Kaadreid Groznõist – pilk fassaadi taha
Milline on tegelik elu Tšetšeenias? Tõsiselt-võetavat infot Põhja-Kaukaasiast pole eriti palju. Anna Politkovskaja 2003. aasta kirjeldused Putini sõja õudustest maalisid sellest piirkonnast üsna masendava pildi. Eesti ajakirjaniku Jaanus Piirsalu blogis vahendatud esmamulje Groznõist veebruaris 2008 oli ent positiivne – ei märkigi sõjast, kõikjal uued majad, sile asfalt.
Åsne Seierstadi raamat “Groznõi ingel” (“The Angel of Grozny”) paigutub sel positiivse-negatiivse Tšetšeenia-mulje teljel kuhugi keskele. Groznõi tundub olevat elatav koht, aga mõned sealse elu tahud tekitavad kõhedust.
Tšetšeenia on kuulutatud terrorismivastase võitluse piirkonnaks ja välisajakirjanikud pääsevad sinna erilubadega. Seierstad käis aastatel 2006 ja 2007 Tšetšeenias kaks korda ilma eriloata, eraisikuna ja omal riisikol. Kohalikuks maskeerununa läks tal korda näha Groznõi peidus poolt. Et Putini ja Kadõrovi salateenistused teadupoolest millegi ees tagasi ei põrka, on Seierstadi vaprus – või hull-julgus, kuidas võtta – tõesti muljetavaldav.
Åsne Seierstad (s.1970) on Norra ajakirjanik, kes alustas välisreporteri tööd tosinkond aastat tagasi Moskvas. Esimeses Tšetšeenia sõjas purjus vene sõdurite eest põgenedes ja kuulide vahel põigeldes sai ta oma esimesed rindeajakirjaniku ristsed. Hiljem on Seierstad reportaaže teinud erinevatest kriisikolletest Balkanil, Afganistanis ja Iraagis. Laiemale avalikkusele on Seierstad tuntud kui “Kabuli raamatukaupmehe” (“Bookseller in Kabul”) autor. Peale selle on Seierstad kirjutanud elust Bagdadis ameeriklaste pommitamise ajal – “Sada ja üks päeva. Bagdadi päevik” (“One Hundred and One days. Bagdad Journal”) ning portreteerinud serblasi enne ja pärast Miloševici võimu raamatus “Seljaga maailma poole” (“With Their Backs to the World”).
Mariami emal oli kord kuus last, nüüd on alles vaid pooleldi voodihaige halvatud pesamuna. Teised pojad ja tütred on julgeoleku poolt tapetud või jäljetult kadunud.
Seierstadi Tšetšeenia-lugude suurimaks väärtuseks on rida olustikupilte lihtsatest Groznõi elanikest: naistest, lastest ja noortest, nende mõtetest ja maailmavaadetest. Tavaliselt piirduvad uudised Tšetšeeniast pommiplahvatuste loeteluga. Äärmisel juhul ilmuvad pressis üksikute vaprate ajakirjanike ülevaated, mis kujutavad tšetšeene ohvritena. Seierstadi pilt on mitmekesisem. Ta kirjeldab, kuidas kümned ja kümned lapsed sõja ajal vanemateta üles pidid kasvama, kuidas sugulased neid varastama sundisid, kuidas sõjast räsitud maa džungliseaduste aegu väikesi tüdrukuid sugulaste või naabrite poolt korduvalt vägistati. Seda, kuidas minevik neid noori on mõjutanud, võib lugeja ise järeldada. Seierstadi kirjatükkides on läbivaks jooneks lihtsate inimeste lood, mida ta Lääne antropoloogina kuulab ja kirja paneb. Groznõi tänavalaste ja naabrinaiste pajatusi kuulates püüab ta hoiduda otsesest omapoolse hinnangu andmisest.
