Kas saame koos edasi minna? Tehingutest ja punastest joontest
Nii meil Euroopas kui ka paljudel inimestel Ameerikas on palju kaalul. Meie, eurooplased, vajame üksteist ning lühiperspektiivis kindlasti ka Ameerikat. Eesmärk on mõistagi see, et jõutakse paremini tasakaalus, võrdsema suhte poole, milles Euroopa vastutab täielikult enda eest, kõneles Constanze Stelzenmüller Lennart Meri konverentsi kõnes.
Constanze Stelzenmüller: Euroopa väga eriline probleemne suhe
Järeleandmised Venemaale, Ukraina survestamine, kuulujutud USA-Venemaa kokkulepetest Nord Stream 2 torujuhtme avamiseks, tollimaksud, ähvardused Gröönimaa „ära võtta“, paremäärmuslike erakondade toetamine valimistel, keerutamine NATO teemadel: eurooplastele sai kiiresti selgeks, et Donald Trumpi teisest ametiajast kujuneb erakordne väljakutse Euroopa julgeolekule. Aga tuleb välja, et hirm – nii Venemaa kui ka muutliku meelega USA presidendi ees – on võimas vahend poliitiliste muutuste esilekutsumiseks.
Kaupo Rosin: Ressursipuudus ja sõda kägistavad Venemaa majandust
Sõjaliste kulutuste järsk tõstmine võimaldas Venemaal luua mõneks ajaks illusiooni majanduse ning heaolu kasvust, mis on tänaseks läbi saamas. Venemaa majandusvaldkonna otsustajad on lähiaastatel keerulise dilemma ees – ühelt pool ei ole lõputu sõjaliste kulutuste kasv riigile jõukohane, teisalt on riigi majanduse struktuur ebaproportsionaalselt suure riikliku sõjalise nõudluse tõttu tasakaalust välja viidud ning selle stabiliseerimine – st tsiviilmajanduse mõistliku osakaalu taastamine – kujuneks sisepoliitiliselt väga valusaks protsessiks.
Karsten Friis: Põhjala ja Balti riikide julgeolek Ameerika Ühendriikideta?
Kui Põhjamaad ja Balti riigid ühinesid NATOga, olgu siis 1949., 2004., 2023. või 2024. aastal, põhines see otsus eelkõige soovil saada Ameerika Ühendriigid oma liitlaseks. Just Atlandi-ülesed julgeolekusidemed globaalse suurvõimuga ning selle laiendatud tava- ja tuumarelvaheidutus otsustasid asja. Euroopas liitlasi omada oli peale selle kindlasti meeldiv eelis, kuid tõenäoliselt polnud see ühinemise peamine tõukejõud.
Oleksandr V. Danõljuk: Kuidas seista vastu Venemaa varjatud sõjale lääne vastu
Paralleelselt sõjalise sekkumisega Ukrainas on Venemaa hoogustanud mittesõjalist agressiooni lääneriikide vastu. See hõlmab tervet salatoimingute spektrit: alates poliitiliste variisikute toetamisest ja propagandast kuni paramilitaarsete organisatsioonide moodustamise ja sabotaažiaktideni elutähtsa infrastruktuuri vastu. Mittesõjaliste operatsioonide ulatus ja kasvav vägivaldsus osutavad sellele, et Kreml tõepoolest peab lääne vastu salajast sõda.
Benjamin Hilgenstock: Sanktsioonide killustunud jõustamine
Pärast 2022. aastal alanud täiemahulist sissetungi Ukrainasse ei ole Venemaa suhtes kehtestatud üleüldisi sanktsioone, vaid pigem on neid vastu võtnud ja jõustanud nn tahtekoalitsioon. See tõsiasi mõjutab olulisel määral nii sanktsioonide rakendamist kui ka tõhusust, sest koalitsioonist väljapoole jäävad riigid löövad aktiivselt kaasa sanktsioonidest kõrvalehoidmises.
Mart Kuldkepp: Julgeolekupoliitilised õppetunnid sajandi tagant
Väikeriikide ja -rahvaste ellujäämisväljavaated maailmas, kus poliitiline mäng käib kõrge kaarega üle nende pea, pole kunagi olnud hiilgavad. Ka Eesti lähiajaloo peamised traumad on otseselt seotud episoodidega, milles suurriigid on eelistanud üksteisega läbi rääkida suletud uste taga ning vedanud mõjusfääride piirjooni maakaardile küsimata nende inimeste arvamust, kelle saatust need kõige otsesemalt mõjutasid.
