Balti mäluofensiivi esileedi

Maagilise numbrikombinatsiooniga päeval 07.07.2007 oma presidendiaja Läti Vabariigi teenistuses lõpetanud Vaira Vīķe-Freiberga diplomaatilise jalajälje sügavust on ehk küll veel vara läbikaalutult hinnata, ent mõned olulised piirjooned tema pärandist Läti esidiplomaadina võib siiski juba visandada. Vīķe-Freiberga tõstatas Euroopa areenil taas jõuliselt Balti küsimuse kogu selle vastuolulisuses, kutsudes Lääne-Euroopa kõrval ka Balti riike endid vaatama ausalt silma oma mälusõlmedele Teise maailmasõja sündmuste kontekstis. Enamgi veel, Läti presidendina puudutas Vīķe-Freiberga oma Balti mäluofensiiviga mitmeid põhimõttelisi oksakohti tänastes Ida- ja Lääne-Euroopa vahelistes ajaloopoliitilistes vaidlustes.

“Meie ajalugu on ka teie ajalugu”

Kalduvust tuleviku asemel minevikku vaadata kiputakse nii poliitilisis kui akadeemilisis ringkonnis sageli pidama kahtlase kuulsusega Ida-Euroopa sündroomi osaks. Niisugune lähenemine eirab Lääne-Euroopale tüüpilise orientalistliku loogikaga tõsiasja, et mäletamine, nagu ka selle vastandpoolus unustamine, on vältimatult iga kultuuri ja poliitilise kogukonna enesemääratluse keskmes. Ida- ja Lääne-Euroopa Teise maailmasõja järgne mälupoliitiline “ärkamisaeg” on ajalooliste faasinihete tõttu pidanud paratamatult toimuma eri ajal ja intensiivsusega. Lääne-Euroopa “pikk hammas” Ida-Euroopa üha tuure koguva “mälusula” suhtes ei ole sestap muud kui tüüpiline ülalt-alla-pilk noorema venna kasvuraskustele. Vaira Vīķe-Freiberga tarmukad valgustuskatsed Balti riikide keerulise olukorra tutvustamiseks Teise maailmasõja kontekstis Euroopa poliitilisel areenil on olnud sestap nii endiste idabloki riikide ajaloopoliitilise enesekehtestamispüüde sümptomaatiline peegeldus kui ka lääne-eurooplaste vastu pööratud kõverpeegel nende mugava ignorantsuse tõttu oma idanaabrite ajaloo suhtes. Vīķe-Freiberga on tõepoolest olnud eesliinil “uute eurooplaste” püüetes kinnistada ka Ida-Euroopa Teise maailmasõja kogemused osakeseks lääne-eurooplaste kollektiivmällu ning istutada need “ühise(ks) Euroopa ajalooks” nimetatud käsitlusse, mis on tänini olnud silmatorkavalt kaldu Lääne-Euroopa riikide lähiajalookogemuse mäletamise ja raamatusse raiumise suunas.

Paraku on kommunismi kurjusele juriidilise “kehastuse” otsimine kujunenud võrdluses natsismile hinnangu andmisega palju keerulisemaks.

Kuigi Vīķe-Freiberga juhitud “Balti mäluofensiivi” lähtepunktiks on tõdemus, et minevikku ennast muuta ei saa,¹ on tema diplomaatilised ponnistused juhtimaks “vana Euroopa” tähelepanu Balti riikide keerulisele eriolukorrale Teise maailmasõja sündmuste kontekstis ometi olnud kantud arenenud mälupoliitilisest vaistust. See ütleb, et ajalugu ja ajalookirjutus on olemuslikult võistlevate lugude tanner, ning sestap loob teadlikult ja edendab oma “vastunarratiivi” ümaraks lihvitud “ühise Euroopa” omale. Vīķe-Freiberga on olnud üks tarmukamaid Euroopa “ühismälu” kallal kangutajaid endiste idabloki riikide liidrite seas Ví¡clav Haveli, Lennart Mere ja Toomas Hendrik Ilvese kõrval. Nii on ta visalt torkinud lääne-eurooplaste suhtelist leigust Ida-Euroopa kannatuste vastu Teises ilmasõjas, viidates ühtlasi järjekindlalt Ida-Euroopa riikide sõjakogemuste vältimatule seosele tänase suhtumisega Venemaasse. Mõistagi ei ole Vīķe-Freiberga mälupoliitika Euroopas olnud vaid ühenaiseüksiküritus, vaid avarama Euroopa Liidu (EL) ja NATO laienemise järgse Balti riikide ja Poola Euroopa-Venemaa-USA teljel aetud välispoliitika osa. Vīķe-Freiberga vastavad initsiatiivid on ehk lihtsalt pälvinud tema poliitilise positsiooni ja kapitali tõttu enim tähelepanu.

