Balti riigid loodavad Scholzi valitsuselt sammu edasi kaitses ja tagasi Venemaast

Saksamaa on Eesti, Läti ja Leedu kõige tähtsamaid liitlasi. Kahtlemata on Saksamaa Atlandi-ülese julgeolekukogukonna pühendunud liige, kes jagab samu väärtusi ja püüdleb samade strateegiliste eesmärkide poole, nagu teisedki liberaalsed demokraatiad. Paraku sammub Saksamaa nende eesmärkide poole sageli mööda teistsugust teed ja talitab viisil, mida Balti riikidel on raske mõista. Näiteks Ukraina kriisi süvenedes ei lubanud Saksamaa Eestil saata Ukrainale Saksa päritolu haubitsaid. Taas kord kõlasid Saksamaa suunal süüdistused NATO solidaarsuse kahjustamises.

Saksamaa rahvusvahelisel hoiakul on sügavad juured. 1985. aastal kuulutas Richard von Weizsäcker, Saksamaa Liitvabariigi president aastatel 1984–1994 ehk siis ka taasühinemise ajal, 1945. aasta 8. mai Saksamaa vabastamispäevaks ning kutsus kõiki sakslasi üles, et nad tunnistaksid oma kodumaa vastutust natsismi kuritegude ees. Tähtsaimad tegurid, mis määravad Saksamaa suhtumist rahvusvahelisse ellu, ongi saksa rahva ühine sõjasüü – Kollektivschuld – ja tänulikkus Saksamaa rehabiliteerimise eest Teise maailmasõja järel. 

Saksamaa püüab tegutseda mitmepoolsete foorumite kaudu, mitte omaette. Ta taotleb Euroopa integratsiooni pidevat süvendamist, otsib diplomaatilisi lahendusi ja pelgab vastasseise ning tal on sõjalise jõu suhtes kahtlusi. Ta hoiab oma kaitseväge väiksemana, kui õigustaksid tema suurus ja majanduslik vägevus.

Saksamaa püüab tegutseda mitmepoolsete foorumite kaudu, mitte omaette, ta taotleb Euroopa integratsiooni pidevat süvendamist, otsib diplomaatilisi lahendusi ja pelgab vastasseise.

Saksamaa, kellel lubati relvajõude rajada alles siis, kui ta 1955. aastal NATOga ühines, ehitas Bundeswehr’i kujul kiiresti üles ühe külma sõja aegse alliansi tugevaimatest sõjaväelistest struktuuridest, mis sisaldas 12 raskerelvastusega maavägede diviisi ja üle tuhande sõjalennuki. Ent külma sõja lõppedes kärpis Saksamaa tunduvalt oma kaitsekulutusi ning jätkas väikse kaitse-eelarvega isegi pärast Euroopa julgeolekuolukorra halvenemist.

Alles 2017. aasta paiku hakati Bundeswehr’ile märgatavalt enam kulutama. Veel praegugi paikneb NATO Euroopas asuvatest liikmetest suurima majandusega Saksamaa kaitsekulutuste suhte poolest SKTsse liitlaste viimases kolmandikus (koos Itaalia ja Hispaaniaga, mis vastavalt on NATO Euroopa riikidest majanduse suuruse poolest neljandal ja viiendal kohal, ehkki see äratab palju vähem tähelepanu). Saksamaa ei täida 2014. aasta NATO kaitseinvesteeringute kokkulepet, millega NATO riikide juhid nõustusid 2024. aastaks jõudma kaitsekulutustega kahe protsendini SKTst. Oodatakse, et Saksamaa jõuaks selle eesmärgini alles 2031. aastal. See on tõsine pettumus Eestile, Lätile ja Leedule, kelle majandused on NATO Euroopa riikidest väikseimad, ent kes kuuluvad juba NATO eesmärki ületava kümne liitlasriigi hulka.