Omar Ashour: Ukraina varisõda okupeeritud territooriumitel
Üheteistkümne viimase aastaga on Ukraina vastupanuliikumine küpsenud hübriidseks mitmedomeeniliseks kaitseökosüsteemiks, mis tegutseb sügaval okupeeritud aladel ning üha enam piiri taga, Vene territooriumil. Kui 2014. aastal pandi puuduliku varustusega toime rida lõdvalt koordineeritud vastupanutegusid, siis väljakujunenud vastupanuarhitektuur on 2025. aastaks võimeline sabotaažiks, mõrvadeks, väikeste üksuste partisanivõitluseks, luureandmete kogumiseks ja levitamiseks, sihtmärkide määramiseks ja jälgimiseks ning psühholoogilisteks operatsioonideks.
Irõna Krasnoštan: Miks Ukraina peab olema Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri keskmes
Transatlantilisi suhteid on tabanud murrangulised muutused. Praegune USA administratsioon on selgelt öelnud, et Euroopa riigid peavad võtma vastutuse oma julgeoleku eest ja tõrjuma Venemaa-poolset ohtu, samal ajal kui USA suunab oma strateegilise fookuse India ja Vaikse ookeani piirkonda. Tasakaalu teisenemise tõttu seisab Euroopa ristteel. Mida see tähendab Euroopa julgeolekuarhitektuuri jaoks ja milline võiks olla Ukraina roll uues tegelikkuses?
Minna Ålander: Sõjaohust leitud tugevus Põhjala-Balti piirkonnas
Viimase kolme aasta jooksul on Põhjala-Balti ring saavutanud enneolematu sidususe ja tähtsuse. Ühtsuse peamised ajendid on ühine ohuhinnang, et Venemaa kujutab endast eksistentsiaalset ohtu neile kõigile, ja tugevasti tunnetatud pakilisus Ukraina toetamisel.
Arkady Moshes: Kas Putini välispoliitika on edukas?
Küsimusele, kas Putini välispoliitika on alates 2000. aastast olnud tõhus, saab anda lühikese vastuse: ei. Ilma täiemahuliste sõjata naaberriigi Ukraina vastu ei oleks Venemaa piirkondlikke ja strateegilisi eesmärke võimalik saavutada. Hoolimata kõigest väest pingutamisele – diplomaatia ja majanduse vallas, salaja ja nähtavalt, laia haardega ja täpse sihiga jne – tuli Moskval lõpuks ikkagi võtta kasutusele relvad, ultima ratio regum („kuningate viimane argument“), nagu kunagi oli kirjas Prantsusmaa kahuritel.
Kas saame koos edasi minna? Tehingutest ja punastest joontest
Nii meil Euroopas kui ka paljudel inimestel Ameerikas on palju kaalul. Meie, eurooplased, vajame üksteist ning lühiperspektiivis kindlasti ka Ameerikat. Eesmärk on mõistagi see, et jõutakse paremini tasakaalus, võrdsema suhte poole, milles Euroopa vastutab täielikult enda eest, kõneles Constanze Stelzenmüller Lennart Meri konverentsi kõnes.
Armida van Rij: Trump, Silicon Valley ja Euroopa paremäärmuslus
Kujunemises on uus Atlandi-ülene allianss. Vana partnerlus rajanes liberaalse demokraatia edendamisel, normidepõhise rahvusvahelise korra kaitsel ning julgeolekupaktil USA ja Euroopa vahel. Asemele tuleb uus teineteisemõistmine ultrakonservatiivsete väärtuste, autokraatlike kalduvuste ja nativismi alusel.
David Priess: Aeg täiustada luure ja poliitikute töist vahekorda
Ebaharilikud geopoliitilised olud, mis johtuvad Venemaa täiemõõdulisest kallaletungist Ukrainale, millele lisanduvad muutused USA ametliku poliitika olemuses ja stiilis, valmistavad Euroopa riikide poliitilisele juhtkonnale, kaitseametnikele ja luureprofessionaalidele tohutuid raskusi. Segased ajad pakuvad haruldast võimalust, et kiiresti ja oluliselt täiustada teabe edastamist luureanalüütikutelt poliitilistele otsustajatele. Kiirkorras tuleb omandada õppetunde, mille peale USA-s on ametnikel aastakümneid kulunud.
Nobukatsu Kanehara: Vabad riigid uuel ajastul
20. sajand oli tulvil revolutsioone ja sõdu, mis nõudsid kümneid miljoneid elusid. Kuid aastatuhande lõpuks õnnestus inimkonnal luua imeline maailm, mida võiks nimetada liberaalseks ehk reeglitel põhinevaks rahvusvaheliseks korraks. Seejärel saabus 21. sajand.
