Bütsantsliku diplomaatia raudvara

Võib vaielda, kas on üldse olemas mingit iseäralist, muust diplomaatiast selgesti eristuvat bütsantslikku diplomaatiat. Kuid erinevatel tsivilisatsioonidel, kultuuridel, ajastutel ilmnevad erijooned, mis võimaldavad neid rühmitada ja eristada, mistõttu võtan siinjuures riski piiritleda bütsantslikku diplomaatiat kui nähtust. Seejuures ei vaatle ma bütsantslikku diplomaatiat mitte kui Bütsantsi diplomaatiat, vaid kui tugevasti Bütsantsi pärandit kandvat diplomaatia traditsiooni, mis on jõuliselt esindatud ka tänapäeval, 21. sajandi esimestel kümnenditel.

Diplomaatia kui eraldi tegevusala tekke kohta pole ühtset seisukohta. Läbirääkimisi pidasid, liite sõlmisid ja vange vahetasid juba hõimuühiskonnad. Vanaaja valitsejad saatsid oma saadikud teiste valitsejate juurde volitustega sõlmida kokkuleppeid. 15. sajandil käivitus Itaalia linnriikides regulaarne saadikute vahetamine. Sõna „diplomaatia“ (diploma – kreeka tüvest pärinev, ladina keeles ’kokkumurtud leht’) tuli tänapäevases tähenduses käibele alles 18. sajandil. Esimeseks suureks elukutseliseks diplomaadiks on tituleeritud Charles Maurice de Talleyrand-Perigordi, kes suutis oma diplomaatilist teenust pakkuda kõigile tolleaegsetele Prantsusmaa valitsejatele – Bourbonidele, revolutsionääridele, Napoleonile, restauratsiooniaegsele monarhiale, ise pidevalt pooli vahetades. Kuid tal õnnestus kaubelda Napoleoni sõdades kaotanud Prantsusmaale välja väärikad rahutingimused ja sõjaeelsed piirid.

Kõik algused on ajaloos paratamatult kokkuleppelised ja pakun siinkohal diplomaatia algusena välja 740. aasta ning kohana Bütsantsi.

Mis toimus Bütsantsis ja mida mujal tol ajal ei olnud?

Elu on näidanud, et kui on jõudu, siis pikalt ei tseremoonitseta. Ehk siis, kui on võimas sõjavägi, ei vaevuta läbirääkimisi pidama.

Pärast Rooma riigi lagunemist oli Bütsants mitu sajandit oma võimsuse tipul ja maailma juhtriik – Teine Rooma. Ka 8. sajandi Bütsants oli veel väga võimas, kuid suur territoorium ja pikad piirid ning sõjakad naabrid kurnasid riigi nii sõjaliselt kui majanduslikult välja.

Ka Rooma pärand hakkas murenema ja 7. sajandil muutus Bütsants ladina riigist Kreeka riigiks. Midagi tuli ette võtta, et sõjalist koormust vähendada. Mõistagi on alternatiiviks läbirääkimised ja kokkulepped. Esmalt loodi Bütsantsis nn barbaribüroo, mis hakkas korraldama suhteid eeskätt Balkani poolsaarel elavate barbaritega – bulgaarlaste, valahhide jt.

Esimeseks suureks elukutseliseks diplomaadiks on tituleeritud Charles Maurice de Talleyrand-Perigordi.

Aastal 740 loodi selle büroo põhjal esimene alaline asutus, mille pädevusse kuulus välissuhtlus. Seega tänapäevase välisministeeriumi eelkäija. Selle asutuse ülesanne oli leida mooduseid, kuidas naabrusest tulevaid sissetunge, aga ka allutatud alade rahvaste vastuhakke tasakaalustada olukorras, kus sõjalist jõudu selleks nappis. Hakati koolitama läbirääkijaid ja tõlke. Koordineerima saadikute lähetamist ja välissaadikute vastuvõtmist. Korraldama läbirääkimisi, otsustama sõjakuulutamise ja rahusõlmimise üle. Ametisse nimetati logoteet – tänapäeva mõistes välisminister. Kuid välispoliitikat suunas tegelikult valitseja isiklikult, logoteet oli üksnes valitseja kõnetoru.

Kujunesid diplomaatilised tavad – formaalsus, protokoll, etikett. Formaalsed protokollireeglid olid Bütsantsis väga jäigad ja nende kaudu püüti rõhutada riigi võimsust, näidata riiki palju võimsamana, kui see tegelikult oli. Valitseja otsustas, mida välismaalasele tohib näidata, mida mitte. Hiljem hakati sellist näilist uhkust, mille taga oli tegelikult nõrkus ja vaesus, Venemaal nimetama Potjomkini külaks.

