märts 11, 2013

Armeenia kurva pilgu eripära

Väga raske on leida noort armeenlast, kes oma tulevikku oma riigiga siduda tahaks. Eesti olukord on sellega võrreldes seitsmes, aga võibolla isegi kaheksas taevas.

Armeenias taasvaliti äsja – 18. veebruaril 2013 – presidenti, taburet jäi Serž Sargsjani istmiku all kindlaks ning kuivab sellele kohale tõenäoliselt järgmiseks viieks aastaks. Seda muidugi juhul kui härra presidendil ei tule pähe riigis valitsevaid seadusi ümber kirjutama hakata.
Sargsjan võitis küll väiksema potiga, kui ennustati (pakuti näiteks OSCE vaatlejate poolt koguni 74% võitu, ent päädis asi pisut alla 60%-ga), ent asja olemus sellest ei muutu. Need valimised möödusid talveunes. Vast ainukene tähelepanuväärne ekstsess oli kuul presidendikandidaadi (ja kunagise nõukogudeaegse dissidendi) Paruir Hairikjani õlas.
Erinevalt Gruusiast toimub Armeenia poliitiline elu hetkel suhteliselt tüünel joonel, ent see tüünus võib ühel hetkel osutuda vägagi pinnapealseks. Praegused laisad inimesed märatsesid viis aastat tagasi Jerevanis Prantsuse väljakul ning kaskaadide juures, kümmekond laipa taga. Mul on selliste Kaukaasia „rahulike hetkede“ juures alati tunne, et nad koguvad lihtsalt jõudu.
Kümmekond aastat tagasi oli Armeenias üle 100 partei ning ma mäletan väga hästi ühte kommunistide liigat, kes olid end just sotsideks nimetanud ja pidasid pädevaks kasutada valimisslõuganina lauset „Vana seltsimees – uus Armeenia“. Vaadates tohletanud punavanakestest juhte, kelle hulgas oli ka märkimisväärne osa intelligentsi, näiteks Armeenia Kirjanike Liidu noortesektsiooni 60-aastane mõjukas esiseltsimees, sigines kange soov muiata, ent kõik, kes selle riigi siseeluga tuttavad on, teavad, et see mõte on asjatu. Ega need 100 parteid pole kuhugi kadunud, ehkki ametlikust registrist neid ei leia.
Armeenia ongi kogu aeg uus ja vana korraga. Enamik mäsusid toimub seal siiski mingi kindla viitega kuulsusrikkale minevikule.
Võib-olla ongi kõik kinni ajaloos ja usus, ma ei tea. Et „maailma vanim“ riik. Ja omast küljest ka kaotuserõõmus. Pole ühtegi armeenlast, kes ei selgitaks – õllesaalist ministeeriumini –, kui suur (territooriumilt ning kultuurilt) oldi kunagi ja kui väike ollakse praegu. Kunagine Armeenia kultuuriminister (naine!) Asmik, kui temaga 2001. aastal intervjuud tegin, viskas Švejki parafraseerides nalja, et Armeenia ongi see suurem maakera, mis on väiksema maakera sees. Pidades silmas kodu- ja välis-Armeeniat ja ironiseerides seeüle, et sise-Armeenia (suurem) on tegelikult rahvaarvult umbes kolm korda pisem kui välis-Armeenia (väiksem).
Tegelikult pole kogu Kaukaasia keerulisuses mõtet kahelda; pisikene pilk kasvõi sealsete rahvaste ajalukku räägib enda eest. Nimelt on tegemist piirkonnaga, mis paistab välja suhteliselt kokkusurutud territooriumil elavate sadade erinevat keelt rääkivate rahvustega, kes pole tihtilugu isegi veidikenegi sugulased.
Ühisnimetajaid siiski leitakse ja Armeenias on kindlasti selleks tänaseks 1710-aastaseks saanud Armeenia kirik. Siin taanduvad võimurid, vaesurid, tulistajad ja ohvrid kindlalt ühele rindejoonele: nad on vaieldamatult ainsa ja vanima kultuuri esindajad regioonis.