Alan Riley: Euroopa kriisiaja energiapoliitika
Euroopa energiapoliitika rõhuasetus on vähemalt viimase kümnendi jooksul olnud energiasiirdel, milles keskne roll on taastuvenergial. Kliimamuutustest tulenevaid ohte arvestades oli see fookus mõistetav. Säärane poliitika on aga ebapiisav äärmusliku kriisi ajal, kui esmatähtis on tagada mitmekesine energiaallikate valik tarbijate kaitsmiseks, tööstuse toimimiseks ja sõjalise võime säilitamiseks.
Ann Dailey: Ukraina õppetund – oskamatus riske hallata viib paratamatult nurjumiseni
Kui olen üldse sõjast Ukrainas midagi õppinud, siis seda, kui palju meeldib julgeolekupoliitika asjatundjaile sõna „risk”. Nad kõnelevad riskihaldusest, eskalatsiooniriskist ja väärarvestuste riskist. Ent kui neid küsitleda, kuuleb kümneid erinevaid riski definitsioone. Kuna Ukraina sõja eel kuulus suur roll poliitikate kujundamisel riskitajule, tuleb riski mõistesse süveneda.
Constanze Stelzenmüller: Euroopa väga eriline probleemne suhe
Järeleandmised Venemaale, Ukraina survestamine, kuulujutud USA-Venemaa kokkulepetest Nord Stream 2 torujuhtme avamiseks, tollimaksud, ähvardused Gröönimaa „ära võtta“, paremäärmuslike erakondade toetamine valimistel, keerutamine NATO teemadel: eurooplastele sai kiiresti selgeks, et Donald Trumpi teisest ametiajast kujuneb erakordne väljakutse Euroopa julgeolekule. Aga tuleb välja, et hirm – nii Venemaa kui ka muutliku meelega USA presidendi ees – on võimas vahend poliitiliste muutuste esilekutsumiseks.
Anders Åslund: Venemaa majandus neljandal sõja-aastal – kas tee viib alla või välja?
2014. aasta juulist saadik, kui lääs alustas Venemaa vastu finantssanktsioonide kehtestamisega, on president Vladimir Putin uhkeldanud, et need on muutnud Venemaad ainult tugevamaks. Samas on ta läinud omaenda sõnadega vastuollu ja teinud üleskutse sanktsioonid lõpetada, mis näitab selgesti, kui valusad need on. Alates 2024. aasta oktoobrist on Venemaa kõrged ametnikud rääkinud stagflatsioonist, st kiirest inflatsioonist ja minimaalsest majanduskasvust.
Torrey Taussig: Atlandi-ülene julgeolek Trump 2.0 järel
President Trumpi teine tulek Valgesse Majja on avanud Atlandi-ülestes suhetes uue ajastu, mis kujundab USA ja tema liitlaste suhted põhjalikult ümber. On kohane taga nutta usaldust ja kindlustunnet, mis on kadunud vaid mõne nädalaga. Kuid kuna aega napib, peaksid pühendunud „transatlantistid“ uuel viisil lahti mõtestama, kuidas see suhe saaks paremini teenida Ameerika ja Euroopa julgeolekuhuve. Selles ettevõtmises peaks Euroopa eesmärk olema saavutada suurem strateegiline tegutsemisvõime – ja töötada selleni jõudmise nimel koos Trumpi Washingtoniga.
Alar Karis: Koos edasi – põhjusmõttelised proovikivid!
Mitte kunagi üksi! Meie ajaloo õppetund, maksiim, mida oleme endale järjepanu sisendanud, millest oleme joondunud, et iseseisvana iseolemine säiliks – eesti keel kostuks, eesti meel kosuks, eesti rahvas kasvaks ja Eesti riik oleks vaba. Selles vaimus oleme viimased kolm aastakümmet omi samme seadnud ja kindlust ammutanud.
Ants Kiviselg: mõrad lääne ühtsuses on Vene võit
Mida ühtsemad läänes oma sõnade ja tegudega oleme, seda lühemaks jääb Venemaa agressioon Ukraina või lääneriikide vastu. Kui Moskvale jääb mulje, et ta suudab sõjaliste vahendite kaudu oma poliitilisi eesmärke saavutada, siis vaenutegevus Ukrainas paraku ei lõppe, hoiatab Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg.
Tarass Tšmut: Ukraina saab Euroopale rohkem pakkuda kui Euroopa Ukrainale
Läbirääkimised võimaliku relvarahu üle jätkuvad, samal ajal kui Ukraina rindejoonel käib äge võitlus ja probleemid – elavjõu puudusest sõjalise abi viibimiseni – kuhjuvad. Õnneks on ukrainlased olnud alati leidlikud. Ja praeguseks on nad loonud uuendusi ja saanud sõjakogemusi, mida tasub liitlaste ja partneritega jagada, et me kõik oleksime võimalikult hästi ette valmistatud selleks, mis meid ees võib oodata, ütleb fondi Naase Elusalt juht Tarass Tšmut.