Seierstad saab inimestega hästi kontakti ning talle usaldatakse rääkida olnust, toimuvast, argimuredest ja unistustest. Suurim usalduse võit tundub olevat Mariami ema lugu. Mariam oli üks neist lõhkeainevööga tšetšeeni naisäärmuslastest, kes Nord-Osti pantvangitragöödia korraldasid. Mariami pere on külakogukonnast välja heidetud ja ka kõik need külaelanikud, kes tema perega läbi käivad, saavad märgi külge. Sellepärast on kõik seda lugu Seierstadile vahendavad osapooled väga vaprad. Lugu ise on traagiline, kuid tüüpiline – Mariami emal oli kord kuus last, nüüd on alles vaid pooleldi voodihaige halvatud pesamuna. Teised pojad ja tütred on julgeoleku poolt tapetud või jäljetult kadunud.
Sellest, mida mõtlevad murdeealised noorukid ühes Groznõi lastekodus, koorub välja paar Lääne jaoks ehmatavat suundumust. Esiteks levib Tšetšeenia lihtsate noorte hulgas äärmuslik islam. “Tšetšeenia vajab šariaati,” tõdeb 22aastane Adam fanaatiliselt. Adam kaotas esimeses Tšetšeenia sõjas oma vanemad ja on viimased kümme aastat elanud lastekodus. Ta ei oska küll lugeda, kuid juhib sellegipoolest nooremate laste-kodupoiste islamialast kasvatust. Teadmisi koraanist ammutab Adam televiisorist igal reedel president Kadõrovi onu poolt juhitud islamiõpetuse saateid vaadates. “Tahan minna Pakistani, lugeda koraani ja õppida araabia keelt,” räägib Adam autorile oma unistustest.
Teiseks hoiatavaks trendiks on naiste rolli muutumine ühiskonnas järjest traditsioonilisemaks. Näiteks käskis president Kadõrov kõigil naistudengeil käia koolis kaetud peaga. Põhimõte, mis näiteks Türgis on esile kutsunud pikki ja kirglikke vaidlusi, otsustati Groznõis kiirelt ja resoluutselt. Riiklikus ususaates kuulutatakse, et tüdrukud saavad abielukõlbulikuks 12aastaselt. Ning mitte kõik lastekodulapsed pole vanemad kaotanud sõjas, vaid paljude emad on tapetud n-ö omade poolt “au-mõrvade” käigus. Au on Tšetšeenia meestele väga oluline. Ka ehitusel töötav Abdul tunnistab autorile uhkelt, et päästmaks perekonna au tulistas ta surnuks oma õe, keda olid asunud saatma kuuldused lõtvadest elukommetest.
„Tšetšeenia vajab šariaati,” tõdeb 22aastane Adam fanaatiliselt. Adam kaotas esimeses Tšetšeenia sõjas oma vanemad ja on viimased kümme aastat elanud lastekodus.
Seierstadi raamatu tugevaks küljeks on info värskus – norrakeelne käsikiri sai kaante vahele oktoobris 2007, ingliskeelne tõlge ilmus märtsis 2008. Sündmuste värskusele annab huvitava mõõtme seik, kus Seierstad kirjeldab üht oma ametlikku visiiti Groznõisse 2007. aasta kevadel. Autor lendas Groznõisse intervjueerima president Ramzan Kadõrovit ja külastas ametliku programmi raames Tšetšeenia uut noorsooliikumist. See on Vene Naši sõsarorganisatsioon. Kohalik noorteliider tõdes autorile usalduslikult, et tegelikult tahaks ta sel hetkel hoopis koos oma sõpradega Moskvas Eesti saatkonna ees pronkskuju teisaldamise vastasel meeleavaldusel mässata.
Kokkuvõtteks annab Seierstad mõista, et Põhja-Kaukaasia rahu on habras. Kadõrovi poolt juhitud hoogne Tšetšeenia ülesehitustöö on vaid klantspilt, mille all peitub vägivald, korruptsioon ja hiiliv islamiseerimine. Sõjas oma vanemad kaotanud noored on olnud tunnistajaks kõikmõeldavaile koledustele, lugenud pole nad palju ning reisinud samuti mitte. Paraku on just nemad Tšetšeenia tulevik.