veebruar 9, 2012

Araabia kevad suubub talve

Veel on vara öelda, mida toob “Araabia talv” kaasa piirkonna ja maailma julgeolekule.

Veel on vara öelda, mida toob “Araabia talv” kaasa piirkonna ja maailma julgeolekule.


Araabia kevad raputas ka teisi araabia riike. Kogukondadevahelised pinged Bahreinis, mille käigus šiiitlik enamus ähvardas purustada selle rikka naftamonarhia keskaegsed alustalad, siiski vaibusid. Jordaania suutis oma probleemidega ilma liigse vägivallata toime tulla. Maroko ennetas suuremaid probleeme ja demokratiseeris valimiskorda ning riigivalitsemise süsteemi. Sudaan loobus lõunaosast ja sinna tekkis iseseisev Lõuna-Sudaan. Sudaani president Bashir on aga rahvusvahelise kriminaalkohtu poolt kuulutatud inimsusevastastes kuritegudes tagaotsitavaks. Alžeeria ja Mauritaania sõjaväehuntad on suutnud seni hoida riigid raudses haardes. Seega näib araabia kevad piirduvat kuue riigiga: Tuneesia, Egiptuse, Jeemeni, Liibüa ja Süüriaga.
Nüüdseks on araabia kevadest saanud araabia talv. Kuid kas sellel on ka mõni muu kui pelgalt aastaaegadest tulenev tähendus? Olukorra araabia maailmas võib jätkuvalt võtta kokku sõnadega – ebakindlus ja ettearvamatus. Kuigi mitmed liidrid on kukkunud, siis režiimid ei ole muutunud. Tuneesias on demokraatiat laiendatud, kuid vana poliitiline eliit valitseb edasi. Egiptuses on kujunenud pärast parlamendivalimisi kolm võimukeskust: sõjaväejuhtkond, kes oli võimul ka Mubaraki ajal, islamistlikud parteid eesotsas Moslemi Vennaskonnaga, kes said ülekaalu parlamendivalimistel, ja revolutsioonilised jõud, kes kontrollivad tänavaid, kuid pole saanud poliitilist võimu. Nende hulgas on omakorda esindatud ilmalikud jõud, kristlased, naiste õigusi tunnustavad liberaalid, läänemeelsed, sotsialistid jpm. Kas nende kolme jõukeskuse vahel leitakse tasakaal ja kompromiss või upub Egiptus uude verisesse võimuvõitlusesse? Lootused on uuel põhiseadusel, mis peaks Egiptuse tulevase riigikorralduse paika panema. Kuid milline see korraldus peaks olema, selles  ei ole kaugeltki üksmeelt. Presidentaalne või parlamentaarne, islamistlik või ilmalik, tsiviilvõim või sõjaväega jagatud võim – kõik on lahtine. Jeemeni president lubas loobuda võimust, kui talle tagatakse puutumatus. Avalikkust see lahendus ei rahulda. Kuid veelgi olulisem on, et tegelikkuses säilitab Saleh ka eraisikuna reaalse võimu Jeemeni üle ja riigi elus ei muutu just eriti palju. Liibüas aga ei saa üldse eriti aru, kes on võimul. Sudaani presidendi lahke vastuvõtmine Tripoli uute juhtide poolt ei suurenda usaldust nende demokraatliku meelsuse suhtes.
Süürias sõdib president Bashar al-Assadi režiim oma rahva vastu veriselt edasi. Araabia Liiga katsed  kutsuda Süüriat lahendama vastasseis rahumeelselt on põrkunud Damaskuses kurtidele kõrvadele. Detsembris alustatud missiooni pikendati küll 23. veebruarini, kuid Araabia Liiga üleskutsed lõpetada verevalamine ja presidendil loobuda ametist asepresidendi kasuks on leidnud kas ignoreerimist või tagasi lükatud. Ühtlasi on Süüria araabia konfliktikolletest hetkel suurim rahvusvahelise võimuvõitluse ja huvide kokkupõrke objekt. Traditsiooniliselt on Süürias võimul olevaid alaviite toetanud šiiitlik Iraan, kes on igati huvitatud praeguse režiimi püsimisest. Al-Assadi administratsiooni toetab ka Venemaa, kellel on pikaajalised sõbrasuhted Süüria juhtkonnaga juba Baathi partei võimuletulekust alates. Praeguse presidendi isa Hafez al-Assad oli aga NSV Liidu lähim liitlane Lähis-Idas. Uus tegija on Türgi, kes näeks meelsasti nii Iraani kui Venemaa mõju vähenemist Süürias, kuid samas eeldaks, et Süüria võimud ei laseks Põhja-Süürias domineerivatel kurdidel liiga iseseisvaks kujuneda. Verised kokkupõrked Süürias on toonud kaasa Türgi jõulised reaktsioonid ja võib eeldada, et Türgi näeks meelsasti režiimi vahetumist.
