Araabia kevad 2011

Piirkonda, kus status quo on äkitselt kõikuma löönud, ollakse harjunud pidama demokraatia jaoks lootusetuks, seda on pärast koloniaalvõimude taandumist valitsenud aastakümneid erineva jõhkrusastmega diktaatorid. Välismaailm on näinud diktatuurides pahatihti stabiilsuse tagatist, sest piirkonna kultuuriliste eripärade – islamiusk, beduiinlik hõimukultuur, lõunamaine temperament ja idamaine despotism – tõttu on peljatud, et tänaste diktatuuride murenedes võiks nende asemele sündida midagi sootuks hullemat.

Seda hirmu on lisanud Alžeeria 1990ndate sündmused, Hamasi võit Gaza valimistel ja Moslemi Vennaskonna populaarsus Egiptuses. Seda enam on maailm jälginud hämmastusega, kui Tuneesias, Egiptuses ja sealt edasi paljudes riikides tänavail protestiv rahvas on nõudnud mitte jumalikku õiglust, vaid vabadust ja demokraatiat.

Sellestki ei ole palju aega möödas, kui ka Nõukogude Liitu ja selle satelliitidest koosnevat impeeriumit peeti igaveseks ja kõigutamatuks. Ka 1989. aastal, millega Põhja-Aafrika sündmusi on palju võrreldud, kortsutas nii mõnigi heatahtlik Lääne liider kulmu, kui idaeurooplased paati kõigutama hakkasid. Mõnigi avaldas arvamust, et neile seal müüri taga läänelik demokraatia ei sobi, sest nad on loomult teistsugused inimesed.

Ajaloolised analoogiad on alati pisut kahtlased, sest ajalugu ei kordu kunagi üksüheselt. Mõned kommentaatorid võrdlevad araabia tänaseid revolutsioone mitte Ida-Euroopa demokraatlike revolutsioonidega aastal 1989, vaid Lääne-Euroopa demokraatlike revolutsioonidega aastal 1948. Milleni tänased rahutused lõpuks viivad, on veel raske ennustada, kuid selge on see, et inimestel kõnealustes diktatuurides on senisest ühiskonnakorraldusest villand. Sellega pole stabiilsuse sõbrad ka nüüd osanud arvestada.

Olenemata “araabia kevade” lõpptulemusest on senised sündmused andnud taas ühe õppetunni pragmaatikutele. Mida otsustavamalt rahvas ühe või teise diktaatori vastu välja astub ja mida verisemalt nood oma rahva meeleavaldusi püüavad maha suruda, seda piinlikumalt mõjuvad tagantjärele vaba maailma liidrite varasemad õigustused nendega koostöö tegemiseks, nende otseseks toetamiseks või nende arvustamise vältimiseks.

Järgnevate kuude või ehk ka aastate arengut võib jälgida “Huntingtoni” ja “Fukuyama” vahelise võistluse võtmes: aeg näitab, kas murrang Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas kinnitab omalt poolt pigem seda, et demokraatlik maailm laieneb paratamatult, sest inimesed ihkavad loomu poolest vabadust, kus nad ka ei elaks, või seda, et demokraatia peatub siiski kultuuriliste müüride vastu põrgates, suutmata juurduda mujal kui läänes.