Balti koostöö: minevik, olevik, tulevik

Läinud aasta detsembris Vilniuses peetud Balti Assamblee (BA) istung oli peohõnguline, sest ühtlasi tähistati BA 15. aastapäeva. BA eeskujuks saab pidada Põhjamaade Nõukogu, aga šnitti on võetud ka Beneluxi parlamentaarsest koostegutsemisest. BA eesmärgiks on kolme Balti riigi ühtsuse ja koostöö edendamine, vastastikune teabevahetus ning välispoliitika seisukohtade ühtlustamine.

Ajalugu, mis vägagi erinev

Eesti, Läti ja Leedu asetuvad tihti geopoliitilise nimetaja “Balti riigid” alla. See määratlus on kunstlik, sest meie ajalugu on väga erinev. 13. sajandi algupoolel alistati latgalid, liivlased ja eestlased, Leedus aga kujunes ühendatud riik, mis sõdis edukalt saksa ja vene ekspansiooniga. Rahvuslik ärkamisaeg ja teisedki 19. sajandi murrangusündmused kulgesid isemoodi; sarnasesse olukorda jõudsid need rahvad ehk alles 1905. aasta Vene revolutsiooni eel.

Kolme Balti riigi teke oli osa kaasaegse Euroopa kujunemisest Esimese maailmasõja järel. Omavahel liitu aga ei tekkinud ja visioon suurest Balti Liidust, mis ulatuks Poolast Soomeni, ei täitunud. Uued riigid olid küll Venemaast eraldunud, aga see tõsiasi seostus minevikuga ega toiminud ühendava faktorina. Kõik olid Nõukogude Liidu suhtes rajariigid, ent ainult sellele ei osatud midagi püsivat ehitada. 1920.-1930. aastatel jäi kolme Balti riigi koostöö nõrgaks või õigemini, seda polnudki.

Ühise saatuse andis Baltimaadele 1939. aasta 23. augusti Molotovi-Ribbentropi pakti salajane lisaprotokoll ning selle 28. septembril sõlmitud täiendusleping: suurriikide sobinguga nihkusime NSV Liidu huvisfääri. Siiski algas MRP meile erinevalt: Eestile ja Lätile tõi see baaside lepingu ja ebakindluse idanaabri osas, ent Leedu sai NSV Liidu kaasabil Poolalt tagasi ajaloolise pealinna Vilniuse koos selle ümbruskonnaga.

1920.-1930. aastatel jäi kolme Balti riigi koostöö nõrgaks või õigemini, seda polnudki.

1940. aasta suvi kulges aga juba ühesuguse stsenaariumi alusel. Balti rahvaste protsentuaalsed sõjakaotused 1940. – 1945. aastani olid ühed suuremad Euroopas ja kolm Balti riiki jäid ainsateks maadeks, kes kaotasid Teises maailmasõjas poolsajandiks riikliku iseseisvuse.

Erineb ka Nõukogude aja tulem: sõjajärgne immigratsioon oli eriti tugev Lätis ja ka Eestis ning nõrk Leedus; Venemaa lätlaste ja Venemaa eestlaste roll 1950. – 1970. aastate ühiskonnaelus oli suur, kuid Leedus õieti polnud Venemaa leedulasi ning esile tõusid kohalikud kommunistid; 1970. aastate vastupanuliikumine tõusis tugevaimaks Leedus ja jäi nõrgaks Eestis; kirik mängis erinevat rolli jne. Näib, et Balti rahvaste lähem side tekkiski alles nõukogudeaegsetes vangilaagrites. 1970. aastatel süvenesid kultuuri- ja majanduskontaktid, alustati sõpruslinnade, kaubareiside ja üliõpilaslaulupidudega.

Ajalugu, mis sarnane

Vaatamata meie omaaegsele üleolevale suhtumisele lõunanaabrisse, tõusis Gorbatšovi-aegne perestroika lipp kõigepealt Lätis: 1986. aasta sügisel võttis hoogu protestiliikumine seoses Daugavale plaanitava uue hüdroelektrijaamaga. Alles 1987. aasta kevadel puhkes Eestis nn fosforiidisõda.

Baltimaade areng kulges sarnase ja ühtsena aastail 1987 – 1991: üheskoos vastanduti NSV Liidu keskvõimule, eesmärgid olid samasugused. Siiski, edasi liiguti kas paralleelselt või omapärase Balti “meeskondliku jalgrattavõidusõidu taktikaga”, kus üks maa osutus ühe etapi eestvedajaks.

Ka esimese poliitilise avangu tegid lätlased: 14. juunil 1987. aastal peeti Riias seoses 1941. aasta juuniküüditamise aastapäevaga esimene suurem nõukogudevastane miiting. Eesti vastus tuli 23. augustil Hirvepargist seoses MRP aastapäevaga, Leedus jäi esialgu pea kõik veel ajakirjandusliku arutluse tasemele.