Araabia kevadet tervitati maailmas kui türanniavastast võitlust, milles kumab päikesekiir demokraatliku ühiskonna rajamiseks ja inimõiguste reaalseks austamiseks nendes riikides. Samas tuleb tõdeda, et araabia revolutsioonide tagajärjed võivad olla paljuski ettearvamatud: need ei pruugi viia tingimata demokraatiale, vaid valitsema võib pääseda äärmusreligioosne poliitiline suund, mis annab tagasilöögi ka neile vähestele vabadustele, mis senini on olnud araabia maades tunnustatud.
Araabia kevad tõi esmakordselt selle piirkonna ajaloos kaasa uue nähtuse – altpoolt tekkinud massiliikumise. Massiliikumisi on korraldatud araabia riikides ennegi, näiteks koloniaalvõimude, naaberriikide valitsuste või siseopositsiooni vastu. Kuid need liikumised olid esile kutsutud valitsejate endi poolt. Eriti osav massiliikumiste korraldaja oli Egiptuse sõjaväelasest diktaator Gamal Abdel Nasser. Need liikumised olid valitsuse manipuleerimise tulemus rahvaga. Selleks kasutati riigi poolt kontrollitud massimeediat, riigile allutatud massiorganisatsioone ja palgalisi agitaatoreid. Araabia ühiskonnad ei olnud valmis, et massiliikumised võivad saada alguse ka mingil muul moel. Araabia riikides oli seni võim vahetunud riigipöörete, mitte valimiste või massiliikumiste tulemusena. Araabia juhid (aga ega vist ka keegi teine mujal maailmas) ei osanud oodata, et nendes ühiskondades peitub potentsiaal, mis suudab režiimid minema pühkida.
Mida sellise potentsiaali olemasolu näitab? Esiteks, et rahvas on palju paremini organiseeritud, kui seni on arvatud. Teiseks, rahvas oli valitseva olukorraga rahulolematu. Kolmandaks,  rahvas oli valmis seda potentsiaali rakendama ja riskima eluga, et olukorda muuta. Aga mida see tingimata ei näita? See ei näita, kas rahvas on valmis ja suuteline kehtestama demokraatliku valitsemisviisi. Samuti ei näita see tingimata, et rahvas saab aru inimõigustest ja on valmis neid austama.
Araabia riikides ei olnud sõnavabadust, trükivabadust ja väljendusvabadust. Seni kuni valitsused suutsid hoida oma kontrolli all massiteabevahendeid, oli nimetatud vabaduste piiramine võrdlemisi efektiivne. Kuid valitsused ei suutnud kontrollida uut meediat – internetti ja sotsiaalvõrgustikke: Twitterit, Facebooki ja Youtube´i. Just need tehnilised vahendid said kanaliks, mille kaudu araabia kevadeni viinud massimeeleavaldused korraldati.
Demokraatia  juurdumine vajab eeldusi ja stabiilne demokraatia põhineb kogemusel. Araabia maades on patriarhaalsed tavad sügavasti juurdunud ning demokraatiakogemust vähe. See võib põhjustada olukorra, kus revolutsioonid ei vii demokraatiale, vaid uuele türanniale.  Araabia revolutsioone võib võrrelda Euroopa 1848. aasta revolutsioonidega, kus inimesed teadsid, et nad ei taha vanaviisi valitsemise all edasi elada, kuid ei teadnud, mida nad tahavad. 1848. aasta revolutsioonid ei toonud kaasa demokraatiat, vaid nad suruti kas maha või asendati vanad türannid uutega. Araabia revolutsioonidega võib juhtuda samuti.
Kui araabia kevad ei vii demokraatiale, ei vii see ka vabaduse ja inimõiguste austamisele. Rahvamasside aktiivsus ilma demokraatlike väljavaadeteta võib aga kaasa tuua anarhia, mis oleks kõige külmem araabia talv.
Araabia kevade erakordselt oluline tahk on julgeolek.  Araabia kevad paraku asendab varasema stabiilsuse mingi tundmatuga. See ei  ole julgeolek ühe riigi tasandil. See on regionaalne ja globaalne julgeolek, mis mõjutab ka araabia piirkonnast kaugel asuvaid riike, sealhulgas meid.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar