Brexit: irratsionaalsuse pealetung

23. juunil 2016 Euroopa Liidust lahkumise poolt hääletanutel polnud vist aimugi, missuguse poliitilise segaduse nad Ühendkuningriigis käima lükkasid ja missugust murrangulist sündmust Brexiti referendum tähistab.

Muidugi tuleb see nending tagantjärele tarkusena. Ent ma ei kirjuta alla tõdemusele, nagu oleks Brexit tulnud kuidagi ootamatult. Võib-olla oli seda Donald Trumpi USA presidendiks saamine, aga mitte Brexit.

Ühendkuningriigis oli juba varem, 1975. aastal, peetud referendum toonasesse Euroopa Ühendusse jäämise üle. Teatavasti oli Ühendkuningriik ühendusega liitunud kaks aastat varem, 1973. aastal, kuid uus, Harold Wilsoni leiboristlik valitsus soovis uusi tingimusi Euroopa Ühendusega läbirääkimistel, misjärel tuli saadud tulemus referendumile panna. Sest alamkoja otsusest jäi väheks. Läbirääkimised peeti, referendumiga jäi Ühendkuningriik Euroopa Ühendusse ja poliitika läks edasi.

Ent ma ei kirjuta alla tõdemusele, nagu oleks Brexit tulnud kuidagi ootamatult. Võib-olla oli seda Donald Trumpi USA presidendiks saamine, aga mitte Brexit.

Ent tasub meenutada eeldusi, mille põhjal Ühendkuningriik üldse otsustas Euroopa Ühendusse astuda. Need olid puhtalt majanduslikud. Teatavasti oli Ühendkuningriik Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) juhtiv jõud, ent nähes, kuidas nõrgalt lõimunud EFTA jäi majanduskasvult alla lõimunumale Euroopa Ühendusele, langetati Londonis otsus ühineda ka Euroopa Ühendusega.

See tõdemus on oluline, kui vaadata, missugustel eeldustel loodi 1957. aastal Euroopa Majandusühendus (sellele oli eelnenud 1951. aastal loodud Euroopa Söe- ja Teraseühendus; Euroopa Majandusühendus muutus hiljem Euroopa Ühenduseks ja seejärel Euroopa Liiduks). Teatavasti algas Euroopa lõimumine püüdest hoida ära sõja taaspuhkemine Euroopas. Saksa okupatsioon, riikide sõjaeelsed erimeelsused, Suurest depressioonist sündinud protektsionism, äärmusluste tõus, holokaust – need olid nähtused, millest Lääne-Euroopa üritas iga hinna eest hoiduda. Kalambuuritsedes võibki öelda, et selle hinnaks oli Euroopa varasemast suurem lõimumine.

Teised eeldused

Ühendkuningriigil Saksa okupatsiooni negatiivset kogemust ei olnud. Ehkki Londonit ja mõnda teist Inglise linna pommitati, ei olnud purustused ja inimkaotused Mandri-Euroopaga võrreldavad. Britid ei pidanud üle elama inimsusevastaseid kuritegusid, olgu selleks holokaust, rahvusliku eliidi elimineerimine või küüditamine. Rahvuslik narratiiv hoidis üleval teadmist, et Ühendkuningriik oli teatud perioodi vältel Hitleri sõjamasinaga üksi vastamisi. Seega ei tekkinud Ühendkuningriigis kunagi sellist vajadust poliitilise leppimise ja lõimumise järele. Kui Mandri-Euroopas olid ajakirjandus ja poliitiline eliit suhteliselt ühesel seisukohal, et Euroopa Liidu kritiseerimine (sellest reeglist oli mõistagi erandeid) liiga tugeva vungiga võiks viia ühenduse alustalade kõikumiseni ja seega äratada üles taas sõjatondid, siis Ühendkuningriigis selliseid pidureid ei olnud. Otse vastupidi: tavaline reaktsioon Briti meedialt mingisuguse Brüsseli algatuse peale oli seda võrrelda Saksa Blitziga. Nii valmistas Briti meedia Brexitiks pinda ette ja selles plaanis ei olegi tegelikult midagi imestada, et 2016. aasta 23. juuni referendum just säärase tulemusega lõppes.

Ent miks võib Brexiti referendumit nimetada murranguliseks? Tegelikult ei olnud see murrang, mis oleks tekkinud üleöö ja äkki. Nagu ennist viidatud, oli Briti avalik arvamus juba aastaid 2016. aasta referendumi tulemuseks ette valmistatud, nii et pigem oli tegemist evolutsioonilise arenguga, mis jõudis oma loogilisse lõpp-punkti.