Bütsantsi diplomaatias kujunesid suhtlemismeetodid välismaalastega, mille hulka kuulusid muuhulgas ka panustamine vastaspoole nõrkustele – ahnusele, ülbusele; kasutati äraostmist, pettust, tüssamist, vastaste üksteise vastu mängimist (vaenlase vaenlane on sõber), salakavalust. Võib ju öelda, et Bütsants ei olnud nende meetodite rakendamises originaalne, noidsamu võtteid tundsid ka varasemad valitsejad. Kuid Bütsants käivitas sellise tegevuse süsteemsena. Küllap tõstatus juba tol ajal küsimus, kuivõrd diplomaatia on (või üldse saab olla) aus tegevus, kuivõrd aga vastaspoole altvedamine või vähemasti selle katsetamine.

Bütsantsi pärand

Mõistetavalt ei jäänud diplomaatia Bütsantsi piiridesse, vaid sellest võtsid õppust ka teised riigid.  Välissuhtlemine intensiivistus kaubanduslike linnriikide tekkega Itaalias, kolooniate hõlvamisega algselt Madalmaade, Portugali ja Hispaania, aga seejärel ka teiste poolt, kellel selleks jõudu oli. Tsentraliseeritud suurriikide kujunemisega muutus riikide rivaliteet teravaks ja kõike ei olnud võimalik enam jõupositsioonilt lahendada. Kujunesid rahvusvahelise õiguse alged, mis esmakordselt vormistusid Vestfaali rahuna 1648. aastal, ja see vundament on suuresti püsinud tänaseni.

Bütsantsi kogemused olid head varnast võtta. Siiski ei võimaldanud Lääne poliitiline korraldus mõnda aega saavutada tsentraliseeritud välispoliitikat. Esmalt segas seda muidugi feodaalne killustatus, aga ka võimu jaotumine ilmaliku võimu ja kirikliku võimu vahel. Jõud oli enamasti ilmaliku võimu alluvuses, diplomaatia aga kiriku käes. Bütsantsis oli ilmalik ja kiriklik hierarhia allutatud ühele valitsejale. Läänes tekkis sarnane olukord üksnes lühiajaliselt absolutistlikes riikides, mida võib samas pidada ka bütsantsliku diplomaatia „hiilgeajaks“ Läänes ja millest unistas Niccolò Machiavelli oma teoses „Valitseja“ (itaalia k: Il Principe). Ilmselt said nendest asjaoludest alguse ka Bütsantsi ja Lääne diplomaatia erinevused, mis avaldusid eeskätt väärtustes ja meetodites. Modernses Läänes arenes koos demokraatiaga avalikkuse kontroll võimude tegevuse üle, mis seadis paratamatult piirid ka välissuhtlemisele ja sundis kehtestama avalikku reeglistikku ning arvestama avaliku arvamusega.

Küll kinnistus Bütsantsi diplomaatia aga Venemaal. Ivan III tahtis Venemaast teha Kolmandat Roomat ja selle juurde kuulus ka Bütsantsi pärand. Muude eluvaldkondade mahajäämuse taustal saavutas Vene diplomaatia kõrge professionaalsuse juba sügaval tsaariajal.

Juba mainitud Vestfaali rahust alates on pidevalt laienenud rahvusvahelise õiguse roll ja järk-järgult on riikidevaheliste suhete raamistikku hakanud korrastama rahvusvahelised õigusaktid ja rahvusvahelised organisatsioonid. 20. sajandil jõudis maailm suurte rahvusvaheliste organisatsioonideni, nagu Rahvasteliit ja ÜRO, diplomaatilisi suhteid korrastasid aga Viini konventsioonid. See areng tõi ühtlasi varasemast selgemini välja vahe riikide vahel, kes soovisid tihedamat rahvusvahelist koostööd ja reeglistikku ning kes olid sellele vastu ja toetusid puhtale Realpolitik’ile – kel jõud, sel õigus ja eesmärk pühitseb abinõu.  Realpolitik aga suhtub diplomaatiasse just bütsantslikult – kuni on jõudu, pole diplomaatial kohta. Kui jõudu ei ole, peab diplomaatia abil jätma mulje, et jõudu on. Eesmärk on aga sama – impeeriumi säilitamine ja laiendamine kõikide käsutuses olevate vahendite abil. Skisofreeniliste diktatuuride puhul ka unistus valitseda maailma.