Läti eelmise presidendi üleskutsed Euroopa “mälukaardi” itta laiendamiseks ei ole olnud mõistagi kantud vaid abstraktsest ideaalist, vaid ka reaalse toetuse otsimispüüust ELilt ja Euroopa nõukogult kommunismi kuritegudele hinnangu andmiseks ning Venemaa ajaloolisele “enesepuhastusele” kutsumiseks.² Endise idabloki ühe jõulisema eestkõnelejana on Vīķe-Freiberga kutsunud üles muutma Euroopa lähiajalookäsitlust Ida-Euroopa kogemuste ja tõlgenduste suhtes avatumaks. On ju kahekümnenda sajandi Euroopa ajaloo üleskirjutus – vähemalt sellise nime all – kippunud ignoreerima Ida-Euroopa komponenti, andes tulemuseks, nagu ironiseerib Norman Davies oma emotsionaalses esseekogus “Euroopa Ida ja Lääs”, Euroopa lähimineviku “ühejalgse, -külgse ja -silmse” käsitluse.³ Samuti on kommunistliku režiimi kuritegude uurimine endises Nõukogude blokis jäänud natsikuritegude lahkamisega võrreldes pigem vaeslapse ossa – iseäranis metakriitika tasandilegi jõudnud holokausti uuringute taustal.⁴ Vīķe-Freiberga on südikalt jätkanud Lennart Mere 1990ndate algusaastatel alustatud otsinguid “kommunismi laiba” leidmiseks ehk siis Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise ja külma sõja lõppemisega surnuks kuulutatud ideoloogia kandjate kuritegudele reaalse rahvusvahelise hukkamõistu taotlemiseks.

Paraku on kommunismi kurjusele juriidilise “kehastuse” otsimine kujunenud võrdluses natsismile hinnangu andmisega palju keerulisemaks – osalt ka põhjusel, et kommunistliku süsteemi lõpp Ida-Euroopas ei toonud kaasa niisugust ühemõttelist puhastust, nagu juhtus natsi-Saksamaa lüüasaamise järel massiivse rahvusvaheliselt juhitud denatsifitseerimis- ja “kõigi väärtuste ümberhindamise” kampaania käigus. Kui natsismi kokkuvarisemisega sai võimalikuks teha selge lõpparve seda ideoloogiat kandnud režiimiga, kuulutades natsid vastutavaks enam-vähem kõige kurja eest, mis Teise maailmasõja jooksul Euroopas sündis, ning matta niiviisi natsismi “surnukeha”, takistas kommunistliku režiimi suhteliselt rahumeelne ja verevaene lõpp paradoksaalsel kombel ühtaegu ka selle pärandile selge eraldusjoone allatõmbamist Ida-Euroopa riikides. Teiste Ida-Euroopa poliitikute kõrval, kes üldiselt agaralt ametis enese distantseerimisega kommunistlikust pärandist, on Vīķe-Freiberga huvitav eksemplar: oma pagulasmineviku ja kommunistliku režiimi tingimustes elamise kogemuse puudumise tõttu on ta saanud ehk ausamalt ja kompromissitumalt tõmmata eraldusjoone Läti kommunistliku mineviku ja tänase päeva vahele.

Lääne ja Vene vahel

“Tõlgendussõda” Teise maailmasõja tulemuste üle Euroopas jõudis haripunkti 2005. aasta 9. mail Moskvas peetud võidupidustuste taustal. Balti riikide jaoks tähistasid need vaidlused ühtlasi teadlikukssaamist kahe rinde avanemisest oma minevikutõlgenduste edasiandmise kontekstis: Lääne ja Venemaa erinevast survest nende mälutööle ja lubatud või soovitavale tõlgendusele Teise maailmasõja järelmitele Balti riikides ja Ida-Euroopas laiemalt. Kui Venemaa eesmärgiks oli välisminister Lavrovi sõnul Teise maailmasõja lõppemise 60. aastapäeva pidustustega kinnistada maailma avalikkuse teadvusesse “õige” arusaam sõja õppetundidest, vastustas Vīķe-Freiberga oma jõulise vasturünnakuga just sellist ühe vaatenurga kinnistamise katset sõja tulemuste kohta. Oma tugevatoonilistes avaldustes rõhutas ta, et Lääne võit natsi-Saksamaa üle oli de facto vaid osaline võit, kuna Lääne-Euroopale vabanemist tähistanud Teise maailmasõja lõpp märkis idaeurooplastele “orjust, okupatsiooni, allasurumist ja stalinlikku terrorit”.⁵ Ühtlasi ei unustanud Vīķe-Freiberga lääneriikidele meenutamast, kuidas nood ohverdasid reaalpoliitika ja lõpuks ikkagi käest libisenud julgeoleku nimel oma põhiväärtused, mille eest nad olid sõja alguses kinnitanud endid seisvat, aktsepteerides vastu vaidlemata Ida-Euroopa riikide allutamise totalitaarsele Nõukogude kommunismile.⁶