Ses plaanis tasub heita korraks pilt veidi enam kui saja aasta tagustele arengutele ehk ajale eelmisel sajandivahetusel ja veidi enne seda. Valimisõiguse laiendamine ja kodanikuõiguste suurendamine tähendas, et avalik arvamus tungis järjest rohkematesse elusfääridesse, jätmata puudutamata ka välispoliitikat. Keerulisemaks muutis kogu loo asjaolu, et avalikku arvamust ei tulnud hakata jälgima mitte üksnes oma riigis, vaid ka teistes riikides. Loomulikult sai seda ka mõjutada.¹ Nii näiteks oli Briti avalik arvamus väga pahane Osmani impeeriumi veretöö pärast  Bulgaarias. Ei saa muidugi jätta mainimata, et oma osa selles võis olla ka toonase Briti peaministri William Gladstone’i leppimatul seisukohal.²

Sealtpeale ongi avalik arvamus demokraatlikes riikides muutunud üha tähtsamaks ka välispoliitika tegemisel. Isegi kui ei ole korraldatud referendumit, näitavad küsitlused, ajakirjanduse hoiakud ja muidugi ka valimised poliitikutele kätte suuna, mida nad peavad üldjoontes järgima.

Teisalt tasub Brexitist kõneledes meenutada ka brittide umbes 500-aastast traditsiooni Mandri-Euroopaga suheldes. Eelmisel sajandivahetusel viljeletud „hiilgava isolatsiooni“ poliitika tähendas seda, et britid pidid jälgima Euroopa jõudude tasakaalu poliitikat – seda, et ükski riik Mandri-Euroopas liiga tugevaks ei muutuks. See aga tähendas ajutist liitumist ühe või teise leeriga – meenutatagu, et 1904. aastal olid Ühendkuningriik ja Prantsusmaa sõlminud Entente Cordiale Saksamaa vastu. Igaüks, kes on natukenegi lugenud Briti või Inglise ajalugu, teab, kui kibedad vaenlased on olnud Ühendkuningriik (Inglismaa) ja Prantsusmaa alates 100-aastasest sõjast (kelle käes oli vangis Jeanne d’Arc?) ja lõpetades Napoleoniga (kelle vangistuses suri Napoleon?).

Loomulikult ei saa meie siin Eestis brittidele ette kirjutada, missugune peab nende poliitika olema, kuid väljastpoolt vaadates tundub siiski, et brittide paljukiidetud ratsionaalsus on asendunud irratsionaalsusega. Sir Humphrey Appleby on asendunud Nigel Farage’iga.

Tegelikult jätkasid britid sama poliitikat ka Euroopa Ühenduses ja hilisemas Euroopa Liidus. Pole imestada, et britid olid ühed tugevaimad Euroopa Liidu laienemise toetajad, lootes peamiselt Ida-Euroopa blokist saada endale vastukaalu Saksa-Prantsuse teljele, mis soovis ühenduse sügavamat lõimumist. Kuni 2008. aastal puhkenud majanduskriisini võiski rääkida näiteks Eesti suuremast orienteerumisest Ühendkuningriigile tolle liberaalse majanduspoliitika pärast, ent kriis ja eurole üleminek, mis tähendas suuremat eelarvekontrolli Euroopa Komisjoni (loe: Saksamaa) poolt, viisid Eesti ja mitmed teisedki riigid Saksamaa kiiluvette.

Avalik arvamus, eriti mõjutatav avalik arvamus, ei peagi olema loogiline ega lähtuma riigi kauaaegsetest välispoliitilistest traditsioonidest. Veidi üle sadakonna aasta tagasi alanud avaliku arvamuse pealetung välis- ja julgeolekupoliitikas tipnes Brexiti referendumiga. Loomulikult ei saa meie siin Eestis brittidele ette kirjutada, missugune peab nende poliitika olema, kuid väljastpoolt vaadates tundub siiski, et brittide paljukiidetud ratsionaalsus on asendunud irratsionaalsusega. Sir Humphrey Appleby on asendunud Nigel Farage’iga. Siin peitub murrang – kabinettide hämaruses aetava välispoliitika on välja vahetanud välispoliitika, mida tehakse Twitteris, Facebookis ja kus ei kohkuta tagasi ühegi vale või pooltõe eest. Pikemaajalised strateegiad visatakse prügikasti vaimukate tviitide nimel.

Hea uus infantiilne ilm

Kuid võib-olla ei peegelda Brexit üksnes Ühendkuningriigi spetsiifilisi probleeme, vaid on välgatus tulevikumaailmast. Viivi Luik kirjutab veebruari Loomingus infantiilsuse võidukäigust maailmas. „Igal pool, kus täiskasvanud küpsed inimesed jäävad vähemusse, moodustavad enamuse infantiilsed inimesed, vanad lapsed, ja igal pool, kus jäme ots on laste käes, võib oodata sõda, sest, nagu öeldud, sõda on laste meelelahutus,“ kirjutab ta.³

Eks olnud ju Brexitki üks suur meelelahutus. News entertainment 24/7. Võrrelge seda Briti kabineti nõupidamistega enne Esimest ja Teist maailmasõda. Või meenutage kuulsat Winston Churchilli viha, higi ja pisarate kõnet. Võrdlemismaterjali jagub.

