Aidake neid, kes sõjale vastu seisavad

Alates Venemaa alustatud sõjast Ukrainas on Kreml korraldanud ulatuslikku kampaaniat kõigi vastu, kes on tema suhtes isegi kaugelt kriitilised, iseäranis organisatsioonide ja gruppide vastu, kes levitavad infot või suudavad midagi korraldada. Hoolimata avaldustest, et ühiskonnas on sõjale märgatav toetus, käitub Vene riik, otsekui heitleks ta suure sisevaenlasega, kes tugevneb iga nädalaga, mil Ukrainas võideldakse. Riigisiseste repressioonide tugevnemist võib seletada Venemaa muundumisega totalitaarseks riigiks, milles igasugust hälbimist ametlikest seisukohtadest peetakse ohtlikuks. Tõde on siiski lihtsam – toetus sõjale pole nii laialdane, kui avaldustes öeldakse. Veel tähtsam on, et riik ei pea seda toetust usaldusväärseks.

Vene riik on sõltumatut meediat ja üksikuid ajakirjanikke üha jõulisemalt rünnanud juba kümme aastat, kuid veebruarist peale on rünnakud võtnud uue kuju. Allesjäänud sõltumatu ajakirjanduse oaasid, nagu Ehho Moskvõ ja Dožd, on viimaks suletud. Välismaiseid platvorme tsenseeritakse. Näiteks Novaja Gazeta – üks väheseid allesjäänud sõltumatuid meediaväljaandeid, mis oli sunnitud tegutsemise Venemaal sõja lõpuni peatama – avas välismaal uue veebikülje, Novaja Gazeta Jevropa. See blokeeriti Venemaal vähem kui kaks nädalat pärast loomist. Peaaegu iga päev keelustatakse kõikvõimalikku sõltumatut meediasisu, mis pärineb välismaalt ja Venemaa piirkondlikust meediast, mis enne sõda oli tegutsenud suhteliselt vabana.

Samasuguse raevukusega liigitatakse venemaalasi individuaalseteks välisagentideks. Selle staatuse on pälvinud peaaegu 200 inimest, enamasti ajakirjanikud ja blogijad, nii et neil on palju raskem Venemaal tööd jätkata. Sarnaseid lugusid on jutustada sõltumatutel vabaühendustel ja kõikjal kodanikuühiskonnas, mida riik ei juhi ega kontrolli.

Sõda „välisagentidega“

Nüüd tahab Kreml, et tal oleks võimalik inimesi välisagentideks liigitada isegi ilma vormikohaste tõenditeta rajataguse rahastamise kohta, rääkimata tõendamisest, et nad tegutsevad mõne välisriigi huvides. See lubaks riigil kodanikuõigustest ilma jätta Vene kodanikke, keda süüdistatakse pelgalt välismõju ellu viimises. Niisugust korda on mõistagi lihtne kuritarvitada.

Igatahes pole aasta 2022 veel 1937 ja putinistlik riik pole Stalini NSVL. Vene riik ei saa olla täiesti totalitaarne (ehkki ta püüdleb selle poole). Hiljutises kallaletungis Metale (Facebook, Instagram ja WhatsApp) blokeeris riik Facebooki ja Instagrami võrguküljed, aga jättis WhatsAppi rahule – ametlikult seepärast, et see on side-, mitte teabevahend, aga tegelikult seepärast, et seda kasutab 86 protsenti venemaalasi, sealhulgas Vladimir Putini tuumvalijad. YouTube’i, kus leidub kõige külluslikumalt Putini- ja sõjavastast sisu, jälgib 80 miljonit venemaalast pigem meelelahutusliku kui sõltumatu sisu pärast ning seda pole keelatud.

Hoolimata avaldustest, et ühiskonnas on sõjale märgatav toetus, käitub Vene riik, otsekui heitleks ta suure sisevaenlasega, kes tugevneb iga nädalaga, mil Ukrainas võideldakse.

Märtsis olid seitse kümnest kõige sagedamini allalaaditud rakendusest VPNid – teenused, mis lubavad võrgusisule ligipääsu riiklikult kehtestatud keeldudest mööda minnes. Paljud venemaalased kasutavad VPNi ligipääsuks Instagramile, mis väidetavasti kaotas Venemaal keelustamise järel vaid poole kasutajaist. Ent Venemaa edukaima sõltumatu uudisplatvormi, Lätis tegutseva ja Venemaal blokeeritud veebilehe Meduza lugejaskond kasvas 25 miljonilt külastuselt jaanuari jooksul peaaegu 50 miljonile märtsis. Nišiväljaanne Mediazona kasvatas samal ajavahemikul lugejaskonda ühelt miljonilt neljale miljonile ja isegi inimõiguste projekt OVD-Info suurendas huviliste arvu jaanuarist märtsini kuus korda, jõudes 600 000 külastuseni kuus.

