Alexander Stubb: minu silmis on Balti riigid ja Põhjala üks tervik

Balti riigid tähistavad sel aastal iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva. Kui vaadata tagasi 1990. aastatele ja võrrelda seda tänapäevaga, kas aeg on toonud Põhjamaid ja Balti riike üksteisele lähemale?

Kõik on muutunud. Oleme olnud tunnistajaiks, kui võimsad on avatud ühiskond ja avatud majandus, valikuvabadus, rahvusvahelisse kogukonda kuulumine ja rahvusvahelised institutsioonid. Oleme näinud, kui suur arenguhüpe on võimalik väga lühikese aja jooksul, kui seda vaid võimaldatakse.

Ma olin kõigest noor üliõpilane USAs, kui Balti riigid taastasid iseseisvuse. Nagu teisedki, olin väga elevil oma Eesti hõimlaste üle. Samas leidus 1990ndatel neid, kes tundsid, et Eesti on väga mahajäänud. Aastad 2000–2010 tõid väga kiire arengu ning 2000–2020/21 on areng põhimõtteliselt ühtlustunud.

See oli imeline tõus väga keerulisest olukorrast ning palju kiirem tõus, kui kunagi Soomel. 1970ndatel, Urho Kaleva Kekkoneni ajal tammus Soome paigal. Soome ja selle merkantistlik majandusmudel hakkasid väga kiiresti vilja kandma alles 1990ndatel tänu Nokiale ja Euroopa Liidu liikmelisusele. Kuid selleks kulus Soomel 1970ndatest aastatuhande vahetuseni.

Avatud ühiskonnas võib imesid korda saata, kui lasta inimestel teha seda, mida nad soovivad. Mul on selle üle väga hea meel.

Panite 2006. aastal Euroopa Parlamendi saadikuna Toomas Hendrik Ilvesega idanema Euroopa Liidu Läänemere strateegia idee. Kas sellest välja kasvanud strateegia ja selle elluviimine on läinud nii, nagu lootsite?

Sellel on läinud üle ootuste hästi. Euroopa Parlamendist alguse saanud algatused puhkevad üsna harva õitsele. Muidugi võib alati nuriseda, et see või teine asi ei saanud teoks, kuid minu hinnangul oli algatusel sümboolne väärtus: see tõstis esile ja tähtsustas meie mare nostrum’it, Läänemerd. Samuti saatis see väga selge sõnumi, et Läänemere riikide, sealhulgas Poola ja Saksamaa saatused on omavahel tihedalt põimunud.

Loomulikult hõlmas strateegia keskkonda ja kliimat, majandust, aga sellel oli ka julgeoleku mõõde. Lõpuks kasvas sellest välja Euroopa Komisjoni algatus ning vallandas teiste sarnaste algatuste laine, sealhulgas Doonau strateegia. Nii et ma olen rahul, kuidas asjad tollal välja kukkusid. See oli ennekõike identiteedi loomine.

Identiteet on tänapäeval üsnagi vastuoluline teema. Ühtpidi on see ühendav jõud, teisalt aga probleemide läte.

Tõsi, see võib üht- või teistpidi toimida. Seejuures on huvitav, et identiteedist ja identiteedipoliitikast rääkides tõlgendatakse neid kas paremäärmusluse või rahvuslusena. See ei pea ilmtingimata nii olema.

Kõigil inimestel on identiteet ning kõiki inimesi määratleb mõni identiteedipoliitika. See on inimloomuses, igaühel meist on erinev identiteet ja erinevad elukogemused. Küsimus on selles, kui tugevat rolli identiteet mängib. Kas see puudutab sugu, seksuaalset sättumust, rahvuskuuluvust või keelt, vanust või kogemusi.

Jõudes arusaamisele, et üksikisiku identiteet on osa suuremast universaalsest inimarengust ning lastes lahti enda identiteedist ja mõistes teisi identiteete, muutub elu palju lihtsamaks.

Probleemi iva on kahes i-s, mis on määratlenud inimkonda viimase 100 aasta jooksul: ideoloogia ja identiteet. Ideoloogiates on palju lihtsam saavutada kompromisse kui identiteedi küsimustes. Põhjus on lihtne: identiteet on isiklik, samal ajal kui ideoloogia on universaalne.

Eelarve läbirääkimistel, kui küsimus on rahas, võib ühel osapoolel olla ideoloogiline seisukoht, et riigi kulud peavad olema suuremad või väiksemad. Teisel osapoolel võib olla vastupidine arvamus, kuid kompromissi saavutamine on siiski võimalik. Kuid kui küsimus oleks identiteedis, oleks kokkuleppe leidmine palju keerulisem.