Kalduvust tuleviku asemel minevikku vaadata kiputakse sageli pidama kahtlase kuulsusega Ida-Euroopa sündroomi osaks.

Vīķe-Freiberga osavõtt Moskvas toimunud Teise maailmasõja lõpu aastapäevapidustustest oli ühtlasi jõuliseks kinnituseks Läti kindlale soovile mitte enam jääda kõrvale rahvusvahelise tähtsusega poliitilistest kogunemistest.⁷ Rõhutamist väärib ka Vīķe-Freiberga selge Vene seisukoha vastustamine Teise maailmasõja alguse küsimuses: kui Venemaa ametlik ajaloonarratiiv samastab Teise ilmasõja alguse Venemaa jaoks Suure Isamaasõja algusega, siis Vīķe-Freiberga toonitas oma sõnavõttudes pidevalt, et juba Molotovi-Ribbentropi pakt oli tegelikult see, millega külvati maailmasõja seemned, kutsudes Läänt üles nimetama nii Hitlerit kui Stalinit “õigete nimedega” ning meeles pidama mõlema “totalitaarse türanni” vastutust sõja alustamise pärast.⁸ Osava retoorikuna suutis Vīķe-Freiberga Nõukogude totalitarismi kuritegude hukkamõistmist taotledes vältida natsismi üle saavutatud võidu vähendamise kari, eristades selleks kavalalt 8. ja 9. mai. Nii asetas ta sõja lõpukuupäeva Läti tõlgenduse ühte leeri ELis ametlikult kehtivaga (8. mai) ning rõhutas venelaste poolt võidupühana tähistatava 9. mai tähendust hoopis Euroopa päevana – Schumani deklaratsiooni allakirjutamise aastapäevana, eristades nii selgelt Läti ja Euroopa ajalootõlgenduse Vene omast.⁹

Vīķe-Freiberga tegi seega teadliku katse laiendada Teise maailmasõja tähendusvälja Lääne kollektiivses ajalooteadvuses, rõhutades jõuliselt Nõukogude Liidu võiduka sõjas osaluse pahemat poolt ning kutsudes ühtlasi lääneriike üles ergutama Venemaad Molotovi-Ribbentropi pakti ühemõtteliselt hukka mõistma.¹⁰ Toonitades kaotajate õigust oma ajaloo(kirjutuse)le, osutas Vīķe-Freiberga tegelikult tõigale, et mäletamise puhul ei ole oluline pelgalt mäletatava sisu vaid ka mäletajate kogukonna piiritlemine. Teisisõnu, pretendeerimine mingi “mälukoosluse” osakeseks tähistab ühtlasi soovi lüüa kaasa selle kogukonna ajaloo kujundamises.¹¹ Nii võimegi tõlgendada Balti mälupoliitika esileedi püüdeid leida Balti riikide Teise maailmasõja “narratiivile” sümpatiseeriv kuulajaskond Läänes ühtlasi taotlusena lüüa “võrdsena võrdsete seas” kaasa Euroopa ajaloo tegemises ja kirjutamises.¹²

Et “ükski haav ei saa paraneda pinna all miilates”, kutsus Vīķe-Freiberga pidevalt ka Venemaad üles Nõukogude režiimi kuritegude, iseäranis muidugi Balti riikide okupeerimise üle siirast kahetsust avaldama, olgu või sellekski, et minevikutondid jätkuvalt Venemaad ennast ei kimbutaks.¹³ Ja kuigi Vīķe-Freiberga jõuline mälupoliitiline ofensiiv polnud ootuspäraselt Venemaa suunal eriti tulemuslik, leidis see siiski arvestatavat toetust läänerindel, teenides talle Saksa pressis isegi Lady der Vergangenheitsbewältigung’i tiitli.¹⁴ Et Läti ilmutas Vīķe-Freiberga Moskva pidustustele minnes võimet solidaarsuseks, pälvis ta seeläbi, nagu Marju Lauristin tabavalt märkis, lõpuks õigustatult ka teiste Euroopa riikide solidaarsuse mineviku kannatuste osas.¹⁵

Ida-Euroopa patoloogia?