Sõjaväe uuendamise aeglane tempo

Kulutuste väiksuse tõttu on Saksamaa sõjaline panus Euroopa, sealhulgas Baltimaade julgeolekusse kui noateral kõndimine. Ühest küljest on Saksamaa olnud NATO Balti õhuturbemissioonis kõige aktiivsem osaleja, olles alates 2015. aastast teostanud 13 rotatsiooni. Ta on NATO suurendatud kohaloleku raamriik Leedus, kus juhib seitsme riigi lahingugruppi, millesse ise panustab umbes 700 sõjaväelasega. Saksamaa on kaks korda juhtinud NATO kiirreageerimisjõude (Very High Readiness Joint Task Force) ning täidab seda rolli taas 2023. aastal. Kiirreageerimisjõud, mis suudavad iga liitlasriigi kaitseks end vaid mõne päevaga valmis seada, koosneb 5000-pealisest maavägede brigaadist koos mereväe, õhujõudude ja eriüksustega.

Ühtlasi on Saksamaa raamriik kahele uuele NATO väestruktuuri staabile, mis on Balti julgeolekule ülitähtsad – Läänemere mereosaväe juhatus Rostockis ning üksuste kiiret liigutamist juhtiv staap (Joint Support and Enabling Command) Ulmis. Juhtriikide kontseptsiooni kaudu loob Saksamaa ümber enda üksuste mitmerahvuselisi sõjaväeosi, et soodustada võimearendust vastavuses NATO kaitseplaneerimisega ning edendada koostegutsemisvõimet ja -valmidust. Ehkki kõik kolm Balti riiki osalevad, on kõige kaugemale jõudnud Leedu, kelle mehhaniseeritud brigaad Raudhunt on seotud ühe Saksa diviisiga.

Kaitsevoliniku 2020. aasta aruande järgi tuleb operatsioonideks vajaminevat varustust kokku kraapida suurte pingutustega ning leppida puudujääkidega mujal, sealhulgas missioonieelses väljaõppes.

Paljud neist algatustest tulid vähemasti osaliselt vastusena Krimmi annekteerimisele Venemaa poolt 2014. aastal. Need tõendavad Saksamaa suuremaid pingutusi Bundeswehr’i ja NATO, iseäranis kollektiivkaitse tugevdamiseks. Saksamaa lubatud osalus selles põhiülesandes – sealhulgas kolm kaasaegset maavägede diviisi, mitu hävituslennukite eskadrilli ning mereväeüksused Atlandi ookeani ületavate konvoide saatevalveks ja tegutsemiseks Läänemere kitsastes madalates vetes – oleks mitme kriteeriumi järgi kõigist Euroopa liitlastest suurim.

Paraku ohustab neid kaitselubadusi ning koos nendega NATO heidutus- ja kaitsehoiaku usutavust Bundeswehr’i kaasajastamise aeglane tempo. Bundeswehr’i kui parlamendiarmee – Parlamentsheer’i – eristaatuse üks tagajärgi on selle olukorra imetlusväärne läbipaistvus avalikkusele. Kaitsekulutusi ja nende tulemusi rutiinselt kontrollides ning oma ülesandeis sõjaväelaste eestkõnelejana avaldab Saksa parlamendi kaitsevolinik, praegu Eva Högl, aastaaruannet, mida tõlgitakse ka inglise keelde ja mis on laialdaselt kättesaadav.

Kaitsevoliniku kainestav aruanne 

2021. aasta veebruaris avaldatud 2020. aasta aruannet on sarnaselt mitme varasemaga kainestav lugeda. Volinik tervitab kaitse-eelarve suurendamist, aga märgib, et hangeteks tehtavad eraldised on jäänud tagasihoidlikuks, ning kurdab kaitsehangete menetlemise aegluse ja bürokraatlikkuse üle, mis pidurdab enamikku suurtest hankeprogrammidest. 

Volinik täheldab laialdast kaadripuudust, mis madalamate auastmete ülemises otsas on ligi 18 protsenti, kusjuures teatud erialadel – näiteks reaktiivlennukite ja helikopterite pilootide seas – küünib puudujääk 50 protsendi ligidale. Volinik teatab, et püsivarustuse operatiivvalmidus on kaitseministeeriumi arvutuste järgi jäänud pidama kõigest 70 protsendi tasemele. Bundeswehr’i endisi ja praegusi liikmeid ühendava liidu Bundeswehr-Verband andmetel ei ületa see 50 protsenti, mis tähendab, et operatsioonideks vajaminevat varustust tuleb kokku kraapida suurte pingutustega ning leppida puudujääkidega mujal, sealhulgas missioonieelses väljaõppes.