Ideoloogiates on palju lihtsam saavutada kompromisse kui identiteedi küsimustes. Põhjus on lihtne: identiteet on isiklik, samal ajal kui ideoloogia on universaalne.

Märkimisväärne on seegi, et üsna sageli on indentiteedid kohalikud, aga poliitika on globaalne. Seetõttu ongi see teema niivõrd keeruline.

Ma juhin praegu rahvusülese valitsemise kooli ehk põhimõtteliselt piirideta valitsemise kooli ning siin on väga vähe ruumi identiteedile. Kui aga püüda mõista poliitikas, erasektoris, ajakirjanduses või kodanikuühiskonnas sündivaid otsuseid, siis ilmneb, et osa neist tugineb identiteedile.

Identiteedist ei ole võimalik lõplikult lahti öelda, kuid võib-olla oleks võimalik identiteeti suhtuda vähem äärmuslikult ning mõista, et identiteete on mõni miljard.

Identiteedi osa on ka jagatud väärtused.

Ma olen vankumatult universaalsete väärtuste ja inimõiguste deklaratsiooni, põhiõiguste usku. Lõppude lõpuks on kõige aluseks austus ja teise inimese mõistmine.

Ma ei leia, et Põhjamaade ja Balti riikide väärtused on väga erinevad. Põhjamaadel on mõned ühised võtmetähtsusega väärtused: inimõigused ja põhiõigused, vähemuste kaitse, vabadus, demokraatia, võrdsus, õiglus. Minu meelest ei ole Põhjamaadel ja Balti riikidel neis teemades väga erinevad vaated.

Euroopa Liidu Läänemere strateegia algatus oli ennekõike identiteedi loomine.

Ajalooliselt Põhjamaadel vedas, et nad said esimestena luua nähtuse, mida tuntakse Põhjamaade heaoluühiskonna mudelina. See kombinatsioon sotsiaalsest kaitsest, ettevõtlusvabadusest, avatud ühiskonnast ja turumajandusest toimib päris hästi.

Loomulikult otsitakse ka selles pidevalt tasakaalu, Põhjalas ei teki kunagi utopistlikku riiki. Alati tuleb vaadata, kas pendel liigub riigi või turu suunas. Kuniks aga pendel püsib liikumises ja fookus heaolul, läheb minu meelest päris hästi.

Kuid ma ei väsi kordamast, et kõik algab avatud ühiskonnast. Endasse sulgudes ning kõiges identiteedist ja oma riigist lähtudes jääb lõpuks kaotajaks.

Covid-19 pandeemia alguses pakkus palju kõneainet, et just Põhjamaad, uhked vaba piiriülese liikumise käilakujud, asusid esirinnas piire kinni panema ja sulgusid endasse. Kuidas see Põhjala suurele sõprusele mõjus?

Kui Covid-19 viirus jõudis Itaalia kaudu Euroopasse, käivitus ürgne instinkt kaitsta oma lähedasi – ennast, oma perekonda, oma ühiskonda, oma piirkonda ja oma riiki. Ja mida KÕIK Euroopa Liidu liikmesriigid tegid? Põmaki! – panid püsti just sellised piiritõkked, mida Euroopa on püüdnud kõrvaldada. Kohe peatati inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumine. Alles siis, kui Euroopa Komisjon end kogus ja ütles, et nii ei tohi teha, jõudis arusaamine kohale ning algas ühise lahenduse otsimine.

Põhjalas, Skandinaavias, lahvatas kohe arutelu, miks taanlased sulgesid piiri; rootslased uurisid norralastelt, miks nad käitusid nendega samuti kui taanlased. See oli seetõttu, et Rootsi lähenes pandeemiale teisiti. Tollal rääkisid nad karjaimmuunsusest ning Rootsi viirusenäitajad olid hoopis teistsugused kui teistel. Ma ei arva, et inimesed võtsid seda isiklikult, nad said olukorrast aru.

Aegamööda tekkis arusaamine pandeemiast ning mida tuleb selle vastu ette võtta. Nii et ma ei usu, et pandeemia ajal sai Põhjamaade sõprus tõsiselt kannatada.

Üldiselt, kas piirkonnad ja piirkondlik koostöö Euroopa Liidus koguvad või kaotavad tähtsust?

Ma ei ole eriti suur Euroopa Liidu piirkonnastumise fänn. Tunnistan, et see võib kõlada veidi häbematult, sest ma algatasin Euroopa Liidu Läänemere strateegia ning olen suur Põhjamaade ja Balti riikide fänn. Tõsi on, et piirkonnastumine tekitab üsna sageli rohkem vastandumist, kui ühendab.