Bütsantslik diplomaatia tänapäeval

Nii Esimene kui Teine maailmasõda said alguse Realpolitik’ist. Militaristidele allutatud diplomaatia oli võimetu suuri sõdu ära hoidma. Autoritaarsed ja totalitaarsed riigid on ilmutanud peaaegu alati vastuseisu rahvusvaheliste organisatsioonide rolli suurenemisele, välja arvatud juhul, kui need organisatsioonid on nende endi kontrolli all. Need riigid ei soovi võimalikku rahvusvahelist sekkumist oma tegevusse, on siis tegemist agressiivse välispoliitikaga, inimõiguste ja vähemuste õiguste rikkumisega, demokraatia ja vabaduse puudumisega vms. Saksamaa, Itaalia ja Jaapan lahkusid Rahvasteliidust, kui nad asusid ette valmistama agressiooni. NSV Liit visati Rahvasteliidust välja, kui ta tungis 1939 Soomele kallale.

1948 ei hääletanud NSV Liit ja tema satelliidid ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni poolt. Põhiargumendina kasutavad need riigid suveräänsust ja siseasjadesse sekkumise keeldu, kuigi ise on nad valmis oma huvides teiste riikide suveräänsust rikkuma ning sekkuvad pidevalt teiste riikide siseasjadesse.

Modernses Läänes arenes koos demokraatiaga avalikkuse kontroll võimude tegevuse üle, mis seadis paratamatult piirid ka välissuhtlemisele.

Vastuseis rahvusvahelise tasandi tugevnemisele piirab riigi tegevusvabadust eeskätt välissuhtlemises, kuna allutab riigi kollektiivsetele kokkulepetele. Et aga arengule, mis suurendab rahvusvahelist kaalu, vastu panna või isegi rahvusvahelist koostöövõrgustikku lõhkuda, peavad riigil olema vajalikud eeldused. Need eeldused olid natsionaalsotsialistlikul Saksamaal ja sotsialistlikus NSV Liidus. Praegune Vladimir Putini Venemaa püüab Ukraina kriisi valguses tõestada, et ka temal on need eeldused olemas. Kas on, saame ilmselt õige varsti teada.

Totalitaarsed riigid erinevad võimukorralduses väga palju demokraatlikest riikidest, kuna riik samastub pigem võimuga kui ühiskonnaga, mistõttu nimetame Saksamaa režiimi antud kontekstis Reich’iks, NSV Liidu ja Venemaa valitsevat režiimi aga deržaavaks.

Mainitud eeldusteks on aga:

1)      Tugevalt tsentraliseeritud autoritaarne või totalitaarne võimukeskus.

2)      Juhi või valitseva oligarhia tahte ülimuslikkus õiguse suhtes.

3)      Inimeste vabaduste ja õiguste puudumine.

4)      Siseriiklik vastupanu on maha surutud ja opositsioon likvideeritud.

5)      Riigi (Reich’i/deržaava) võime panna teisi riike uskuma, et tal on jõud (eeskätt sõjaline) oma eesmärkide elluviimiseks. Viimane eeldab tõhusat propagandamasinat ja oskuslikku bütsantsliku diplomaatia kasutamist.

Eeldustest aga üksi ei piisa, suutmaks vastanduda kogu rahvusvahelisele kogukonnale. Selleks peavad olema ka tingimused, mida suudetakse eesmärgipäraselt ära kasutada:

1)      Vastaspool ei tunne ega saa aru bütsantsliku diplomaatia meetoditest, vaid lähtub õiglusest, õigusest, aust, väärtustest, austab lepinguid, riikide võrdõiguslikkust ja vabadust.

2)      Majandus on allutatud sedavõrd jäigalt võimule, et see võimaldab oma ressursse efektiivselt sõja otstarbeks mobiliseerida, teiste riikide majandust aga mõjutada (dumping, sanktsioonid, piirangud).

3)      Majandus on korraldatud sellises ulatuses autarkia põhimõttel, et teiste riikide sanktsioonidega oleks see võimalikult vähesel määral haavatav ja mõjutatav.

4)      Teistes riikides eksisteerib keskkond, mis võimaldab seal oma propagandat levitada, valitsust, meediat ja avalikku arvamust mõjutada ning vajadusel ka rahutusi organiseerida (nn viies kolonn, „kasulikud idioodid“, kaasmaalased).

Kõige olulisemad on bütsantslikus diplomaatias aga meetodid ja vahendid. Selles vallas on totalitaarsete riikide käekiri olnud võrdlemisi ühetaoline, sõltumata sellest, millisena ka eesmärke ei ole defineeritud. Ehk veelkord, eesmärk pühitseb abinõu.