Leidub küll rõõmustavaid kohti, kuid tervikuna maalib volinik nukra pildi. Need on tõsised ja pikaajalised mured, mida pole kerge lahendada ilma kaitsekulutuste märgatava suurendamiseta. Paraku osutab enamik prognoose, et lähiaastatel jäävad kaitsekulutused tunduvalt maha tasemest, mida kaitseministeeriumi hinnangul läheb Saksamaa kaitse-eesmärkide saavutamiseks vaja. On ebatõenäoline, et Saksamaa täidab endale seatud eesmärgi luua kolm tänapäevast täisvarustuses maavägede diviisi – Saksa kaitseanalüütikud leiavad, et 2031. aastaks on parimal juhul olemas üksainus diviis. See avaldab aga negatiivset mõju NATO kaitsele ja heidutusele Kirde-Euroopas.

NATO Euroopas asuvatest liikmetest suurima majandusega Saksamaa paikneb kaitsekulutuste suhte poolest SKTsse liitlaste viimases kolmandikus.

Mitmepoolsuse- ja integratsioonilembus on teinud Saksamaa asendamatuks ELi liikmena. Ta on olnud Euroopa Liidu arendamise eestvedajaid. Seejuures on Angela Merkeli isiklikke teeneid märgata suurtes sündmustes, nagu euroala päästmine ja 2015. aasta rändekriis. Merkeli maine pragmaatiku, aga mitte visionäärina on ELile tervikuna kasuks tulnud. Saksamaa on ELi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat pidanud tähtsaks tööriistaks, millega Euroopa rahvusvahelist tähtsust tõsta, aga veel äsja hoidus ta aktiivsest rollist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika koostamisel, mida viimase 20 aasta jooksul on suurema või väiksema eduga tehtud, juhindudes Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vastandlikest seisukohtadest.

Kuna pärast Brexitit ei saanud Saksamaa enam arvestada, et Ühendkuningriik vajutaks ELi kaitsepoliitikale pidurit, hakkas Saksamaa ka selles valdkonnas aktiivsust ilmutama. Lähtuvalt pikaajalistest seisukohtadest NATO kesksest rollist kaitsetegevuses ning ELi tähtsusest täiendava poliitilise raamistikuna, on Saksamaa soovitanud kaitsepoliitikaid, mis rõhutavad pigem tsiviil- kui sõjalisi operatsioone, esitavad liikmesriikidele madalamaid sõjalisi nõudeid ning on jõukohased kõigile, mitte üksnes suuremate sõjalise võimsusega riikidele. 

Lähenemine idale

See Atlandi-ülene ja väiksema haardega lähenemine, mis lubab laua äärde kõiki liikmesriike, on Eestile, Lätile ja Leedule üldjoontes vastuvõetav, ehkki Balti riigid kardavad, et ELi kaitsemõõtme olemasolu tähendab hinnaliste kaitseressursside pillamist, USA võõrdumist ja NATO õõnestamist. Hoolimata Balti riikide ja Saksamaa poliitilisest sidemest tähendavad erinevused nende riikide kaitsetööstuse suuruses ja suutlikkuses praktilisi piiranguid sellele ELi kaitsepoliitika aspektile, millesse Balti riigid suhtuvad kõige positiivsemalt – ELi kasutamisse vahendina, et üheskoos Euroopa sõjalist võimet arendada.

Saksamaa arvamus palju vaidlusainet pakkunud küsimuses Euroopa positsioonist maailmas teiste suurte kõrval on samuti lähedane Eesti, Läti ja Leedu omaga. Saksamaa „strateegilise suveräänsuse“ kontseptsioon pole nii häiriv kui Prantsusmaa soovitav „Euroopa strateegiline autonoomia“ ning on märksa avaram, hõlmates ühtlasi ideid, kuidas kahandada sõltuvust energeetikas ja tehnoloogias.