1988. aasta kevadel haaras initsiatiivi Eesti: aprillis kõlas ETVs üleskutse asutada Rahvarinne kui legaalne massiline opositsiooniliikumine ja Tartu muinsuskaitsepäevadel tõusid rahvuslipud. 1988. aasta suvel-sügisel tõusevad rahvuslipud Leedus, seda osalt meie üliõpilaste kaasabil, kes osalesid “Gaudeamus’el”, seejärel ka Lätis. Sügisel asutati kolm rahvarinnet.

1989. aastal nopiti omavahelise koostöö viljad: mais toimus Tallinnas Balti Assamblee ehk kolme Balti rahvarinde ühine foorum. Koostöö korraldamiseks asutati Balti Nõukogu ja selle tähtsaimaks ettevõtmiseks jääb 1989. aasta 23. augustil, Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeval, korraldatud Balti kett, kus ligi kaks miljonit inimest ühendas käed, nõudes Baltimaadele vabadust. See on suurim Balti rahvaste ühine aktsioon ajaloos.

Ühise saatuse andis Baltimaadele 1939. aasta 23. augusti Molotovi-Ribbentropi pakti salajane lisaprotokoll: suurriikide sobinguga nihkusime NSV Liidu huvisfääri.

Baltikumist NSV Liidu rahvasaadikute kongressile valitud saadikute parlamentaarse koostöö tähtsaim tulemus on MRP hukkamõistmine ja tühistamine 1989. aasta lõpul Moskvas. Selle avaldusega tunnistas NSV Liidu kõrgeim võimuorgan NSV Liidu kuritegelikku tegevust Balti riikide suhtes 1939. aastal. Eestist tulnud isemajandamise kavatsused lõhkusid aga senist plaanimajanduslikku mõttelaadi. 1989. aastal leidsid Baltimaade püüdlused tutvustamist ka rahvusvaheliselt.

1990. aasta kevadel võttis teatepulga üle Leedu, sest 11. märtsil kuulutas Vilniuses uus ülemnõukogu välja Leedu Vabariigi. Moskva vastas majandusblokaadiga, Eesti ja Läti püüdlused lõunanaabri majanduslikuks toetamiseks jäid nõrgaks. Sündmused Leedus äratasid suurt rahvusvahelist tähelepanu. 12. mail otsustati Tallinnas renoveerida 1934. aastal sõlmitud Eesti, Läti ja Leedu üksmeele ja koostöö leping ja moodustati Balti Riikide Nõukogu kui riigi tippjuhtide ühendus.

1990. aasta tõi veel ühist tegevust: Baltikumis koguti üle 800 000 allkirja Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverentsi (CSCE) tippkohtumiseks. Tulemust polnud: allkirjad anti Pariisis üle, ent Baltimaade välisministrid – isegi mitte vaatlejad, vaid kui külalised – kõrvaldati NSV Liidu presidendi Gorbatšovi nõudel tippkohtumise ajal saalist ja nad said konverentsi jälgida vaid kõrvalruumist.

Pingete eskaleerumine ja Kremli ähvardused Leedule viisid kolme Balti riigi ülemnõukogu ühise istungini 1990. aasta 1. detsembril Vilniuses. Omavahelise koostöö väljatöötamiseks loodi parlamentidevaheline töökomisjon. 1991. aasta jaanuaris ebaõnnestus Vilniuses NSV Liidu relvajõudude riigipöördekatse. Leedulaste sangarlikkus, inimohvrid ja valatud veri andis Lätile ja Eestile manööverdamisaega: Riias oli verevalamine väiksem, Eesti aga pääses.

1991. aasta kevadsuvel valmistas töökomisjon ette BA põhimääruse, tööreglemendi ja muud dokumendid. 1991. aasta augustis taastati Balti riikide iseseisvus. Nüüd sai aeg küpseks BA loomiseks ja asutamisürikutele kirjutati alla Tallinnas 7. ja 8. novembril. Üldkogu suuruseks määrati 60 saadikut, täiskogu istungeid tuli pidada kaks korda aastas.

Balti Assamblee tegevusest

BA esimene korraline istung peeti 1992. aasta algul Riias ja esimene vastuvõetud dokument oli pöördumine Venemaa presidendi ja ülemnõukogu poole nõudega Vene väed Baltimaadelt täielikult välja viia. See andis selge aktsendi BA julgeolekupoliitilisele tegevusmõõtmele. 1992. aasta mais võeti Palangas vastu veelgi järsem üleskutse Venemaa vastu.