Vīķe-Freiberga ajaloopoliitika ei ole mingi järjekordse Ida-Euroopale ainuomase patoloogia väljendus, vaid nähtus, mis on tüüpiline praegusele arengujärgule Baltimaade rahvaste ja laiemalt ida-eurooplaste postkolonialistlikus identiteediloomes. Ühelt poolt peegeldab mineviku teravdatud kohalolu tänaseis lätlaste ja eestlaste meeli erutavais (välis)poliitilistes diskussioonides nõukogude ajal alla surutud kollektiivmälu arhetüüpilist väljamurdmist režiimi poolt vägivaldselt kehtestatud mäletamiskaanonitest ning omaenese suveräänse “mäluõiguse” maksmapaneku püüet.¹⁶ Kui lääne-eurooplased said “uuesti alustada” kohe pärast Teist maailmasõda, kui valikulise unustamise abil tõmmati minevikuõudustele selge joon alla, pidid idaeurooplased oma mineviku ideoloogilistest kihtidest paljakskoorimisega ootama veel aastakümneid. Mõistagi ei tähenda see, et sõjajärgne “uus algus” oleks näiteks Saksa- või Prantsusmaal lihtne olnud: et taastada mingisugunegi heamärgiline enesekuvand ja luua uue identiteedi ülesehitamiseks teatud ajaline “turvatsoon”, toodeti sõjajärgsel perioodil hulgaliselt eneseõigustuslikke müüte ja “valemälestusi” oma sõjakogemuse kohta.¹⁷ Sõjamälestuste kinni- ja lahtikülmutamise osas on Ida- ja Lääne-Euroopas niisiis olnud fundamentaalne faasinihe. Idaeurooplaste sõjakogemused nimelt “külmutati” avaliku debati ja kriitilise analüüsi eest rohkem kui neljakümneks aastaks nõukogude režiimi “organiseeritud unustamise” ja “kommunikatiivse vaigistamise” kontrollimehhanismide kaudu.¹⁸ Kuigi analoogne konserveerimine Teise maailmasõja osa kogemuste osas leidis aset ka Lääne-Euroopas kohe pärast sõja lõppu – mida Henry Rousso on Prantsusmaa näitel kirjeldanud värvikalt “Vichy sündroomina” –, oli tegu siiski pigem läänlaste endi valitud tingimusil kulgenud protsessiga.¹⁹ Lääne-Euroopa üleolek Ida-Euroopa “mälubuumi” suhtes on sel taustal lihtsalt silmakirjalik.

Vīķe-Freiberga diplomaatilised ponnistused on olnud kantud arenenud mälupoliitilisest vaistust, mis ütleb, et ajalugu ja ajalookirjutus on olemuslikult võistlevate lugude tander.

Samas võib Vīķe-Freiberga eestkõnelemist Balti riikide jõupingutustes raiuda oma Teise maailmasõja kogemus vastavasse üle-euroopalisse üleskirjutusse siiski tõlgendada ka taaskordse märgina jätkuvast enesemääratlusest “Euroopa, aga mitte (veel) päris Euroopana”. Peegeldab see ju ka Balti riikidele tüüpilist traagilist julgeolekuvisiooni, ohvri- ja reedetumentaliteeti, ning pessimistlikku vaadet rahvusvahelise süsteemi õiglasele toimimisele.²⁰ Teiselt poolt on Vīķe-Freiberga jõuline rõhuasetus Balti riikide õigusele oma “loole” Teise maailmasõja ja sellejärgse perioodi kontekstis ühtlasi ka märk Ida-Euroopa riikide väljamurdmisest nende “mälutööle” Lääne poolt ELi ja NATO laienemisprotsessi käigus kehtestatud piirangutest. Kui NATO ja ELi laienemise ajal pidid kandidaatriigid teatud küsimusis madalat profiili hoidma, näiteks nõtkutama mingil määral põlvi Läänes tollal levinud eufemistliku Venemaa-käsitluse suunas, siis laienemise järel ei ole nad enam end värvirohkusega Venemaa-kriitikas niivõrd tagasi hoidnud. Vīķe-Freiberga tugevatoonilised avaldused – iseäranis Moskvas 2005. aastal toimunud Teise maailmasõja lõpu aastapäevapidustuste taustal – on sestap olnud südikas vastuhakk Lääne “mnemopoliitilisele autoriteedile” Euroopa lähiajaloo mäletamisel ja kirjutamisel. Läti ekspresidendi “mälusõda” markeerib niisiis ka avaramat Ida-Euroopa ideoloogilist dekolonisatsiooni Euroopa struktuuride itta laienemise järel, üritades mitmekesistada “Euroopa ajaloo” ja “Euroopa identiteedi” katusmõiste alla mahutatavat sisu.