Diplomaatia kui eraldi tegevusala tekke kohta pole ühtset seisukohta. Läbirääkimisi pidasid, liite sõlmisid ja vange vahetasid juba hõimuühiskonnad.

Esmalt lepingute kasutamine eesmärkide huvides:

1)      Püüd sõlmida lepinguid, mis piiravad teiste riikide tegevusvabadust ja panevad neile kohustusi (Saksamaa ja NSV Liidu mittekallaletungilepingud, Saksa-Briti mereväekokkulepe jm).

2)      Lepingut ei sõlmita kunagi nii, et see enda käsi seoks. Lepingut täidetakse niikaua ja sellises ulatuses, mis on kasulik. Muul juhul leping tühistatakse või seda rikutakse (taas: Saksa-Briti mereväekokkulepped ja mittekallaletungilepingud, aga ka Bresti rahu, Tartu rahu, Müncheni leping, ka Budapesti memorandum, millega Venemaa garanteeris Ukraina territoriaalse terviklikkuse).

3)      Teisi riike süüdistatakse lepingu rikkumises (kui see täidab mingit eesmärki), mis on aluseks lepingu tühistamisele, rikkumisele või agressioonile. Ennast püütakse aga näidata korrektse lepingutäitjana.

4)      Läbirääkimistel rakendatakse bütsantslikus diplomaatias nn vorst-vorsti-vastu põhimõtet. Ise järeleandmisi ei tehta või tehakse ainult olukorras, kus mingeid muid võimalusi oma huvide realiseerimiseks pole jäänud (Bresti rahu, Saksamaa kapituleerumine). Kui aga vastaspool on teinud mõne järeleandmise, näiteks kompromissi otsides või tulenevalt heast tahtest, jätkuvad läbirääkimised juba lähtudes uutelt, äsja kättevõidetud positsioonidelt.

5)      Läbirääkimistel rakendatakse hea tsaari – halva ametniku taktikat. Ametnik, kes peab läbirääkimisi, keerab vindi meelega üle. Kui vastaspoolelt on kõikvõimalik välja pigistatud ja on selge, et midagi rohkemat ei saa, siseneb „hea tsaar“, on koostöövalmis ja kutsub üles kompromissile, nõustudes isegi kosmeetiliste järeleandmistega, et vastast peibutada. Vastaspool tajub ekslikult erimeelsusi ja kompromissi huvides on valmis veel mõneks järeleandmiseks.

Vastuseis rahvusvahelise tasandi tugevnemisele piirab riigi tegevusvabadust eeskätt välissuhtlemises, kuna allutab riigi kollektiivsetele kokkulepetele.

Bütsantsliku diplomaatia arsenalis on kõik võimalikud vahendid oma tahte saavutamiseks, kasutatakse nii ajaloost, õigusest, enesemääramisest, vähemuse ja inimõiguste kaitsest jm tuletatud argumente. Nende viimisel avalikkusse ette rakendatakse totaalset propagandat, ajaloomoonutusi ja faktide omapoolseid tõlgendusi, lausvalet ja inimeste süstemaatilist petmist. Eespoolse valguses võib eristada näiteks järgmisi kontseptsioone:

1)      Põliste alade kontseptsioon – territoorium, kuhu on astunud Vene sõduri kirsa või kus Vene sõdur on verd valanud, on põline Vene ala (Krimm, Ida- ja Lõuna-Ukraina). Piirkonnad, kus elavad sakslased, peavad kuuluma Reich’i koosseisu (Austria, Sudeedimaa, Elsass-Lotring).

2)      Kaasmaalaste kaitsmise kontseptsioon – nii Reich kui deržaava on õigustatud kaitsma kaasmaalasi, kus nad ka ei elaks või kus iganes nende „õigusi“ ei rikutaks. Ühtlasi annab see õigustuse etniliseks puhastuseks ja teiste rahvaste asuala ümberrahvastamiseks (Tšehhoslovakkia, Poola, Karjala, Baltimaad).