Nii polegi imestada, et infantiilses õhkkonnas peab Briti peaminister Theresa May ajama poliitikat, mis peaks rahuldama rahvast, alamkoda ja Brüsselit. Igaüks võib ise arvata, kui hästi on tal see seni välja tulnud.

Nii polegi imestada, et infantiilses õhkkonnas peab Briti peaminister Theresa May ajama poliitikat, mis peaks rahuldama rahvast, alamkoda ja Brüsselit. Igaüks võib ise arvata, kui hästi on tal see seni välja tulnud.

Euroopa Parlamendi Eesti saadik Igor Gräzin kirjutas Briti euroskeptilises ajalehes The Daily Telegraph hiljuti artikli, kus ta võrdleb – ütleme nii, et täiesti ootuspäraselt – Brexitit Eesti lahkumisega Nõukogude Liidust, propageerides ilma lepinguta lahkumist.⁴ Mis – nende ridade kirjutamise ajal – tundub ka täiesti tõenäoline.

Gräzini võrdlusele Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu vahel oli varem sekundeerinud Briti välisminister Jeremy Hunt. Nimelt teatas Briti välisminister eelmisel aastal konservatiivide kongressil peetud kõnes, et Euroopa Liit on kui vangla, nagu Nõukogude Liit oli omal ajal olnud.⁵ Hunti teadmistele Nõukogude Liidu kohta pole vaja pikalt ekspertiisi otsida – hiljuti teatas ta, et Sloveenia oli olnud Nõukogude Liidu vasallriik.⁶ Ometi polnud kunagine Jugoslaavia kunagi Nõukogude Liidule allutatud.

Gräzin aga peaks teadma paremini. Kõige üldisemad faktid: Nõukogude Liit okupeeris ja annekteeris Eesti 1940. aastal, seevastu Ühendkuningriik astus Euroopa Ühendusse täiesti vabatahtlikult, tehes ka referendumi; Nõukogude Liit tappis ja küüditas miljoneid inimesi, Euroopa Liit pole kedagi tapnud ega küüditanud.

See on muidugi juba vana lugu ja euroskeptikud tahavad ikka uskuda sarnasusi Brüsseli ja Moskva vahel. Intriig on siiski milleski muus ja siin sobib Gräzini ajastu võrdlus küll. Nimelt küsimus on lepinguta lahkumises. Teatavasti ei soovinud Eesti allkirjastada liidulepingut, viidates oma õiguslikule järjepidevusele. Ent tekkinud patiseis, kus Eesti lepingut ei soovinud, kuid Nõukogude Liidust ikkagi päris lahkuda ei saanud, lahenes vaid 1991. aasta riigipöördekatsega ja hilisema Nõukogude Liidu kokkukukkumisega. Ehk siis peaks midagi samasugust juhtuma ka Euroopa Liidus – nagu Boriss Jeltsin omal ajal Venemaal tuleb Prantsusmaal võimule Marine Le Pen või Saksa valimised võidab Alternatiiv Saksamaale – kõik lõpeb Euroopa Liidu kollapsiga.

Küsimus ongi, kas Euroopa Liit kukub kokku, et britid saaksid lepinguta lahkuda. Tulevikku ei tea meist keegi ja loomulikult uskusid vaid kõige suuremad fanaatikud 1991. aasta algul, et Nõukogude Liitu aasta lõpuks enam pole.

Šotimaa tahab ka võib-olla võrrelda Londonit Moskvaga ja endalt ikke heita. Kuid äkki suudab London tulipäiseid šotlasi kuidagi ohjeldada. Samas elame ju infantiilsuse ajastul …

Stsenaarium B

Oleks ülekohtune brittide suhtes näha kõike mustades värvides. Seni – vaatamata kurjadele spekulatsioonidele – pole britid taganenud oma julgeolekukohustustest ja on jätkuvalt Eestis NATO eelpaigutatud vägede juhtriik. Võib seega loota, et julgeoleku kaudu jäävad britid seotuks ka Euroopaga.

Ühendkuningriik on ka ikkagi maailma esikümne majandus ja poleks seega usutav, et  saareriigi Euroopa Liidust väljumisel toimuks kollaps. Seda mõistagi senikaua, kui riik ise koos püsib. Šotimaa tahab ka võib-olla võrrelda Londonit Moskvaga ja endalt ikke heita. Kuid äkki suudab London tulipäiseid šotlasi kuidagi ohjeldada. Samas elame ju infantiilsuse ajastul …