Euroopa suhetes Venemaaga kuulub keskne roll Saksamaale. Kahe riigi sidemed on laiad ja tihedad ning Saksamaa suhtumine ei sarnane alati partnerite omaga. Saksamaa läbisaamist Venemaaga, mille juures Moskvale meeldib rõhuda Saksa sõjasüüle, peavad Balti riigid ja teisedki liiga järeleandlikuks. Ostpolitik, 1970. aastaist pärinev lähenemine, millega Lääne-Saksamaa kantsler Willy Brandti eestvõttel taotles mitte vastasseisu, vaid mõistmist ja head läbisaamist Saksa Demokraatliku Vabariigi ja teiste idapoolsete riikidega, oli vähemasti kooskõlas Lääne üldise pingelõdvenduspoliitikaga, mida edendas iseäranis USA president Richard Nixon. Saksamaa on jätkanud Venemaaga suhete ja dialoogi taotlemist isegi aegadel, mil liitlased peavad neid katsetusi naiivseks, nurjumisele määratuks, Venemaale kaasaaitamiseks ning puhkudel, kui ohtu satuvad Saksamaa ärihuvid, oportunistlikuks.

Kulutuste väiksuse tõttu tuleb Saksamaa sõjalist panust Euroopa, sealhulgas Baltimaade julgeolekusse iseloomustada noateral kõndimisena.

Näiteks mõistis Angela Merkel kategooriliselt hukka Krimmi annekteerimise Venemaa poolt ja ütles 2014. aasta märtsis Bundestag’ile, et G8 on surnud ning Saksamaa kehtestab sanktsioonid nagu teisedki ELi riigid. See siiski ei seganud Siemensi toonast peadirektorit Joe Kaeserit kõnelemast Saksa-Vene lähedastest majandussidemetest nädal hiljem Moskvas toimunud kohtumisel Vladimir Putiniga.

Mõlema gaasijuhtme, Nord Streami ja Nord Stream 2 rajamine on hakanud sümboliseerima Saksamaa soovi sooja läbisaamise järele Venemaaga, ehkki liitlased muretsevad, et need ohustavad nii Saksamaa enda kui ka liitlaste julgeolekuhuve. Saksamaa impordib Venemaalt üle poole maagaasist, mis omakorda moodustab Saksamaa primaarenergia tarbimisest enam kui veerandi. Niisugune sõltuvus, mis sai alguse Venemaa ja Saksamaa Liitvabariigi vahel 1970. aastail sõlmitud lepinguist, ei piirdu majandusega. Leonid Brežnev ütles 1971. aastal kommunistlikule parteile: „Võti on meie käes. Gaas neile, kõva valuuta meile. See on suur majanduslik ja poliitiline küsimus.“

Nord Stream on Vene välispoliitika tippsaavutus mitte üksnes oma majandusliku tähtsuse poolest Moskvale, vaid ka lääneriikide vahele külvatud lahkhelide tõttu. Nord Stream 2-le avaldasid valju vastuseisu mitmed liitlased, sealhulgas Eesti, Läti ja Leedu ning Donald Trump, kes kehtestas sanktsioone, ent sakslased said pärast edukat lobitööd gaasijuhtmele Joe Bideni administratsioonilt heakskiidu. Saksamaa tõrksusest hoolimata on torujuhtmest saanud üks põhiteemasid vaidlustes sanktsioonide üle, millega reageerida Ukraina kriisile. Ehk see on korralik katsumus Saksamaa uuele valitsusele.

Die Mensch-Maschine 

Olaf Scholz astus Saksa kantsleri ametisse detsembris 2021. Ta juhib föderaalvalitsust, mille on moodustanud tema enda sotsiaaldemokraatlik partei, rohelised ja Vaba Demokraatlik Partei. Koalitsioon on küll lubanud ulatuslikku riigisisest moderniseerimisprogrammi, ent analüütikud peavad üksmeelselt ebatõenäoliseks, et Scholzi valitsus paistaks väljapoole oma eelkäijast väga erinevana. Saksamaa järjekindlus on mitmes mõttes kiiduväärt, kuid Balti riikidele tähendab see väljavaade teatavat pettumust, ehkki mitte üllatust. Neile meeldiks, kui uus Saksa valitsus tugevdaks riigikaitset ning astuks Venemaast sammu eemale.