3)      Õigustatud huvide ja mõjusfääride kontseptsioon – suurriikidel on julgeolekuhuvid, mille kaitsmine on õiguspärane tegevus ka siis, kui sellega rikutakse teiste riikide õigusi. Venemaal kui Euraasia tuumikriigil on õigus allutada „lähivälismaa“ oma kontrollile, seal sõjaliselt sekkuda (nn rahuvalve – Gruusia, Ukraina, Transnistria). NSV Liit oli õigustatud nihutama Soome piiri Leningradist kaugemale ning annekteerima Ida-Poola, Balti riigid ja Bessaraabia, kuna sel teel tugevdas ta oma julgeolekut. Saksamaal oli omakorda õigus Lääne-Poolale. Saksamaal kui Euroopa tuumikriigil oli õigus eluruumile teiste rahvaste arvel. Teiste riikide õigust julgeolekule ja suveräänsusele aga ei tunnustata.

4)      „Suurriikide maailma“ kontseptsioon – riigid ei ole maailmas üheõiguslikud. Ainult suurriikidel on huvid ja neist lähtuvalt õigus maailmakorralduse üle otsustada. Väikeriigid on olemas suurriikide armust ja peavad olema kas nende mõjusfääris või koosseisus. Sellest kontseptsioonist tulenevalt on rahvusvaheline õigus, mis kohtleb suur- ja väikeriike võrdsetena, vastuvõetamatu ja tuleb murda.

Bütsantsliku diplomaatia arsenalis on kõik võimalikud vahendid oma tahte saavutamiseks.

Seega on bütsantslik diplomaatia ekspansionistliku riigi diplomaatia, mis paratamatult viib agressiivsele käitumisele teiste riikide suhtes. Selles aga joonistub välja tegutsemismudel, mille puhul laienemist ja anneksioone püütakse edendada diplomaatiliste vahenditega nii kaugele kui võimalik ja jätkatakse otsese sõjalise agressiooniga siis, kui diplomaatia võimalused on ammendunud:

1)      Saksamaa vallutas nii Austria kui Tšehhimaa ilma verevalamiseta. Austrias korraldati rahvahääletus, mis toetas Suur-Saksamaaga ühinemist. Sudeedimaa sakslased „palusid“ Hitlerilt abi ja lõpuks neelati kogu Tšehhimaa Böömi- ja Määrimaa protektoraadi nime all Saksamaa poolt alla. NSV Liit annekteeris ilma sõjata Ida-Poola, Balti riigid ja Bessaraabia. Varjatud agressioonis on käepäraseks vahendiks „viies kolonn“, relvastatud bandiidid (nn rohelised mehikesed), rahulolematud sotsiaalsed ja etnilised vähemused või äärmusrühmitused, „kasulikud idioodid“ jt, keda saab kasutada massirahutuste või kodusõja organiseerimises.

2)      Agressiooni püütakse lavastada kodusõjana ja agressori osalust eitada. Allutatud territooriumid kuulutavad end iseseisvaks ja paluvad agressori appi. (Juba Vana-Liivimaal tekitas Moskoovia Liivi sõja ajal „iseseisva“ Liivimaa kuningriigi. Sama rolli täitsid Eesti Töörahva Kommuun ja teised pseudo-nõukogude vabariigid, Soome Demokraatlik Vabariik ja Terijoe valitsus Talvesõja algfaasis; Saksa marionettriigid Horvaatia ja Slovakkia. Nüüd Krimm, Donetski rahvavabariik jne.)

3)      Alasid, mida ei suudeta või ei peeta vajalikuks vallutada, püütakse marginaliseerida elujõuetuteks, läbikukkunud riikideks (Prantsusmaa Vichy valitsus, Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Gruusia, Ukraina).

4)      Agressori isu süües kasvab. Kui teda ei peatata, läheb diplomaatiline agressioon paratamatult üle sõjaliseks (Talvesõda, maailmasõjad).

Kõige nähtavam tegevus, mille järgi eksimatult tunneb ära bütsantsliku diplomaatia (ja mille järgi saab ennustada edaspidiseid kavatsusi), on teiste süüdistamine selles, mida ise tehakse või kavatsetakse teha.  Inimõiguste rikkumine, vähemuste ahistamine, enesemääramisõiguse mitteaustamine, ülemäärane vägivald opositsiooni suhtes, ajakirjanduse suukorvistamine, territoriaalsed pretensioonid, siseasjadesse sekkumine. See kõik kuulub nii NSV Liidu, Natsi-Saksamaa kui ka Putini Venemaa annaalidesse. Ja selles kõiges süüdistasid/süüdistavad nad riike, kelle suhtes on neil agressiivsed plaanid.

Bütsantsliku diplomaatia jõuline tagasitulek on aga seadnud küsimärgi alla kogu praeguse rahvusvahelise õiguse austamisel põhineva maailmakorralduse püsimise. Kas Vestfaali maailm hakkab läbi saama? Ja kas hundiseadused tulevad tagasi?