Armeenia Apostlik Kirik loeb end maailma vanimaks rahvuskirikuks (rajatud 301. a) ning seda põhjendatult.
Sarnaselt grusiinidele ütlevad ka armeenlased, et esimesel sajandil tegutsesid apostlid Bartolomeus ja Tadeus nende maal ja ärgitasid inimesi ristiusku pöörama. Tõsi, see ei ole dokumenteeritud fakt, ent neljanda sajandi algus ei ole kindlasti vaieldav. Kui pöörame korraks pilgud tagasi Euroopasse, saame isegi aru, et kristlikus riigikorralduses ning sellest kasvanud „tänases“ maailmas olid nad meie õhtumaisest kultuurist märgatavalt ees.
1045. aastal, kui langes Bagratiidide kuningasuguvõsa, toimus ka esimene suur armeenlaste emigreerumine – Türki, Kiliikiasse, mille olulisusest armeenlaste jaoks annavad tänaseni märku Kiliikia-nimelised raamatukogud, baarid ning õllesort – ning just sealt võib hakata rääkima Armeenia diasporaast, mis on tihtilugu olnud tugevam kui kultuur emamaal. 1375. aastani püsis tänase Türgi territooriumil ka Kiliikia armeenlaste kuningriik.
 Ja tegelikult on selles ajas ka tänaseni kestev Türgi-Armeenia tüli juurikas, hilisemad genotsiidid armeenlaste kallal (aga ka vastupidi) on siiski rahvuse- ja usukakelungide tagajärg.
Tsiteerides õigeusu vaimulikku ja KesKus’i autorit Tauno Tederit: „Armeenlaste, nagu mitme teisegi vanakristliku rahvaga on nii, et Jeesuse kombel pole neil olnud siin ilmas päris püsivat kohta.“
Kindlasti on just armeenia kristlus (ja sealt lähtuvalt ka kultuur) see, mis on armeenlaste identiteedi põhiline sügavkülm ning säilitaja. Jumalateenistused näiteks on täiesti suvalises kolkakülas siiani ikkagi vanaarmeenia-keelsed, millest kaasaegne armeenlane enamasti mõhkugi ei jaga, ent oskab siiski siiani teenistusega seonduvaid lauseid pillata. Ja regioonilised vastuolud on armeenlaste „erilisuse tunnet“ sajanditega ainult võimendanud. Kõige kiuste. Mistõttu on mul alati kiusatus mõtiskleda, et just noist juurtest pärineb armeenlastele nii omane kurb pilk.
Mul on ka kange kiusatus langeda ebapopulaarsesse armeenialikku trafaretti ning öelda, et armeenlastele on demokraatia arusaadavam kui nende naabritele. Võtame sellesama kiriku.
Kõigi idakirikute seas on Armeenia apostlik kirik kindlasti üks demokraatlikumaid (valitakse piiskopid ning kiriklikel üldkogudel on kogudustest valitud ilmikdelegaatidel sõna- ja hääleõigus). Tõsi. Kaukaasia on Kaukaasia. Kui keegi on piiskopiks juba valitud, ei ole kellelgi teisel enam mingit vastuvaidlemist. Seda lihtsalt ei tehta.
Armeenlastel on kurvad ja minevikkuvaatavad silmad, sinnasamma „kuulsusrikkasse“minevikku, mida nad ise enamasti absoluutselt ei tunne. Ma võiks vabadel hetkedel tundide kaupa pajatada kohtumistest kohalikega mõne suvalise küla lähistel kiikuva kiriku varemete ees, mille kohta oskavad nad öelda vaid, et „see on vana. See on väga vana. Teist sellist maailmas ei ole“. Sealjuures kinnitab üksikute turistide tarvis seina taotud lohakas plekitahvel, et kirik pärineb 16. sajandist. Olen oma kõrvaga kuulnud giidi käest Gjumri lähistel asuva kiriku juures, et see on „maailma suurim kirik väikeste kirikute seas“. Need anekdoodid, mida räägiti kunagistel Nõukogude Liidu avarustel Armeenia raadio teemadel, pole tihtipeale üldse anekdoodid.