Küsimus, mil määral “vanad eurooplased” tegelikult “uute eurooplaste” ajaloonarratiive kuulda võtta tahavad, jääb siinkohal siiski õhku. Üleüldse on küsitav, kas “uute” ja “vanade” eurooplaste ajalooperspektiivi lepitamine üheks sidusaks ja konsensuslikuks “jutustuseks Euroopa ajaloost” ilma teatud “all-ajalugude” vaigistamise, mahasurumise või sihiliku unustamiseta mingite teiste lugude domineerimise tagamiseks võimalik ja vajalikki on. Mäletamine ja unustamine on paratamatult pidevate vaidluste ja kokkupõrgete lahinguväljaks ning institutsionaliseeritud ja ametlikult sanktsioneeritud kollektiivne mälu seega vältimatult poliitilise valiku tulem, mis surub osa narratiive teiste arvelt nii- või naapidi esiplaanile. Mälu pole tõepoolest juba oma olemuselt midagi lõplikku ja seega käivad läbirääkimised selle osas, mida ja kuidas mingi sündmuse kohta mäletada, pidevalt eri tasanditel edasi, ajutisest konsensusest järgmiste lammutuste ja nendest sündiva järgmise “tõeni”. Nii ei olegi kollektiivselt mäletatu mitte niivõrd mineviku- kui oleviku- ja tulevikuküsimus, kuna käesoleva hetke probleemid kalduvad määrama, missugust minevikku üldse mäletatakse ja kuidas.²¹ Ehk siis see, kelle kontrolli all on minevik, selle kontrolli all on ka tulevik, nagu juba Orwelli apokalüptilisest “1984” mäletame.

Pretendeerimine mingi “mälukoosluse” osakeseks tähistab ühtlasi soovi lüüa kaasa selle kogukonna ajaloo kujundamises.

Sellel taustal on tegelikult tähelepanuväärne, et ka Balti mäluofensiivi esileedi katsed Ida-Euroopa Teise maailmasõjakogemuse suhtes ignorantsevõitu “Euroopa ajaloo”-kirjutust Balti riikide “vastunarratiividega” kõigutada ning meie spetsiifilisi minevikukogemusi laiemalt “vanade eurooplaste” ajalooteadvusesse istutada on tegelikult kantud klassikalisest Euroopa Liidu arengut allhoovanud ideest otsida julgeolekut lõimumise kaudu, vältida killustumist ja sellest tulenevat taaskordset vastandumisvõimalust Euroopa vanade “vimmameeste” vahel.²² Nii on ka Vīķe-Freiberga üleskutsed avaramale Euroopa ajalooteadvusele kui laienenud Euroopa-sisese solidaarsuse ühele eeltingimusele peegeldanud arusaama, mille kohaselt peaks erineva ajalookogemuse ja -mäletamise ühtse(ma)ks kokkupunumine toimima võluvitsana Euroopa kui mõttelise konstruktsiooni laialipudenemise vastu. Euroopa ühismälu otsimine on ju tegelikult tüüpiliselt läänelik pürgimine totaalsuse ja universaalsuse poole ühiste struktuuride kaudu – olgu need siis mõttelised või materiaalsed. Vīķe-Freiberga “eeslauldud” Balti mäluofensiiv Euroopas on olnud ses mõttes huvitav kurioosum: määratledes Balti riike ühelt poolt selgelt “Euroopa erijuhtumina” ning vastandudes seeläbi “vana Euroopa” poolt sanktsioneeritud ning Lääne-Euroopa suunas kaldu Teise maailmasõja mäletamisele peab ta sellegipoolest võimalikuks ühise ja sidusa Euroopa mälutraditsiooni tekkimist Teise maailmasõja sündmuste kohta.