Finantskriisi ajal räägiti põhja ja lõuna, aga ka kasinuse ja solidaarsuse vastandumisest. Huvitav, kas olukord oleks olnud sama, kui Iirimaa, mitte Kreeka, olnuks esimene riik, keda pidanuks eurokriisis päästma? Ma usun, et sel juhul oleks keelekasutus olnud vähe teistsugune, kuid juhtunut muuta ei saa.

Piirkonnastumine tekitab üsna sageli rohkem lõhesid, kui ühendab.

Samuti räägiti rändekriisi ajal Ida ja Lääne vastandumisest. Sama lugu on majanduspoliitika reformimisega: osa riike on edumeelsemad, keskendunud siseturule, ning teised on tagurlikumad.

Ma loodan, et see piirkondlik vastandumine on jäänud minevikku. Olen realist ning tean, et see pole nii, kuid ma loodan seda. Selles võtmes on pandeemia olnud suurepärane, sest ei pea olema just majandus-, riigi- või raketiteadlane mõistmaks, et meid tabas sümmeetriline löök, kõik said samal ajal pihta. Jah, tagajärjed on asümmeetrilised, kuid me oleme kõik ühes paadis. Isegi kõige parema tahtmise juures ei saa siin rääkida põhja ja lõuna vastandumisest.

Ometi ei saa eirata, et Euroopas on erinevusi nii ideoloogiates kui ka arengus. Kas Euroopa Liidu tulevik on mitmekiiruseline?

Ma tegin oma doktoritöö mitmekiiruselisest Euroopast ning sõnastasin kolm kategooriat selles.

Esiteks, mitmekiiruseline või kahekiiruseline. See tähendab, et lõpuks jõuavad kõik ühte punkti, kuid osal on lubatud sinna jõuda varem. Teiseks, muutuva geomeetriaga, mille tulemus on uued püsivamad struktuurid, justkui konglomeraadid töötavad koos, näiteks eurogrupp ja Schengeni ala. Kolmandaks, Euroopa à la carte ehk saab valida, millele soovitakse pühenduda.

Ma väidan siiani, et uusi püsistruktuure ei looda, kuid nendega jäädakse ähvardama. See aitab päris hästi tulemusi saavutada, sest keegi ei soovi kõrvale jääda. See on justkui lasteaias liivakastimäng, kus kedagi eemale tõrjudes tahetakse lõpuks rohkem kaasa lüüa.

Avatud ühiskonnas võib imesid korda saata, kui lasta inimestel teha seda, mida nad soovivad.

Olete põhja lõuna, täpsemalt Itaalia vastu välja vahetanud. Mis pilguga te nüüd lõunat vaatate?

Ma elan riigis, kus Mario Draghi on peaminister. Tema oli see, kes päästis meid eurokriisist avaldusega „mida iganes see nõuab“. Nüüd on Draghi juhtmõte ühiskonna avamisel „kalkuleeritud risk“ ning ilmselt kogeb suurimat eduelamust pärast seda, kui avalikustas oma kavatsused taasterahastu kasutamiseks majanduskasvuks, taristu ehitamiseks ja teisteks programmideks. Nii et ühtäkki on Itaalia paganama äge.

On olnud suurepärane kolida Soomest Luksemburgi ja seejärel Itaaliasse ning näha, kuidas siin asju korraldatakse. See tähendab varasemate vaadete ja teinekord ka eelarvamuste kõrvale heitmist. Teises riigis elades mõistad seda palju paremini.

Ma ei ole küll kunagi Eestis elanud, kuid arvan, et tean, mis on Eesti ja kes on eestlased. Mul on alati olnud väga lihtne Eestiga suhestuda. Ma saan keelest natuke aru, meie identiteedid on sarnased. Samas ei ole ma kunagi varem Itaalias elanud ning õpin nüüd uut identiteeti. See on mitmeti väga paeluv ja kasulik.

Ja ma naudin poliitikast eemal olemist. Ma leian jätkuvalt, et mul on parim ametinimetus – ENDINE peaminister. (Naerab.)

Ma olen vankumatult universaalsete väärtuste ja inimõiguste deklaratsiooni, põhiõiguste usku. Lõppude lõpuks on kõige aluseks austus ja teise inimese mõistmine.

Isiklikud kontaktid, näost näkku kohtumised on diplomaatias alati olnud väga olulised. Praegu on aga mitte ainult kohtumised, vaid ka suur osa suhtlemisest kolinud virtuaalmaailma. Kas sügavate isiklike võrgustike tähtsus rahvusvahelistes suhetes on hakanud kahanema?