Julgustav on, et Saksamaa säilitab tugeva Atlandi-ülese hoiaku ning eelistuse ajada kaitsepoliitikat läbi NATO. Räägitakse isegi kaitsekulutuste suurendamisest – vastavalt Müncheni julgeolekukonverentsi eesistuja Wolfgang Ischingeri ettepanekule lubas koalitsioon kulutada kaitsele, arenguabile ja diplomaatiale kolm protsenti SKTst, aga ei täpsustanud, kuidas see jaguneks. 

Saksamaa on ELi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat pidanud tähtsaks vahendiks, millega Euroopa rahvusvahelist tähtsust tõsta, aga veel äsja hoidus ta aktiivsest rollist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika koostamisel.

Paraku on tõenäoline, et kaitsekulutusi suurendatakse liiga vähe ja liiga hilja, et Bundeswehr’i allakäiku ümber pöörata ning võimaldada Saksamaal õigel ajal ja täielikult anda NATO kollektiivkaitsesse lubatud panus. Ilmselt ei meeldi see Balti riikidele, kes peavad Saksamaa kaitse moderniseerimist hädavajalikuks, et Kirde-Euroopas heidutust ja kaitset tugevdada. Võib-olla tohivad nad kõige enam loota, et Saksamaa pühendumus Läänemere piirkonna kaitsele ei nõrgene. Seda silmas pidades on uue valitsuse esimeseks tegevusaastaks lubatud riiklik julgeolekustrateegia tähtis dokument analüütikutele ja poliitilistele otsustajatele uurimiseks.

Eesti, Läti ja Leedu jälgivad tähelepanelikult Saksamaa uue valitsuse suhtumist Euroopa kaitsesse iseäranis 2022. aasta esimesel kuuel kuul, mil Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik on Prantsusmaa. Nad ootavad Scholzi valitsuselt, et ta kinnitaks veel kord Prantsuse-Saksa ühist eestvedajarolli Euroopa Liidus. Saksamaa võimuliit on innukalt rõhutanud, kui tähtis on Euroopat tugevdada ja tema strateegilist suveräänsust suurendada, samuti Euroopa Liidus kriisiohjamisstruktuure rajada ja reformida. Need väited lahknevad teravasti Merkeli viimase kaitseministri Annegret Kramp-Karrenbaueri omadest, kes oli terav Euroopa strateegilise autonoomia kriitik.

Äratuskell ja tulekahjuhäire 

Ent Balti liitlaste silmis on Saksa valitsuse tähtsaimaks proovikiviks suhted Venemaaga Ukraina kriisi vältel ja hiljemgi. Nord Stream 2 annab Saksamaale Venemaa üle palju mõjujõudu, ent tema suhtumine võimalike sanktsioonide haardesse ja sisusse on määrava tähtsusega, millises paketis Euroopa Liit suudab kokku leppida. 

Kui Ukraina 2014. aasta sündmused mõjusid sakslastele äratuskellana, meenutades, et Euroopa maailmajaos võib muutusi endiselt esile kutsuda geopoliitika ja sõjalise jõuga ning sellele on vaja otsustavalt vastu astuda, siis 2022. aasta sündmused Ukrainas peaksid olema tulekahjuhäire. Kindlasti hindavad Balti riigid ja teisedki Saksamaa usaldusväärsust mitte üksnes halbadel, vaid ka headel aegadel. Nad tunnevad huvi, kas Saksamaa astub Venemaa järeleandmatusele vastu isegi siis, kui sellega satuvad ohtu tema majandushuvid, või ta soovib kiiresti jätkata tavalist asjaajamist. 

Saksa võimuliit on lubanud uut lähenemist, kuid põhimõtteliselt ei soovi Saksamaa näha vastuolu selle vahel, et Balti liitlasi toetatakse tugevasti ning läbisaamine Venemaaga on rajatud põhiliselt dialoogile ja vastastikusele sõltuvusele – need on sama mündi kaks poolt. Balti riikidel tuleks Saksamaad rohkem usaldada. Eesti, Läti ja Leedu võivad Saksamaast oodata, et ta on ka edaspidi nende julgeoleku visa eestkostja, ent nende ja Saksamaa vaatevinkli erinevus põhjustab arvatavasti ka edaspidi väärtõlgendusi ja nördimust.