Vene riik avaldab küll kodanikuühiskonnale järjest tugevamat survet ja sunnib paljusid sõltumatuid hääli Venemaalt lahkuma. Ilmselt püsib huvi sõltumatu sisu vastu, mis kasvab hoolimata riiklikest keeldudest ja muudest piirangutest. Venemaa võib-olla sulgeb millalgi teatud lüngad, keelustab YouTube’i ja teised võrgukohad ning kitsendab VPNide kasutamist (mis põhimõtteliselt on juba keelatud). Tõenäolisem stsenaarium on siiski see, et läheb samamoodi nagu Telegrami keelustamisega, mida tagajärjetult üritati kaks aastat. Kaks esimest sõjakuud on näidanud, et Venemaa pole valmis Suurt Vene tulemüüri rajama, isegi kui see oleks tehniliselt võimalik.

Kuna Ukrainas pole lähiajal vaherahu loota ja sanktsioonide tagajärjed saavad tulevatel kuudel ilmsemaks, kasvab arvatavasti huvi sõltumatu sisu vastu „sõjalise erioperatsiooni“ suhtes skeptiliste ja isegi selle pooldajatest venemaalaste seas. Seepärast on mõistlik teha Vene kodanikuühiskonna toetuseks suuremaid jõupingutusi, luues õiget konteksti ja aidates riikliku propaganda mürgiseid väljamõeldisi hajutada.

Toetus kodanikuühiskonnale

Propaganda vastu ei saa propagandaga. Et kasvatada informeeritud venemaalaste hulka – informeeritus suurendab tõenäosust, et inimesed on sõja vastu –, on tähtis toetada algatusi ja platvorme, mis toodavad uudiseid ja teadaandeid, avaldavad analüüse, loovad dokumentaalfilme, uurivad sõjakuritegusid ning hangivad avalikest allikaist luureandmeid. Tänu annetustele ja otsesele abitegevusele leidub väljaspool Venemaad rohkesti organisatsioone, kes võiksid Venemaal edukalt Vene propagandaga võidelda. Kuna teavitamise stiili ja meetodite suhtes on erinevaid eelistusi, tuleb ühe asemel investeerida mitmesse organisatsiooni, mis olid kas sunnitud Venemaalt lahkuma või rajatigi riigist väljaspool. Väheste eranditega ei suuda sedalaadi meediaorganisatsioonid hakkama saada vaid reklaamist või tasulisest sisust, eriti kui nad on Venemaal blokeeritud või välisagentideks liigitatud. Ellu jäämiseks, ammugi õitsemiseks, vajavad nad nii põhitoetust kui ka abi juriidilistes ja viisaküsimustes.

Venemaa ei kao pärast sõja lõppu. See, kuidas ta muutub ja milliseks ta tahab saada, on küsimused, millega peaksid tegelema kõik naabrid.

Alates sõja algusest on riigist lahkunud 200 000 – 300 000 venemaalast. Paljud püsivad Venemaa lähedal riikides, kus venemaalased ei vaja viisat või kus neil on muidu soodsad tingimused. Vene paguluse keskused on kujunemas Riias, Vilniuses, Berliinis ja Prahas. Sageli koosnevad need kõrgharidusega inimestest, kes on Venemaal demokraatia heaks tegutsenud. Paljudel on olnud poliitilisi ambitsioone ning nad on kodumaal võtnud osa meeleavaldustest sõja ja autoritarismi vastu. Loomulikult on Lääne huvides sääraseid venemaalasi tagasi Venemaale aidata, kui see on turvaline, või vähemasti julgustada nende võitlust teistsuguse tuleviku nimel. Praegustes oludes pole siiski mõtet poliitvange juurde tekitada, sest lähitulevikus võiks neist inimestest abi olla.

Venemaa poliitiline süsteem puutub 2022. aasta lõpus ja 2023. aasta jooksul kokku mitmetahuliste probleemidega. Seni kui demokraatiameelsetel jõududel on mõistlik aktiivsena püsida, on arukas neid üksikuna ja kogukondadena Euroopas toetada, lubades neil koguda jõudu, sidemeid ja asjatundlikkust, mida kodumaale kaasa tuua niipea, kui Putini režiim ilmutab ebastabiilsuse märke.

Euroopa Liit on olnud valmis selle sõja tohutuid kulusid kandma. Paari tuhande Vene aktivisti ja mitme tuhande spetsialisti võõrustamine, kes igal juhul toovad ELi majandustele tulu, ei tundu kuluka investeeringuna.

Kui võtta arvesse Vene riigiaparaadi keerukust, tuumaarsenali ja majanduskoostöö potentsiaali, on tähtis vaadata sõjakoledustest kaugemale tulevikku, mil Venemaa putinismi hülgab. Milline oleks säärase Venemaa koht Euroopas? Millist rolli ta saab täita? Millise Venemaaga sooviks EL koos elada? Vene kodanikuühiskond soovib, et EL tegeleks nende küsimustega kohe, et seda keerukat debatti poleks vaja alustada alles siis, kui Venemaal muutused algavad.

Venemaa ei kao pärast sõja lõppu. See, kuidas ta muutub ja milliseks ta tahab saada, on küsimused, millega peaksid tegelema kõik naabrid. Sõja vastu olevad venemaalased mõistavad, et Venemaal pole Putiniga tulevikku. Kahtlejate veenmiseks peab neil olema pakkuda parem tulevik. Selge, et see tulevik on täis katsumusi ja ränki valikuid. Ent majakas silmapiiril teeks elu veidi lihtsamaks.