mõttes on sellel loomulikult mingi mõju. Aga muidu mitte tingimata oluliselt. Ma külastasin just Tallinna sadamat, kus toimus NATO miinitõrjeoperatsioon Open Spirit 2012. Selles osaleb ka viis Rootsi laevastiku laeva, nii et praktikas on meie jõududel NATO jõududega väga tihe koostöö.

Kas peate võimalikuks ka Rootsi liitumist NATOga ettenähtavas tulevikus?

Õigupoolest ei. Sest sellise sammu tegemine nõuab üsna suurt rahvuslikku konsensust ja meil ei ole seda. Samal ajal pean tunnistama, et meil pole liitumist praegu ka väga vaja. Me oleme NATOga juba väga tihedalt integreerunud, nii et meie de facto integratsioonitaset arvestades ei tundu vajadus täisliikmeks saada praegu olevat kuigi pakiline – ja meil puudub selleks ka vajalik poliitiline konsensus.

Kuidas on lood Soomega? Mõned Eesti tipp-poliitikud on viimasel ajal üsna avalikult tunnistanud, et nad eelistaksid näha Soomet NATO liikmena. Kas Teil on selles asjas seisukohta?

Seda otsustavad soomlased ise, aga ma usun, et eelöeldu käib ka Soome kohta – liitumine nõuab laia rahvuslikku konsensust ja ma ei näe seda ka seal ennustatava tuleviku raames moodustumas.

Kuna te teete NATOga tihedat koostööd, kas Rootsi puhul on enam mõttekas rääkida Rootsi rahvusvahelist identiteeti kunagi tugevalt määratlenud poliitilise neutraalsuse ideaalist?

Ei. Neutraalsuse mõiste on kadunud meie sõnavarast juba päris palju aastaid tagasi. Sest me oleme ju ka poliitilise liidu liige, kuhu kuulub praegu 27 riiki ja varsti 28. Pean silmas Euroopa Liitu – nii et neutraalsuse mõiste meie kohta enam ei käi.

Vaadates kaugemale ajalukku, kuidas teil õnnestus 200 aasta jooksul sõdadest kõrvale jääda?

Ajalugu on olnud meie vastu heldem kui meie naabrite vastu. Peamiselt arvatavasti meie geograafilise asendi tõttu. Viimased suuremad sõjad, milles me osalesime, olid Napoleoni sõjad 19. sajandi alguses. Siis kaotasime me Soome, millest sai ligi sajandiks Vene impeeriumi osa ja mis pidi hiljem käima läbi kolm sõda, et oma iseseisvust kaitsta. Norra tõmmati Teise maailmasõtta mitmetel põhjustel, mida me teame küllaltki hästi, ja Taani oli lihtsalt teel Norrasse. Ja loomulikult on Balti riikide saatus meile väga hästi teada. Kuid põhjuseks, et meil õnnestus kõrvale jääda, on mitmete asjaolude kokkulangemine. Osalt õnnelik juhus, osalt see, kuidas ajalugu kulges.

Sotsiaaldemokraadid on selgelt oma domineeriva positsiooni kaotanud, nüüd võime rääkida juba teistsugusest ühiskonnamudelist.

Tähendab, teid säästis pigem õnnelik juhus ja asjaolud kui teie enda tark poliitika?

Eelkõige, jah. Geograafiline positsioon. Ja see, kuidas sõjad edenesid.

Pärast konverentsi Tallinnas sõidate ELi välisministrite kohtumisele Brüsselisse. Mis on seal praegu peamised päevakorraküsimused, millised on Teie ootused seekordsele kohtumisele?

Kuna need kohtumised toimuvad iga kuu, koosneb päevakord otseselt ajakohastest jooksvatest sündmustest. Usun, et ka Ukraina on arutlusel tähtsal kohal, me oleme seal toimuva pärast arusaadavalt väga mures. Ka Süüria on kohtumisel tähtsal kohal, samuti valmistumine ELi ja Venemaa tippkohtumiseks juunis.

Rootsi osaleb partnerina ka NATO Chicago tippkohtumisel?

Omamoodi küll. Me osaleme loomulikult ISAFi kohtumisel, sest meil on Afganistanis märkimisväärsed jõud, ja me osaleme ka erikohtumisel NATO lähedastele partneritele.

Kas nende kohtumistega seostub Teil erilisi ootusi ja lootusi?

Minu jaoks on ääretult tähtis, et me leiame Afganistani tuleviku jaoks usutava poliitilise strateegia. Üks asi on julgeolekuolukord ja selle eest vastutuse ülekandmine kohalikele jõududele – selle pärast muretsen ma vähem kui poliitilise ülemineku pärast – kas meil on poliitiliseks üleminekuks olemas piisavalt jõuline ja vettpidav strateegia.