Armeenlased suhtlevad maailmaga iseäralikult, suhtlesid juba nõukogude ajal või varemgi. Meie rabelesime keelesuremise ja migrantide hulgaga, ent Armeenias nii ei tehta.
Kadunud kirjandusklassik Girair Avetisjan, armeenlaste Tammsaare (kelle naine on eestlanna ja elab tänaseni Jerevanis), pillas kunagi 1980ndate lõpul tabava märkuse armeenlaste rahvusosakaalu (92%) kohta: venelased lähevad meilt ise ära, kuna nende jaoks tähendab sõna „kogukond“ eelkõige kambakesi kellegi peksmist, meil aga koosneb kogukond inimestest.
Samas ei jäta ükski positsioonikas armeenlane – kes on eelkõige viina, mitte veiniinimene – joogilauas kunagi selgitamata, et osales isiklikult Mägi-Karabahhi sõjas, lisades kindlasti mõned värvikad kirjeldused, palju asereid ta teise ilma saatis. See kehtib kõigi kohta – suure erafirma juhist Jerevani linnapea või Armeenia põllumajandusministrini. Jerevanist Stepanakerti viib võimas kangelassamm.
Mägi-Karabahh on aga siiski probleem, mis virutab eelkõige Armeeniale endale. Nimelt on see kõvaks komistuskiviks riigi igasugusele välissuhtlusele.
Juba Stepanakerti lendamine on omaette asi. Lennukiühendus nimelt (kui välja arvata mõningad  erilennud, milliste sõidukokkulepetest on kaunis raske aru saada) eriti ei toimi. Meenutan siinkohal, et de jure on Mägi-Karabahh (armeeniapäraselt Artshahh) Aserbaidžaani territoorium, de facto aga iseseisev riik.
Teisisõnu, aserite jaoks on tegemist mässulise rajooniga, mis ei suvatse keskvõimu sõna kuulata ning Bakuu on konkreetselt ähvardanud alla tulistada igasuguse lennuki, mis Aserbaidžaani õhuruumi siseneb. Helikopteritega on seda isegi tehtud. Paraku aga peab aserite õhku sisenema iga Mägi-Karabahhisse kulgev lennuk.
Ühesõnaga, bussiga on ohutum minna. Nädalane „viisa“ (õigem oleks öelda tempelmark) maksab 7000 drahmi, mis on 14 eurot. Sisuliselt – kui võtta aluseks Armeenia teooria – on Armeenia alla kuuluv Artshahh blokaadis täpipealt niisama moodi, kui on osalises blokaadis kogu Armeenia (kaubandussuhted tulevad mingil määral kõne alla Iraani, aga ametlikult kindlasti mitte Türgiga. Tegelikkuses muidugi ei pea sealses geograafias inimesi, kes träni ühest kohast teise tassivad, ükski piir).
Kuidas armeenlased oma piire ette kujutavad, võib näha peaaegu igas koolis või muuseumis rippuvalt kaardilt, kuhu on kantud nn Wilsoni-Armeenia. See on Armeenia, mis joonistati valmis Esimese maailmasõja ajal ja mis katab suure osa tänasest Türgist, aga haukab ka suutäie Iraanist.  Samal kaardil on tihtipeale ka Urartu-aegne „Suur-Armeenia“, mis ulatub „lombist lombini“, Kaspiast Musta mereni.
Nii lisandub Armeenia kurbusele veel üks nukker tahk: kaotatud (tihti aga ka kaheldavalt omatud) territoorium. Fakt on ju tõesti see, et Ida-Türgis leidub tänaseni hulgaliselt armeenia külasid (olen sealtpoolt kunagi ka Armeeniasse sõitnud, ei soovita järgi teha), enamasti muidugi genotsiidijärgselt juba ligi sajandi jagu ilma armeenlasteta, ent Armeenia ambitsioonid nõuavad taga veelgi enamat: kunagist suurriiklikku õigust, ja apelleerivad küllaltki ülbelt üle kehtivate riigipiiride. Ilmselt ei ole seetõttu kerge ka Armeenia naabritel, ehkki kaotusvalu on kindlasti pigem armeenlaste poolel – suur osa põliseid alasid on – pelgan kasutada sõna „alatiseks“ – vähemalt meie eluea pikkuseks ajavahemikuks kadunud mis kadunud.