1990. aastatel jäi assamblee tegevus üsna konarlikuks: ühtne ja eeskätt Kremli-vastane tegutsemisaeg oli möödanik, valimiste järel asendus BA liikmeskond ja otsusteks vajalik kolme delegatsiooni konsensus ei sündinud kergelt. Tunda andis hõõrumine parlamentaarsel ja täidesaatval teljel: BA koostab resolutsiooniprojekte, välisministeeriumid ei pea neid aga otstarbekaks. Aeglaselt käivitus Balti riikide ministrite koostöö: 1994. aastal kutsuti ellu Balti Ministrite Nõukogu, aga selle esimene täisistung kolme peaministri osavõtul sai teoks alles 1997. aasta kevadel. Mitmete raskuste põhjused on vägagi objektiivsed, nagu näiteks riikide erinevad seadused: Leedu president on osalt täitevvõimu pea, Eesti ja Läti president aga esindusfunktsioonis.

Vaatamata meie omaaegsele üleolevale suhtumisele lõunanaabrisse, tõusis Gorbatšovi-aegne perestroika lipp kõigepealt Lätis

Mõtted on käinud aga vägagi kaugeid radu: näiteks kompasid leedulased 1993. aastal pinda tuntavalt enam institutsionaliseeritud Balti Liidu loomise osas. Kord-paar on arvatud aeg küps olevat koguni Balti koostööle reekviemi tellimiseks (näiteks siis, kui Läti 1994. aasta kevadel sõlmis separaatsed kokkulepped Venemaaga vägede väljaviimise asjus jne).

Nii ongi korduvalt uksi paugutatud ja võetud ekstraordinaarseid vaheaegu, isegi BA lõppdokumentide allakirjutamist on mõni tund edasi lükatud. Tehti suuri Balti ühisturu loomise plaane, samal ajal reguleeriti näiteks Eesti-Läti väikest “räimesõda” väga vaevaliselt – seegi eeldas kahe peaministri öist koosolekut. On tehtud vastastikku etteheiteid “üksinda ees mineku” pärast. On klaaritud ühe välisministri ütlusi, et Eestil pole kasulik olla Balti riik, sest oleme konkurendid ning lõunanaabrid teevad palju prohmakaid. On klaaritud teise välisministri ütlusi, et Leedu tee Euroopasse käib läbi Poola ja et Leedu tahab olla Kesk-Euroopas, mitte Balti riik. Arutatud on Via Baltica ja omavahelise raudteeühenduse suuri plaane, tõkestatud salakaubandust jms. On tehtud vigu, näiteks arutatud tõsimeeli BA resolutsiooni Kaliningradi oblastis ajalooliste nimede taastamise kohta. Kindlasti on tulemuslikumad olnud Balti riikide sõjaline koostöö ja ühisprojektid, saavutati kokkulepe kolme riigi kodanike piiriületusprotseduuride lihtsustamise osas jms.

Tänane ja homne Balti Assamblee

Viimasel ajal on BAst saanud ümmargune ja hästi õlitatud masinavärk. Täiskogu käib koos kord aastas, dokumente võetakse vastu aina rohkem. Aastail 1991 – 2005 võeti vastu 186 poliitilise sisuga dokumenti, ent enamikul neist pole reaalset tulemit.

Leedulaste sangarlikkus, inimohvrid ja valatud veri andis Lätile ja Eestile manööverdamisaega: Riias oli verevalamine väiksem, Eesti aga pääses.

Nii on 15aastane BA kui igipõline rahvusvaheline jututuba, mis vajaks reformi – aga millist? Langenud on assamblee juhtimistase: algul parlamentide aseesimehed, siis (välis)komisjonide esimehed, nüüd juba komisjonide aseesimehed või mõne poliitilise sisekombinatsiooni tagajärjel koguni parlamendi lihtliikmed. BA on üldjuhul reageerinud asetleidnud välispoliitilistele sündmustele hilinemisega ning kui mõni riik on sattunud Venemaa diplomaatilise surve alla, jääb teiste toetus nõrgaks. Raske on välja tuua BA prioriteete. Õiget kohta pole tihti leidnud BA kirjandus- ja kultuuripreemiad ning auhinnatud tööde tõlkimisega on raskusi.

Eesti initsiatiivil on vähendatud meie delegatsiooni koosseisu ja otsitakse võimalusi BA presiidiumi efektiivsuse tõstmiseks. Riias tegutsev BA kantselei “sööb ära” ligi neljandiku BA eelarvest. Muutunud rahvusvaheline keskkond – oleme nüüd ELis ja NATOs – on toonud kaasa tiheda suhtlemise teistes parlamentaarse koostöö organisatsioonides. Kahelda tuleb aga BA tegevuse lõpetamises, sest parlamentaarse koostöö lakkamine mõjutab üldist atmosfääri. Nii võivad tekkida möödarääkimised ja ebakõlad mitmetel muudel üritustel, kus koos oleme ja kus meid ikkagi kooslusena ka võetakse.