Ja ma usun, et on hea, et me loome NATO ja nende olulisimate partnerriikide vahel lähedasema suhte, see on Rootsi jaoks väga oluline samm ja seepärast on Chigaco Rootsi jaoks oluline.

President Ilves on rõhutanud, et “Põhja-Balti 6” riikidel on omavahel enam ühist kui eurotsooni 17 riigil, ehkki mõned “N-B 6” riikidest ei ole eurotsooni ega/või NATO liikmed. Tähendab, piirkondlik identiteet pakub tugevamat ühtsuse tunnet kui ametlikud institutsioonid, kuhu need riigid või osa neist kuuluvad. Kas olete selle nägemusega nõus?

Nii see kahtlemata on. Põhjamaades on meil omavahel paljudel teemadel väga tihe koostöö. Viimase 20 aasta jooksul on Balti riigid üha enam selles koostöös osalisteks saanud. See on üsna loomulik – me asume geograafiliselt lähestikku, meil on omavahel tihe majanduslik integratsioon ja me kohtume paljudes asjades silmast silma. Meil on tavaliselt enamikus küsimustes sarnane lähenemine, mistõttu tihe koostöö tundub väga loomulik. Näiteks sööme me enne iga Euroopa Liidu välisasjade nõukogu istungit Põhja ja Balti välisministritega koos hommikust. Ja enne iga Euroopa Nõukogu istungit kohtuvad meie peaministrid ja presidendid omavahel samamoodi. 

Neutraalsuse mõiste on kadunud meie sõnavarast juba päris palju aastaid tagasi.

Kas see piirkondlik koostöö tuleks kuidagi senisest tõhusamalt institutsionaliseerida, et ametlikud struktuurid kajastaksid paremini seda de facto teineteisemõistmist?

Ei, sest meil on juba liiga palju institutsioone. Ma leian, et see koostöö toimib olemasolevate institutsioonide raames suurepäraselt, olgu jutt Euroopa Liidust, NATOst teatud piirides või muust. Ja meil on ka Põhjamaade Nõukogu ja Balti Nõukogu ja nendevaheline koostöö. Kuid ma ei usu, et meil oleks vaja praegu veel uusi ametlikke struktuure üles ehitada.

2012. aasta Lennart Meri konverentsi pealkirjaks oli “Demokraatliku turumajanduse tulevik” – mida Te sellest tulevikust arvate?

Ma arvan, et demokraatliku turumajanduse tulevik on helge. Oleme viimase 20 aasta jooksul näinud fantastilist arengut mitmetes erinevates riikides, kus on hakatud oma majandusi avama, ja meie omakorda oleme hakanud maailma vabakaubandust kiiremini laiendama, kui on kunagi varem nähtud. Sealjuures näeme ka, muide, demokraatia laienemist. Areng ei ole küll ühene, on ka tagasilööke. Igaüks ei ole täiuslik, Hiina ei ole kindlasti demokraatlik riik, aga tal on praegu palju avatum majandus kui 20 aastat tagasi. Ja vastavalt on teda ka majanduslik edu saatnud.

Tulin enne konverentsi just tagasi Aafrikast, mis on samuti osa sestsamast protsessist. Aafrikast on selgelt arenemas meile võrdsem, küpsem partner. Ka seal pole arengud ühesed, näiteks Zimbabwe on taandumas, sest seal on võimul teistsugune režiim. Aga kui vaadata Botswanat, Mauritiust ja muid riike, kus on esindusdemokraatlik valitsus, näeme seal ka positiivset majanduse arengut. Nii et ma usun, et üldine arengumuster on väga selge, ja ma usun, et see on ka tuleviku suund.

Samal ajal on nende riikide arv, mida Freedom House liigitab “vabadeks”, vähenenud.

Mõnevõrra küll. Aga kui vaadata arengut pikemas perspektiivis, siis see kasvab. Jah, liikumist on nii ülespoole kui allapoole. Aga pikemaaegne suund on minu meelest selgelt üles.

Te siis ei usu jutte Lääne ja meie väärtuste allakäigust?

Ei. Me näeme, et teised maailma osad saavad rikkamaks ja paremaks, võttes omaks avatud ühiskonna ja avatud majanduse põhimõtteid – tähendab tegelikult meie väärtusi ja ka meie huve. Ja see on meie jaoks ainult hea.

Carl Bildt on Rootsi välisminister aastast 2006. Varem on ta olnud mh peaminister 1991–1994, Rootsi parlamendi Riksdag liige 1979–2001 ja Mõõduka Koonderakonna (Moderaterna) esimees 1986–1999.