Diplomaatia hakkas muutuma juba 2000. aastate alguses. Välisministrina soovisin, et mu diplomaadid väljendaksid oma arvamusi avalikkuses, küll järgides valitsuse ja riigi seisukohti muidugi. Soovisin, et nad tuleksid oma kontoritest välja. Ma palusin neil minna Twitterisse ning kõigil saatkondadel luua Facebooki leht.

Ma ei arva, et virtuaalmaailm on ilmtingimata halb, eriti kui see hõlbustab suhtlemist esindustega teistes riikides. Näiteks rääkisin hiljuti 150 Soome diplomaadiga, kõik erinevatest esindustest kogu maailmas. Enne Zoomi-ajastut ei olnud see võimalik. Problemaatiline on see aga noortele diplomaatidele, kel ei ole veel võrgustikke ning internetis ja virtuaalselt on väga keeruline võrgustikke luua. Samas ei ole ma kunagi olnud kokteilipidude austaja, nii et siin pakub virtuaalajastu mõnusat vaheldust.

Üldiselt leian, et pandeemia on suhtlemisele hea olnud. Jah, on igatsus füüsiliste kontaktide järele, kuid samas on tekkinud mõistmine, et ehk on varasemast natuke vähem võimalik töö tõttu reisida. Ma olen teinud umbes 120 lendu aastas. Välisministrina oli see vajalik, näiteks lennata Süüriasse koos Urmas Paetiga, kuid arvan, et on üsna lihtne jätta neist töölendudest umbes sadakond ära. Ma teen rõõmuga ülejäänud paarkümmend töölendu aastas ära, kuid mitte rohkem.

Olgu see virtuaalselt või näost näkku, kui Eesti diplomaat kohtub kolleegiga Põhjalast, mis on need viis teemat, millest nad võiksid rääkida?

Alustada on väga lihtne, sest Eesti julgeolekuarhitektuur on üles ehitatud kolmele väga tugevale sambale: NATO, Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid. Kui kunagi peaks lisanduma ka neljas sammas, oleks see loomulikult Läänemere piirkond, sealhulgas Balti riigid ja Põhjamaad. Me oleme kollektiivses partnerluses, meil on ühine saatus ja oleme rahvusvahelistes organisatsioonides sarnase liikmelisuse ja vastutusega. Selles mõttes tuleks Balti riike ja Põhjamaid ühe laiema tervikuna võtta.

Siiski vaataksin pilti veidi laiemalt kui teemad. Tänapäeval on piir sõja ja rahu vahel hägustunud, enam ei ole asjad nii selged, kui geopoliitika maailm tähendas tankide, sõdurite, laevade ja sõjatehnika loendamist. Olukord on muutunud palju keerukamaks. See on seotud infosõdadega, küberrünnakutega, ähvardustega, energiaallikatega, rahandusega ning paljude teiste asjadega.

Aga kui ma siiski peaksin valima viis teemat… Esiteks ei saa üle ega ümber sõjaväest ja kaitsest, see on meie igapäevane reaalsus.

Oleme olnud tunnistajaiks, kui võimsad on avatud ühiskond ja avatud majandus, valikuvabadus, rahvusvahelisse kogukonda kuulumine ja rahvusvahelised institutsioonid.

Teiseks peaksime rääkima andmetest ja informatsioonist, kuidas see liigub meie piirkonnas. Minu arvates on see võtmetähtsusega.

Kolmandaks, keset pandeemiat tuleb rääkida tervisest. Seejuures, tervise alal on ka kokkupuude julgeolekuga. Kui Eestis tõusid viirusenäitajad lakke, tõi see kaasa piiride sulgemise ning see on julgeolekuteema, seda tuleb meeles pidada.

Neljandaks, kliima – see on megateema. Ma ei pea siinkohal silmas ainult Läänemerd, vaid ka näiteks ootamatuid kliimast põhjustatud rändevoogusid.

Viiendaks, majandus ja rahandus, et me saaksime üksteist aidata, kui majanduses on rasked ajad.

Need on põhiasjad. See näitab, et oleme omavahel seotud ja sõltume üksteisest, me ei saa isegi mõelda elust ilma üksteiseta. Minu silmis on Balti riigid ja Põhjala üks tervik. President Toomas Hendrik Ilves on alati rääkinud Eestist kui Põhjamaast ning ma nõustun temaga. Meil on ühine mõttelaad, ühine identiteet ja sugulus.

Kui ma räägin Põhjamaadest, mõtlen ma samal ajal ka Balti riikidele.