Paha küll öelda, ent kurva pilgu rahvas on oma vaesuses ja isoleerituses tihtilugu ise süüdi. Ja isoleerituse all ei peagi ma ehk silmas niivõrd majandusvõimalusi, kuivõrd mentaalseid. Sarnaselt juutidega on nad (tõsi, rahvusvahelise üldsuse tungival kaasabil) end ise kõrbesse küüditanud, ent erinevalt juutidest ei ole nad osanud oma hädadest teha ülemaailmset häda. Juutidega, muuhulgas, armastavad armeenlasi võrrelda ka nende naaberrahvad, sealjuures isegi ilma mingi künismita, vaid rohujuuretasandil armeenlastele kaasa tundes.
Nii on armeenlaste kurval pilgul palju põhjusi. Võibolla on see riik õnnetu aga hoopis muul asjaolul: väga raske on leida noort armeenlast, kes oma tulevikku oma riigiga siduda tahaks. Eesti olukord on sellega võrreldes seitsmes, aga võibolla isegi kaheksas taevas.
Ja meie pilk pole kindlasti ka mitte nii kurb.

Armeenia presidendivalimised- ja kandidaadid

Serž Sargsjan – tänane president (valiti 2008), oli 18.02.2013 kindel võitja 58,64% häältega. Rahvas oli Sargsjani suhtes küll tihti kriitiline, aga samas veendunud, et „kedagi paremat ka pole“.
Raffi Hovannisjan – opositsioonilise partei Heritage esimees ning asutaja (2002). President Petrosjani ajal oli ta vabariigi esimene välisminister (1991–1993), jäi valimistel teiseks 36,75% häätlega.
Hrant Bagratjan – oli Armeenia peaminister 1993–1996. Hariduselt on ta majandusteadlane, kes hiilgab pika nimekirja raamatutega. Kogus 2,15% häältest.
Paruir Hairikjan – teda tulistati selle aasta 31. jaanuaril koduukse ees õlga. Hairikjan istus nõukogude ajal ka vanglas, koguni 11 aastat, nõukogude Armeenia pagendas ta eksiili, kuna mees kuulus mitmesse riigivastasesse organisatsiooni ja andis välja poliitiliselt kahtlast ajakirja – samizdat’i korras. 1991. aastal kandideeris ta presidendiks ja sai Ter-Petrosjani järel 7,2% häältega teiseks. 1998. aasta presidendivalimistel sai ta 5,4% häältest.
Ülejäänud kandidaadid – veel neli inimest – olid kõik parteitud. Erilist edu neile ei ennustatud juba enne valimisi ning mingit olulist rolli nad ei mänginud.
Olgu nad siiski siin ära toodud:
Arman Melikjan, kes kandideeris ka 2008. aastal ja sai 0,27% häältest ning kelle valimisslõugan oli „Ära ole vait“.
Andrias Ghukasjan on poliitikaanalüütik, kes hakkas 21. jaanuaril näljastreiki pidama, kuna valimised ei ole tema arust õiglased ning ausad. Ta lubas nälgida, kuni praegune president end nimekirjast taandab või kuni rahvusvahelised vaatlejad on Armeeniast läinud. Tõsi ta oligi, näljastreik katkes peale OSCE missiooni lahkumist.
Vardan Sedrakjan, kes on kandideerinud ebaõnnestunult parlamenti ja kelle valimislause oli „Jumal on kõige üle“.
Ja viimaks Aram Harutjunjan, kes oli parlamendiliige alates 1999. aastast ning aastast 2007 kaitseminister, kes võttis oma kandidatuuri enne valimisi tagasi.